Kunst 19.sajandi teisel poolel (0)

Referaat
Kunst 19.sajandi teisel poolel
Merilin Heinlaid
Tallinna Arte Gümnaasium
8B klass
Juhendaja : Arvis Kiristaja
Tallinn 2010.

• Sisukord.
  

• Sissejuhatus………………………………………………………………………..
  
• Realism ...................................................................................
  
• Realismi kunstnikud 19.sajandi teisel poolel..........................
  
• Impressionism ........................................................................
  
• Impressionismi kunstnikud 19.sajandi teisel poolel...............
  
• Postiimpressionism ja kunstnikud 19.sajandi teisel poolel.......
  
• Kokkuvõte..............................................................................
  
• Kasutatud kirjandus...............................................................
  

• Sissejuhatus.
  

Mina tegin referaadi kunstist 19.sajandi teisest poolest. Valisin selle teema sellepärast, et see tundus huvitav ja ma tahaksin 19.sajandi kunstist rohkem teada. Kuna kunsti liike on väga palju, siis ma valisin 19. Sajandi populaarseimad stiilid ja tahtsin ka selle stiili kunstnikke uurida. Arvan, et ma saan 19.sajandi kunstist rohkem teada tänu sellele referaadile ja kuna ma ei tea 19.sajandi kunstist suurt midagi, siis ma arvan, et mul on huvitav ka tööd teha.
Impressionistlik maal . Claude Monet .

• Realism.
  

Realism on kunstivool , kus kujutatakse peamiselt loodust ja inimest. 19. Sajandi keskel kujunes realism Prantsusmaal iseseisvaks kunstivooluks. Realismi kunstnikud maalisid kaasaega ja ümbritsevat nende ümber. Olenemata sellest, kas see ümbruskond on ilus või kole . Kuna 19. Sajandi teisel poolel oli rahva olukord suhteliselet kriitiline, siis kujutati seda ka maalidel ja piltidel. Peale kunsti puudutas sotsiaalseid pahesid veel ka kirjandus, mis muutis rahvaolukorra veel hullemaks.
Realism on kunstiline liikumine, mis sai alguse 1980 Prantsusmaal. Seda viljeleti kogu Euroopas ja ka Venemaal 19. sajandi lõpuni. Selliseid realistlikke tõid kasutatu ka fotograafia alal. Taheti luua uus vaatepilt ja näidata inimestele midagi uut. Realism hülgas romantismile omase kujutluslikkuse ja akadeemilise formalismi. Realism oli romantismi vastand . Kui romantikud kujutasid üllaid tundeid, siis realistid leidsid selle põlastusväärse olevat ja üritasid ümbritsevat tõetruult ja ilustamata kujutada. Nendelt oodati objektiivsust. Nad maalisid seda, mida nägid. See oli akadeemilise kunsti pooldajatele vastumeelt. Nende arvates olid maalidel kujutatud asjad kunsti jaoks alaväärtuslikud ja labased (nt. igapäevaelu, lihtrahvas , tööstusstseen).
Kaasaegsete stseenide kujutamisel hakati kasutama seni ainult ajaloomaalile omast suurt formaati. Populaarsed olid jutustava süþeega ühiskonnakriitilised maalid.Maalimiseks kasutati looduses nähtavaid toone. Neid ei asendatud erksamate või harmoonilisematega. Tavaliselt valgustas kujutatut ülevalt vasakule suunatud valgusallikas. Maali kujundasid tumedalt heledale üle minevad värvid.

• Realismi kunstnikud 19.sajandi teisel poolel.
  

