Kunstistiilid (0)

Renessanss - 15- 17.saj - Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid , eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all. 14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused , leiutati trükikunst. Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks . Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele. (Leonardo da Vinci, Michelangelo , Alessandro Botticelli )
Romantism – 19.saj II veerand- . Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine , võõrdumus tegelikkusest, individualism, ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Kunstis tugineb romantism samadele sotsiaalsetele ja esteetilistele alustele, millele teisteski kunstiliikides. Iseloomulik on ainestiku valimine ajaloost (eriti keskajast), legendidest, saagadest ja kirjandusteostest. Teoste tundeskaala ulatub hardusest heroilise paatoseni. Romantismis kui kunstivoolus on eredalt väljendatud kunstniku suhtumine kujutatavaisse nähtusisse, mis annab kunstiteostele erilise kõrgendatud emotsionaalse värvingu. (Johann Köler, William Turner )
Realism – 19.saj Realism on kunstistiil, mis tekkis Prantsusmaal pärast 1848. aasta revolutsiooni. Realism on kunstivool , mis taotleb ümbritseva, maalitava tõetruud ilustamata kujutamist. Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Realism oli romantismi vastand. Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid selle põlastusväärse olevat ja üritasid ümbritsevat tõetruult ja ilustamata kujutada. Nendelt oodati objektiivsust. Nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates olid maalidel kujutatud asjad kunsti jaoks alaväärtuslikud ja labased (nt. igapäevaelu, lihtrahvas, tööstusstseen). Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Tavaliselt valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas . Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid. Populaarsed olid jutustava süþeega ühiskonnakriitilised maalid.(Ilja Repin , Camille Corot )
Klassitsism – 19 saj I-veerand. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel , kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Suure Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire ' impeerium '). Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad . Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust. Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näit. Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone
Barokk – 17.saj - Maalikunstis valitsevad tumedamad toonid, kujutatava ümarus ja keerukus . Kompositsioon on sageli ristuvate diagonaalide abil kujutatud. Maalisid sujuvate värviüleminekutega. Ilma kindlate piirjoonteta. Tundsid huvi valguse ja varju kujutamise vastu. Nende töödes on palju heleda ja tumeda kontraste. Materjale püüdsid nad edasi anda loomutruult. Tüüpilistel barokkmaalidel on kujutatud pingeliselt hoogsad stseenid . Palju on neis ebatavalisi poose, ägedaid liigutusi, žeste, taevasse tõstetud pilke . Pildid ise on rahutud ja rõhutatud on diagonaalsuunad. Tahvelmaalile eelistatakse Itaalias seina- ja laemaale. Laemaalidel kujutatakse arhitektuurilisi detaile. Seetõttu on väga raske aru saada, kus on tõelisus ja kus on maalitud detail. Losside kaunistamisel eelistati mütoloogilise sisuga teoseid. Barokk kaotas piirid arhitektuuri, skulptuuri ja maalikunsti vahel, ning püüdis neid liita ühtseks tervikuks. Maalikunstis valitses klassitsistlik suund, mida vahel nimetatakse ka vana klassitsismiks. Selle aluseks oli ratsionalism . Vana klassitsism on rangem ja rahulikum ja otsest eeskuju võeti Kreeka ja Rooma kunstist ning renessansist . Prantsuse maalikunsti mõjukaim maalija oli Nicolas Poussin. Tema kuulsaimad tööd on suuremõõtmelised, allegoorilised või mütoloogilised kompositsioonid. Ta on kuulus ideaalmaastike looja. Tema maastikud on fantaasiavili, mitte tegelikkus. Igale tema maastikule oli joonistatud juurde ka alati üks inimene. Sellist maastikku nimetatakse heroiliseks maastikuks. Tema teosed on " Maastik surnukehaga".
