Nsv liidu ja idabloki lagunemine (1)

NSV Liidu ja Idabloki lagunemine
Meenutuseks: Idablokk =sotsialistlikud riigid.
NSV Liidus surid üksteise järel vanadusest nõdrad riigijuhid: L. Brežnev 1982, J. Andropov 1984, K. Tšernenko 1985.
1985. aastaks oli NSV Liit jõudnud sügavasse majanduslikku, sise- ja välispoliitilisse kriisi. Muutuste vajalikkust hakkas mõistma isegi tagurlik parteiladvik.
Märtsis 1985 sai NLKP KK peasekretäriks (tollal 54-aastane) Mihhail Gorbatšov.
Gorbatšov oli uue põlvkonna mees, haritud, omas isiklikku sarmi. Gorbatšovil oli 2 kõrgharidust, ta oli lõpetanud Moskva Ülikooli õigusteaduskonna, hiljem omandas kõrghariduse põllumajandusalal. Tegi komsomoli- ja parteikarjääri.
Aprillis 1985 peeti NLKP KK järjekordne pleenum , seal rõhutas Gorbatšov NSV Liidu majandusliku arengu kiirendamise vajalikkust. Kiirendamise abinõuks pidi olema perestroika – see on sotsialistliku ühiskonna ümberkorraldamine, eesti keeles uutmine. Esialgu käis jutt vaid majanduslikest ümberkorraldustest.
NB! Tuleb silmas pidada, et kõik uuendused pidid toimuma sotsialistliku korra raames. Gorbatšovi eesmärk polnud mitte kunagi NSV Liidu lõhkumine ega sotsialismi kaotamine!
Ühel hetkel sündmused lihtsalt väljusid tema kontrolli alt ja läksid oma loogilist rada, milleks olid eeldused ammu küpsenud.
Aprillipleenumi järel NSV Liidu juhtkond uuenes tugevalt (lisaks vahetati välja oblastite parteikomiteede sekretärid, sõjaväe juhtkond).
Ministrite Nõukogu esimeheks sai Nikolai Rõžkov, välisministriks Eduard Ševardnadze.
1986 hakkas perestroika kõrval kõlama teine märksõna – glasnost ehk avalikustamine . See tähendas, et seni kiivalt igasugust vähegi negatiivset infot varjanud nõukogude võim hakkas rahvale rääkima probleemidest – kuritegevusest, majandusraskustest jne. Vähenes (veel ei lõppenud!) ajaloo moonutamine. Sellega seoses tõusis TV, raadio, ajakirjanduse tähtsus.
Poliitiline elu liberaliseerus – suurenes sõnavabadus, tihenesid kontaktid välismaaga, välisraadiojaamade segamine lõpetati jne. (siiski veel aprillis 1986 toimunud Tšernobõli tuumaõnnetusest õiget infot ei antud).
NLKP ladvik lõhenes:
perestroka-meelsed ↔ tagurlikud, vanameelsed jõud

M. Gorbatšov Jegor Ligatšov

Jakovlev ( glasnosti idee (Poliitbüroo liige)
autor)

Jeltsin (Moskva parteijuht,
kritiseeris perestroika aeglast kulgu )
Perestroikas võib eristada 2 etappi:

liberaliseerumine, majanduslike reformide periood 1985-1988

demokratiseerumine , poliitiliste reformide periood 1988-1991
Pöördepunktiks oli 1988 juunis toimunud NLKP XIX konverents , kuhu delegaadid valiti üsna demokraatlikult.
Poliitilised ümberkorraldused perestroika ajal:

• 1989 märtsis toimusid uue institutsiooni - NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valimised. Need olid esimesed mitme kandidaadiga valimised NSV Liidus
  

Siiski mitte lõpuni demokraatlikud polnud need valimised – 2/3 saadikuid valis rahvas, 1/3 valisid partei kontrolli all olevad organid.
Rahvasaadikute Kongress valis enda seast Ülemnõukogu.

• Ülemnõukogu valis Mihhail Gorbatšovi NSV Liidu presidendiks (mitte rahvas!)
  

Nüüd oli Gorbatšov Lääne silmis ka õige riigipea , mitte lihtsalt parteijuht.

• toimusid ka kohalike nõukogude valimised. Kuna nüüd rahvas tõepoolest valis, muutus nõukogude koosseis.
  
• 1990 võrdsustati kõik parteid, NLKP kaotas senise juhtiva rolli
  

Uued liikumised ja parteid hakkasid tekkima 1988.

• Liiduvabariikide Ülemnõukogude valimised olid otsesed , järjest võeti vastu suveräänsusdeklaratsioone → kerkis üles küsimus, mis saab NSV Liidust
  
• 1991 märtsis toimus üleliiduline referendum, kus 80 % hääletanutest pooldas NSV Liidu säilimist, kuid NB! Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova boikoteerisid referendumit.
  

Hakati välja töötama liidulepingut.
Perestroika-aegne välispoliitika
“Uut moodi mõtlemine” välispoliitikas avaldus nii:

• NSV Liit püüdis parandada suhteid Läänega:
  

loobuti sotsialismi ja kapitalismi vastandamisest

klassivõitluse asemel rõhutati üldinimlikke väärtusi

räägiti koostööst, partnerlusest, usaldusest jne. (Gorbatšov rääkis juba 1985 “Euroopa ühiskodust”, mõeldes selle all küll nii kapitalistlikke kui sotsialistlikke riike)
Gorbatšov ja Reagan kohtusid esimest korda 1985 novembris Genfis, sellele järgnes veel rida kohtumisi: 1986 Reykjavikis, 1987 Washingtonis , 1988 Moskvas jne.

