Koolistress (1)

Koolistress
Referaat
2004
Ühel päeval on see kõik kohal - võimatult varane tõusmine, kontolltööd, hunnik kodutöid, sinu meelest teenimatu tunnihinne, mõne õpetaja "heasoovlik" nägemus su tumedast tulevikust, kellegi nõmedad kommentaarid jms. Tere, koolistress...  (1)
Kindlasti on neidki, keda see koll kunagi pole kimbutanud. Neil pole ka kooliskäimise vastu ilmselt midagi ja nad oskavad võtta igast päevast kõik, mis võtta annab.
Aga probleemid käivad ikka mööda inimesi.

Õppetöö

Paljud teavad aga oma kooliajast neid pingelisi päevi, mil matemaatikavalem, võõrkeele väljend või aastaarv kuidagi ei tahtnud meelde jääda, mõni õpetaja näis norivalt range ning kontrolltööde ja eksamite eel tuli poole ööni raamatu taga istuda. Raskused füüsikas, keemias, matemaatikas (enamasti tüdrukutel), võõrkeeltes (enamasti poistel), pikad tööpäevad (peale kooli on ju ka kodutööd) jne mõjuvad painajalikult. Või siis mõnel puhul hoopis vastupidi - vahest on kõik liiga kerge ja tund on sellepärast igav?
Õppimine on juba iseenesest märksa pingestavam protsess kui paljudel ametikohtadel töötamine. Mõnede õpilaste tööpäev venib kodutööde tõttu 10-11 tunnini!
Õppimisega seotud emotsionaalsed pinged tõusevad koolis teadmiste kontrolli eel ja ajal, aga ka kooliaasta lõpul, kui üldine õpihuvi hakkab kustuma. Suur hulk õpilasi kogeb ajutist või pidevat stressi seoses kehva edasijõudmisega mõnes aines.
Vanemais klassides annab tunda õpihuvi kahandav ebakindlus edasiõppimise võimaluste suhtes, sest programmid ja kõrgkooli vastuvõtu tingimused on viimaseil aastail kiiresti muutunud.
Juba põhikooli lõpuklassidest peale tekitab pinget vanemate surve: haridust tähtsustades on nad hakanud lastele esitama kõrgendatud nõudeid koolis edasijõudmise suhtes. Kõrgkooli pääsemiseks ei piisa enam enese klassist klassi vedamisest, tuleb olla konkurentsis teistest parem.
Suured klassikoosseisud lisavad stressi ennekõike sellega, et õppimine-arusaamine on raskendatud.
Majanduslik olukord
Viimasel ajal on uueks pingekoldeks kujunenud vaesemaist peredest pärit, kehvemini riides ning napi taskurahaga varustatud laste alaväärsuse ja kibestumise tunne. Sest üha tähtsamaks näib kujunevat see, kui uhkeid rõivaid keegi kannab, mida ta endale poes või koolipeol lubada võib ja kui sageli ta teistele saab välja teha.
Paljud majandusliku kitsikuse käes kannatavad ja lisatöödest kurnatud õpetajad viivad oma elupinged kooliruumidesse, on sageli ärrituvad, närvilised ja halvas meeleolus.
Koolivägivald
Tõsist muret valmistab jätkuv koolivägivald: nooremailt "pommitakse" ähvarduste saatel raha, nõrgemaile ähvardatakse peksa anda, tõrjutuid ja patuoina rolli langenud kiusatakse taga. Vägivalda on teadagi mitmesugust - tihti on füüsilisest toorusest hullem vaimne terror ning tõrjutus. Õnneks on viimasel ajal koolivägivallast ka rohkem rääkima hakatud. Et asjad paraneks, püüavad pingutada koolide juhtkonnad, klassijuhatajad, ÕOVd, psühholoogid, sotsiaaltöötajad jt. Nii et abi saamiseks tuleks kindlasti nende poole pöörduda.
Tüdrukutel kehakaalu probleemid. Üksteise figuuril hoitakse vägagi kiivalt silm peal - kes paksem , saab mõnitada, kes kõhnem, kogub kadetsejaid... Enda kaalu pärast on tüdrukud valmis nälgima kasvõi nii, et pilt silme eest kaob.
Ja kõike seda võiks kahjuks jätkata (2)
Koolistress väljendub õpetajaile ja enamikule lapsevanemaile tuntud viisil: lapsed on ärrituvad, kurnatud, huvi õppimise vastu kahaneb, usk oma võimetesse nõrgeneb, sageneb haigestumine nakkushaigustesse, tekib koolihirm, halvemal juhul viib popitegemine ja õppimisele käega löömine koolist lahkumiseni (ligi 12% põhikoolide õpilastest langeb koolist välja!) ja kriminaalsete tegudeni (lõviosa pisivargustest ja autoärandamistest langeb teismeliste arvele!).
Mis võiks koolistressi vähendada?
Paljugi oleks siin ära teha õpetajatel, kes nooremas koolieas laste jaoks võiksid olla mõistva vanema, keskastme õpilastele abistava sõbra ja lõpuklasside noortele targa nõuandja rollis.
Õpilastele tuleks maast-madalast jagada endaga toimetuleku alaseid teadmisi, näiteks sellest, kuidas ise koolivägivalla vastu abi leida.
