Konfliktoloogia essee/ lõputöö (0)

Konfliktoloogia essee
Võib öelda, et konfliktid on kõikjal meie ümber. Olgu siinkohal juttu arusaamatusest nõudliku õppejõu ja laisa algklassi õpilasega, tagakiusamisest, armukadedusest või mõnest muust vormist nagu näiteks sõda kahe tuumariigi vahel, igal juhul on konfliktid osa meie maailmast, mis toovad endaga kaasa konkreetseid tagajärgi – viimased võivad olla nii negatiivsed, kui positiivsed. Üks on igatahes kindel, konfliktid ei saa saa inimkonna puhul kunagi olema sajaprotsendiliselt välditavad. Meie võimuses on aga otsustada selle üle, kuidas me tekkinud konflikti või konfliktidesse suhtume, mil moel reageerime ning kui edukalt suudama konkreetse konflikti lahendada. Kuigi konfliktid on igapäevased, ei pöörata neile kohati piisavalt tähelepanu. Sotsiaalteaduse haruna on konfliktoloogia näol tegemist alaga, mis pöörab just tähelepanu konfliktidele, ka nende osapooltele ning aitab konfliktidega seonduvaid erinevaid tegureid paremini mõista.
Konfliktoloogias on olemas ka selline mõiste nagu konfliktidiagnostika , mille all peetakse silmas antud konflikti sügavuti analüüsimist lähtudes kindlatest kriteeriumitest. Olles tõeliselt huvitav nähtus erinevatest vaatenurkades, võimaldab konfliktidiagnostika rakendada mitmeid teoreetilisi teadmisi mõne konkreetse konflikti ja miks mitte, ka inimkäitumise suhtes. Konfliktidiagnostika keskse teema moodustavad hindamiskriteeriumid, mida kasutatakse selleks, et teha selgeks, kuidas vastavat konflikti oleks kõige otstarbekam lahendada.
Kuna konfliktidiagnostika näol on tegemist väga mitmekesise valdkonnaga, võib öelda, et kindel süsteem, mida kõik järgiksid puudub. Konfliktidiagnostikas leidub erinevaid teooriaid , neist üks on näiteks atributsiooniteoreetiline käsitlus, kus keskendutakse sellele, mil moel inimesed annavad põhjendusi ning selgitavad oma tegusid , käitumist ja ka teiste tegusid. Psühhodünaamilistest teooriatest on arvatavasti üks tuntumaid psühhoanalüüs, mille keskne seisukoht on, et konfliktolukorda sattunud inimese käitumine on peamiselt määratud tema mõtteviisist ning psühholoogilisest loomusest. Konfliktoloogias on aga enim levinud strukturaalne käsitlus, mille kohaselt käsitletakse konflikti kui kindlatest tingimustest ja asjaoludest ajendatud käitumist. Konfliktidiagnostika puhul on tähtsal kohal konkreetse konflikti põhiküsimuse ehk konflikti telje määramine. Konflikti põhiküsimuse määramine on ääretult tähtis just selle tõttu, et tegelikult hakkab selle sama teema ümber ja tõttu konflikt toimuma. Siinkohal võiks tuua näiteks kasvõi mõne konflikti koolis, korteriühistus, lasteaias, mittetulundusühingus või üldisemalt töökollektiivis, kus erinevate gruppide vahel võib tekkida vastasseis mõne tõsise või tühise teema tõttu – selleks võib olla kas näiteks palganumbrid või erimeelsused mööbli valiku või selle suhtes, kus peaks toimuma ettevõtte suvepäevad. Siinkohal tuleb tõdeda, et mitte just alati ei ole lihtne vastata küsimusele, mis on antud konflikti sisu? Veel raskemaks muutub konflikti põhiküsimuse määramine konfliktide puhul, mis on kaua kestnud ning algsest konfliktist juba kaugele arenenud. Selle konflikti alguses võis olla täiesti selge, et tekkinud arusaamatuste põhjuseks oli kommide „ebavõrdne“ jagamine lasteaia õpilaste vahel. Kui aga on tegemist üha süveneva konfliktiga, siis võib varem või hiljem saada antud konflikti puhul põhiküsimuseks hoopis konfliktiprotsess. On võimalik, et säärases konfliktis ei tegeleta enam küsimusega, millest konflikt algas. Igal juhul võib konflikti põhiküsimus olla väga laialdane, aga kui püüda seda täpsustada, siis saaks öelda, et konflikti põhiküsimuseks saab olla absoluutselt kõik, mida on võimalik siduda inimeste vaheliste suhetega.
