Konspekt 12.klass NSV Liidu ja Idabloki lagunemine (1)

Konspekt 12.klass NSV Liidu ja Idabloki lagunemine

NSV Liidus surid üksteise järel riigijuhid: L. Brežnev 1982, J. Andropov 1984, K. Tšernenko 1985.a.
1985. aastaks oli NSV Liit jõudnud sügavasse majanduslikku, sise- ja välispoliitilisse kriisi. Muutuste vajalikkust hakkas mõistma isegi tagurlik parteiladvik.
Märtsis 1985 sai NLKP KK peasekretäriks (tollal 54-aastane) Mihhail Gorbatšov.
Gorbatšov oli uue põlvkonna mees, haritud, omas isiklikku sarmi. Gorbatšovil oli 2 kõrgharidust, ta oli lõpetanud Moskva Ülikooli õigusteaduskonna, hiljem omandas kõrghariduse põllumajandusalal. Tegi komsomoli- ja parteikarjääri.
Aprillis 1985 peeti NLKP KK järjekordne pleenum , seal rõhutas Gorbatšov NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamise vajalikkust. Kiirendamise abinõuks pidi olema perestroika - see on sotsialistliku ühiskonna ümberkorraldamine, eesti keeles uutmine. Esialgu käis jutt vaid majanduslikest ümberkorraldustest.
NB! Tuleb silmas pidada, et kõik uuendused pidid toimuma sotsialistliku korra raames. Gorbatšovi eesmärk polnud mitte kunagi NSV Liidu lõhkumine ega sotsialismi kaotamine!
Perestroika eesmärgid :
Sotsialistliku ühiskonna täiustamine ja ümberkorraldamine.
Ummikseisust väljaviimine.
Perestroikapoliitika eesmärk pidi olema NSVL ühiskonna majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljaviimine sotsialistlikku ühiskonnakorda säilitades. Seda loodeti saavutada majanduselu ajakohastamise, valitseva režiimi osalise ümberkorraldamise, sõna vabaduse suurendamise ja paindlikuma välispoliitika abil. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda, kus tehti muudatusi valitsemissüsteemis.
Majandusuuenduste kõrval tõusis esile uus märksõna glasnost . See tähendas salastuse vähendamist ühiskonnas ning sõnavabaduse avardumist. See lubas vaba dialoogi, kritiseerida poliitikat teatud raamides, mineviku valgete laikude likvideerimist. Varsti hõlmas perestroika ka muid valdkondi, nagu liberaliseerimine, demokratiseerimine. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid ning hakati rääkima riigis toimunud katastroofidest, õnnetustest ja kuritegevuse tõelisest ulatusest. See oli suur samm NSVL jaoks, sest ennem ei tohtinud isegi vabalt sõna võtta ja kõik õnnetused hoiti rangelt sa
Aprillipleenumi järel 1985.a.NSV Liidu juhtkond uuenes tugevalt (lisaks vahetati välja oblastite parteikomiteede sekretärid, sõjaväe juhtkond).
Ministrite Nõukogu esimeheks sai Nikolai Rõškov, välisministriks Eduard Zevardnadze.
1986 hakkas perestroika kõrval kõlama teine märksõna glasnost ehk avalikustamine . See tähendas, et seni kiivalt igasugust vähegi negatiivset infot varjanud nõukogude võim hakkas rahvale rääkima probleemidest, kuritegevusest, majandusraskustest jne. Vähenes (veel ei lõppenud!) ajaloo moonutamine. Sellega seoses tõusis TV, raadio, ajakirjanduse tähtsus.
Poliitiline elu liberaliseerus - suurenes sõnavabadus, tihenesid kontaktid välismaaga, välisraadiojaamade segamine lõpetati jne. (siiski veel aprillis 1986 toimunud Tšernobõli tuumaõnnetusest õiget infot ei antud).
NLKP ladvik lõhenes:
perestroika-meelsed ja tagurlikud, vanameelsed jõud
M. Gorbatšov, Jegor Ligatšov,Jakovlev ( glasnosti ideeautor)
Jeltsin (Moskva parteijuht kritiseeris perestroika aeglast kulgu )
Perestroikas võib eristada 2 etappi:
1.liberaliseerumine, majanduslike reformide periood 1985-1988
2. demokratiseerumine , poliitiliste reformide periood 1988-1991
Pöördepunktiks oli 1988 juunis toimunud NLKP XIX konverents , kuhu delegaadid valiti üsna demokraatlikult.
Poliitilised ümberkorraldused perestroika ajal:
1989 märtsis toimusid uue institutsiooni - NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised. Need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised NSV Liidus
Siiski mitte lõpuni demokraatlikud polnud need valimised - 2/3 saadikuid valis rahvas, 1/3 valisid partei kontrolli all olevad organid .
Rahvasaadikute Kongress valis enda seast Ülemnõukogu.
Ülemnõukogu valis Mihhail Gorbatšovi NSV Liidu presidendiks (mitte rahvas!)
Nüüd oli Gorbatðov Lääne silmis ka õige riigipea , mitte lihtsalt parteijuht.
Toimusid ka kohalike nõukogude valimised. Kuna nüüd rahvas tõepoolest valis, muutus nõukogude koosseis.
Muudatused, mis toimusid perestroika ajal :
Ühiskonnaelu
1. Perestroika läbiviimine.
2. Glasnosti läbi viimine .
3. Suhete parandamine muu maailmaga .
4. Tsensuuri leevendamine.
Sisepoliitika
1. NLKP mõjuvõimu vähendamine.
2. Kõrgeim riigiorgan : NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress.
3. Loodi presidentaalne valitsemiskord. ( Gorbatšov)
4. Poliitilise liikumise elavnemine.
Välispoliitika
1. Nõukogude-Hiina suhete paranemine.
2. USA- Nõukogude Liidu suhete paranemine.
3. Sõja lõpetamine Afganistanis.
4. Desarmeerimine ; tuumarelvade kaotamine.
5. VLO tegevuse lõpetamine, Saksamaa ühinemine.
6. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemine .

Majandus
1. Majanduse liberaliseerimine ( piirangute vähendamine)
2. Privatiseerimine e. erastamine.
Uus majanduspoliitika kukkus läbi, loodetud majandustõusu asemel süvenes riigis kriis ja elanikkonna elatustase langes.
1990 võrdsustati kõik parteid, NLKP kaotas senise juhtiva rolli
Uued liikumised ja parteid hakkasid tekkima juba 1988.a.
Liiduvabariikide Ülemnõukogude valimised olid otsesed , järjest võeti vastu suveräänsusdeklaratsioone (Eestis 16.11.1988), kerkis üles küsimus, mis saab NSV Liidust .
Ühel hetkel sündmused lihtsalt väljusid tema kontrolli alt ja läksid oma loogilist rada, milleks olid eeldused ammu küpsenud.
NSV Liidu lagunemine (1991): Perestroika hakkas tasahilju väljuma Gorbatšovi kontrolli alt juba 1987-1988.a.:
Võrreldes NSV Liidu keskvõimudega liikusid paljud liiduvabariigid (eriti Eesti, Läti, Leedu) palju kiiremas tempos.Senine sotsialistliku ühiskonna liberaliseerimispoliitika muutus kiiresti demokratiseerumiseks,tekkisid alternatiivsed parteid ja poliitilised ühendused, mis olid suunatud Kommunistliku Partei võimumonopoli vastu.
Paljudes liiduvabariikides valiti 1990.a. Ülemnõukogud, kes võtsid vastu- suveräänsusdeklaratsioone (sisu- kohalikud seadused on NSVL seadustest ülimuslikumad),
võeti vastu keeleseaduseid,
osa liiduvabariike keeldus alustamast ka läbirääkimisi liidulepingu uuendamiseks.
Eestis, Lätis ja Leedus viidi läbi referendumid iseseisvuse küsimuses.
Kasvanud oli ka Vene Föderatsiooni tähtsus (eesotsas otsestel valimistel 1991.a. presidendiks valitud B.Jeltsin).Üritades pidurdada NSV Liidu lagunemist kasutas valitsus ka relvajõudu (1989.a. Gruusias; 1990.a. Aserbaidžaanis; 1991.a. Lätis ja Leedus) .
Kõik see õõnestas NSVL presidendi Gorbatšovi jalgealust juba sedavõrd, et NSVL lagunemine muutus päevade küsimuseks. Riigi kooshoidmiseks üritas Gorbatšov sõlmida liiduvabariikidega liidulepingu, millega nähti ette nende õiguste laiendamine. Hoidmaks ära liidulepingu sõlmimist, tegid NSV Liidu senisel kujul säilimist toetavad vanameelsed jõud 1991.a. augustis riigipöördekatse (nn.augustiputš), mis läbi kukkus ning riigi lagunemist veelgi enam kiirendas (näiteks Balti vabariigid said hea võimaluse NSVL-ist lahkumiseks ja läänelt diplomaatilise tunnustuse saamiseks). 1991.a.detsembris kuulutasid alles jäänud liiduvabariigid NSV Liidu laialiläinuks ja Gorbatšov pani presidendi ametikoha maha.
NSV Liidu õigusjärglaseks kuulutas ennast B. Jeltsini juhitud Venemaa. Hiljem loodi NSV Liidu riismetest lõtv riikidevaheline ühendus- Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ).
USA poliitika mõju NSVL lagunemisele :
1981-88 USA president Ronald Reagab VP.

