Hõimkonnad (0)

Hõimkond: Lameussid.
Lameusside keha on lai, lihaseline ja mõnikord isegi väga lame, seda katab nahklihasmõik. Kehaõõs puudub. Kui sooltoru esineb on see umbne (pärak puudub). Enamik röövtoidulised või parasiidid. Hingavad difusiooni teel või anaeroobselt. Vereringesüsteem puudub. Erituselunditeks umbtoruneerud. Närvisüsteem koosneb keha eesosas , pea piirkonnas, asuvast närvirakkude kogumikust ( peaaju ) ja sellest kehasse lähtuvatest pikkadest närviväätidest. Enamasti hermafrodiidid, areng otsene või keerulisem, läbi mitmete vastsestaadiumide. Elavad praktiliselt kõikjal, kaasaarvatud kõrgemate organismide sisemus.
Klass: Ripsussid . Vabaltelavad, välimuselt puulehte meenutavad mitmesuguse pikkusega (1 mm kuni 0,5 m) loomad. Enamik elab vees, kuid esineb ka maismaal elavaid liike. Nende keha katavad arvukad lühikesed liikumist tagavad ripsmed , millest ka klassi nimetus. Eesti vetes elavad ripsussid on mõne millimeetri kuni sentimeetri pikkused valkjad või mustad. Kehal on väga palju limanäärmeid. Lima kasutatakse enesekaitseks, liikumiseks ja ka saagi püüdmiseks. Lima tekitamiseks kulub neil ligi 50% toidust saadavast energiast. Esinevad silmad. Sooltorul on ka toidu jaotusfunktsioon , mistõttu on sellel kehas arvukalt jätkeid. Sigivad suguliselt ja vegetatiivselt. Neil on suur regeneratsioonivõime. Eestis tuntud valkjas , hapupiimatükikest meenutav piimjas lamelane, kes elab väikestes aeglase vooluga ojades, jõgedes aga ka seisuveekogudes.
Klass: Imiussid . Paljud neist siseparasiidid. Esindajaks on maksakakssuulane ehk " maksakaan ", kes elab imetajate, eriti mäletsejaliste maksas . Sellel, pajulehte meenutaval ussil on sapijuhades kinnitumiseks keha eesosas kaks iminappa, eesmise põhjas asub suuava. Sool on umbne, harunenud toidu jaotaja kehas. Hermafrodiidid, kelle areng on väga keeruline ning kulgeb peremehe vahetusega.
Vaheperemees on organism, kelles toimub parasiidi mittesugulise arengu tsükkel.
Pärisperemees on organism, kus parasiit sigib sugulisel teel.
Maksakaani vaheperemeheks on väikesed mageveeteod. Arengu lõpetanud vastsed väljuvad teo kehast ja kinnituvad rohukõrte külge ning kapselduvad. Nakatumine toimud vastsete neelamisel koos rohuga. Sagedasemad veel süstikkaksuulane (peamiselt lammastel ) ja kassikakssuulane ( kassidel ). Troopikas on levinud inimese veres elav vereimiuss , kes on lahksuguline , kuid vahetult enne suguküpsuse saavutamist poeb emasloom isase kõhupoolel olevasse rennikesse ning jääb sinna kogu eluks.
