Konflikti lahendamine (1)

KONFLIKTI LAHENDAMINE
4. OSA. KONFLIKTIDE LAHENDAMINE
Käesolev osa käsitleb konfliktide lahendamist kolmest vaatenurgast. Need vaatenurgad ei välist üksteist, küll aga tegelevad konfliktiga mõnevõraa erinevalt. Esimest võib nimetada kõrvaltvaataja perspektiiviks. Teine vaatenurk on konfliktis osaleja oma. Kolmas vaatenurk on lepitaja oma ( Lehtsaar , 207).
4.1 KONFLIKTIDIAGNOSTIKA JA KONSTRUKTIIVNE VASTANDUMINE
Selles peatükis tuleb juttu kahes omavahel seotud valdkonnast. Esiteks sellest, kuidas üldse konflikti analüüsida, ning teiseks sellest, kuidas välja ütelda oma arusaam probleemist. Konfliktidiagnostika ehk konfliktide analüüsimisega kindlate kriteeriumite alusel saab tegelde nii algavate kui kaugelearenenud konfliktide puhul. Kõige otsesem seos diagnostika ja vastandumise vahel seisneb selles, et konfliktidiagnostika loob üldise konfliktide analüüsi oskuse, mis omakorda mõjutab seda, kuidas me sõnastame konflikti põhiküsimust.
Konfliktidiagnostika tähendab konflikti analüüsimist konkreetsete kriteeriumite alusel. Konfiktoloogias kasutatakse selle tegevuse kohta lisaks diagnostikale ka mõisteid konflikti hindamine ja konflikti analüüs. Konfliktidiagnostika võib olla huvipakkuv erinevatest vaatenurkadest. Esiteks annab konfliktidiagnostika võimaluse rakendada üldisi teoreetilisi seisukohti inimkäitumise, sh konflikti kohta. Teiseks tähendab konfliktidiagnostika mingi väärtussüsteemi teostamist- me pöörame tähelepanu sellele, mida peame oluliseks. Kolmandaks aitab see paremini mõista konfliktis toimuvat. Ning lõpuks on konfliktidiagnostika oluline ka konflikti lahendamise seisukohast (Lehtsaar, 209).
KONFLIKTIDIAGNOSTILISED KÄSITLUSED
Selles valdkonnas valitseb suur mitmekesisus . Ühtne ja üldtunnustatud süsteem puudub. Sellele aitab kaasa ka tõsiasi, et konfliktide hindamine ja lahendamine on väga subiektiivne tegevus, mille edukuse kriteeriumiks on ennekõike osapoolte ja/või ühiskonna suhtumine konflikti lahendamise edukusse. Sellepärast on erisugune teoreetiline taust ja praktika olnud arvukate erinevate hindamissüsteemide loomise põhjuseks. Levinumaid on süsteemne, psühhodünaamiline, atributsiooniteoreetiline ja strukturaalne käsitlus.
Üheks konfliktide diagnostilise teoreetilise aluse näiteks võib tuua süsteemiteooria ( Papp jt, 1983). Sellest vaatenurgast lähtudes käsitletakse konflikti kui terviksüsteemi, milles toimuvad sisemised seaduspärasused. Oluline pole niivõrd üksikute inimeste käitumiseviisid, vaid nende käitumisviiside seosed. Ühe inimese käitumine mõjutab teise inimese käitumist, öeldud sõnad kutsuvad esile vastusõnad, muutus ühe inimese käitumises põhjustab muutusi teise inimese käitumises.
Psühhodünaamilised teooriad, mille kõige ilmekamaks näiteks on psühhoanalüüs, on seisukohal, et inimeste käitumine konfliktisituatsioonis on määratud ennekõike nende psühholoogilise loomuse ja mõtteviisiga. Sellise käsitluse puhul kasutatakse psühhoanalüüsi kategooriaid, nagu alateadvus, internaliseerimine , kaitsemehhanismid ja ego tugevus. Lahendamata siseprobleemid mõjutavad suhtlemiskonfliktide kujunemist kolmel tasandil.

Suhtumine välismaailma on ebaselge ja vastuoluline.

Lähisuhete eemalepeletamine tähendab seda, et lahendamata sisekonfliktiga inimestel on raske luua püsivaid lähisuhteid.