USA toetas vastupanuliikumisi Kesk-ja Ida-Euroopas (Poola), NSV Liidus ja Afganistanis.

USA takistas NSV Liidul gaasijuhtme ehitamist Euroopasse, mis oleks kujunenud oluliseks NSV Liidu sissetulekuallikaks.

USA sundis veenda Saudi-Araabiat nafta tootmist suurendama , mille tulemusel nafta hinnad langesid. See mõjus haavatavalt nii NSVL kui mitmele tema marionettrežiimile, viimastel polnud enam raha relvi osta ja NSVL jäi saamata tulu relvamüügist.

USA piiras kõrgtehnoloogia eksporti NSVL. USA majandussõda viis NSVL 80ndate keskpaigaks pankrotti.

USA alustas võidurelvastumist NSV Liiduga, millega viimane ei suutnud sammu pidada. Tähelepanu pöörati rohkem tehnoloogiale ja ja tänu sellele jäi ka sõjavägi unarusse .
Kokkuvõtteks:
Perestroikapoliitika eesmärk pidi olema NSVL ühiskonna majanduslikust ja välispoliitilisest ummikust väljaviimine sotsialistlikku ühiskonnakorda säilitades. Seda loodeti saavutada majanduselu ajakohastamise, valitseva režiimi osalise ümberkorraldamise, sõna vabaduse suurendamise ja paindlikuma välispoliitika abil. Hakati uuendama ka riigi juhtkonda, kus tehti muudatusi valitsemissüsteemis.
Majandusuuenduste kõrval tõusis esile uus märksõna glasnost. See tähendas salastuse vähendamist ühiskonnas ning sõnavabaduse avardumist. See lubas vaba dialoogi, kritiseerida poliitikat teatud raamides, mineviku valgete laikude likvideerimist. Varsti hõlmas perestroika ka muid valdkondi, nagu liberaliseerimine, demokratiseerimine. Senised äärmiselt ranged tsensuurireeglid pehmenesid ning hakati rääkima riigis toimunud katastroofidest, õnnetustest ja kuritegevuse tõelisest ulatusest. See oli suur samm NSVL jaoks, sest enne ei tohtinud isegi vabalt sõna võtta ja kõik õnnetused hoiti rangelt saladuses.