Klass: Paelussid . Välimuselt paelakujulised (pikkus paarist sentimeetrist kuni 15-20 meetrini), lülilise kehaga (4-1000 lüli) selgroogsete sooleparasiidid . Pea puudub, seda asendab iminappade ja teiste kinnitusorganitega varustatud päis. Kaelapiirkonnas toimub pidev lülide moodustumine, edasi järgneb nende kasv ja küpsemine. Iga lüli on nagu iseseisev organism, kus on komplekt emas- ja isassuguelundeid. Ühine kõikidele lülidele on närvisüsteem ja erituselundkond . Seedeelundkond puudub ning nad võtavad soolest ainult peremehe poolt täielikult seeditud toitu. Iga päev väljub peremehe kehast teatud arv parasiidi mune täis tuubitud nn "küpseid" kehalülisid. Mõnede liikide kehalülidel on võime peale väljumist peremehe organismist veel teatud aja maapinnal ringi roomata. Paelussi muna hakkab arenema, kui see satub vaheperemehesse. Sooles munakestast väljunud vastne tungib vereringesse ja kandub sealt lihastesse, kus ta muutub nn põistanguks. Inimene või muu peremees nakatub , kui sööb põistangudega saastunud liha. Paelussidest on tuntumad nudipaeluss, (vaheperemeheks on veis), nookpaeluss , (siga) ja laiuss (sõudik ja kala). Lõunapoolsetel aladel parasiteerib kiskjates vaid mõne sentimeetri pikkune ehhinokokk- paeluss . Rohusööjates areneb tema vastsest aga hiiglaslik (kuni 60 kg kaaluv) ja sadu või isegi kümneid tuhandeid vastseid kasvatav ehhinokokk-põis. Lindudel on tuntud paeluss linnuroni, kes suurema osa arenguperioodist veedab kalades ning linnus peatub ainult paar ööpäeva.
Hõimkond: Ümarussid.
Ümara ristlõikega ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid . Väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga. Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab suu ja lihaselise neeluga ning avaneb pärakuga saba alusel. Närvisüsteem koosneb väikesest peatängust ja külgmiselt kulgevatest närviväätidest. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Eristatakse kolm ökoloogilist gruppi. Vabalt elavad ümarussid asustavad veekogusid ja mulda. Nad on ühed olulisemad orgaanilise aine lagundajad. Sageli on nende eluiga väga lühike. Taimeparasiidid on kuni 2 cm pikkused ümarussid. Taimemahla kättesaamiseks on neil suus piigitaoline moodustis mille abil taimerakud purustatakse. Rida ohtlikke taimekahjureid nagu kiduussid (kartuli-, ristiku -, kaera- kiduuss ). Need ussid säilivad munadena mullas emaloomast moodustunud kookonis. Sobiva taimeliigi juurte eritised aktiveerivad muna arengu, ussid väljuvad munast ning tungivad taime juurtesse. Loomaparasiidid on kohastunud eluga praktiliselt kõigis ümarussidest kõrgema arengutasemega loomades, alates rõngussidest. Seoses sellega on neil kujunenud väga keerulised arengutsüklid ja osal liikidest ka peremehe vahetus. Valdavalt toimub areng ühe peremehe piires, kuid erinevates kehapiirkondades (vastsed enamasti kopsus, täiskasvanud ussid sooles). Tuntumad loomaparasiidid on solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne. Nakatumine mulla ja teiste elusorganismide kaudu.
Hõimkond: Rõngussid.
Lülistunud kehaga ussitaolised loomad. Keha katab nahklihasmõik, kutiikula puudub. Nahas palju limanäärmeid ja sageli ka harjaseid. Närvisüsteem on nn nöörredeltüüpi, koosneb peatängust ja sealt lähtuvatest paarilistest närvitüvedest. Igas lülis on lisaks peatängule veel üks paar närvitänke. Meelelunditest on arenenud täppsilmad ja kompimis-, haistmis- ja maitsmismeel. Vedelikuga täidetud kehaõõs on sageli jaotunud vaheseinte ehk septide abil kambriteks. Vereringesüsteem on suletud, koosneb selgmisest ja kõhtmisest pikisoonest ja neid ühendavatest ringsoontest ning selles voolab sageli hemoglobiinirikas veri . Eesmised ringsooned on paksemate lihaseliste seintega ja talitlevad südametena. Erituselunditeks on avatoruneerud, mis asuvad kahes lülis, algavad ühes ja avanevad järgmises. Sooltoru on enamasti ruumikas ja sageli lisanäärmetega selle esimeses osas. Liitsugulised, sigimiselundid ainult mõnedes või spetsiaalsetes sugulülides. Areng otsene või läbi vastsestaadiumi. Jaotatakse kolme rühma.