Psühhohuligaanide, tagakiusajate ohjeldamiseks, samuti koolihirmu raviks tuleks koolipsühholoogidel või terviseõpetajatel leida probleemsele lapsele koolis usaldusisik (koolikaaslane, vanem sõber, mõni õpetaja, võimaluse korral teha koostööd õpilase vanematega).
Sagedasemad arutelud tundides kahandaksid õpilaste rahulolematust põhjusel, et neid ei võeta kuulda ja neil ei lasta oma arvamust avaldada.
Sageli alandavad vanemad koolistressist niigi piinatud laste eneseusaldust sellega, et loevad neile lõputult moraali ja näägutavad pisiasjade pärast. Selleks, et koolilaps püüaks tublim olla, peab tema usku endasse ja oma võimetesse mitte kõigutama vaid tugevdama. Selle nimel tuleb ilmutada oma kasvandiku suhtes mõnikord lausa rõhutatud mõistvust ning olla lapse probleemide ja vajaduste suhtes tähelepanelik ning osavõtlik.
Eriti teismeliseeale iseloomulik trotslikkus kahaneb tublisti, kui vanem soovib oma last mõista ja suudab ta katkestamata ja õpetamata ära kuulata. Usalduse võitmiseks tuleks vanemal ka iseenda tundeväljendustes ehe ja siiras olla. Sel kombel – ise tundesiiraks jäädes – võib vanem vältida ka vimma ja viha kogunemist iseendasse.
Koolistressi üheks kaasnähtuseks võib olla kehv õppeedukus või halb käitumine. Selleks, et suurendada õpilase vastutust ja aidata tal koolis paremini toime tulla, võiks õpetaja või vanem käskude-keeldude asemel esitada lapsele heasoovlikke, leebes toonis küsimusi. Mõned näited sellest, mida võiks küsida õpilase ebasoovitava käitumise korral.
Mida sa tegelikult tahtsid saavutada ja kuidas see sul korda läks?
Millele sa mõtlesid?
Mida sa püüdsid tõestada?
Mil viisil antud juhul veel oleks võinud toimida?
Kas sa mõtlesid läbi, mida selline tegu võib kaasa tuua?
Mis sa arvad , kuidas sinu asemel oleks toiminud... (keegi teine õpilane, isa, ema...) (2)
On tõesti palju kirjutatud, et õpikud on liiga keerulised, koormused suured jne.
Koolistressi aitavad ennetada alljärgnevad soovitused:
 Määrake kindlaks ajakava , mitu tundi päevas kavatsete õppida ning kui võimalik, siis millisesse ajavahemikku see jääb. Õppimise ajal tehke 5-10 minutiline vaheaeg. Väga hea on sellel ajal toas ringi jalutada, raadiot kuulata, aknast välja vaadata ehk teha neid tegevusi, mis aitavad mõtlemist mõneks minutiks õpitult ümber lülituda puhkusele.
 Soovitav on vabal ajal mitte mõtelda õppimisele vaid keskenduda muudele huvitavatele tegevustele. Eriti sobivad on tegevused, kus on võimalik liikuda, kuna sportides toimub automaatselt psüühiline lõdvestus. Lemmikhobidega tegelemine aitab alati stressi maandada ja tagab hea enesetunde.
 Kasulik on enda jaoks õppimisnivoo formuleerida s.t. leida oma tase õppimises. Kui omatakse oma õppimisvõimest illusoorset ettekujutlust, siis võidakse ennast pidevalt kehvalt tunda oma kesiste tulemuste pärast. Tekib tugev lõhe reaalse soorituse ja illusoorse ettekujutluse vahel ning see võib tugevat stressi põhjustada.
 Hea on oma õppimistulemusi võrrelda enda eelnevate õppimistulemustega, mitte aga õpingukaaslase omadega. Kuna inimeste võimekus on eri valdkonnas erinev, siis mõni on tugev balletis ja mõni arvutimaailmas. Alati on keegi targem ja taiplikum ning keegi kõvema peaga.
 Kui on soov oma õppimistulemusi parandada siis koostage endale sobiv õppimisstrateegia lähtuvalt oma võimekusest. Siinkohal tuleb kasuks vastavateemalise kirjanduse lugemine või erialaspetsialistiga konsulteerimine. Psühholoogias on välja töötatud erinevad õppimisstrateegiad lähtuvalt inimeste psüühilistest eripäradest
 Selgitage enda jaoks välja olulised õppeained ning vähemolulised õppeained. Vastavalt sellele jaotage oma aega ja energiat. Ainult perfektsionistid suudavad alati kõigega kursis olla.