Maine ja usalduse kaotus tuleneb ebaselgetest ja vastuolulistest seisukohtadest.
Psühhodünaamilise käsitluse puhul liigub konfliktidiagnostika üldiselt üksikisikule.
Oluliseks konfliktidiagnostika mudeliks on atributsiooniteoreetilised käsitlused. Atributsiooniteooria käsitleb seda, kuidas inimesed seletavad ja põhjendavad enda ning teiste käitumist. Teooria teiseks objektiks on see, missuguseid tundeid omistavad käitumispõhjused inimestes tekitavad. Üldine seisukoht on, et inimesed kalduvad negatiivse käitumise põhjuseid nägema enda puhul valdavalt situatsioonis, teiste puhul aga iseloomus .
Atributsiooniteoreetiline konfliktidiagnostika püüab välja selgitada, kuidas inimesed konflikti mõistavad ja põhjendavad; missugustena nähakse konflikti võtmesüsteemi ja millega neid põhjendatakse.
Konfitoloogias on kõige enam levinud strukturaalne käsitlus. Sellest lähtudes käsitletakse konflikti kui konkreetsetest tingimustest või asjaoludest tulenevat käitumist. Eesmärgiks on kirjeldada osapoolte ja põhiküsimuse tunnuseid, mis mõjutavad osapoolte käitumist konfliktis. Seesuguse käsitluse puhul kirjeldatakse konkreetseid asjaolusid ja nende mõju inimeste käitumisele konfliktis. Vaatluse alla tulevas sellised kategooriad nagu osapoolte iseloomustus, vastastikuse usalduse määr, kindlustunde määr, kindlustunde määr teise osapoole suhtes ja konfliktisituatsiooni suhtes üldse, võimuambitsioonide ja reaalse võimu olemasolu osapooltes ja osapoolte vahel, võimaliku kasu ja kahju vahekord konflikti arenedes jt (Lehtsaar, 209-212).
KUIDAS LUUA OMA KONFLIKTIDIAGNOSTIKA SÜSTEEM
Oma konfliktidiagnostikasüsteemi läheb tarvis kõigil, kes tahavad konkreetset konflikti mõista ja analüüsida. See süsteem võib olla nii range ja teadlikult sõnastatud kui ka intuitiivne ja sõnaselgelt väljaütlemata. Oma süsteemi loomine taandub suuresti hindamiskriteeriumite valikule.

Konfliktidiagnostikat mõjutab uurija või nõustaja teoreetiline taust ja suhtumine konflikti üldse.

Konflikt on mitmetähenduslik nähtus, mis võib avalduda tunnetes, seisukohtades, käitumises, kuuluvuses, motiveerituses, suhtlemises, moraalsuses ja väärtushinnangutes.

Kollektiivselt tunnustatud diagnostlised kriteeriumid on kaalukamad kui individuaalselt kasutatavad.

Oluline on silmas pidada ka praktilisi eesmärke, miks me konflikti üldse hindame või analüüsime.

Hindamiskriteeriumid peaksid olema võimalikult lihtsad ja üheselt mõistetavad. Näiteks vastus kolmele küsimusele: kelle vahel, mis asjus ja kui kaugele on konflikt arenenud, on tegelikult oluline informatsioon.
Hinnangusüsteem:

Mis on konflikti põhiküsimus?

Kes on konflikti osapooled?

Kui kaugele on konflikt arenenud?

Milliseid võimalikke arenguid näeb juht oma firmasse sisese konflikti lahendamisel?
Konfliktidiagnostika on paindlik ja isikupärane tegevus. Mida detailsemalt suudame kirjeldada konflikti, seda rohkem on meil toimuva kohta informatsiooni. Mida rohkem on meil informatsiooni, seda paremini mõistame toimuvat. Ilmselt jääb jääb konfliktidiagnostika alati millekski subjektiivseks, mida õpitakse ja omandatakse konkreetsete konfliktide analüüsimise käigus. Samas mõjutab konfliktide diagnoosimine kogemus ilmselt meie endi käitumist konfliktides . Seda juba päris konflikti algusest peale (Lehtsaar, 215-218).
KONSTRUKTIIVNE VASTANDUMINE
Konflikti põhiküsimuse sõnastamine tähendab kõigepealt endas selgusele jõudmist. Pahatihti võivad esmased väljaütlemised olla sedavõrd emotsionaalsed ja ebamäärased, et nendele on raske kuidagi reageerida. Selle taga on aga tõsiasi, et ütleja ei tea ise, mida ta päris täpselt tahab. Selle kohta, kuidas põhiküsimust konstruktiivselt sõnastada ja seda välja öelda, on esitatud mitmesuguseid soovitusi. Williams soovitab probleemi väljaütlemise ehk vastandumissõnumi üles ehitada kolmeosalisena:

Faktid, mida ma näen.

Tunded, mis minus tekivad.