Suurel määral omab mõju konfliktidiagnostikas ka konflikti uurija teoreetiline taust ning tema üleüldine suhtumine sellesse konflikti. Konfliktidiagnostika puhul on tähtis selgitus, mil moel, kuidas ja miks me antud konflikti hindame, sest selle hindamise tasand võib olla väga erinev – näiteks filosoofiline, rakenduslik või hoopis psühholoogiline. Eriti hea oleks, kui kriteeriumite süsteemis suudetakse lahti seletada ja ka ära põhjendada erinevad tasandid.
Konflikti puhul on tähtis selgelt määratleda ka see, kes on antud konflikti osapooled. Osapoolte määramine võib olla väga lihtne, aga tegemist võib olla ka ääretult raske protsessiga, seda eriti juhul kui tegemist on edasiarenenud konfliktiga. Osapoolte selgitamise protsess on selleks tähtis, et saada informatsiooni nii konflikti enda, potentsiaalse konflikti tulevase lahenduse kui ka osapoolte kohta, millest võiks reaalselt kasu olla. Võib tulla ilmsiks, et näiteks kuritegelike organisatsioonide veriste arveteklaarimiste või riikide vaheliste sõdade taga on algselt ainult mõned üksikud isikud, kes teineteist absoluutselt ei salli.
Konfliktidiagnostika puhul on tähtis ka määrata, kui kaugele on antud konflikt arenenud. Et aga seda määrata tuleb antud konflikti osapooltelt küsida hulgaliselt küsimusi, et teha kindlaks võimalik konflikti eskalatsioonimäär. Näidisküsimustena võiks välja tuua näiteks järgnevad: kas selle konflikti osapooled püüavad antud konflikti üldse lahendada, kas antud konflikti osapooled püüavad seda konflikti lahendada üksi või kaasates teisi konfliktis osalevaid pooli, kas konflikti osapooltele on tähtis lahenduse leidmine, kas konfliktis osalevate poolte eesmärk on hoopis vastaspoolele koha kätte näitamine või tahetakse teist nurka suruda. Kui vastus viimasele küsimusele on jaatav, siis võib öelda, et juba on tegemist eskaleerunud konfliktiga. Tähtis on ka küsida, kas konfliktis osalevad pooled suhtlevad omavahel ja on üldse võimelised omavahel suhtlema . Viimase küsimuse puhul võib abiks tulla see, kui saab välja selgitada, kas osapoolte vahelised suhtlemisraskused puudutavad antud konflikti põhiküsimust või mõjutavad need juba ka teisi valdkondi. Näiteks kas vaen naabrite vahel piirdub ainult nende omavaheliste solvangute vahetamisega või on hakatud konflikti juba kaasama ka teisi osapooli.
Rääkides lähemalt konflikti eskalatsioonist võib öelda, et konflikti muutumist kontrollimatuks selle põhiküsimuste suhtes, osalejate arvu ja emotsionaalsete reaktsioonide poolest nimetatakse konflikti eskalatsiooniks. Kuna konflikti puhul on tegemist väga dünaamilise nähtusega, mille algust ja lõppu ei ole tihtipeale võimalik kindlaks teha. Samamoodi ei ole alati võimalik ka üheselt kirjeldada või edasi anda seda, mis tegelikult toimus konflikti käigus. Näiteks võib tulla ette olukordi, kus täiesti tähtsusetust naise ja mehe vahelisest sõnasõjast kasvab välja nende abielu purunemine , arusaamatus mingi maaala või ressursside haldamise kohta võib põhjustada tõsiseid riikide vahelisi konflikte ja isegi sõdu ning ettevõtte juhatuse erimeeldused palgaküsimustes võivad lõpuks jõuda välja tohutu skandaalini, mis omakorda kandub üle selle ja miks mitte ka teiste riikide ajakirjandusse. Eskaleerunud konflikti tunneb väga hästi ära ka selle järgi, et selles konfliktis osalevad osapooled võivad anda teineteisele moraalselt hävitavaid hinnanguid. Igatahes on kindel see, et kui konflikt eskaleerub, võib see viia kõige halvematel juhtudel isegi konflikti mõne või ka kõigi osapoolte füüsilise hävimiseni. Seega tuleb eskaleerunud konfliktide puhul väga ettevaatlik olla, sest neis konfliktides ei juhi konflikti enam osapooled, vaid konfliktil on meelevald konfliktis osalevate poolte üle.