 Siduge õpitavad ained oma reaalsete eesmärkide saavutamisega elus ning tunnetage kuidas ainete omandamine viib teid eesmärgile lähemale. Tuletage endale meelde, et õppimine on dünaamiline protsess ning tulemuste ilmnemine võtab mõnevõrra aega. Näiteks võõrkeele omandamine annab võimaluse selles keeles lugeda või suhelda. Tihti väikesed koolilapsed ei mõista seost koolitarkuse ja igapäevaelu vahel. Sel juhul saavad vanemad lastele neid seoseid eluliselt mõistetavamaks teha ehk lahti mõtestada, mida head ja vajalikku saavutab laps kui ta hästi õpib. Näiteks arvutamisoskus võimaldab poest sobiva hinnaga kommi osta. Selline lähenemine õppimisele motiveerib paremini oskusi omandama.
 Palju aitab edukale õppimisele kaasa eneseteadlikkus ning mõistlik on suhtuda õppimisse, kui vabatahtlikku tegevusse s.t. “tahan õppida”, mitte “pean õppima”. Kui õppimine mõjub sundusena, siis on hea endalt küsida: “Kelle huvides või kellele ma õpin?” Kui erialane täiendkoolitus ei inspireeri vaid rusub, siis tasub kaaluda õpitava aine vahetamist. Erialas, mida õpitakse poolsunduslikult, on raske edu saavutada, kuna eneseteostuslik motivatsioon on nõrk. Endalt on hea küsida: “Mis on minu motivatsioon õppeaine omandamisel? Kas eesmärk, mille nimel ma õpin, motiveerib mind piisavalt?”.Vastates sellele küsimusele jääb palju stressi läbi elamata, kuna tegevused, mis inspireerivad loovad sisemist tasakaalu.
 Rasketel õppeperjoodidel paluge oma lähedastelt toetust ja mõistmist. Jagage omi rõõme ja probleeme, mis kaasnevad teadmiste omandamisega. Samuti on äärmiselt tulutoov leida endale mõttekaaslased, kellega saab õpitava aine valdkonnast arutleda. Läbi vestluste ja analüüsi kinnituvad teadmised eriti hästi.
 Kui mõnes ainevaldkonnas ei lähe ootuspäraselt vaid kisub lausa viltu , siis on kasulik varakult hakata abi otsima . Sõltuvalt võimalustest leidke endale koduõpetaja või hakake sellele valdkonnale rohkem tähelepanu pöörama.
 Kui õpetaja isiksus on oma loomuselt väga võõras ja raskesti mõistetav, siis võimaluse korral leidke endale uus õpetaja.
fKõik inimesed lihtsalt ei sobi kõigiga ning kui inimeste vahel on tugev antipaatia või suisa konflikt siis uute teadmiste omandamine edeneb visalt. Vastupidist näidet tuues - paljudel meist on olnud oma lemmikõpetaja ning see õppeaine on üldjuhul tundunud meeldivana.
 Positiivset häälestust õppimise suhtes aitab luua ka õppevahendite korrastatus ja funktsionaalsus. Meeldiv on õppida, kui on võimalik pastakat ja pliiatsit üles leida. Hea tunde loovad ka mõnusat värvi vihikud ja mugavad kirjutusvahendid. Loomulikult loob hea tunde ka mugav arvutitool ja silmadele mahedalt sobiv valgus. Need on küll detailid, kuid õppimisele häälestumine algab pisiasjadest.
 Väikestel koolilastel on tihti “koolihirm” ning seda teades saavad lapsevanemad oma lastele suureks toeks olla. See nõuab küll lapsevanematelt mõningast pühendumist, kuid on loomulik, et lapsevanem aitab lapsel õppimist korraldada ja õppeaineid omandada. Kui laps ei taha hommikuti üldse kooli minna - tunneb pidevalt kõhuvalu, pissib öösiti voodisse või suudab raskustega kaasõpilastega suhelda, siis on mõistlik nendel teemadel psühholoogiga konsulteerida. Probleemiks võib osutuda ka klassi ees vastamine, kuna kardetakse veider välja näha või punastada. Tihti tuleneb see sellest, et laste koolivalmidus on erinev ja õppimisvõime on erinev. Lapsel on kergem kooliga seotud hirme lahendada, kui lapsevanem teda mõistab ja praktilist abi annab.
 Ei maksa ära unustada enda premeerimist heade õppimistulemuste eest. Loomulikult on head tulemused esile toomist väärt ning midagi head endale lubada pole kunagi liiast. Eks igal inimesel on omad rõõmu valmistavad sündmused - kellele meeldib kinno või kontserdile minna, kes armastab gurmaanlikku õhtusööki. Samuti on omal kohal lapse tunnustamine heade tulemuste eest - mitte võrrelda teda veel tublimate õpilastega, mis võib tekitada lapses lootusetuse tunde.
Õppimine on elu loomulik osa ning suurelt jaolt on see loominguline protsess. Uute teadmiste ja oskuste omandamine kestab terve elu ja seetõttu on arukas õppimisprotsessi endale meeldivaks muuta. Kahtlemata on igaüks meist tundnud rõõmu omandatud teadmiste ellurakendamisest ning eesmärgi saavutamisest. (3)

Kasutatud kirjandus

http://www.vedur.ee/uudistaja/foorum_ala.php?aID=935

. http://www.parnu.ee/Raulpage/stress/teke17.html

http://www.hot.ee/celestis/art_kool.ht m