Mida ma tahan?
Faktid on kontrollitavad tõsiasjad. Mida faktipõhisem on konflikt, seda kergem on seda ohjata . Kui on fikseeritud konkreetsed faktid, siis on võimalik tegeleda millegi konkreetsega. Kui võrrelda kolme väljaütlemist, siis võime küsida, mis on kõigil kolmel juhul konflikti põhiküsimuseks. Esimesel juhul võiks selleks olla näiteks õiglus, teisel juhul töökaaslase isiksus, kolmandal juhul koristamata töökoht.
Tunded onkonflikti puhul oluline teema. Tunded kirjeldavad üsna täpselt, mis hinges toimub. Täpselt kirjeldatavad seisunid annavad aimu sellest, mis rääkijale oluline ja miks ta teatud fakte esile toob.
Mida ma tahan?- Eeldab ennekõike endas selgusele jõudmist. Kahe esimese väljaütlemise puhul on aimatav, mida ütleja tahab, kuid see pole sõnaselgelt välja öeldud. Oluline on märkida, et vastandumissõnumis loetud faktid ja taotlus peaksid olema üksteisega vastavuses. See tähendab, et see, mida me tahame, peaks rajanema faktidel, mida näeme, ja tunnetel, mida me tunneme . Enamjaolt ongi taotluseks faktide korrigeerimine st tegelikud muudatused on korras (Lehtsaar, 218-221).
4.2 KONFLIKTIKÄITUMISE STIILID
Konflikti areng ja võimalikud lahendused sõltuvad sellest, kuidas inimesed konflikti suhtuvad ja kuidas selles käituvad. Viimaste aastakümnete jooksul on tehtud arvukalt uurimusi ja loodud kontseptsioone kirjeldamaks erisuguseid konfliktikäitumise viise ja hindamaks nende mõju konflikti arengule ning tulemusele. Üheks põhimõisteks on konfliktistiil, mis tähendab inimeste üldist konfliktis käitumise viisi. Samas tähenduses kasutatakse ka konfliktistrateegia mõistet. Konfliktitaktika all peetakse silmas konkreetseid tegevusi konfliktis (Lehtsaar, 223).
ÜLEVAADE KONFLIKTISTIILIDEST
Stiile kui üldisi käitumisviise on käsitletud erinevalt. Üheks määratluseks on näiteks Deutschi käsitlus koostööst ja konkurentsist. Tema väide on, et oma alussuundumuselt saab osapoolte sihiks olla kas ühine probleemi lahendamine või teineteise üle kontrolli saavutamine.
Rusbult ja Zembrodt jõudsid lähisuhteid uurides järeldusele, ei konflikti korral kasutatakse nelja võimalikku stiili. Väljumine, mille korral suhe katkestatakse või lõpetatakse. Väljaütlemine, mille puhul proovitakse suhteid muuta, arutletakse probleemide üle, otsitakse kompromisse, ollakse osavõtlikud. Lojaalsuse korral lepitakse pisiprobleemidega, püütakse iga hinna eest suhet säilitada, loodetakse olude paranemist. Hooletussejätmise korral ignoreeritakse teist osapoolt, ei hoolita suhetest ja lastakse asjadel omasoodu areneda.
Üheks laiemalt levinud konfliktistrateegiate kirjelduse autoriteks on Kilmann ja Thomas . Hiljem on autorid ise kui ka teised uurijad kontseptsiooni täiendanud, kuid Killmanni ja Thomase käsitlus viiest konflikti lahendamise stiilist kuulub konfiktoloogia klassikasse. Kasutusel on ka Kilmanni ja Thomase test, mille abil saab määrata oma konfliktistiili. Konfliktistiilid on vältimine, kohanemine, võitlus, kompromiss ja koostöö.
Avatud võitlusele on iseloomulik otsene vastandumine koos avalikse ähvarduste ja etteheidetega vastaspoolele. Sealjuures võib olla tegemist ka bluffimise või provokatsiooniga. See tähendab, et rünnaku alus ei pruugi olla alati kaugeltki põhjendatud. Järelikult saab avatud võitlust pidada nii ausalt kui ka ebaausalt. Igal juhul võidab tugevam pool või see, kes suudab veenda vastast oma üleolekus. Kui vastane kaotab, annab järele või põgeneb, on konglikt lõppenud.
Varjatud võistluse vahenditeks on intriigid, sabotaaz, tagarääkimine, lõksude seadmine, ootamatud rünnakud ja teised alatud võtted. Neid võtteid kasutatakse üldjuhul endast tugevamate vastaste puhal, kelle vastu avatud võistluses ei oleks mingeid väljavaateid. Kuigi varjatud võitlus on üsna levinud konfliktikäitumise viis, tõstutab selle moraalsuse küsimus. Üheltpool on ebamoraalne taga rääkida või püüda varjatult arveid õiendada.
Varjatud võistluse eeliseks võib olla see, et on võimalik võita ka tugevamaid vastaseid.
Konflikti külmutamine ehk vältimine valitakse juhul, kui tundub, et vähemalt esialgu on kõige parem mitte midagi teha. Lahendamisega lihtsalt viivitatakse, välditakse vastaspoole aktiveerumist, oodatakse kirgede jahtumist ning olukorra muutumist. Seda taktikat on soovitatav kasutada siis, kui on lootust, et aja jooksul lahenevad probleemid iseenesest, need unustatakse või nad kaotavad aja jooksul oma teravuse.
Niisuguse konfliktikäitumise eeliseks on see, et õnnestub vältida avaliku konflikti ebameeldivusi. Konfliktidega tegelemise edasilükkamine võib aga luua illusiooni lahendustest. Mõned konfliktid muutuvad just siis tõsiselt ohtlikuks, kui nad liiga kaua varjatult hõõguvad ja õhkkonda mürgitavad.
Harmoniseerimise puhul on tegemist esmajoones mitte konflikti lahendamisega, vaid osapoolte rahumeelsete tunnete taastamise või loomisega . Kõneldakse ka nurkade silumisest.
Seesugune käitumine võimaldab hiljem ausa ja koostööalti arutelu käigus palju kergemini konflikti lahendada. Kummagi osapoole positiivsete tunnete abil välditakse üleliigseid haavamisi a solvanguid.
