on värvuselt pruun või hallikas ja tumedate laikudega, mis muudab ta oma keskkonnas raskesti märgatavaks. Rabakonn on levinud üle Eesti ja ta elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ning soode äärealad. Rabakonn püüab toitu peamiselt õhtuti. Rabakonn sööb peamiselt mardikaid kuid ka ämblikke, rohutirtse, lutikaid ja röövikuid. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal lehtede ja heinaga täidetud aukudes, haohunnikute all, näriliste urgudes jne. Talvituma siirduvad nad juba septembris. Nooremad konnad väljuvad talvituspaikadest 1-3 nädalat hiljem aga sügisel viibivad väljas mõni nädal kauem. Rabakonnade kudemisaeg jääb sageli aprilli lõpust juuni alguseni. Kudemiseks on oluline rikas taimestik veekogus ja kõige sobivaimad paigad on rohuse põhjaga tiigid, turbaaugud või
Kalad Läänemeres · Räim · Meriforell · Kilu · Lõhi · Lest · Angerjas · Emakala · Tursk Räim Kilu · Eesti rahvuskala · Enamasti 10-13 cm. · Umbes 15 cm. · Keskmiselt 7-15 g. · Keskmiselt 14-43 g. · Alammõõt 9 cm. · Koeb aprilli teisest poolest · Toitub ainult päeval. juulini. · Alammõõt 13 cm. · Kudemiseks vajalik vee soolsus. · Keskmine eluiga 2-4 aastat. · Sööb ainult päeval. · Keskmine eluiga 2-4 aastat. · Marjast toituvad siig, emakala, · Toiduks paljudele ogalik. Tarvitatakse värskelt, röövkaladele, hüljestele, suitsutatult ja konserveeritult. veelindudele. Lest · Üldjuhul on nad parempoolsed. · Keskmine kehapikkus on 10-30 cm. · Enamasti alla 0,5 kg.
Elupaik ja -viis Mageveekala, elab kiirevoolulistes, jaheda ja selge veega jõgedes ja ojades, eelistab mudapõhja. Oluline on varjepaikade olemasolu (vette langenud puutüved, kaldauurded). Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6...8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200..
Siberi jõgede ja järvedeni, välja arvatud Vaikse ookeani vesikond. Sellel levialal eristatakse kolme alamliiki: euroopa teib, baikali teibi ja kirgiisi teibi. Toit: surusääsklaste ja teiste putukate vastsed ning ränivetikad. Levik Eestis: Eestis levinud euroopa teibi leidub Pärnu ja Emajõega üheduses olevates väiksemates jõgedes, ojades ja järvedes ning riimveelises rannikumeres. Looduskaitse all?: Ei ole. Paljunemine: Teib tõuseb kevadel kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Paar huvitavat fakti: Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. Suguküpseks saab ta kolmeaastaselt või hiljem, 1114 cm pikkuselt.
Aeglase kasvuga(nt. 25 cm pikkuseks ja250 g raskuseks kasvab u. 10 aastaga.) Enamasti 14-25cm pikk Levik ja elupaik Looduslik leviala Venemaa Kaug-Ida piirkond, Hiina kirde piirkond ja Korea magevetes. On jõudnud ka Kesk- ja Ida-Euroopasse. Kehva ujunana eelistab aeglase vooluga või seisuveega veekogusid Taimestikurohked veekogud Paljunemine Paljunemisvõimeliseks saab umbes 4-6 cm pikkusena. Kudemiseks vajalik suviselt soe vesi. Marja valvab isakala. Isakala liigutab uimedega vett, et tagada soodsad arengutingimused ja peletab eemale marjaõgijaid. Toitumine Röövtoiduline unimudil on suhteliselt vähenõudlik. Pärast koorumist toitub vee pindmistes kihtides zooplanktonitest. Edaspidi toitub veekogu põhjas kaladest ja põhjaloomadest.(vesilikud, konnad ja kullesed jms.) Esineb ka kannibalismi.
Täiskasvanud kõre keha on viis kuni kaheksa sentimeetrit pikk, kusjuures emasloomad on isastest suuremad.Nende jäsemed on sama pikad. Keha ülapoolel on kõre veidi köbruline nahk pruunikas, hallikas või oliivroheline, kaetud punaste täppidega. Elukoht Kõrele sobib elupaik, kus leidub nii kerge liivase pinnasega kohti päevaste varjepaikade kaevamiseks, tasaseid päikeselisi madalmuruseid või hõreda taimestikuga alasid toitumiseks ning madalaveelisi vähese taimestikuga veekogusid kudemiseks. Toitumine Toitub putukatest ja tigutest. Sigimisperioodil ei toitu üldse.