Gustave Courbet (1819- 1877 ) – prantsuse kunstnik. Esindab realismi koolkonda. Ta veendus pärast 1848. aasta revolutsioonist osavõtmist, et tema kohus on kujutada tegelikkust , eelkõige inimesi, kelle elu ja töö on talle lähedased.
Courbet´ teostes ilmneb kohati jõhker realism. Tema loomingut iseloomustavad veel julgelt maalitud aktid ja maastikud, mis ilmutavad vanade meistrite stiili ,mida ta Louvre´is uuris.
Tema üks kuulsamaid töid on “Matus Ornans´is”. Ta palus Ornans´i elanikel kordamööda oma vanaisalt päritud maja pööningul poseerida. See maja on näha ka maali kaugeimas vasakus nurgas . Hiljem pani ta erinevatest maalidest kokku ühe suure. Maalil kujutas ta matuseid, kuhu olid kogunenud kodanlased ja talupojad. Courbet on kasutanud ka modernset stiili, mis väljendub punase ja paabulinnusinise toonide selguses. Need tooni vastanduvad mustale ja hallile. Realistlikkust väljendavad hoogsad pintslitõmbed. Veel on sellele teosele iseloomulikud rohmakad tumeda joonega ümbritsetud näod.
Jean François Millet  (1814-1875)- oli prantsuse maalikunstnik . Prantsuse realismi esindajaid.
Jean-François Millet sündis talupoja peres ja pidas end surmani talupojaks. Ta õppis maalikunsti Cherbourg'is ja alates  1837  Pariisis. Aastal 1840 loobus ta õpingutest ja hakkas tööle kunstnikuna, sattudes  Honoré Daumier ' mõju alla.  1841  ta abiellus,  1844  jäi leseks.
Aastal 1849 kolis ta Barbizoni, kus elas surmani, maalides eeskätt talupoegi, elu lõpupoole ka maastikke. Stiililt oli ta realist, kuid mõjutas tugevastiimpressioniste.
Ilja Repin (1844-1930)- oli vene maalikunstnik,  kriitilise realismi esindaja. Ilja Repin sündis Ukrainas Harkivi oblastis Tšugujevi nimelises väikelinnas ohvitseri pojana .
19-aastasena sõitis Repin Peterburi, kus proovis sisse saada Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Esialgu tal see ei õnnestunud. Enne Peterburi tulemist töötas ta kunstnike artellis, kus maalis ikoone ja restaureeris altarimaale. Ta astus erakooli, kus õpetajaks oli Nikolai Kramskoi.

• Impressionism
  

Impressionism oli 19. sajandi maalikunsti vool, mis sai alguse 1860. aastatel oma kunstinäitusi  korraldama hakanud Pariisi kunstnike vabast ühendusest.
Vool sai nime Claude Monet' maali " Impression , soleil levant " ("Impressioon. Tõusev päike") järgi. Sõna "impressionism" laskis kogemata käibelekunstikriitik Louis Leroy, kes kasutas seda ühes satiirilises retsensioonis väljaandes Le Charivari.
Impressionismi ideed levisid kujutavast kunstist muusikasse ja kirjandusse, nii et tekkisid impressionism muusikas ja impressionism kirjanduses.
Impressionistlikule  maalikunstile  on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Impressionismiks nimetatakse ka selle stiili hilisemaid jäljendusi. Varajased impressionistid olid radikaalid, kes ütlesid lahti akademismi reeglitest. Nad ei lähtunud joontest, vaid värvidest. Nad ei maalinud mitte ateljees, nagu varem tavaks oli, vaid vabas õhus, püüdes muutuva päikesevalguse põgusaid hetki. 19. sajandi viimasteks aastateks hakkas kunstipublik uskuma, et neil kunstnikel on värske ja omapärane nägemus ja väga oskuslik tehnika, kuigi traditsioonilised kunstiringkonnad neid omaks ei võtnud. Impressionistid nägid ilu loomulikes poosides ja kompositsioonides, valguse mängus ning eredates ja mitmekesistes värvides.
Impressionismi kunstnikud 19.sajandi teisel poolel.
Claude Monet(1840-1926)  oli prantsuse maalikunstnik,impressionismi rajaja ja peaesindaja. Tema kunstianne avaldus väga noorelt, alguses küll karikaturistina. Varsti hakkas ta aga huvi tundma maalikunsti vastu ning 1858. aastal võeti üks tema maalidest vastu kohalikule näitusele, millest tal tekkis plaan saada elukutseliseks kunstnikuks .
Ta huvitus eelkõige suurtest vabaõhustseenidest ja õppis hindama päikesevalgust. Selleks, et päikeselise päeva meeleolu ja valgust jäädvustada, pidi ta töötama kiiresti, mistõttu nägid tema teosed välja rutakad ja lõpetamata.
Pierre -Auguste Renoir  (1841 – 1919) oli prantsuse maalikunstnik, impressionismi esindaja. Kujutas kodust elu, kenasid naisi-lapsi, linnarahva lõbustuspaiku ning pühapäevaseid väljasõite.
Tema teosed on mahedad ja südamlikud, maalitud heledate ja puhaste toonidega ning pehmete virelevate pintslilöökidega.Viljeles ka graafikat ja skulptuuri.
Edgar Degas (1834-1917) oli prantsuse kunstnik ja skulptor .Edgar Degas on tuntud ka selle poolest, et ta leiutas niinimetatud märja pastelli. See on tehnika, mille puhul peensusteni viimistletud  pastellijoonistuskastetakse üle vee või  piimaga . Selle tulemusena sulavad toonid kokku ning pilt tundub olevat maalitud.
Maalima hakkas ta juba lapsepõlves. 18-aastaselt asus ta isa soovil õppima õigusteadust. 20-aastaselt (1854) katkestas ta juuraõpingud ning asus õppima maalimist Louis Lamothe'i juurde ning veidi hiljem École des Beaux - Arts 'i kunstikoolis.
Edgar Degas avas Pariisis oma maalistuudio aastal 1860.