Oma konfliktijuhtumi kirjelduseks liigun tagasi aastasse tuhat üheksasada üheksakümmend kolm. Sellel aastal olin ma kaheksa aastane ja elasin Tallinnas Õismäel. Olles ise teine laps ainult Eesti keelt kõnelevas peres, ei osanud ma pea ühtegi sõna vene keelt. Koolis seda keelt ei õpetatud, vanemad oskasid vene keelt, aga olles eestlased, rääkisid nad kodus ainult eesti keeles. Mäletan, et kui olin mõni aasta noorem, olid meil venelastest naabrid , kellega meie pere väga hästi läbi sain. Nendel venelastel oli ka laps, kes oli minuga umbes ühevanune ja kuigi ma teineteisest eriti hästi aru ei saanud, siis nooremana mängisime koos. Tema oli ka minu ainuke positiivne kogemus venelastega sellest ajast. Aga tagasi aastasse tuhat üheksasada üheksakümmend kolm, mil toimus minu konflikt. Sellel aastal koosneb minu sõprusringkond juba ainult eestlastest. Kahjuks tuleb tõdeda, et kuigi sellel aastal oli mul täiskasvanud venelastega (vanemate töökaaslased) positiivseid kogemusi olnud, olid enamus nooremate venelastega kokkupuuted negatiivsed. Mäletan, et mõned minust paar aastat vanemad venelased võtsid minult kelgu ära. Analoogselt võttis üks vanem vene poiss minult mänguauto lihtsalt ära. Minu sõprusringkonnas oli levinud suhtumine, et eestlased ja venelased ei saa omavahel läbi ja selle arusaama kinnitamiseks oli veel mitmeid ilmekaid näiteid nii minu kui mu sõprade lapsepõlvest, kus venelased olid väga halvasti meiega käitunud.
Kuid kui liikuda edasi minu taustainfost, siis räägin konkreetsest konfliktist, mis leidis aset samal ajal Tallinnas, Pääskülas, kus olin endast ühe aasta nooremal sugulasel külas. Sugulase tausta kohta väärib mainimist see, et tal olid analoogsed kogemused venelastega, kuid minust eristas teda see, et tema kodu kõrval majas elas venelaste pere, kellel oli kolm meiega umbes ühevanust poega ning mu sugulane sai nendega enamus ajast päris hästi läbi. Imestasin korduvalt, kuidas ta vene keelt oskas. Mu sugulane ütles, et õppis selgeks vene keele oma naabermajas elavate vene lastega mängides, kellega ta oli põhimõtteliselt koos üles kasvanud.
Igatahes mängisime mu sugulasega ja kahe ta eestlasest sõbraga tema maja kõrval asuval tänaval palli. Meist natuke kaugemal mängisid ka vene poisid mingeid mänge, neid poisse oli meist natuke rohkem ja mõned olid meist ka natuke vanemad või vähemalt suuremad. Ühel hetkel lõi keegi meie seltskonnast palli kaugemale ja see lendas üle vene poiste. Pallile läks järgi mu sugulase sõber Mikk . Kui Mikk tuli palliga tagasi ja möödus venelaste seltskonnast, siis ütles keegi sealsest poiste kambast mingi venekeelse roppuse. Kuigi keegi meist peale mu sugulase ei rääkinud vene keelt, teadsime üksikuid venekeelseid roppusi ning ka Mikk sai kohe aru, et talle oli halvasti öeldud. Mikk vastas solvangule ka solvanguga, mille tagajärjel üks poiss venelaste seltskonnast hakkas ähvardavalt Miku poole sammuma ning midagi vihaselt vene keeles rääkima. Mikk taganes, aga poiss tuli tema poole ja lükkas ta maha. Märkasime seda, aga ei teinud midagi. Mikk tõusis püsti ja kõndis koos palliga meie poole edasi, kui ühel hetkel viskas üks vene poistest teda seljatagant kiviga säärde, mille järel Mikk karjatas ning meie seltskond hakkas Miku poole liikuma. Sealt edasi hakkasime vahetama sõimusõnu mõlema seltskonna vahel, kuni meie seltskonnast keegi viskas venelaste poole kivi. Sellele järgnes see, et vene rahvusest poisid võtsid maast üles mitu kivi ja hakkasid tervet meie seltskonda loopima, meid veel vihasemalt sõimama ning meie poole liikuma. Kuna meid oli neli ja neid oli rohkem taganesime mu sugulase majale lähemale, samal