• edusammud desarmeerimises
  

1987 sõlmiti lepe kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise kohta (kusjuures NSV Liit hävitas neid rohkem kui USA ja lubas koguni USAl seda kontrollida!)

• NSV Liit hakkas oma vägesid teistest riikidest välja tooma
  

1989 Afganistanist (kuigi kodusõda seal jätkus)
1988 lõpetas NSV Liit sekkumise Nicaragua siseasjadesse

• 1987 loobus NSV Liit nn. Brežnevi doktriinist
  

Gorbatšov rõhutas, et igal riigil ja rahval on õigus valida oma tee, teised ei tohi sekkuda. NSV Liidu väed lahkusid sotsialistlikest riikidest, põhiliselt 1990-91.
Sisepoliitilise olukorra liberaliseerudes elavnesid ka tagurlikud jõud (kes tahtsid iga hinna eest säilitada sotsialismi ja NSV Liitu senisel kujul, midagi muutmata). Ka M. Gorbatšov hakkas muutuma alalhoidlikumaks ja rõhutas, et on vaja säilitada NSV Liit ja sotsialism.
19. augustil 1991 (=päev enne liidulepingu allakirjutamist) algas ebaõnnestunud riigipöördekatse, nn. augustiputš. M. Gorbatšov suleti Krimmis koduaresti. Võimu üritas enda kätte haarata 8-liikmeline Riiklik Erakorralise Seisukorra Komitee, eesotsas NSV Liidu asepresident Janajev .
20. augustil 1991 lõi Eesti NSV Liidust lahku.
Putš suruti maha. Väga suured teened selles olid Venemaa (=Vene Fõderatsiooni) presidendil Boriss Jeltsinil (kes oli Venemaa presidendiks valitud otse rahva poolt). Putši mahasurumist toetasid ka kõik muud demokraatlikud jõud. Paari päevaga kord riigis taastus.
Leedu oli end iseseisvaks kuulutanud juba 1990. Eesti ja Läti iseseisvusid augustis 1991. Ka Ukraina ja Valgevene keeldusid Gorbatšovi pakutud liidulepingust. Tegelik võim NSV Liidus hakkas üha enam koonduma Jeltsini kätte.
Detsembri algul 1991 pandi alus SRÜle (Jeltsini juhtimisel, Gorbatšovi teadmata).
SRÜ – Sõltumatute Riikide Ühendus (=tunduvalt lõdvem ja vabam ühendus kui oli NSV Liit). Esimesed osalised:

• Venemaa
  
• Valgevene
  
• Ukraina
  

Paari nädala pärast liitusid teised liiduvabariigid (va. Eesti, Läti, Leedu).
→ NSV Liit oli sisuliselt lagunenud.
25. detsembril 1991 M. Gorbatšov loobus NSV Liidu presidendi ametist.
26. detsembril teatas NSV Liidu Ülemnõukogu NSV Liidu laialisaatmisest.
NSV Liidu õigusjärglaseks sai Vene Föderatsioon (Jeltsin võttis üle “tuumanupu”).
Idabloki lagunemine
Gorbatšov loobus Brežnevi doktriinist ega sekkunud enam Ida-Euroopa sotsialistlike riikide siseasjadesse. Igas riigis toimusid omad võitlused uuendusmeelsete ja tagurlaste vahel.
Poolas sai 1989 kõige esimesena peaministriks mitte- kommunist . Saksa DVs, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias kukutati kommunistid võimult ka 1989.
Tšehhoslovakkias toimus nn. sametrevolutsioon, presidendiks sai Vaclav Havel (1989). 1992 jagunes Tšehhoslovakkia kaheks iseseisvaks riigiks: Tšehhiks ja Slovakkiaks.
Saksa DV kauaaegne parteijuht kommunist Erich Honecker oli eriti vanameelne ja kangekaelne . Novembris 1989 rahvas lõhkus Berliini müüri. Saksa DV ja Saksa LV ühinesid 3. oktoobril 1990.
Rumeenias oli kõige verisem kommunistliku režiimi lagunemine. Sealne kommunistlik liider Ceauşescu oli tõeline diktaator → 1989 rahvas kukutas ta, arreteeris ja hukkas (koos naisega).
Jugoslaavia lagunes 1991-1992. Iseseisvusid Sloveenia , Horvaatia, Makedoonia , Bosnia ja Hertsegoviina. Jugoslaavia koosseisu jäid vaid Serbia ja Tšernogooria. Jugoslaavia aladel puhkes verine sõda.
1991 läksid laiali VLO ja VMN.
Endistele Ida-Euroopa sotsialistlikele riikidele oli ühine:

ühiskonnaelu demokratiseerumine, kommunistliku režiimi lammutamine

üleminek kapitalistlikule turumajandusele

püüe ühineda Euroopa organisatsioonidega (Euroopa Liit, NATO )
Edukamad oma järgnevas arengus on olnud Poola, Saksamaa, Tšehhi ja Ungari (said 1999 NATOsse).
Mujal maailmas on kommunistlikud riigid veel:

• Hiina
  
• Põhja-Korea
  
• Vietnam
  
• Kuuba
  

Ei kasutata aga enam nende kohta mõisteid sotsialistlik või kommunistlik maailm.