• Postiimpressionism ja kunstnikud 19.sajandi teisel poolel
  

19. sajandi lõpukümnenditel töötas kolm suurt maalijat, kellest said 20. sajandi moodsa kunsti eelkäijad. Need olid Vincent van Gogh, Paul Gauguin ja Paul Cezanne . Kuigi nad alustasid tegevust koos impressionistidega, lõid nad neist peagi lahku. Kolm suurt moodsa kunsti eelkäijat olid omavahel vägagi erinevad, ometi tavatsetakse neid ning mõnesid nende mõttekaaslasi ja kaasaegseid nimetada postimpressionistideks - nendeks, kes tulid pärast impressioniste. Postimpressionism oli puhtprantsuslik nähtus, kuid mõju avaldas ta hiljem kogu Euroopa kunstile.
Traagilise saatusega hollandlane  Vincent van Gogh ( 1853 -1890) jõudis kunsti juurde alles keskeas . Oma tõelise väljendusvahendi - heledad, lausa taltsutamatult kirkad värvid - leidis ta pärast Prantsusmaale asumist. Seal, väikeses Lõuna-Prantsusmaa linnas Arles 'is elas ta üle lühikese, vaid paar aastat kestnud loomingu tõusu. Kuid seal lõi välja ka ta ammu peidus olnud närvihaigus. Edasi järgnesid käigud ühest haiglast teise, nädalatepikkused haigushood, mille vahel selgetel hetkedel on maalitud van Goghi parimad teosed - maastikud, portreed, pildid kunstnikku ümbritsevatest lihtsatest esemetest.
Van Goghi looming näitab, milline omaette väljendusvõime on värvidel, kui kunstnik püüab oma tundeid ja meeleolusid väljendada eelkõige värvide kaudu. Punase, sinise ja rohelise kõrval oli van Goghi lemmikvärviks kollane kuldse viljapõllu, päevalillede, lõõmava lõunamaise päikese värv. Tundub, nagu oleks van Gogh meeletult kiirustanud: ta kasutas ägedaid jõulisi pintslitõmbeid ning vahel pigistas värvi lõuendile otse tuubist Kõik liigub ja võbeleb ta maalidel: tuul raputab küpresse, taevas veereb lõõskav päikeseketas või siravad suured lõunamaised tähed, isegi maapind näib voogavat. Tema tööde väljendusjõust leidsid inspiratsiooni 20. sajandi alguse ekspressionistid.
Nagu van Gogh, oli iseõppija ka prantslane  Paul Gauguin (1848-1903), kes samuti hakkas maalima alles keskeas. Soovides luua värsket ja uudset kunsti, läks ta muljeid otsima lihtsate looduslähedaste inimeste juurde - algul Bretagne 'i poolsaarele, hiljem aga Lõunamere saartele. Gauguin arendas välja oma isikupärase laadi . Ta maalid on väga dekoratiivsed , puhaste säravate värvidega, selgete ühtlaste värvipindadega, mida eraldavad tumedamad kontuurid. Tahiti saarel töötades ja sealseid inimesi kujutades lisas ta oma maalidele veel erilist salapära ja tähenduslikkust, milleks teda oli innustanud kohaliku rahva kultuur. Gauguinile ja van Goghile ei piisanud kõige nähtu täpsest jäljendamisest, vaid nad tahtsid luua ise midagi uut, midagi niisugust, mida looduses sellisel kujul polnud olemaski; nad tahtsid leida uusi vahendeid oma isiklike tunnete ja mõtete väljendamiseks. Oma püüdlustelt olid nad seega vastandlikud impressionistidele. Kui impressionistid olid väljastpoolt saadud muljete maalijad, siis postimpressionistid seevastu, tegelesid eneseväljendusega. Nad astusid teadlikult impressionismi vastu välja ja näitasid edaspidisele kunstile teed täiesti uues suunas.
Kõige rohkem on hilisemale ajale mõju avaldanud Paul Cezanne (1839-1906). Üksiku ja tundmatuna töötas ta Lõuna-Prantsusmaal oma sünnilinnas Aixis. Ta lõi maastikke, natüürmorte, portreesid. Seejuures tahtis ta luua “õigemat” kunsti kui impressionistid. Esemete muutliku pealispinna alt tahtis ta tabada nende muutumatuna püsivat ehitust. Looduses nähtavad esemed meenutasid talle geomeetrilisi kujundeid (kera, silindrit, koonust jne.). Nii inimese pea kui õun olid tagasi viidavad kerale, Aixi läheduses kõrguv Sainte-Victoire'i mägi oli tegelikult hiiglaslik lõunamaises päikeses helendav koonus jne. Niimoodi , soovides võimalikult täpselt loodust edasi anda, moonutas Cezanne seda siiski. See oli ka üheks põhjuseks, miks kunstiarvustajad suhtusid tema teostesse äärmiselt vaenulikult . Alles elu lõpul sai Cezanne'ile osaks ka juba tunnustust ja tema taotluste mõistmist. Lausa täht-tähelt võtsid tema teoreetilisi arutlusi 20. sajandi kubistid.
Postimpressionistide hulka loetakse ka Henri de Toulouse -Lautrec (1864—1901), kes kujutas ilmekalt elu 19. sajandi lõpu Pariisis, inimesi teatritest ja igasugustest kahtlastest lõbustusasutustest. Tema tööd on selgete sujuvate piirjoontega ning väliselt dekoratiivsed, kuigi inimesed neil on enamasti inetud ja labased. Tihtipeale meenutab Toulouse-Lautrec oma ainestikult Edgar Degas'd, kellega tutvusime impressionismi peatükis. Sama on tal ka mingi sapine joon, milleks põhjust andis ilmselt kunstniku traagiline saatus: ta oli lapsest saadik vigane . Toulouse-Lautreci eriliste teenete hulka kuulub see, et oma teatri- ja kohvikuplakatitega sai ta meieaegse reklaamikunsti rajajaks.

• Kokkuvõte.
  

Kokkuvõtteks võiks ütelda, et ma jäin oma tööga rahule ja ma sain selle kunsti ajastust palju rohkem teada, kui ma ennem teadsin . Mulle meeldis eriti see teema ja ma olen väga õnnelik, et ma selle teema valisin.

• Kasutatud kirjandus.
  

• Ajaloo õpik 8.klass 2 osa
  

• Internet
  

• Sõber, kes andis infot.