On olnud juhte kus säga on rünnanud veelinde kui ka vees ujuvaid koeri. Kui säga on märganud oma järgmist ohvrit, imeb ta [säga]oma ohvri koos veega kõhtu. Kui ohver on suurem ja tugevam, võib ta veel säga kõhuski rabeleda. Säga võib kasvada kuni 3 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 300 kilogrammi. Tavaliselt on sägad muidugi väiksemad. Nad on kõhupoolelt heledad aga seljalt rohekad või koguni mustad ning külgedel on neil erineva suuruse ja kujuga laigud. Kudemiseks ehitab säga oma pesa veetaimede vahele. Pesa jääb valvama isane kes iga paari minuti tagant teeb pesa kohal tiiru värske vee sisse viimiseks ja röövlite lähenemise märkamiseks. Noored sägad ujuvad vilkalt ringi ja esialgu söövad vaid ussikesi ja putukaid. Sägad kasvavad päris kiiresti, olles 1 aastaselt umbes 25 sentimeetri pikkused ja 3 aastaselt juba 75 sentimeetri pikkused. Sel ajal saab säga suguküpseks. Kõige rohkem kalu kuulub kolmandasse kaitsekategooriasse
Läänemere põhjaosas on selle rühma kaks kõige tüüpilisemat liiki tursk ja lest. Vähem tuntud, kuid sama tüüpilised esindajad on võldaslased (näiteks merihärg, nolgus ja meripühvel). TURSK (Gadus morhua callarias). Kõrge arvukuse aastatel võib turska kohata ka lahtedes ja mere põhjaosas, varude vähenemise perioodidel aga koondub liik üksnes lõunasse. Liik elab kuni 150 m sügavusel. Tursa kudemisperiood kestab veebruarist oktoobrini, olles peamiselt märtsis-mais. Kudemiseks ja toitumiseks võtab tursk tavaliselt ette väga pikki rännakuid. LEST (Platichthys flesus). Esineb rohkelt kogu Läänemeres, välja arvatud magestunud lahtedes ja avameres enam kui 150 meetri sügavusel. Olemas on kaks ökoloogilist rühma: sügaval kudev lest ning rannikul kudev lest. Noored kalad veedavad esimesed eluaastad madalates rannikupiirkondades mõne meetri sügavusel.
Just kahepaiksete rohkus oli üks olulisim põhjus, miks kogu saarest sai kaitseala. Erilise hoolega tuleb kaitsta Piirissaare inimasustust, sest haruldasimad konnaliigid- mudakonn ja rohe-kärnkonn- on inimkaaslejad, sõltudes suurel määral sibulakasvatuse käekäigust saarel. Kõrged vihmaussiderikkad sibulapeenrad olid ülimalt soodsad toitumiskohad öise eluviisiga konnadele. Kuid nüüd on mahepõllundus allakäinud ning haritava maa pindala vähenenud, kudemiseks sobivate tiikide kinnikasvamine võivad saatuslikuks saada ka mudakonnadele. Piirissaar võeti kaitse alla 1991. aastal. Kaitseala loomisega püüti vältida tugevat ehitussurvet saarele. Praegu menetletakse uut kaitse-eeskirja, millega ühendatakse saar ühtseks maastikukaitsealaks. Eriti oluline on praegu tagada mudakonna asurkonna hea käekäik. Võib-olla õnnestub varjusurmast päästa ka rohekonn. Eelkõige nende kahe liigi pärast soovitakse keelata öösel liiklus mootorsõidukitega,
Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg. Maksimaalne pikkus võib ületada 1,5 m ja mass võib ulatuda 46 kg-ni. Noored lõhed elavad algul jões, siis meres ja suguküpsuse saabumisel suunduvad tagasi oma sünnijõgedesse. Eestis on lõhejõed Vasalemma, Pirita, Rutja, Keila, Loobu, Kunda ja Pärnu jõgi ning Valgejõgi. Alates juulikuust suunduvad suguküpsed kalad merest jõgedesse. Kudemine toimub tavaliselt oktoobris või novembris. Kudemiseks valivad kalad kiirevoolulise kärestikulise koha. Emane kaevab sabalöökidega veekogu põhja pesa ning katab selle pärast marjaheitmist kruusaga. Osa isendeid sureb pärast kudemist, kuna nad on nälginud ning kurnatud. Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda. Marja areng kestab ligikaudu viis kuud. Paari sentimeetri pikkused vastsed kooruvad varakevadel. Nad lahkuvad pesast alles kuu aja pärast. Noored lõhed on erksat värvi.
endast meetrilaiust või väiksemat lagedavõitu kohta veetaimede vahel või ujuvate roosaarte ümbruses. Kudemine leiab aset enamasti hommikuti. Emane mudamaim paigutab oma marja 1...3 marjatera laiuse ribana veetaimede ujuvate lehtede alumisele küljele. Ühes ribas on mõnikümmend kuni sada marjatera. Marjaterade triipe võib leida ka veekogu põhja löödud postidelt, vaiadelt, veepinnal ujuvatelt keppidelt, pudelitelt ja muudelt esemetelt. Tähelepanuväärne on see, et lehe alapoolele kudemiseks pöörab mudamaim enda kõhu ülespidi ja libistab end mööda lehepinda. Pärast kudemist ujub emaskala minema, isane jääb aga viljastatud marja juurde valvesse. Aeg-ajalt määrib ta marja üle oma keha katva limaga, mis kaitseb marja bakterite ja hallituse eest. Vastsed kooruvad 5...6 päeva pärast. Et mudamaim on pisike kala, siis pole ka ta eluiga pikk - see ulatub kõigest 4 aastani. Inimesed mudamaimu eriti ei hinda. Ta on teiste kalade toidukonkurent, haiguste kandja
Ogalik on pisike kala - kõigest 5…8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et lõpuks meenutab see natuke tunnelit. Lõpuks kaetakse pesa liivaga.
