Loodusloomuuseumi külastus (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
MATEMAATIKA LOODUSTEADUSTE INSTITUUT
LOODUSTEADUSTE OSAKOND
Sirli Tooming
Eesti Loodusloo muuseumi külastus
Essee. Maateaduste alused
Õppegrupp: LB-1
Lektor: Jaan Jõgi
Tallinn 2009
Ühel külmal ja lumisel novembrikuu kolmapäeval seadsin oma sammud vanalinna, et külastada Eesti Loodusmuuseumit. Kohale jõudnud, märkasin, et parasjagu valmistutakse uue näituse avamiseks nii, et mul oli võimalus olla esimeste seas kes näeb näitust „Eesti kalad “. Alustasin oma ringkäiku esimeselt korruselt „Eesti geoloogia“ väljapanekuga. See näitus toob ilusti välja osa meie planeedi kujunemisest ja ajaloost. Ning samuti tutvustab Eesti geoloogilist ehitust ja maavarasid .
Teisel korrusel alustasin „Maailma loomastik“ näitusest. Kuigi väga pisike, oli väga oskuslikult välja toodud iga mandri kõige tuntumad isendid, ning paigutatud nad näiliselt nende loomulikku elukeskkonda. Kuigi tegu on Eesti loodusmuuseumiga, siis on meeldiv, et siiski killuke maailmast on ka meieni püütud tuua. Edasi liikusin näituse osa juurde „Sood“. Jällegi hämmastas mind kui palju infot oli suudetud ühte „klaaskappi“ paigutada. Kõik eksponaadid olid teineteise kõrval justkui looduses ning seega oli hästi näha näiteks nende suuruste suhe üksteisesse. Väga ilusad olid soolinnud ja pisiimetajad. Edasi liikusin näituse „Läänemeri“ juurde. Samuti nagu eelnevates näitustes oli püütud väga ruumi kokkuhoidvalt mahutada erinevaid kalu, ning ka mereimetajaid ühte klaassektsiooni. Kummaline oli see kuidas nägi välja võlts plastmassist vesi mille all kalad ujusid aga ju siis on seda raske teistmoodi ka näidata. Selgelt olid eraldatud kalad kes kudemiseks rändama asuvad, ning ka poolsiirdekalad. Hästi mugavad olid juhised just „Läänemere“ näituse osas. Iga eksponaadi kapi ees oli joonis ning selle joonise peal olid numbrid mille järgi liigi nime otsida. Eelnevates ruumides tuli eksponaatide pealt otsida numbreid ja paaril korral see mul isegi ei õnnestunud. Väga meeldiv oli, et soovi korral saavad külastajad „Läänemere“ näituse ruumis arvuti taha istuda ning sealt kuulata erinevaid linnuhääli ning leida ka täiendavat infot näituse kohta.
Teel kolmandale korrusele „Eesti metsad ja niidud“ jäi kaks korrustevahelist väljapanekut. Eriti sügava mulje jättis elutruu „väljalõige“ keldris või urgudes talviti toimuvast, mis putukad seal elutsevad ning milline see välja näeb. „Eesti metsade ja niitude“ näituse puhul midagi väga ebatabast ei olnudki, olid mõned liigid keda oma silmaga looduses näinud ei ole aga samas pildi pealt ikka tuttav. Eesti suurimast imetajast põdrast oli küll ainult pea, aga ega teda muidu poleks vist kuskile mahutada olnudki. Piisas sellestki, et näha kui palju suurem ta pruunkarust on, sest isegi loomaaias ei näe me neid muidu ju kõrvuti. Meeldis väga putukate kehaehitust, arengut, süsteemi ning Eesti putukate mitmekesisust tutvustav stend . Väga hariv oli erinevate kännuseente ning puitu lagundavate seente stend.
Selleks ajaks kui ma näitustele ringi peale tegin oli ka alumise korruse „Eesti kalad“ näitus peaaegu avatud. Väga meeldiv administraator lubas mul seda piiluma minna. Hämmastav kuidas on suudetud fotole jäädvustada kalad nii loomulikena nende endi elupaikades, justkui oleks nad ise vabatahtlikult fotograafi juurde poseerima tulnud.
Kokkuvõttes jäi väga hea mulje nii muuseumist, teenindusest, ümbrusest ja kõigest. Selline muuseum sobib ideaalselt vanalinna ja loob meeldiva õhkkonna, isegi linnud aknataga siutsusid ja säutsusid kogu aja kui mööda näitusi kolasin, nagu oleks nemadki osa näitusest. Sügava mulje jättis kui hästi on suudetud kogu selles ruumikitsikuses näituse edasiandmisega hakkama saada. Kahju, et erinevate ressursside puudumise tõttu pole võimalik olnud muuseumit laiendada, kuid siiski on suudetud luua hubane ja meeldiv elamus. Vaatamata kõigele oli see siiski üks üllatavalt tore ja õpetlik pärastlõuna.