Millised muudatused toimusid perestroika ajal järgmistes valdkondades ?
valdkond
muudatus
ühiskonnaelu
sisepoliitika
välispoliitika
majandus
Ühiskonnaelu-Tsensuurireeglid pehmenesid.
Glasnost - avalikustamine, sõnavabadus.
Kontaktide tihenemine muu maailmaga.
Perestroika läbiviimine.
Sisepoliitika
Vähendati kommunistliku partei rolli.
Loodi NSV Liidu rahvasaadikute kongress.
Loodi presidentaalne valitsemissüsteem.
Poliitiliste liikumiste tekkimine.
Välispoliitika.
NSVL-i ja Hiina suhete paranemine
NSVL-i ja USA suhete paranemine
Afganistani sõja lõpp
Desarmeerimise kava
tuumarakettide hävitamine
VLO laiali saatmine
Saksamaa ühinemine
Kommunistlike režiimide kokkuvarisemine
Majandus
Majandusliku arengu kiirendamine
Liiduvabariikide majanduslik ja poliitiline ühendus
Majanduslik kaos
Kaupade defitsiit

IDABLOKI LAGUNEMINE

 
 (Meenutuseks: Idablokk =sotsialistlikud riigid.)
Nõukogude Liidu “vabade käte” poliitika viis kommunismi kokkuvarisemiseni Ida-Euroopas. Kokkuvõtlikult olid need muudatused murrangulise tähtsusega, mille mõju võib võrrelda isegi Prantsuse revolutsiooniga. Kommunistlike režiimide kokkuvarisemisel olid nii välised kui ka sisemised põhjused.
 
NÕUKOGUDE LIIDU TAANDUMINE
Kõige olulisemaks väliseks teguriks oli Nõukogude Liidu mõju taandumine Ida-Euroopast. Sisekriisi süvenemisega Nõukogude Liidus nõrgenes järk-järgult Moskva kontroll Ida-Euroopa riikide üle. Gorbatšov ei pidanud enam vajalikuks sekkumist sotsialismileeri riikide siseasjadesse. Euroopa parlamendis peetud kõnes teatas Gorbatšov: “Sekkumine siseasjadesse või suvalised katsed piirata riikide suveräänsust, kaasaarvatud sõprade liitlaste oma, on lubamatud”. Gorbatšov heitis mitmele sotsialismileeri riigi liidrile ette, et need ei suuda ühiskonna uuenemisega kaasas käia. Kuid Moskva ei läinud enam sobimatute liidrite väljavahetamise teed. Mittesekkumise põhimõttest pidas Moskva kinni, kuigi Gorbatšovi vanameelsed lähikondlased sellist lähenemist ei pooldanud. Nemad nõudsid korra jaluleseadmist.
1990. aastate algul lakkas eksisteerimast ka Varssavi Lepingu Organisatsioon . 1990. aastate keskpaigaks viidi kõikidest Ida-Euroopa riikidest Nõukogude väed välja.
 
SOTSIALISMI AMMENDUMINE IDA-EUROOPAS
Samas oli ka Ida-Euroopa sotsialismimudel end sisemiselt ammendanud. Poliitiliste olude leevenedes ja ideoloogilise surve vähenedes ei suutnud kommunistlikud režiimid enam mingil viisil rahuldada ühiskonna vajadusi. Majanduse allakäik tõi kaasa elatustaseme languse. Sotsialistlik jaotussüsteem ja sotsialistlike riikide omavaheline kaubavahetus enam ei toiminud . Puudust tunti kõikidest kaupadest, alates teleritest ja lõpetades tualettpaberiga. 1989. aasta algul keelustasid Tšehhoslovakkia ja Ida-Saksamaa lasterõivaste ja osa toiduainete ekspordi teistesse sotsialismileeri riikidesse. Nõukogude Liit vastas sellele külmikute ja pesumasinate väljaveo keeluga .
Majandusliku olukorra halvenedes suurenes sotsialismileeri riikides rahulolematus ning hakkasid tekkima massiliikumised. Jäiga ideoloogilise surve kadumine kiirendas poliitilise opositsiooni tekkimist. Lisaks tõusid esile juhid, keda rahvas toetas. Ka valitsevates kommunistlikes parteides tekkisid erimeelsused ja tugevnesid reformieelsed jõud.
 