Liisuheitmine toimib nende konfliktide puhul, mida on võimalik lõpetada mängureeglite kehtestamise või loosimise kaudu. Selleks võib olla näiteks „kulli ja kirja viskamine” või enamuse otsus.
Niisuguse lahenduse eeliseks on, et igal osapoolel on võrdsed võimalused kaotada ja võita. Kuis suudetakse reeglites kokku leppida, siis tulemuseni jõutakse ruttu ja ilma tülita.
Kooseksisteerimise puhul aktsepteeritakse mingites piirides mõlema osapoole lahendusi. Näiteks tülis projekti juhtimise pärast võiks projekti ära jagada ning mõlemad vastased juhivad ühe projekti erisugust käitumisstrateegiat, siis võiks mõlemat varianti kasutada paralleelselt või järjestikku ning alles siis otsustada, kumb on parem.
Selle lahenduse miinuseks on see, et kujunevad kesised kompromissid, mis tegelikult ei rahulda kumbagi osapoolt.
Kompromissi puhul tulevad konflikti osapooled samm- sammult teineteisele vastu. On oluline, et kumbki pool teeb järelandmisi. Nii ei teki olukorda, kus lõpuks on üks on ikkagi kaotaja ja teine võitja.
Selle lahendumisviisi puhul ei ole ainult- võitjat ega ainult- kaotajat, kuna kumbki osapool saavutab osalise võidu ja kaotab selle eest vaid pisut. Kompromiss on õpetlik ka tuleviku jaoks, sest tõdetakse, et vastaspoolega on siiski võimalik läbi rääkida ja koostööd teha.
Kompromissi varjuküljeks on see, et pahatihti võib olla tegemist vaid retoorilise võistlustaktika tulemusega. Nurkaräägitu jääb ikka kaotajaks.
Koostööd võib pidada konflikti lahendamise parimaks viisiks. Osapooled lepivad kokku ühises lahenduses, mis kõiki pooli võimalikult täielikult rahuldab. See toimimisviis on võimalik siis, kui teises osapooles ei nähta mitte niivõrd vastast, vaid partnerit.
Koostöö toimub suhtlemise kaudu, mida iseloomustavad alljärgnevad tunnused. Mõlemad osapooled ütlevad välja oma huvid, kavatsused ja kahtlused.
Ükski osapool ei püüa teise seisukohta maha laita. Iga pool püüab enda panna teise olukorda.
Kapituliseerumise puhul ei olda vastaspoolega nõus, ent loobutakse siiski tingimusteta oma seisukohtade kehtestamisest. Kahjuk suhtutakse kapituleerumisse tihti sedavõrd negatiivselt, et võideldakse pigem iseenda hävinemiseni edasi, selleasemel, et tõsta õigel ajal „valge lipp”.
Kapituleerimise põhjused võivad olla erinevad. Tõdetakse oma seisukoha lootusetust. Tahetakse loobuda konflikti eskaleerumisel tekkivatest kahjudest. Kaotatakse tahtmine asja nimel end kurnata.
Kapituleerimise eeliseks on, et konflikti saab lõpetada enne, kui on puruks tallutud mõttetult palju portselani.
Lahkuminek on põhjendatud eriti nendes konfliktides, mis pole väärt, et oma elu nendega mürgitada. Eriti pikaajaliste konfliktide puhul tõstatud küsimus, kunasest alates ei ole lihtsalt enam mõtet probleemi lahendamist edasi üritada. Lahkumine , mis on sageli ratsionaalse otsuse tulemus, tähendab konflikti vältimist vastaspoolest eemaldumise kaudu. Lahkuminek võib olla mingiks ajaks lõplik. Mõnikord piisab puhkusest, saavutamaks vajalik distants ajast, et seejärel taas senise vastasega rahumeelselt läbi saada.
Osapooltel on vabadus valida sobiv konflikti lahendamise stiil. Üldistades stiilide uurimist , võib väita, et enamus inimesi kasutavad rohkem kui ühte stiili. See, missusust stiili inimesed õigeks ja parimaks peavad, ei vasta alati nende konfliktikäitumisele.
Erinevates kultuurides väärtustatakse erisuguseid konflikti lahendamise stiile. Konflikti osapooltel on kalduvus pidada ennast oluliselt koostöisemaks ja rohkem teisega arvestamaks kui teist osapoolest.
Konfliktistiili valik ja kasutamine pole ainult situatiivsed nähtused. See tähendab, et konfliktide lahendamise viis ei ole seotud ainult konkreetse vastuoludega, vaid tal on laiem tähendus.
Pikkaajalistes konfliktides võivad osapooled harjuda täielikult teineteise stiiliga. Kui konfliktid on sagedased, siis võivad nendest saada suhte püsimise viis.
Konfliktistiil on seotud ka enesehinnangu ja minapildiga. Me määratleme ennast selle kaudu, missuguse hinnangu annavad meile teised. Kui konfliktisituatsioonides käituda võitlevalt või järeleandlikult, siis sellisteks peavad meid ka teised inimesed. Nende suhtumine laieneb ka väljaspoole konflikti, sundides meid ootuspäraselt käitma.
Stiilide seas valitseb suur mitmekesisus ja tegelikes konfliktides kujunevad käitumisviisid, mida mudelid ei kirjelda, või tekivad lahendused, mida teooria ette ei näe. Siiski võib koostööle ja probleemi lahendamisele suunatud konfliktistiili pidada kõige efektiivsemaks, kuna see tagab põhiküsimuse parima lahenduse ja arvestab kõige enam osapoolte huvide ja vajadustega (Lehtsaar, 223-233).
KOOSTÖINE KONFLIKTISTIIL
Koostöist konfliktistiili on nimetatud ka probleemi lahendamisele suunatud ja konstruktiivseks konfliktistiiliks. Koostöö aktsepteerib mõlema osapoole panust ja arvestab võimalikult nende huvide ja vajadustega. Seda stiili iseloomustavad järgmised jooned ( Burke , 1970).