Jõeforell Jõeforelli elab Eesti paljudes jõgedes. Ta on umbes 25...45 cm pikkune suhteliselt jässakas kala, kelle küljed ja selg on punase-pruuni-mustatähnilised. Nagu nimigi ütleb, elab ta ainult jõgedes ja ojades. Vesi nendes peab olema selge, jahe ja kiirevooluline. Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. Kudemine leiab aset talvel ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Isaskala hõivab omale territooriumi, mida ta kiivalt sissetungijate eest kaitseb. Võib näida uskumatuna, aga isaseid jõeforelle peetakse meie kaladest kõige tigedamateks. Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist
Majandites on talitiigid sügavad (2,5...3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett. Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena. Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu
..8 cm pikkune ning ta kaal ei ületa 4 g. Värvuselt on ogalik üldiselt hallikas-hõbedane, kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü - kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad siniseks. Emased nii erksaks ei muutu. Ogalik võib elada nii mere- kui magevees, kuid Eestis asustab ta peamiselt rannikualasid. Sealt siirdub ta kudema jõgede suudmealadele. Üksikuid ogalikke on leitud ka Peipsi-Pihkva järvest. Kudemiseks valib ogalik välja madalad ja vaiksed kaldaäärsed kohad, kuhu on sobiv pesa ehitada. Ogalik on kala, kellele pesaehitamises on võrdväärset vastast raske leida. Ta tassib kokku igasugust taimset materjali, mis elupaigas on kättesaadav. Kokkukantud sodi tsementeerib ta kokku neerudest erituva lima ja kruusaterakeste abil. Pesa on valmis siis, kui see on keskmise õuna suurune. Seejärel puurib ta end pesast läbi, nii et lõpuks meenutab see natuke tunnelit. Lõpuks kaetakse pesa liivaga
Röövkalana langevad talle saagiks enamasti peipsi tindid, ahvenad, kiisad ja särjed. Soojätkamine võetakse ette mai lõpus või juuni alguses, kui vesi on juba piisavalt soe. Koelmuteks on kõva põhjaga, 2...3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. Paar ujub kudemisplatsil 1...2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Kudemine toimub tavaliselt päikesetõusul. Isaskala puhastab kudemiseks väljavalitud platsi mudast ja prahist ning kaevab sinna pesalohu. Vastandina tormakale pulmamängule, on kudemine vaikne ja tähelepandamatu tegevus. Peale kudemist emane koha lahkub, isase osaks jääb aga lõimetishoole: ta valvab arenevat marja kuni vastsete koorumiseni. Isaskoha õhutab pesas olevat marja rinnauimede liigutamise abil, kõrvaldab pesast prahti ja muda ning ajab minema marjavargaid. Kogu valvepidamise ajal ei söö ta midagi. Omapead jäetud
Elujõulisemaid järglasi annavad sugukalad 7-11 aastaselt. Looduslikult saadakse karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 3 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt 1,5....1,8mm. Tabelil ühelt emaskarpkalalt saadav potentsiaalne järglaste arv. Toitumine. Toiduks kasutab karpkala esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost, vanemad kalad on
sugukalad 7-11 aastaselt. Eestis saadakse looduslikult karpkala järglasi harva. Järelkasvu on leitud vaid sealt, kus puuduvad röövkalad. Eestis kasvatatavad karpkalad on saadud kunstliku paljundamise teel. Sasaani looduslikeks koelmuteks on veekogu madalad ja taimestikurikkad osad või suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Karpkalale on parimaks kolemuks rohukamaraga kaetud tiigid, mis täidetakse veega vaid kudemisperioodiks. Kudemiseks koonduvad karbid väikestesse rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3 kuni 4 isast, ning sellega kaasnevad pulmamängud. Kudemiseks sobivaim veetemperatuur on 18...20 C°, ning see võib toimuda maist juuni teise pooleni olenevalt aastast. Mari areneb veetaimedele kleepunult ning selle hulk on 63...790 tuhat ning marjatera läbimõõt jääb vahemikku 1,5 kuni 1,8mm. (Paaver) Joonis Karpkala kasv 1.5 Toitumine · Talvel ei toitu
Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees. Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga
–70. aastatest alates hakkas tema arvukus aga vähenema mitte ainult Eestis, vaid enamikus riikides. Praegu on ta paljudelt endistelt levialadelt kadunud. Hääbumise peamine põhjus – hävisid kõrele sobivad elupaigad: liivaluited metsastati, nõmmedel ja niitudel ei peetud enam kariloomi, rannaniitudele mõjusid hävitavalt nii maaparandusest tulenev veereþiimi muutus kui ka väetised. Nõukogude ajal kraavitati Eestis laialdaselt rannaäärseid rohumaid, mille tagajärjel kõrele kudemiseks sobivate veekogude hulk vähenes märgatavalt. Väetiste liigkasutamine pani vohama roostiku. Pärast seda, kui ulatuslikel rannaniidualadel lakkas loomade karjatamine ja heina niitmine, hakkasid need kulustuma, roostuma ja võsastuma ning neil olevad madalad rannikulohud ja veesilmad kinni kasvama: kui karjatamiskoormus on väike, asuvad märjematesse nõgudesse tarnad, mida kariloomad meelsasti ei söö. Nii ladestub aasta-aastalt
See kahjustab osoonikihti ning seega ei takista osoonikiht enam UV-kiirguse jõudmist Päikeselt Maale. Näiteks pikemaajalisel UV-kiirguse kahjustuste korral võib suureneda organismides mutatsioonide hulk ning organismid ei pruugi enam saada terveid järglasi. Samuti takistavad elektrijaamad just Eestis näiteks lõheliste rännet, sest tekitavad tammist ülesvoolu üleujutusi, kuid tammist allavoolu aga kuivust. See toob endaga kaasa lõheliste hukkumise, sest lõhelised peavad kudemiseks jõgedest merre rändama. Järelikult on elektrijaamad Eesti keskkonnale suureks nuhtluseks, sest kahjustavad nii atmosfääri kihte, kui ka lõheliste kudemist. Kokkuvõtvalt on Eesti suurimateks keskkonnaprobleemideks linnastumine, mis tekitab liikide hävimist. Teiseks suurimaks on põhjavee saastatuse tase, mis on ka kogu maailmas suureks probleemiks. Kolmandaks on oluliseks keskkonnaprobleemiks ka elektrijaamade
pidades rünnata ja ära süüa iga pisikese tumeda liikuva kogu. Ühe uurimuse käigus selgus, et harilik kärnkonn püüab kinni püüda 1 cm suurust tumedat paberitükki, pidades seda saagiks, kuid suuremate tükkide järele ta enam ei haara. PALJNEMINE Kevadel, kui kärnkonnad talveunest ärkavad, võtavad nad ette massilise rände paljumispaikade poole. Nad kogunevad alati kindlaks kujunenud tiikide juurde. Kärnkonnad kasutavad kudemiseks alati ühte ja sama veekogu, eelistades 2540 cm sügavusi ja kõrkjate vahel asuvaid paiku. Kui isased jõuavad kudemispaika meelitavad nad krooksudes emaseid ligi.Kõrnkonnad munevad korraga palju mune. Koorunud kullesed on 1,3 cm pikad. Tasapisi tekivad pisikestele kullestele ka koivad, ning saba kaob. Täiskasvanuks saavad kärnkonnad harilikult kolme kuni seitsme aastasena. TÄNAN KUULAMAST!