Rokokoo -18.saj - asvas välja barokk-kunstist. Lühike, ent hiilgav õitseaeg valitses Euroopas aastatel 1730–1780. Rokokoo sündis Prantsusmaal ja võeti omaks ka Saksamaal, mujal Euroopas levis see vähem. Oli enim levinud Prantsuse õukonnas. Rokokoo arhitektuur on suunatud interjöörile. Loobuti sammastest ja teistest rasketest elementidest. Rõhku oli pandud poolsammastele. Pikuti ja laiuti tulid liistud, millel olid kullatud ornamendid. Maalid olid väga dekoratiivsed ja nendega kaunistati interjööri. Armastati heledaid toone nagu roosa ja helesinine, võbelevat valgust, salapärase meeleoluga maastikutaustu, maalilisust, õlivärvide kõrval käsutati ka pehmetoonilisi pastelle. Väga sageli kujutati rokokoomaalis lambureid. Need polnud aga inimesed rahva hulgast, vaid lambureid mängivad aadlikud . Piltidel lebavad naised ja nende kavalerid ning lendasid ringi Amorid. Siin hakkas välja kujunema aadlike kultuur ja maalikunst ning rahvalik kunst . Samasugune kergus ja graatsia nagu maalis valitses ka skulptuuris, kõik seal on pehme, armas ja väike. Aina korduvad kenad suplejannas, pluutod ning amoretid- tiivulise poisikesena kujutatud armastusjumalad. Eelistati portselani ja pisiplastikat. Võrreldes barokiga muutusid tööd õrnemaks ja ümaramaks. (Jean Baptiste Simeon Chardin , William Hogarth ).
Impressionism – 19.saj IV - Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest. Vool sai nime Claude Monet ' maali " Impression , soleil levant " (" Impressioon . Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibele kunstikriitik. mpressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid. Impressionistlikele maalidele on omane lühike, "murtud" pintslilöök ning varjutamata ja segamata värvid. Kompositsioon on lihtsustatud ja uuenduslik. Rõhk ei ole detailidel, vaid üldmuljel. Pintslitõmbed muutusid üha nähtavamaks ning nendest sai kompositsiooni koostisosa (senistel maalidel oli peaaegu sile lõuendipind ilma nähtavate pintslilöökideta). Sõna " impressionistid " hakkas kunstnikele meeldima ning nad võtsid seda austava nimetusena. Impressionistide tehnikad ja standardid olid erinevad, kuid seda kunstivoolu hoidis koos mässu- ja sõltumatuse vaim. Kuigi maalikunstis nähti algselt eelkõige ajalooliste ja religioossete teemade kujutamise viisi, kujutasid maalikunstnikud ka igapäevaseid asju. Paljud 17. sajandi maalikunstnikud, nagu näiteks Jan Steen , pühendusid igapäevastele teemadele, kuid nende tööde kompositsioon oli traditsiooniline. (Paul Cézanne, Claude Monet)
Posrimpressionism - Postimpressionism arenes välja impressionismist. 1880. aastatel katsetasid mitmed kunstnikud (Vincent Van Gogh, Paul Gauguin , Georges Seurat ja Paul Cézanne) värvi, vormi ja joone väljenduslikkusega. Seda peetakse postimpressionismi alguseks. Mõnikord peetakse postimpressioniste ekslikult impressionistideks või liigitatakse muuseumis impressionistide alla, kuid tegelikult on tegemist omaette vooluga. Postimpressionistid on seega tulijad pärast impressioniste. Postimpressionismi alla ühendatakse mitu suurt kunstnikku. Neid seob see, et nad mõnda aega olid impressionistid, kuid 1880-ndate aastate lõpus pettusid selles voolus . Pettumise põhjuseks oli arvamus, et impressionism ei suuda piisavalt hästi tegelikkust peegeldada. Postimpressionistid otsisid impressionismi vormihajuvuse asemele taas sünteesi ja uut kunstilist kujundit. Kõik nad tegid seda aga väga eri-ilmelisel moel ja ei moodusta seetõttu ühtset gruppi. (Paul Gauguin, Vincent van Gogh, Henri de Toulouse -Lautrec ja Paul Cézanne.)
Modernism - Modernismi kunsti iseloomustas kunstivoolude teke ja nende saamine kunstitegemise peamiseks kandjaks . Kunstivoolude teket peetakse uue otsimise üheks iseloomulikuks sümptomiks, kuna see sisaldab endas püüet kvalitatiivseks progressiks, soovi teha midagi täiesti uut ja enneolematut. Seevastu modernistlik arhitektuur käis teadusliku arenguga rohkem käsikäes millest annavad tunnistust sellised suunad nagu funktsionalism , kuigi ka see on uuenduslik hoiak mineviku suhtes, nt ornamentide põlgamise näol.
Abstraktsionism - Abstraktsionism ehk abstraktne kunst ehk absoluutne kunst on kunstisuund maalis, skulptuuris ja graafikas. Seda iseloomustab värvide, joonte, punktide ja erinevate pindade ja vormide abil maailma ja kõik sellega kaasneva (meeleolu, suhtumine, tunded) kujutamine. Abstraktsionismi puhul ei lähtuta reaalsetest objektidest . Abstraktsionism kasvas välja mitmest 20. sajandi kunstivoolust. Esimeseks abstraktsionistlikuks tööks peetakse Vassili Kandinsky 1910 . aastal tehtud akvarelli. 1930. aastal korraldati Pariisis esimene abstraktsionistlike tööde näitus. Pärast seda hoogustus ka selle levik.