Mõlemad osapooled on huvitatud tulemusest.

Konfliktiosalised usuvad, et koostööd tehes suudavad nad konflikti lahendada ja saavutada parema tulemuse.

Osapooled möönavad, et konflikt või probleem seisneb peamiselt isiksustevahelises suhtes, mitte aga isiksuses endis. Seega, kui konflikt seisneb suhtes, siis peavad selle kujundama asjaosalised ise.

Eesmärgiks on probleemi lahendamine, mitte erinevate seisukohtade lahendamine. Selles protsessis selgitatakse välja konflikti ja lahkarvamustesse sattunud inimeste umbusu, kahtluse ja mõistmatuse põhjused.

Suunatus probleemile, mitte oma lahendusele. Ollakse valmis oma seisukohti muutma, mitte nendest kramplikult kinni hoidma.

Äratundmine, et mõlema osapoole seisukohtadel võivad olla oma tugevad ja nõrgad küljed.

Püüad vaadata konfliktile või probleemile teise inimese silmadega ning „tõeliste” või õigustatud vajaduste seisukohalt, mida ära tundmata ja rahuldamata pole probleemi võimalik lahendada.

Tähtis on hinnata konflikti objektiivselt, mitte oma mätta otsast.

Oma hoiakute analüüsimine enne vähem viljaka suhtlemisvõimaluse tekkimist.

Teadlikkus vähemtõhusatest konfliktilahendusmeetoditest.

Osapooltele pakutakse võimalust oma seisukohti sujuvalt muuta, jätmata sealjuures nõrga alistuja muljet.

sotsiaalsete erinevuste, eneseõigustuse ja muude koostööd takistavate tegurite mõju minimeerimine .