vastu. Hääl on lühike ja vaikne krooksumine. Eestis on kõikjal levinud. Öise eluviisiga. o Juttselg-kärnkonn e kõre – kuni 10cm, seljal iseloomulik kolklane pikitriip. Videviku – ja ööloom. Liigub joostes ja ronides. Kaevub pinnasesse ja talvitub pinnases. Elupaik – liivase pinnasega tasased, päikeselised, niisked maastikud, kus on madal ja hõre taimestik ning kudemiseks sobivad madalad veekogud. Rannaniidud ja karjäärid. Elupaikade võsastumine ja roostumine on peamised ohutegurid. On muutunud haruldaseks liigiks. o Rohe-kärnkonn – kuni 10 cm, kaitsevärv on laiguline-roheline. Hääl on sirisev trillerdus, öise eluviisiga, kaevub liivasesse pinnasesse. Elab külades ja teistes asulates. Talvitub kivimüüride ja vundamentide pragudes, keldrites. Koeb päikesepaistelistes puhtaveelistes küla- ja talutiikides
Karpkala poised Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Toitumine Soojaveeline kala Talvel ei toitu Esimesel eluaastal zooplanktonit ja bentost Vanemad kalad on peaaegu kõigesööjad Söödaks teraviljad, jõusööt Sigimine Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast.. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena Karpkala Klõpsake juhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Mõõtmed
Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees. Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga
Mudakonn vajab päevaseks peitumiseks pehmet ja kinnistumata pinnast, mida leidub põldudel ja aiamaadel. Nii sõltub nende loomade levik peamiselt aedadega eramute ja talumajapidamiste paiknemisest. Juttselg-kärnkonn tunneb end kõige paremini rannikuluidetel ja hõreda taimestikuga rannakarjamaadel, liiva- ja kruusakarjäärides. Kudemisveekogu, vee soolsuse ja kuivamise suhtes on kõre äärmiselt vähenõudlik. Harivesilik tegutseb niisketes metsades ja suuremates parkides. Kudemiseks kasutab ta sügavamaid veekogusid (tiike, lompe). Milles seisneb Eesti kahepaiksete tähtsus? Eestis kahepaikseid toiduks ei tarvitata. Inimesele toovad nad kasu hävitades putukaid ja nälkjaid. Kahepaiksed täidavad olulist osa erinevate ökosüsteemide aine- ja energiaringes. Millised tegurid mõjutavad Eesti kahepaikseid? Eesti kahepaiksete arvukus on saartel suurem kui mandril. See on ilmselt tingitud asjaolust, et saartel pole kunagi arendatud suurpõllundust ning enamasti on piirdutud
veepinnale tõusev püstine kolmekandiline lihtne või veidi harunev õisikuraag · Lehed asetsevad veepiirist allpool kodarikus veidi ülestikku, alumiste lehtede kaenlast väljuvad pikad paeljad võsundid. · Happelisus kõigub vahemikus 8,1-8,4ph olenevalt seirekohast. Ehk siis see on üsna aluseline keskkond. Mis ongi sobilik jõekala liikidele. · Kitsa ökoaplituudiga kala on jõeforell, Elupaigana eelistab jõeforell rohkem mudapõhja, · Kudemiseks vajab ta aga kruusa ja kividega kaetud põhja, samuti on talle oluline varjepaikade olemasolu vettekukkunud puutüvede ja kaldauurete näol. · Laia ökoamplituudiga on ahven, kes elab väga erinevates veekogudes: järvedes, jõgedes, tiikides, lahtedes ja riimvetes. Seega on keskkonna suhtes vähe nõudlik ja seepärast on tal ka nii suur levik. Ka Kudemistingimuste suhtes vähenõudlik. Biootilised Tegurid
näha näiteks nende suuruste suhe üksteisesse. Väga ilusad olid soolinnud ja pisiimetajad. Edasi liikusin näituse ,,Läänemeri" juurde. Samuti nagu eelnevates näitustes oli püütud väga ruumi kokkuhoidvalt mahutada erinevaid kalu, ning ka mereimetajaid ühte klaassektsiooni. Kummaline oli see kuidas nägi välja võlts plastmassist vesi mille all kalad ujusid aga ju siis on seda raske teistmoodi ka näidata. Selgelt olid eraldatud kalad kes kudemiseks rändama asuvad, ning ka poolsiirdekalad. Hästi mugavad olid juhised just ,,Läänemere" näituse osas. Iga eksponaadi kapi ees oli joonis ning selle joonise peal olid numbrid mille järgi liigi nime otsida. Eelnevates ruumides tuli eksponaatide pealt otsida numbreid ja paaril korral see mul isegi ei õnnestunud. Väga meeldiv oli, et soovi korral saavad külastajad ,,Läänemere" näituse ruumis arvuti taha istuda ning sealt kuulata erinevaid linnuhääli ning leida ka täiendavat
Suuremas osas antarktikas taimkate ja loomastik puuduvad. Ainult rannikul ja saartel kasvavad samblad,samblikud ning vetikad. Õistaimi on ainult üksikuid liike. Antarktika polaaralade vetes on rikkalikult planktonit. Pingiini kohastumised : on märgumatu sulgkate,ujulestad,toituvad kaladest,nahaalune rasvakiht. Peale pingviinide elavad seal ka tormilinnud,kuid kalade poolest on Antarktika vaesem sest seal pole kudemiseks soodsaid jõgesid. Päris inimasutus puudub. Polaarjaamad asutati alles käesoleval sajandil. Mandril puudub igasugune majandustegevus , seal ei kavandata maavarasid , ei rajata tööstust ega sõdita. Pingviinide rasvast leitud taimekaitsemürgid ja polaaralade kohal esinevad osooniaugud tõendavad maakera loduse suurt saastatust. Kui kogu Antarktika jää sulaks,kerkis ookeani pind 60 meetrit, 28 riigiga,kes Antarktikst aktiivselt uurivad
Merekalad veedavad kogu oma elu meres, mageveekalad magevees. Siirdekalad sooritavad rändeid ühest keskkonnast teise: anadroomsed siirdekalad (näiteks lõhe) toituvad ning kasvavad meres ning sigimiseks rändavad magevette, katadroomsed siirdekalad, nagu angerjas, toituvad ning kasvavad magevees (või riimvees) ja sigimiseks siirduvad ookeani. Lisaks nendele põhijaotustele eristatakse veel poolsiirdekalu, kes toituvad ja kasvavad riimvees (peamiselt jõgede suudmealadel), kuid kudemiseks rändavad jõgedesse (näiteks vimb). Poolsiirdekalad on justkui üleminekuks siirdekalade ja mageveekalade vahel. Võrreldes Põhjamere ja Beltidega elab Läänemeres suhteliselt vähe merekalu. Samal ajal esineb siin (peamiselt Läänemere kõige enam magestunud piirkondades) mitmeid mageveelisi kalaliike, kes on kohastunud eluks riimvees. Vähenenud soolsus piirab paljude mereloomade levikut. Neil merelise päritoluga
kõikide teiste kalade kudemisrännet paisjärvede ja nende ebaõige majandamise tõttu nõrgeneb või hävib terviklik ja tugev vooluvete asurkond paratamatult Inimese poolt rajatud ehitised on kaladele probleemiks rändel nii üles- kui ka allavoolu Lõheliste ja ebapärlikarpide loodusliku populatsiooni arvukuse vähenemise peapõhjus on nende ajalooliste kudejõgede rikkumine inimtegevuse tagajärjel Eestisse on jäänud vaid 20 km ulatuses lõhele kudemiseks sobivaid jõelõike, mis asuvad Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Valgejõe, Jägala, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma ja Pärnu jõgedes I kat kaitsealuse ebapärlikarbi sobivaimaks vahepere-meheks on jõeforell, harva teiste lõheliste tähnikud, võimalikeks vaheperemeesteks ka lepamaim, ahven, rünt, luts ja võldas Praegu on üksikuid ebapärlikarbi kolooniaid leitud veel ainult Pudisoo jõest Paisutamine muudab elutingimusi veekogus
hapnikurikast vett ja teatud hulga soojust. Peale koorumist peab vastne suutma tõusta veekogu pinnale ja saama ühe sõõmu õhku, millega toimub ujupõie esmatäitmine. Kudemine Kalade suguproduktide heitmist ja marja viljastamist nimetatakse kudemiseks. Enamik meie vete kalu koevad kevadel. Kalade liigitus M e rk a ld E lu k o h a
põhjalaiust) kuni Kara mereni, läänekaldal Connecticuti jõest Labradori poolsaare põhjatipuni. Põhjas küünib levila Islandi ja Lõuna-Gröönimaani. Atlandi lõhe paikne vorm nn. järvelõhe (S. salar morpha sebago) elab mõnes suures sügavas järves, nagu Laadoga, Onega, Saima ja Vänern Euroopas ning mitmes Põhja Ameerika järves. Peale paikse järvelõhe leidub ka üksikuid paikseid jõepopulatsioone. Läänemeres oli lõhe varasemal ajal üsna laialt levinud, asustades kõiki kudemiseks ning noorjärkude kasvamiseks sobilikke jõgesid. 19. sajandi keskel sigis lõhe vähemalt 60 Läänemerre suubuvas jões, mille hulka kuulusid ka 11 Eesti jõge: Narva, Purtse, Kunda, Selja, Loobu, Valgejõgi, Jägala, Pirita, Keila, Vasalemma ning Pärnu. Koiva jõge mööda tõuseb lõhe Läti kaudu ka Lõuna-Eestisse ja võib-olla koeb meil Koiva lisajõgedes. Nüüd on paljud Läänemerre suubuvatest jõgedest lõhe looduslikuks sigimiseks eri
Puuduvad täpsed andmed, miks mõni aeg tagasi hakkas arvukus meres vähenema, kuid arvata võib, et selle põhjuseks on kas liiga intensiivne kalapüük või mere saastumine. Tänu rangetele kalapüügipiirangutele on kiluvarud viimasel ajal hakanud jälle kasvama. Läänemere tursasaak on väga kõikuv. Tursk koeb avamerel, Ta sigimiseks vee soolsus olema vähemalt 1%. Aeg-ajalt tuleb Põhjamerest Läänemerre tavalisest rohkem soolast ookeanivett, siis laienevad ka tursa kudemiseks sobivad alad. Soome lahest ja Põhjalahest püütud tursad on sinna rännanud lõunapoolt, Läänemere soolasematest osadest. Lest koeb Läänemere lõunaosas avamerel, tema mari hõljub vees, Läänemere põhjaosa lest koeb madalatel ja vastsed arenevad merepõhjal. Tänu Sellisele kohastumisele on lest levinud kogu Läänemeres. Latikas Latikas on kõrget kasvu külgedelt lapik kala. Ta on suur ja pikaealine. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm.
Aastas võtab pikkuses juurde 10 cm. Võib kasvada väga suureks ja kaaluda üle 30 kg. Eestis püüti kõige suurem valgeamuur 2004. aasta lõpus Võrtsjärvest ning ta kaalus 19.9 kg ning oli 112 cm pikk. Kala vanuseks hinnati 20 aastat. See kala on ka kõige suurem Võrtsjärvest püütud kala. Kudemine Suurem osa emaseid valgeamuure saab suguküpseks 8-9 aastaselt ja rohkem kui 70 cm pikkuselt. Väiksem osa võib kudema hakata ka 6–7-aastaselt ja mitte vähem kui 60 cm pikkuselt. Kudemiseks sobivad veetemperatuurid on 20–30°C. Kudemist on registreeritud ka 15°C juures. Viljakus jääb sõltuvalt emaskala mõõtmetest vahemikku 237 000 kuni 1,7 miljonit marjatera. Valgeamuur kasutab portsjonkudemist ning koeb looduslikus areaalis aprillist kuni augusti keskpaigani. Mari on veest natuke raskem ja selle areng peab toimuma suurtes suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes, kus mari hõljuvas olekus allavoolu kandub. See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku
Keha muutub neil kudemisajaks umbes 10% lühemaks. [1, 2, 3] Silmad on jõesilmul suuremad kui merisutil. Keha katab ka jõesilmul sile limane nahk. Värvus on seljapoolel tume (oliivrohekas, pronksjas või must), küljed sinakashallid, hõbejad või pronksjad, kõht valge, kollakasvalge, mõnikord ka must, uimed pruunikad. Kevadel tavaliselt muutub värvus vähem läikivaks, tumesiniseks. [1, 2, 3] Jõesilma pikkus keskmiselt on 50 cm ja mass 150 g, eluiga 7 a. Kromosoomide arv 2n = 156. Kudemiseks jõkke rändavate jõesilmude pikkus on 17-49 cm, mass 20-195 g; suuremad isendid esinevad peamiselt lõunapoolsetes jõgedes. Koos tavaliste jõesilmudega tulevad Liivi ja Soome lahe jõgedesse väiksed, alla 25 cm pikkusega silmud (enamasti isased). Viljastamata marjaterad on jõesilmul enamasti kergelt elliptilised, kudemise ajal pikema diameetriga 0,9-1,1 mm. Samas marjaterade suurus võib tugevasti samal isendil varieeruda.
surnuristi naelast või lausa surnuluust; tursaõngi tuli paremaks kalaõnneks suitsutada surnuaialt toodud ja värskelt haualt võetud mullaga (Mustjala). Säärase suhtumise põhjuseks võis olla osalt see, et Läänemere turskade hulgas on esinenud massiliselt anomaaliaid, värdkalu. Oma algupäralt on tursk süvamere kala (suure mere põrsas), kellele Läänemere soolsus, temperatuur ja hapnikuolud kudemiseks või noorkalade arenguks tihtipeale ei sobi, millest võibki areneda rohkelt kokkusurutud selgrooga ja kurtunud ,,juppturskasid" või üheainsa silmaga kalu. Püüdjais tekitavad nad õõva ja mine tea, võib-olla sünnib värdkalade söömisest tõesti haigusi. Üldjoontes on tursk omapärase ja hõlpsalt äratuntava
..) Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab kudemine aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2 kuni 170 tuhat ning marjatera läbimõõt 2,3 kuni 2,4 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Mari kleepub veetaimedele. Kudemiseks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kuni18 °C. Koger koeb 50 kuni 300 tuhat marjatera, mille läbimõõt on 1,5 kuni 1,7 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10 kuni 25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3 kuni 4 aasta vanusena ja keskmiselt elab haug 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Kogre marja
Selles biotoobis eristatakse randmaltsa ja liiv-merisinepi kooslusi. Karjatatavatele rannaniitudele iseloomulikuks liigiks on kõre e. juttselg-kärnkonn, kes veel paarkümmend aastat tagasi oli laialt levinud Lääne-Eesti rannikualadel. Seoses rannaniitude karjatamise lõppemisega kulustumise ja võsastumisega on see liik aga praktiliselt kadunud ning on säilinud kõigest üksikud hääbuvad asurkonnad. Kõre kadumise peamiseks põhjuseks võib pidada kõrele kudemiseks sobivate madalate kiirelt soojenevate lompide kadumist ranna- aladelt. Kahepaiksetest võivad lisaks kõrele rannaniitudel elada veel rabakonn. Roomajatest võib rannaniitudel kohata nastikut. Rannaniite iseloomustab väga mitmekesine ja rikkalik linnustik. Rannaniidud on eelistatud rändeaegseteks koondumispaikadeks paljudele hanelistele (valgepõsk-lagle ja hallhani) ja kurvitsaliste liikidele. Samade rühmade esindajad domineerivad ka rannaniitudel pesitsevate liikide hulgas
Nimelt, kuigi vee abil saadav energia ei saasta õhku ning kuulub seega rohelise energia alla, rikuvad hüdroelektrijaamad keskkonnakaitsjate sõnul loodust rohkem kui toovad kasu. Looduskaitsjate hinnangul seisneb jõerajatiste probleem Eestis selles, et nendele pole ehitatud kalapääse, mistõttu on osa siirdekalu hävimisohus. Kalapääsud on aga eluliselt vajalikud siirdekaladele, nagu näiteks lõhelistele, et nad saaks merest jõele kudema ja pääseks kudemiseks sobilikule alale ka teisel pool paisu. Lisaks muudavad ülespaisutatud jõed jõekeskkonda, mis omakorda muudab selle liigilist kooslust. Eraettevõtjate sõnul on aga kalapääsude ehitamine kulukas, samas ei pruugi need oma ülesannet täita kalad ei tarvitse seda lihtsalt omaks võtta, kalapääsu suunatav vesi ei läheks aga elektriturbiinidele ning seega kaotaks ettevõtja kasumilt arvestatava summa. Lisaks sellele on hüdroenergia
Särg (Rutilus rutilus) kasvab 2535 cm pikkuseks ja 1,5 kg raskuseks. Neil on rohekas selg, küljed hõbedase läikega ja kõht valge, silmad ja uimed on punakat värvi. Särg on vähenõudlik kala, kes elab parvedena aeglase vooluga jõgedes, järvedes ja riimveelises rannikumeres. (I) Teib (Leuciscus leuciscus) elutseb kiire vooluga jõgedes ja ojades, läbivooluga järvedes ja rannikumeres. Ta on parvekala, kes suuri rändeid ei soorita. Ta on poolsiirdekala, kes kevadel tõuseb kudemiseks massiliselt jõgedesse ja ojadesse. Euroopa teib võib kasvada kuni 30 cm pikkuseks ja 400 g raskuseks. (I) Turb (Leuciscus cephalus) on paksuseljalise ja laia, kuid lamedalaubalise kalaga. Tema lai selg on enamasti tumeroheline, harvem rohekaspruun. Selja tume värvus hajub külgimööda allapoole liikudes heledamaks, omandades tavaliselt kas kuldse või hõbeja läike. Kala kõhupool on hõbevalge. Otsseisuse laia suu tipp ulatub turval silma keskpunktiga samale
Rabakonn- Eestis on rabakonn levinud hajusalt, aga paiguti on ta arvukas (4). Rabakonna levilat näeme joonisel 1. Rabakonna põhilisteks elupaikadeks on lehtmetsad, jõgede-äärsed lamminiidud, rannaniidud ja soode äärealad. Rabakonnad on liikvel nii päeval kui öösel, kuid kõige aktiivsemad on nad siiski õhtuti. Peatoiduse moodustavad mardikad, vähemal määral ka ämblikud, rohutirtsud, lutikad ning röövikud. Rabakonn veedab peaaegu kogu oma aja maismaal, siirdudes vette vaid kudemiseks. Rabakonnad talvituvad üksikult maismaal. Sobivateks kohtadeks on lehtedega täidetud augud, näriliste rajatud urud, haohunnikute alused jne. Talvituspaikadesse siirduvad nad juba septembris. Rabakonna kudu ja kullesed on väga tundlikud saastele ja hukkuvad isegi minimaalse reostusega veekogudes (4). Joonis 1. Rabakonna levila (3) Rohukonn- Rohukonna leidub kogu Euroopas, kaasa arvatud Eestis. Eestis on ta mandril arvukas, saartel vähearvukas. Mägedes elab ta kuni 3 km kõrgusel
marmoreeritud. Kurgu alt on valge , kõht on hallikas valgete ümarate täppide või laikudega.(LK 253) Levik ja elupaik: Järvede ja suuremate , tavaliselt sügavate jõgede põhja lähedal elutsev röövkala.Eelistab mudapõhja,vajab peiduurkaid. Meil esineb väga väikesearvuliselt, peamiselt Emajõe alamjooksul ja Peipsi järves. Pihkva järves püütavat aastas 1-3 isendit. Harva tabatud ka Võrtsjärves.Olla esinenud Matsalu-Kasari jõe vetes Ökoloogia: Kudemiseks vajab suhteliselt kõrget veetemperatuuri (vähemalt 20oC). Koeb portsjoniliselt pikema aja keskel, meil arvatavasti juunist augustini.-Inkubatsioon kestab 24o juures umbes 3 päeva.Kooruv vastne on 7.4mm pikk.On oletusi ka ,et mari kinnitub kõikjale, pilliroole ja veealustele taimedele, inkubatsiooniaeg 7-14 päeva (Mohr , 1957) Noored sägad toituvad koorikloomadest, ussidest, tigudest, putukatest. Säga sööb ka oma liigi kaaslasi. Kala on vastupidav, talub mõnda aega ka veeta transporti
ookeani ja rannikuga. Antarktika loomad on hülged, mõõkvaalad, delfiinid, sinivaalad. Antarktise ainus maismaal elav loom on 0,5 cm pikkune tiibateda kärbes, kes on kohastunud karmi kliimaga. Ka linnuliike on karmil kliima tõttu vähe, peamised linnud on tormilinnud, pingviinid ja ännid. Pingviinid on Antarktika kõige kuulsamad põlisasukad. Antarktikas elab 17 liiki pingviine. Kalade poolest on Antarktika mered vaesemad kui põhjapoolkera mered, sest seal pole kudemiseks soodsaid jõgesid. Püsiv inimasustus Antarktikas puudub. Polaarjaamad, kus tegeletakse sealse looduse uurimisega, asutati alles käesoleval sajandil. Igal aastal polaarjaamade meeskonnad vahetuvad. Hoolimata rasketest tingimustest ja suurtest kulutustest, on uurimisjaamu küllalt palju. Vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ei kuulu Antarktika mitte ühelegi riigile. Mandril puudub igasugune majandustegevus, seal ei
Pärast kudemist tegutsevad maismaal. Rohukonn talvitub veekogudes, rabakonn maismaal. Rabakonn eelistab suuri, metsaga piirnevaid märgalasid. Rabakonn leidub nii loodus- kui kultuurmaastikes (nt metsad, sood, niisked niidud, aiad..) enamasti koos rohukonnaga, kuid eelistab viimasest niiskemaid alasid. Sigib kaladeta rohtunud alalistes v ajutistes seisuveekogudes (looduslikud lombid, kopra üleujutusalad, tiigid, kraavid, järvikud). Suurema osa elust veedab maismaal, siirdub vette vaid kudemiseks. Talvitub lehti täis aukudes, urgudes.. Rohukonn niisked niidud, põõsastikud, lehtmetsad ning kultuurmaastikud. Kudemispaikade vähesus põhjustab rohukonna arvukuse langust. Veedab kogu suve maismaal, veekogudest kaugel. Päeval varjuvad põõsastesse, kivide alla või kändudesse. Oktoobrist aprillini elavad mutta kaevunult veekogude põhjas. Vesilikud veekogudes sigimisajal. Pärast sigimist toituvad ja talvituvad maismaal.
olla 3 : 1. Isaseid läheb vaja vähem, sest ühe isase kala niisast piisab paljude emaskalade marja viljastamiseks ja pealegi saab isastelt kudemisaja vältel niiska mitu korda. Geneetiliselt pole see soovitatav, sest toob kaasa inbriidingu suurenemise SUGULINE KÜPSEMINE Forelli sugulist küpsemist ja kudemisaega mõjutavad mitmed tegurid: pärilikkus, valgusrežiim, temperatuur, toitumine jt. Forelli liinidel võib olla pärilik eelsoodumus kevadel või sügisel kudemiseks. SUGULINE KÜPSEMINE Valgusrežiimi ja temperatuuri muutmisega saab kudemisaega nihutada, selleks et saada marja varakult. Forelli saab panna kudema kaks korda aastas, kui pidada teda kalakasvatushoones kunstvalguses, mille valguse ja pimeduse perioodid on reguleeritud nii, et kalal tekib mulje tegelikus ööpäevas kahe päeva möödumisest. MARJA JA NIISA LÜPSMINE Vältida tuleb marja üleküpsemist. Üleküpsenud mari on hele, rohke ovariaalvedeliku tõttu vesine, selle
Cyprinus carpio haematopterus; c Cyprinus carpio viridiviolaceus 1.4Kudemine Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena. ( Väike- Emajõgi 2003-2005) 1.5Vanus ja kasv Karpkala võib elada 3540 aastat vanaks
12 kuud, jõudes 2,5 kuni 3,5 kg. Hea kalakasvatuse nõue näeb ette, et meres asuv kalafarm peaks sisaldama ainult ühe aasta kalu. Selline tegutsemine vähendab riski haiguste ülekande noor-lõhedele. [6] Kisutsi kasvatamine toimub peamiselt haudejaamades. Suguküpsed täiskasvanud on jaotatud gruppidesse: paaris ja paaritu aasta kudejad. Sügisel valitakse suguküpsed haudekalad merest välja ja viiakse magevee mahutitesse, kus leiab aset kudemine. Emane lõhe on valmis kudemiseks siis, kui tema mari väljub õrnalt alakõhule vajutades. Kui mari on eemaldatud ja paari isase lõhe poolt viljastatud, pannakse viljastatud mari haudumiskandikutele inkubatsiooniks. Selleks ajaks, kui esineb silmtäpp faas, valatakse munad ühelt kandikult 8 teisele ja korjatakse välja viljastumata munad. Munade inkubatsiooniks on vajalik 12 °C vesi.
pelamiinid, sinikala ja makrell rändavad reeglina sügisel lõuna poole, Vahemerre ja kevadel põhja, Musta merre kudema. Aastate lõikes on läbi Türgi väinade rändavate kalade arv pidevalt vähenenud. (Euroopa Keskkonnaagentuur, 2010) Kalade rändeteekonda on ebasoodsalt mõjutanud veetemperatuuri ja vajalikke hoovuseid tekitavate hooajaliste tuulte muutused. Vahemeres elavad kalaliigid vajavad kindlaid tingimusi, mis tagaksid neile sobiva veetemperatuuri ja toidukoguse ning piisava aja kudemiseks. Kui veel paarkümmend aastat tagasi rändasid kalad lõunasse juba septembris, siis Musta mere veetemperatuuri tõusu tõttu liiguvad siirdekalad lõunasse oktoobri keskpaigas 3 või novembri alguses. Seetõttu viibivad siirdekalad Vahemeres aasta- aastalt lühemat aega ning põhja naastes on neid vähem, kudemisaeg on lühem ja ka kasv on väiksem. (Euroopa Keskkonnaagentuur, 2010)
näiteks urutaolistes moodustistes. Peale valge aja lõppemist siirduvad jahile. Angerjas võib kasvada kuni kahemeetriseks, kaaludes sellises suuruses kuni kuus kilo. Tavaliselt jääb pikkus siiski 0,5...1,5 meetri vahele ning sellele vastavalt jääb kaalgi enamasti nelja kilo piiridesse. Alammõõt angerjate püüdmisel merest on 45 cm, siseveekogudest 60 cm. Suguküpseiks saavad isased 5...7, emased 7...12 aastase magevee-elu järel. Kudemiseks rändab ligi 8000 km kaugusele Sargasso merre. Koeb avavees suhteliselt sügaval (~400 m, vahel isegi üle 1000 m). Marja hulk vastavalt kala suurusele 1...2,5 miljonit. Marjatera suurus 1,1...1,3 mm. Kudemine leiab aset üks kord elus, peale seda surevad. 12.11.2009 1.4. ANGERJAS JÕUAB OHUSTATUD LIIKIDE NIMEKIRJA Angerjavarud on vähenenud drastiliselt. Haagis toimunud loodusliku loomastiku ja
annaabi.ee 