KUIDAS IDABLOKK LAGUNES ?
Enamikus Moskva kontrolli all olevates maades varises kommunistlik režiim kokku rahulikul teel. Sotsialismileeri riigid olid poliitilisteks muudatusteks erinevalt valmis, see sõltus algul eelkõige nende juhtide uuendusmeelsusest. Enamik idabloki juhte olid vanameelsed ega kiirustanud reformidega.
Moskva perestroikapoliitikaga läksid esimestena kaasa Poola ja Ungari. Poolas viisid läbirääkimised opositsioonilise ametiühingukoondisega Solidaarsus 1989. aasta suvel selleni , et peaministriks sai mittekommunist. 1990. aastal astus presidendiametist tagasi kindral Jaruzelski ning uueks presidendiks valiti suure häälteenamusega Solidaarsuse juht Lech Walesa.
1989. aasta sügisel kõrvaldati rahvaliikumise survel võimult ka Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria vanameelsed liidrid . Tšehhoslovakkias on hakatud seda protsessi nimetama sametrevolutsiooniks, sest kommunistlik partei taandus vägivalda kasutamata. Inimõiguste eest võitleja Vaclav Havel sai presidendiks, kelle eestvedamisel hakati üles ehitama demokraatiat.
Teistmoodi arenesid aga sündmused Rumeenias , kus valitses isepäine diktaator Nicolae Ceausescu . Ta oli pikkade aastatega kujundanud Rumeeniast sotsialismileeri kõige karmima režiimiga riigi. 1989. aastal nõudis Ceausescu Moskvalt ja teistelt liitlasriikidelt sõjajõu kasutamist, et lämmatada vabaduspüüdlused Poolas ja ka teistes riikides. Kuid 1989. aasta detsembris vallandunud rahvaülestõusu ei suutnud Ceausescu enam maha suruda. Vihatud diktaator arreteeriti, mõisteti kiirustades süüdi ja hukati koos võimuka naise Elenaga veel sama aasta lõpus. See oli kõige verisem kommunistliku režiimi taandumine Ida-Euroopas.
 
BERLIINI MÜÜRI LANGEMINE ,Saksamaade taasühinemine
Ida-Saksamaa oli sotsialismileeri üks olulisemaid tugipunkte ja Berliini müür külma sõja ning Euroopa lõhestatuse sümbol. Saksa DV vanameelne juhtkond eesotsas Erich Honeckeriga ei läinud kaasa Ida-Euroopa uuenemisprotsessiga ja püüdis valitsevat režiimi kindlustada. Kuid poliitilise muutused teistes riikides ning siseriiklikud vastuolud vallandasid ka Ida-Saksamaal 1989. aasta sügisel ulatusliku massliikumise. Eriti mõjutas Saksa DV sisepoliitilist arengut Ungari valitsuse otsus sama aasta septembris avada piir Austriaga. See lihtsustas idasakslaste pagemist Läände.
1989. aasta oktoobris astus Honecker tagasi ning 9. novembril lõhkus rahvamass Berliini müüri. See omakorda tõi kaasa ulatuslikud poliitilised muudatused ja päevakorrale tõusis hiljuti veel mõeldamatu küsimus – kahe Saksamaa ühinemine. Kuid ühinemine ei olnud üksnes sakslaste endi siseasi, vaid selle pidid heaks kiitma ka senised okupatsioonivõimud – Teise maailmasõja võitjariigid.( 2+4 kokkulepe 1990.a.)
Nõukogude Liit nõustus ühinenud Saksamaa jäämisega NATO liikmeks. Ühinemisläbirääkimised algasid 1990. aasta veebruaris ning jõudsid lõpule 3. oktoobril poliitilise ühinemisega. Kahe Saksamaa tegelik ühendamine kulges kiiresti, kuid mitte probleemideta.
 
ÜLEMINEK TURUMAJANDUSELE
Käsumajanduse pärandist vabanemiseks tuli endistel sotsialismileeri riikidel teha suuri jõupingutusi. Kõigepealt oli vaja olukord stabiliseerida: tuli üle saada finantskaosest, pidurdada inflatsiooni ja peatada elatustaseme langus. Samal ajal tuli hakata rajama uut, turumajandusele tuginevat majandusmudelit. See sai toimuda üksnes majanduse liberaliseerimise kaudu, toetades eraomanduse arengut, ettevõtlust ning majanduslikku konkurentsi. Riigi osa majanduses pidi vähenema, ettevõttele anti äritegevuses senisest suurem vabadus. Riiklikke ettevõtteid hakati privatiseerima ehk erastama. Olulist rolli on etendanud ka väliskapitali kaasamine ja turumajandust soosiva seadusandluse väljatöötamine.
Käsumajanduse ümberkujundamine turumajanduseks on olnud siiski riigiti väga erinev ning vastuoluline . See oli pikaajaline ja keeruline protsess, mis andis kohati valusaid tagasilööke. Kõige paremini on turumajandusega kohanenud Tšehhi, Ungari ja Poola. Kuid mitmes riigis ( Rumeenia , Bulgaaria jm.) on see üleminek olnud keeruline ning loodetud majanduslikku tõusu ei ole seni toimunud.
 
POLIITILISED MUUTUSED
Kommunistlike režiimide kokkuvarisemise järel on Ida-Euroopa riikide poliitiline areng kulgenud erinevalt. Iseloomulikuks jooneks on olnud uue riigikorra ülesehitamine, demokraatliku valimissüsteemi juurutamine ning püüd integreeruda Euroopaga. Mitmel pool on aga esile tulnud piirkondlik eripära, mille põhjuseks on erinev majanduslik arengutase ja poliitilised erimeelsused. Mõnel pool on säilinud ka nn. värvi vahetanud kommunistide mõju. Mitmes riigis (Rumeenia, Bulgaaria) õnnestus kommunistidel võimule jääda ning ümberkorraldusi takistada.
Endise idaploki riikide baasil on tekkinud ka uued riigid.

• 1992. aasta lõpul toimus nn. sametlahutus, millega loodi senise Tšehhoslovakkia asemele kaks iseseisvat riiki: Tšehhi Vabariik ja Slovakkia . Tšehhi presidendiks sai Vaclav Havel, kelle eestvedamisel on Tšehhi edukalt integreerunud Euroopasse. Slovakkia pole suutnud sellist arengutempot pidada.
  
• Aastatel 1991-1992 lagunes ka endine Jugoslaavia : iseseisvusid Sloveenia, Horvaatia , Makedoonia , Bosnia ja Hertsegoviina. Jugoslaavia koosseisu jäid üksnes Serbia ja Montenegro . 1990. aastal Serbia presidendiks saanud kommunistliku partei juht Slobodan Milosevic hakkas ajama natsionalistlikku poliitikat eesmärgiga rajada Suur-Serbia riik. Selle tagajärjel muutus Balkan plahvatusohtlikuks pingekoldeks.
  
• Rumeenias on paljuski säilinud “värvi vahetanud” kommunistide võim. See on takistanud demokraatlikke ümberkorraldusi. Lisaks ei ole Rumeenia loobunud soovist tagasi saada põhiliselt rumeenlastega asustatud Bessaraabiat, mis kuulub Moldovale.