teadlikkus vaidlemise või enda seisukoha õiglustamiseks ja vastase seisukoha halvustamiseks toodavate tõendite piiratud tõhususest.
Konstruktiivne konfliktistrateegia rajaneb kindlatel väärtustel. Küsimus ei ole ainult tehniline ega taandu võtete kasutamisele. Koostöine stiil rajaneb kindlaviisilisel suhtlemisel teise osapoole ja inimesesse üldse.
Vastastikusus väljendub käesoleval juhul põhimõttes „Tee teisele seda, mida Sa tahad , et nemad Sulle teeksid”.
Vastastikuse mõistmise arendamine hõlmad erinevate eesmärkide, motiivide ja vaatenurkade ärakuulamist. Samas on mõistmise põhisisuks oma perspektiivide laiendamine.
Koostöine lahendusviis ei pruugi sobida olukordades , kus on kiire, kus on palju eriarvamusi, kui põhiküsimus ei ole eriti kaalukas või kui on ilmselge üks parim probleemilahendus , milleni koostöö ei pruugi viia.
Konfliktistiilid on väga mitmekesised . Uurimused näitavad siiski, et inimestel on suhteliselt püsiv konfliktikäekiri (Lehtsaar, 233-236).
4.4 LEPITAMINE KONFLIKTIS
On võimalik, et kaks osapoolt ei saa konflikti lahendamisega hakkama ja vajavad abi väljaspoolt. Kõrvalt sekkujat, kes aitab osapooli põhiküsimuse lahendamisel, nimetatakse lepitajaks või ka vahendajaks. Lepitamine võib toimuda väga erinevatel tingimustel ja vormidse (Lehtsaar, 238)
LEPITAMISE MÕISTEST
Konfliktidesse sekkumiseks on mitmesuguseid võimalusi. Sekkuja mõju arvestades algavad need kõrvalseisja põgusatest märkustest ja kommentaaridest ning lõpevad kohtuniku otsusega osapoolte kohta.
Lepitustegevus on konflikti lahendamise kolmanda, neutraalse osalise kaasabi . Lepitamise kohta on kasutatud ka mõisteid meditatsioon ja moderatsioon, millele eesti keeles vastab vahendamine. Lepitamise mõistet aitavad avada tingimused, mis peavad lepitustegevuses olema täidetud. Need tingimused kujutavad teatud mõtte ideaalpilti või teoreetilist mudelt, sest reaalsed suhted võivad olla märka nüansirikkamad.
Lepitamise puhul on oluline see, et otsuse tegijateks on osapooled. Lepitaja ei otsusta. Tema põhiroll on osapooltevahelise suhtlemise taastamine ja kaasaaitamine, et osapooled leiaksid konfliktile lahenduse.
Kressel (2000) eristab kontekstis eesmärgile orienteeritud ja sotsioemotsionaalset lepitusstiili. Esimese stiili eesmärgiks on kokkuleppe saavutamine põhiküsimuses. Teiseljuhul on peataotluseks omavaheliste suhete taastamine konflikti senise käigu reflekteerimise ja oma positsioonide selgitamise kaukdu.
Lepitaja peab tagama, et osapooled langetaksid informeeritud otsuse.
Parimaks õigustuseks ja põhjenduseks lepituse kasutamisel on osapoolte vaba tahe . Kui konflikti lahendamisel pöördutakse ühiselt isiku või institutsiooni poole abi saamisesk, on loodud parim eeldus edukaks lepitustegevuseks.
Lepitaja sekkumine võib olla vajalik, kui üks osapooltest on lootusetult alla surutud. Sellisel juhul on lepitustegevuse üheks eesmärgiks võimusuhete tasakaalustamine ninga allasurutu õiguste ja võimaluste taasamine.
Lepitamine on õigustatud, kui saab määrata konkreetselt barjääre kolmel eri tasandil. Suhtlemisbarjäärid, mis avalduvad tugevates vastastikustes negatiivsetes tunnetes ja ebafunktsionaalses suhtlemisstiilis. Siia kuuluvad näiteks ülbitsemine, pirtsutamine, ärplemine, mossitamine – kõik, mis tõmbab eraldi tähelepanu suhtlemisele, tegelemata põhiküsimusega.
Sisulised barjäärid, mis väljenduvad huvide ja arusaamade ühitamatuses.
Protseduurilised barjäärid, kui puuduvad suhtlemisrrglid ja põhimõtted, millest johtuvalt osapooled saaksid ajada ühist asja. Kui selles kontekstis on osapooled siiski huvitatud koostööst ja põhiküsimuse lahendamisest, saab lepitaja palju ära teha.
Lepitamisel on ka vastunäidustused. See tähendab, et on konflikte, mille puhul see ei ilmselt kõige mõistlikum lahendustee.
Lepitamine võib takerduda ka selle taha, et üks osapooltest on sedavõrd kahjustatud, et ta pole emotsionaalsetel või füüsilistel põhjustel võimeline lahendusprotsessis osalema.
Lepitamine ei ole imerohi ega universaalne ravivahend. Kui osapoolte suhted on sedavõrd halvad, et nad keelduvad mis tahes koostööst, ei ole lepitamine võimalik. Kui ollakse valmis pigem teist hävitama kui ühislahenduse nimel koostööd tegema, on raske leppida. Pahatihti võib sekkuja osutuda just selleks, kes ei lepita, vaid toetab konflikti eskaleerimist.
Lepitamise eripära oleneb ka sellest, kui kaugele on konflikt eskaleerunud.
Tabel. Konflikti eskalatsiooniastmed ja vastavad sekkumismeetodid
Astmed (incl)
Meetod
1-3
Moderatsioon
3-5
Protsessijuhtimine
4-6
Sotsioterapeutiline protsessijuhtimine
5-7
Lepitamine
7
Lahutusmeetodid või jõuga sekkumine
Lepitamine toimud astmelise protsessina. Protsessikirjeldused erinevad oma detailsuse astmelt ja rõhuasetuselt, kuid põhimõtteliselt järgivad nad ühte mudelit.
Lihtsustatult, ent sisuliselt on lepitusprotsessi astmed sissejuhatus, oma seisukoha esitamine, põhiküsimuse määratlemine, lahendusvõimaluste vaagimine ja kokkuleppe sõlmimine. Sissejuhataval astmel tutvustatakse osapoolte lepituse põhimõtteid ja edasist töökorraldust.
Oma seisukoha esitamine tähendab seda, et osapooled räägivad ükshaaval oma arusaamisest probleemist.
Põhiküsimuse määratlemine tähendab avaldatud materjali põhjal konkreetsete pidepunktide paikapanekut, millega hakatakse tegelema.
Lahendusvõimaluste vaagimise protsessis julgustab lepitaja osapooli välja pakkuma probleemi võimalikke lahendusi.
Kokkuleppe sõlmimine tähendab, et leppija eestvõttel sõnastatakse protsessi lõpptulemus. See võib puudutada nii üldisi seisukohti kui ka konkreetseid tegevusi, mida osapooled järgmisena ette võtavad või kuidas edaspidi käitutakse.
Eelkirjeldatud neli astet kujutavad endast põhiskeemi. Praktikas on otsatu hulk erijute, mis ei saa lõplikult mahutada ühtegi mudeli raamesse (Lehtsaar, 238-248).
LEPITAMISOSKUSED
Abistavate elukutsete puhul on ja jääb küsimuseks, mis tagab tegevuse efekti. Miks üks nõustaja saadab klienti aidata, teine aga mitte? Miks kahest arstist, kes annavad samu ravimeid, üks teeb inimese terveks, teine kõrvaldab vaid sümptomeid? Miks üks lepitaja suudav viia osapooled kokkuleppele, teine kaotab olukorra üle kontrelli või ei liigu edasi? Üheks püüdeks vastata sellele küsimusele on kirjeldada lepitamisoskusi. Keltner loetleb rea lepitaja omadusi, mis on vajalikud edukaks tegevuseks. Need on Iiobi kannatlikus, inglise avameelsus ja buldogi karakter, iiri teravmeelsus, maratonijooksja füüsiline vastupidavus, jalgpalluri väledus, Machiavelli salakavalus, hea psühhiaatri isiksusemõistmine, tumma saladusehoidmine, ninasarviku nahk ja Saalomoni tarkus. Jääb vaid märkida, et need kiiduväärt omadused sobiksid inimsuhtlemisega seotud ameti puhul.
Lisaks eelnimetatud üldistele isiksuseomadustele võib lisada mõned operatsionaalsemad oskused, mis peaks lepitajal olema.