Klass: Hulkharjasussid . Enamasti mereloomad, keha katavad harjased . Osa nendest ussidest on ujuvad (röövtoidulised), teised roomavad (segatoidulised), kolmandad põhjamudas tegutsevad (detriiditoidulised või filtreerijad) liigid. Mõnedel röövtoidulistel liikidel on suus üsna tugevad lõuad, nii et võivad ka inimest hammustada. Sigimisviisid väga mitmekesised . Tuntud hulkharjasussid on harjasliimukad, liivatõlv, merihiir ja paloolo-uss.
Klass: Vöösed. Nende tuntuimad esindajad on vihmaussid (Eestis 14 liiki). Vihmaussid on maismaalise eluviisiga ja elavad mullas. Nende keha igal lülil on vaid neli harjast. Nahklihasmõik on hästi arenenud ning etendab olulist osa usside liikumisel mullas. Liikumine toimub keha läbimõõdu ahendamise (surutakse keha mulda) ja suurendamise (surutakse käik laiemaks) abil. Olulist osa liikumisel etendab ka kehaõõne vedelik ja nahas paiknevate limanäärmete eritis . Närvisüsteem on neil tüüpiline nöörredel-tüüpi. Silmad puuduvad, valgusele reageerivad kogu keha pinnaga. Seedeelundkond on ruumikas, kohastunud toitumiseks kõdunevatest taimejäänustest. Neelus paiknevad vihmaussil lubjanäärmed, mille eritis aitab neutraliseerida taimede lagunemisel tekkivaid humiin happeid. Edasi järgneb seedesüsteemis ruumikas pugu, lihasmagu ja sooltoru. Ekskremendid eritatakse tavaliselt maapinnale. Sellega toovad vihmaussid pidevalt mulda alumistest kihtidest üles maapinnale ja parandavad nii mulla kvaliteeti. Erituselunditeks on metanefriidid. Hermafrodiidid, sigimiselundid ainult mõnedes lülides keha eesosas. Kopulatsioonil kattuvad ühise limakihiga ning vahetavad seemnerakke, mis säilitatakse seemnehoidlates. Munad munetakse vöö piirkonnas moodustunud limast kookonisse, kus need ka viljastatakse. Areng otsene. Vihmauss moodustab sigimisperioodil mitu kookonit.
Klass: Kaanid . Erinevad senivaadeldud liikidest selle poolest, et nende keha ees- ja tagaosas moodustub iminapp . Iminappadega kinnitub kaan substraadile, kuid võib ka vabalt ujuda. Kokku on kaanil 33 kehalüli. Lihastik on hästi arenenud, kehaõõs on jaotunud urgete ja siinuste süsteemiks ning talitleb kui üks hüdrostaatiline süsteem, mis tagab kaani keha väga suure paindlikkuse. Toitumise iseloomult võib kaane jaotada kahte rühma – verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised, vabaltelavad liigid. Verdimevad ektoparasiidid elavad valdavalt troopilistel aladel, kuid ka Eestis on üks verdimev kaan apteegikaan. Looduses on apteegikaane säilinud ainult vähestes järvedes. Kohastumusena ebakorrapärasele toitumisele on neil kujunenud väga suur pugu, mis täidab praktiliselt kogu kaani sisemuse ja kuhu vajadusel saab mahutada suure koguse verd. Veri segatakse süljega, milles on konserveeriv aine hirudiin ja mis ei lase verel hüübida ega roiskuda. Nii võib kaan elada toitumata nädalaid. Magu on kaanidel väike ja sooltoru lühike. Ka kaanid on hermafrodiidid ning munad munevad kookonisse, mille mõned liigid paigutavad maismaale. Areng otsene. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan , ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan .