Roheline energia – milleks seda vaja on? (0)

Roheline energia – milleks seda vaja on?

Roheline energia ehk taastuvenergia on energia, mis toodetakse keskkonnasäästlikult. Peamisteks taastuvenergia allikateks on päikeseenergia ning hüdroenergia, tuuleenergia , orgaanilises aines (peamiselt puidus ning taimedes) sisalduv keemiline energia, ookeanide soojusenergia ning maa siseenergia . Kuid milleks on meile vaja taastuvenergiat?
Konflikt inimtegevuse ja looduskeskkonna vahel on Maa inimkonna kasvu tingimustes aina süvenenud. Probleemid keskkonna vallas hakkasid ilmnema juba eelmise sajandi algupoolel ja sajandi keskpaigaks oli selge, et inimkonna püüdlused kiirema majanduskasvu ja parema äraolemise nimel toimuvad loodusressursside ja meie endi elukeskkonna saastamise ja kuritarvitamise arvel. Viidi läbi mitmeid teaduslike uuringuid, saamaks aimu keskkonnas toimuvatest protsessidest ja hakati prognoosima, milline võiks olukord olla kümne või kahekümne aasta pärast. Tulemused osutusid küllaltki kurjakuulutavateks ja üks osa inimkonnast hakkas tasapisi aru saama, et niimoodi tööstuslik ja majanduslik tõus enam jätkuda ei saa. Pead hakkasid tõstma keskkonnakaitsjad ja loodusteadlased, kelle tööde ja tõestuste tulemusena sai alguse konflikt tööstuse ja keskkonnakaitse vahel. Eriti aktuaalne oli probleem eelmise sajandi 1960-90 aastateni. Nendel aegadel reageeris tööstus väga valuliselt keskkonnakaitsjate nõudmistele. Õigusaktidega reguleeriti reostuskontrolli ja ohtlike jäätmete käitlemist. Praegusel ajal me näeme aga, et keskkonnasõbralik majandamine ja eluviis stimuleerib uuendusi.
Tänane tarbija on juba vägagi teadlik ning oskab osta ja tarbida toodet, mis on toodetud keskkonda ja loodusressursse säästval viisil. See asjaolu sunnib üha enam ettevõtteid tegelema toote- ja tehnoloogilise protsessi arendusega. Turustamise juures hakkab tulevikus üha enam rolli mängima asjaolu, et tarbija otsustab tarbida kaupu, mis on keskkonnasõbralikumad. Võib öelda, et keskkonnakaitse on puhas majanduslik investeering .
Samuti on kütusekulude osa meie majanduses on viimasel ajal väga kiiresti suurenenud ning kuni ei ole mõnda uut imetehnoloogiat tarbijani toodud, jätkub see hinnatõus. Energiaga manipuleerimine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks on Venemaa näitel ka päevakorda kerkinud . Energiahindade pideva tõusuga käib kaasas ka kõrge inflatsioon - on ju suur osa meie igapäevatoodetest toodetud naftast või siis sellega generaatoreid küttes. Tulevikus võib tavaliseks kujuneda, et suurte elektrihindade tõttu ei suudeta piisavalt kütust sisse osta. Seega, taastuvenergia tootmine ning uute tehnoloogiate arendamine on igati põhjendatud. Taastuvenergia tekitab ka hulganisti uusi töökohti - ka tuuleturbiinid ja päikesepaneelid vajavad hooldamist. Veelgi parem oleks tootmine Eestisse tuua. Taastuvenergia tootmine on reeglina kohalik, välistades poliitilise manipulatsiooni ohu.
Viimane, ning ka väga oluline punkt on tervis.
Kindlasti tuleb meeles pidada, et mida rohkem me saastame seda keskkonda, kus me elame, seda rohkem me peame kulutama tagajärgede likvideerimisele.
Kuigi palju on räägitud rohelise energia kasulikkusest on sellel energia liigil ka puudusi. Näiteks on rohelised juba kahtluse alla seadnud vee-energia loodussäästlikkuse. Nimelt, kuigi vee abil saadav energia ei saasta õhku ning kuulub seega rohelise energia alla, rikuvad hüdroelektrijaamad keskkonnakaitsjate sõnul loodust rohkem kui toovad kasu. Looduskaitsjate hinnangul seisneb jõerajatiste probleem Eestis selles, et nendele pole ehitatud kalapääse, mistõttu on osa siirdekalu hävimisohus. Kalapääsud on aga eluliselt vajalikud siirdekaladele, nagu näiteks lõhelistele, et nad saaks merest jõele kudema ja pääseks kudemiseks sobilikule alale ka teisel pool paisu. Lisaks muudavad ülespaisutatud jõed jõekeskkonda, mis omakorda muudab selle liigilist kooslust. Eraettevõtjate sõnul on aga kalapääsude ehitamine kulukas , samas ei pruugi need oma ülesannet täita – kalad ei tarvitse seda lihtsalt omaks võtta, kalapääsu suunatav vesi ei läheks aga elektriturbiinidele ning seega kaotaks ettevõtja kasumilt arvestatava summa. Lisaks sellele on hüdroenergia on Eestis marginaalne energiaallikas , sest Eesti jõed pole suured ega veerohked .
Eestis toodetakse hüdroenergiat aastas umbes 15-20 megavatti, mis on alla ühe protsendi kogu toodetavast energiast. Siiski võimaldaks selle võimsuse kasutuselevõtt toota aastas 0,1…0,2 TWh elektrienergiat ja seega saavutada aastaseks kokkuhoiuks umbes 0,15…0,3 milj. tonni põlevkivi.
Ka tuuleenergia rakendamine ja kasutamine Eestis pole eriti tulutoov. Nimelt tuul ei puhu alati ning seetõttu tuleb tuuleparkide rajamisel teha täiendavaid kulutusi nendeks puhkudeks, kui tuul vaibub. Et elektri tootmine oleks stabiilne ja et keegi ilma ei jääks, tuleb rajada varugeneraatoreid, mis toodavad elektrit fossiilkütuste, nagu gaas või kivisüsi. Samas ei juhtu tuuleparkidega seda, et kõik generaatorid langevad rivist välja. Ühe suure elektrijaamaga võib selline asi aga juhtuda, kuid tõenäosus, et ühe suure elektrijaamaga selline asi juhtub just siis kui ta asendab tuulegeneraatoreid, on väike, sest teda saab kõik see aeg, mis ta kasutamata on, hooldada. Kusjuures tuulegeneraatorite poolt toodetav energiakogus on palju väiksem, kui suurtel elektrijaamadel. Samuti on tuuleenergia tunduvalt kallim. Ka reaalselt võttes jääb tuul ka parima kasutamise juures väiketegijaks, kattes kuni 10 % ühe maa energiavajadusest. Kuigi elektrivõrkudele pole tuuleelektri vastuvõtmine võrku väikeste tootmiskoguste juures probleem, siis tuuleenergia osakaalu tõustes, tekiks probleeme reservvõimsuste osas.
Hiigeltuulikute paigaldamisel on raskusi ka mujal maailmas, sest inimesed kardavad, et neid hakkab segama tiiviku pöörlemise müra ja loodusvaated saavad rikutud.
Kõike eelnevat silmas pidades oleks Eestis kõige efektiivsem taastuvenergiaallikana kasutada hoopis biokütust. See on kütus, mida saadakse biomassist - hiljuti elanud organismidest või nende ainevahetuse kõrvaltoodetest, näiteks lehmasõnnikust. Erinevalt kivisüsist, naftast ja tuumakütusest on biokütus taastuv. Biokütuseks loetakse ka kütuseid, mis sisaldavad vähemalt 80% bioloogiliste protsesside teel saadud kütust. Biokütuste alla kuuluvad butanool, metanool , etanool ja teised. Biokütuse saamiseks on vaja taimi millest biomass valmistada, aga biomassi saab toota ka kõrtest, aganatest, sõnnikust, toidujääkidest ja paljust muust . Biokütuste heaks küljeks peetakse seda, et nad ei lisa atmosfääri süsihappegaasi ega teisi kasvuhoonegaase.
Kütuse põletamisel paiskub atmosfääri sama suur hulk CO2-te, kui taim oma eluaja jooksul fotosünteesides endasse sidus - selliseid kütuseid nimetatakse CO2 neutraalseteks. Kuid see olukord võib olla väga petlik , eriti kui tootmine saavutab suured mastaabid nagu Brasiilias, kus võetakse kasvupinna laiendamiseks maha vihmametsi, mis ei taastu . Olukord Eestis erineb aga suuresti olukorrast vihmametsades ja troopikas. Eestis on palju potentsiaalset põllumajanduslikku pinda kasutuseta. Meil annaks biokütuseid toota ilma eriliste keskkonnakahjudeta.
On väga positiivne, et juba praegu mõeldakse ka Eestis taastuvenergia rakendamisele. Näiteks loodi 1988. aastal Eesti Roheline Liikumine (ERL), mis on keskkonnakaitsega tegelev mittetulunduslik valitsusväline organisatsioon . ERL-i eesmärgiks on suunata Eesti ühiskonda loodushoiule ja säästlikule eluviisile. 2001.aastal loodud Roheline Energia on Eesti Energia AS, Eestimaa Looduse Fondi ja sadade toetajate kaasabil käivitatud osalussüsteem taastuvenergia toetuseks ja propageerimiseks. Rohelise Energia (RE) ostjad tarbivad tuulest ja veest toodetud elektrienergiat ning toetavad taastuvate energiaallikate laialdasemat kasutamist. RE tarbimist kinnitab vastavalt kasutatavale elektrienergia hulgale tarbijale välja antav sertifikaat, millega kaasneb õigus kasutada RE kaubamärki.