Oskus kindlaks määrata põhiküsimusega seotud informatsiooni.

Empaatia kõigi osapoolte suhtes.

Veenmis - ja esitlusvõime.

Pinge maandamise oskus tähendab suutlikust pidurdada ja lahendada ülemääraseid pingeid.

Suhtejuhtimise aluseks on tundlikkus ja arusaamine konfliktis toimuvast.

Asjatundlikkus põhiküsimustes, kui tarvis.
Kõik need oskused on üldised, ent väljendavad siiski lepitajale esitatavate nõudmiste tõsidust (Lehtsaar, 248-249).
4. OSA KOKKUVÕTE
Mis on konfliktidiagnostika?
Konfliktidiagnostika tähendab konflikti analüüsimist kindlate kriteeriumite alusel. Konflikti hindamise kriteeriumite valik sõltub hindaja arusaamistest inimkäitumisest ja konfliktidest ning tema eesmärkidest. Praeguseks puudub üks üldtunnustatud hindamiskriteeriumite süsteem. See tähendab, et erinevad uurimiskoolkonnad ja rakendusvaldkonnad kasutavad oma kriteeriumeid. Lähtudes käesolevast raamatust, mis defineerib konflikti kui suhtestavate osapoolte vastasseisu mingites küsimustes on võimalik konflikti diagnoosides otsida vastust järgmistele põhiküsimustele.

Mis on konflikti põhiküsimus ja mis on põhiküsimus kummagi osapoole jaoks?

kes on konflikti osapooled?

Kui kaugele on konflikt arenenud?

Missugused on konflikti võimalikud arenguvõimalused?
Kuidas konstruktiivselt vastanduda?
Konflikti alguses saabub hetk, kui üks osapooltest sõnastab põhiküsimuse. Sageli on selleks pretensiooni või etteheite esitamine teisele osapoolele. Sellest, kuidas öeldakse välja, mis ei meeldi, sõltub suuresti konflikti edasine areng. Soovitatav on vastandudes välja öelda kolm asja: faktid, mida ma näen, tunded, mis mul tekiva, ja selle, mida ma tahan. Tulemuseks on see, et konflikt omandab põhiküsimuse ega minda isiklikuks. Mõlemad asjaolud on konflikti konstruktiivse lahendamise eelduseks.
Missugused on konfliktikäitumise stiilid?
Konfliktikäitumise stiil tähendab üldist käitumisviisi konfliktis. Üks levinumaid käsitlusi on eristada stuule vastavalt sellele, kuivõrd osapooled arvestavad, kas enda või teise soovide ja huvidega . Konflikte analüüsides on võimalik kirjeldada avatud ja varjatud võitlust, mille puhul toimub otsene jõukasutamine. Külmutamise korral välditakse tegeliku probleemiga tegelemist. Sellega sarnane on harmoniseerimine, kus püütakse luua ja hoida rahumeelseid tundeid. Hea lahendus on liisuheitmine, kui mõlemad pooled on sellega nõus. Kooseksisteerimise puhul lepitakse kokku, et kokku ei lepita, kuid jätkatakse koosolemist. Kompromissi puhul teevad mõlemad osapooled järelandmisi. Kapituleerimise korral üks annab tingimusteta alla. Lahkumineku puhul minnakse laiali, ilma et kumbki järele annaks. Koostöö tähendab lahenduse leidmist , mis arvestades mõlema osapoole huve ja vajadusi.
Mida tähendab koostöine konfliktistiil?
Koostöist konfliktistiili on nimetatud ka lahendamisele suunatud ja konstruktiivseks konfliktistiiliks. Selle toimimiseks peavd mõlemad osapooled olema huvitatud probleemi lahendamisest ning suhtuma nii konfliktiprotsessi kui ka teineteisesse mõistvalt. Koostöö puhul on oluline, et mõlemad osapooled saavad välja öelda oma arusaama ja et neid kuulatakse ja aktsepteeritakse. Koostöö tulemus arvestab mõlema osapoole huve ja vajadusi.
Mida tähendab lepitamine?
Lepitamine tähendab kõrvalseisja sekkumist konflikti, et leida konfliktile lahendus. Lepitajat peavad aktsepteerima mõlemad osapooled ning ta peab jääma võimaliku lahenduse suhtes erapooletuks. Lepitus on põhjendatud ennekõike siis, kui osapooled seda soovivad. Samuti siis, kui konflikt on jooksnud ummikusse, kui üks osapooltest on lootusetult allasurutud. Kui konflikt ähvardab muutuda vägivaldseks, võib olla põhjendatud jõuga sekkumine. Eskaleerunud konfliktide puhul on vajalik esmalt aidata osapooltel leida iseendid ja selles tegeleda osapooltevahelise suhtlemise taastamisega. Lepitaja ülesanne ei ole konflikti lahendada, vaid aidata osapooltevahelise suhtlemise kaudu neid jõuda oma konflikti lahenduseni.
Kuidas toimub lepitamine?
Lepitamine on protsess, mis läbid kindlaid astmeid. On oluline, et osapooled teaksid, kuidas lepitamisprotsessis käituda. Seepärast algab lepitamine käitumisreeglites kokkuleppimisega. Seejärel peab mõlemal osapoolel olema kindlustaud oma vajaduste, arusaamade ja tunnete väljaütlemise võimalus. Lepitaja ülesanne on tagada, et osapooled üksteist ära kuulaksid ja jõuaksid kokkuleppele konflikti põhiküsimuses. Sellele järgneb lahenduse vaagimine, kus kaalutakse võimalikke lahendusvariante. Lõpuks püütakse jõuda otsuseni, kuidas edasi toimida. Vajadusel sõlmida osapoolte vahel suuline või kirjalk kokkulepe, kuidas edasi toimida (Lehtsaar, 270-272).
KASUTATUD KIRJANDUS
Lehtsaar, Tõnu. Suhtlemiskonflikti psühholoogia, Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu 2008
19