ajal venelasi kividega vastu loopides ja roppusi karjudes. Lähedalt hoovist läks venelastele appi veel üks vene poiss ja olime veel suuremas vähemuses. Otsustasime, et hästi hea oleks venelasi visata kividega aia tagant ja jooksime kiiresti mu sugulase koju (eramaja), mis oli aiaga ümbritsetud. Kuna sõbra majale tehti hetkel juurdeehitust, oli maja üks osa ehitusjärgus ja seal leidus palju kive. Läksime ehitusjärgus oleva maja teisele korrusele ja pildusime sealt tänaval olevaid venelasi kividega edasi. Lõpuks taipasid venelased, et neil on meile kividega raskem pihta saada ja läksid laiali. Aga see oli tegelikult pettemanööver, sest venelased läksid salaja mu sugulase naabrite hoovi ja kuna mu suglase ja vene naabrite majad olid osaliselt ühendatud, leidsid vene poisid tee, kuidas said kasutades kuuri katust tungida sisse mu sugulase maja juurdeehituse teisele korrusele, kust neid kividega loopisime. Kui vene poisid sisse tungisid läks meil lööminguks, mis ei kestnud kaua. Kohale tuli mu sugulase ema, kes hakkas meie kõigi peale karjuma ja küsis, mis toimus. Vene poisid jooksid minema tuldud teed pidi. Ütlesime, et venelased tulid meile kallale, mille peale läks vihane sugulase ema vene poiste vanematega rääkima. Kivisõda oli lõppenud.
Võib öelda, et kitsamalt olid antud konflikti osapooled vene poiste seltskond, mu sugulane, kaks tema sõpra, mina ja mu sõbra ema ja vene poiste vanemad. Laiemalt eestlased ja venelased.
Konflikti põhiküsimuseks võiks arvatavasti lugeda vaenu kahe rahvuse vahel.
Konflikti arengus oli mitmeid etappe. Esimene etapp oli see, kui venelaste seltskonnast ütles keegi Mikule roppuse. Teine etapp oli see, kui Mikk vastas roppusele. Kolmas etapp oli see, kui vene poiss lükkas Miku pikali . Neljas etapp oli see, kui Mikku viskas üks vene poistest kiviga säärde. Kuues etapp oli see, kui mõlemad seltskonnad hakkasid omavahel sõimu vahetama ning venelaste seltskond hakkas eestlaste seltskonna poole liikuma. Seitsmes etapp oli, kui seltskonnad hakkasid teineteist kividega loopima. Kaheksas etapp oli see, kui eestlaste seltskond taganes aia taha, läks poolelioleva maja osa teisele korrusele ja pildus sealt venelasi kividega edasi. Üheksas etapp oli see, kui venelased tungisid eestlaste majja. Kümnes etapp oli see, kui algas kaklus mõlema seltskonna vahel. Üheteistkümnes etapp oli see, kui kohale tuli mu sugulase ema ja hakkas karjuma. Kaheteistkümnes etapp oli see, kui vene poisid põgenesid meie majast. Kolmeteistkümnes etapp oli see, kui ema nõudis selgitust ja selle sai meilt. Neljateistkümnes etapp oli see, kui ema läks naabermajas elavate vene poiste vanematega rääkima.
Tausta kohta vääriks mainimist see, et tõenäoliselt aitas konflikti puhkemisele kaasa see, et eestlaste ja venelaste suhted ei ole juba ajalooliselt kõige paremad olnud. Lisaks oli konfliktis osalenud eestlastel juba mitmeid varasemaid negatiivseid kogemusi vene rahvusest noortega .
Kui sõbra ema konflikti lahendama asus, oli konflikt juba päris kaugele arenenud ja jõudnud otsese füüsilise vägivallani. Õnneks omades autoriteeti, ilmselgelt suuremat füüsilist jõudu ning mõjuvõimu laste üle, sai ta selle lihtsalt neutraliseerida, mis on väga tore, sest tegemist oli juba eskaleerunud konfliktiga, mis oleks võinud ainult vägivaldsemaks muutuda.
Tuleb tunnistada, et kuigi sõbra emal ei olnud konfliktoloogiaalast haridust, suutis ta eskaleerunud konflikti väga ilusti lahendada ning täna tean, et mu sugulane suhtleb oma vene naabritega edasi ja nende vahel toimunud juhtumist pahameelt pole. Mõlemad pooled loevad seda nüüd õnneks lapsepõlve lolluseks ning ei pea viha.