Futurism - Kujutavas kunstis taotlesid futuristid korraga paljude rahutute muljete kujutamist, mida tajub kaasaegne suurlinlane. Püüti kujutada liikumisillusiooni, mille saavutamiseks lammutati nähtav maailm kubistide eeskujul geomeetrilisteks kildudeks, millest loodi lõikuvate pindade ja joontega dünaamiline kompositsioon. Teise moodusena kujutati ühel pildil oleva sama objekti mitut järgnevat asendit, kusjuures objekt ise kujutati enam-vähem realistlikult. Seda tüüpi on näiteks pilt, kus daami kõrval sibab paljujalgne koerake (Giacomo Balla " Koera ja keti dünaamika"). Koloriidis eelistasid futuristid eredaid värvikasutusi. Futurismi hilisemas perioodis kujutasid kunstnikud kõike nö lenduri vaatepunktist (aeropittura). (Umberto Boccioni , Primo Conti, Luigi Russolo)
Kubism - Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena ( kuup , silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist). isem vool kubismis , kannab nime sünteetiline kubism (alguseks peetakse 1912. aastat). Kunstnik paneb esmalt paika vormid ja värvid ja alles siis mõtleb välja motiivi, tavaliselt natüürmordi.
Ekspressionismi - Ekspressionismi eelkäijateks võib pidada foove ning Edward Munchi ja Vincent van Goghi loomingut. Ekspressionismi "esimese laine" (1905—1914) algatajateks said 1905. aastal Dresdenis rajatud rühmitus Die Brücke (' sild '), Ernst Ludwig Kirchner ning Müncheni grupi Der Blaue Reiter ('sinine ratsanik') ümber koondunud kunstnikud. Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Inimesed on ekspressionismis sageli jõhkra ja inetu välimusega. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit . Ekspressionistid kasutasid tihti räigeid värvikontraste või "poriseid" värve. Ekspressionismi "teine laine" (alates Esimesest maailmasõjast kuni 1933. aastani) oli veelgi ühiskonnakriitilisem. Maalid olid sünged, grotesksed. Kunstnikud väljendasid ängistust, leina ja põlgust ühiskonna vastu. Maalidel kujutati maailmasõja koledusi ja vaesunud rahvast.
Sürrealism - Sürrealism on 20. sajandi kunsti- ja kirjanduse vool, milles on olulisel kohal ebareaalsus, unenäod, hallutsinatsioonid, patoloogiliste seisundite jms. 1924 koondas siis veel dadaistide hulka kuuluv André Breton enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest , nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismist teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma.
OP- kunst - Opkunst , ka optiline kunst (inglise 'optical art') on 1960. aastatel abstraktsest kunstist välja arenenud maalisuund. Opkunsti viljeleti 1960. aastatel peamiselt USA-s ja Lääne-Euroopas. Kunstisuund keskendub peamiselt optiliste efektide loomisele. Lihtsate geomeetriliste kujundite ja värvi- või valguskontrastide abil püütakse edasi anda ruumilist muljet või liikumist. Opkunsti tähtsaim esindaja ja n-ö kunstisuuna isa on Victor Vasarely. Teised tuntud esindajad on näiteks J. Le Parci, Bridget Riley ja J. R. Soto. Opkunst on tugevalt mõjutanud tänapäeva moe-, tarbe- ja eriti reklaamikunsti.
POP – Kunst - Popkunsti motiivid pole traditsioonilised, vaid kaasaegset tarbijalikku ühiskonda kujukalt iseloomustavad produktid ja industriaalse kultuuri objektid. Popkunst kasutab kõige argisemaid, banaalsemaid ja iseenesest tühisemaid esemeid ja nähtusi mille keskel tavainimene argipäevas viibib. Tihti kistes need tavapärasest keskkonnast välja ja tõstes mingil kunstilisel viisil eriliselt esile. Näiteks teostatud tööd võivad olla ülisuurtes mõõtmetes ja väga erksavärvilised. Nimetus on pärit Inglismaalt (popular art), kus 1950ndail hakkati tähistama selle nimetusega massikunsti, peagi laienes see kõigile, kes kasutasid kaasaegse suurlinna keskkonnast pärinevaid visuaalseid kujundeid. Popkunsti tekkele on mõju avaldanud neodada .