Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kolga mõis". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kolga, harjumaal, 1230, roma, 1581, kinkis, pontus, gardie, suguvõsa, kaunistavad, veneetsia, kõrvalhooneid, andreas1 Kloostrimõis Kolgas mõtteid ja vastuseta küsimusi KOLGA OOTAB ARHEOLOOGE Eessõna Kirjutamist alustasin 2009. aastal eelkõige iseenda ja teiste huviliste tarbeks, kuid töö käigus tuli välja niivõrd tähtsaid, kuid tähelepanuta jäänud avastusi, et nüüd on töö peamine eesmärk üldisema tähelepanu juhtimine neile avastustele. See on asjaarmastaja tehtud uurimus, võib sisaldada väga elementaarseid vigu ja kahtlemata sisaldab teadusliku töö jaoks lubamatuid spekulatsioone
Lihula mõisa taga on järsunõvaline kallak, mis pakkus muinaslinnuse rajamiseks soodsad looduslikud tingimused. Muinasajal oli Lihula üks Läänemaa keskustest. Liivi sõjas sai linnus suures osas purustatud ning rootslaste alluvuses seda enam ei taastatud. 1630. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav Adolf Lihula ümbruse feldmarssal Åke Tottile. Sellest ajast saadik hakkas kujunema Lihula mõisa areng, mille keskmeks sai linnuse varemete ja maantee vaheline ala. 1726. aastal von Hahnide suguvõsa omandusse siirdunud mõis läks 1795. aastal Karl Friedrich von Stackelbergi valdusse. Alates 1812. aastast kuulus mõis von Wistinghausenite perekonnale, 1874 aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni aga von Buxhoevdeni suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks oli Hermann von Buxhoevden. Vanim Lihula mõisa plaan pärineb aastas 1645, sellel on näha eluhoonet (peahoone), tall ja ait. Hiljem ehitati mõisale lisahooneid juurde, millest paljud on tänapäevani säilinud. Mõisa
kolhoosi laona. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone. Esialgne eesmärk oli kasutada kirikut tavandihoonena. Kui aga Rannus tekkis Eesti Uusapostliku Kiriku kogudus, võeti tavandihoone rendile. Hea akustikaga kirikus on korraldatud avalikke kontserte. Pastorihoones tegutseb Rannu perearst. Rannu park ja mõisahooned Rannu vasallilinnus rajati 13. sajandi keskpaiku liivi päritoluga Dolenite suguvõsa poolt. Rannu mõisapreili Barbara v. Tiesenhauseni traagilisest armuloost on ainet saanud Aino Kallas jt kirjanikud. Kindluse hävitasid Vene väed Liivi sõja ajal. Kaitse alla kuulub müüriga piiratud park, mida ääristavad endised mõisahooned ja kunagi linnust ümbritsenud tiik. Mõisapargis on spordihuvilistel võimalik kasutada palliplatsi. Limnoloogia keskus 1954. a. tööd alustanud Eesti sisevete uurimiskeskus, mille põhiülesandeks on välja töötada
Samal ajal nimetatakse linnuste nimistus Edist kui Taubedele kuuluvat - arx Taubiorus hereditaria. Berndt Taube valduses oli Edise linnus ka Liivi sõja päevil, mil venelaste poolt piirati Jõhvi kindluskirikut ja Edise linnus peaaegu vastupanuta alistus. Vene kroonikates nimetatakse 1558. aastal vene vägede poolt vallutatud Edise linnust . Võib oletada, et linnus tollal nimetamisväärselt kannatada ei saanud, sest alistumine toimus vabatahtlikult. Küll aga võisid venelased 1581. aastal siinsete alade loovutamisel linnuse purustada, sest 1600. aasta Rootsi katastris Edist ei mainita ja Franz Nyenstädt nimetab oma kroonikas Edist Taubedele kuuluvaks lagunenud linnuseks - Das Schloss Etz im Narvischen ist verfallen und gehört denen Taubeb zu. Arvatavasti hukkus Liivi sõja ajal ka Edise arhiiv, sest 1586. aastal mainib Rootsi revisjon, et mõisa kirjad on põletatud. Revisjoni päevil kuulus Wilhelm Taubele, kuid oli mõnda aega olnud Schwante Erichsoni omanduses
............. Tauri Must Juhendaja: " ..... " ............................... 2012. a ............................. dotsent Epi Tohvri Tartu 2012 SISUKORD PALMSE MÕIS Palmse mõis asub Lääne-Viru maakonnas Vihula vallas. Kunagi kuulusid need territooriumid Kadrina kihelkonnale. Mõisat on esmakorselt mainitud juba keskajal kuuludes Tallinna tsistertslaste Mihkli nunnakloostri valdusse. 1510. aastal vahetas klooster mõisa Bertram Jungega Harjumaal asuva Nabala mõisa vastu. 1522. aastal läks Palmse Metztackenite suguvõsa kätte, kuniks mõisa võtsid oma ülal pidada Pahlenite suguvõsa aastani 1919. Praeguse härrastemaja ehitust alustas G. Chr. von Pahlen 1697 J.Stael v. Holsteini jooniste järgi. Mõis sarnanes oma sümmeetrilise põhiplaaniga ja kahekorruselise kivihoonega palladionistliku üldlahendusega nii Maardu kui ka Aa mõisahoonele. Ehitist rüüstati vene vägede poolt Põhjasõja ajal. 1730 aastaks taastati
selle Gabriel Elvering, kelle kätte jäi mõis kuni 18. sajandi alguseni. Siis vahetas mõis kuni 19. sajandi alguseni taas palju omanikke. 1820 siirdus mõis Friedrich August von Maydelli valdusse, kes ehitas sinna 1820tel aastatel varaklassitsistliku puidust peahoone. Kõrge poolkelpkatusega hoonet ilmestab kolme akna laiune kolmnurkfrontooniga keskrisaliit, frontooni kaunistab segmentkaarne aken. Hoone tagaküljel on paarisaknad, nurki kaunistavad puidust kvaaderimitatsioonid. Hiljem vahetas mõis taas mitmeid omanikke, kuni ta 1850tel aastatel läks hilisema Eestimaa kuberneri Wilhelm von Ullrichi omandusse. Tema tütar Marie von Ullrich andis mõisa Eestimaa Põllumajanduse Seltsile rendile, hiljem läks mõis päriselt seltsi omandusse. Kuna mõisa viimaseks omanikuks ei olnud mitte füüsiline isik, vaid selts, oli Kehra mõis Eesti üks viimaseid, mille maad asundustaludeks tükeldati.
Saue mõisa ma ise kahjuks külastada pole veel jõudnud Seda referaati kirjutades üritan ma keskenduda mitte ainult mõisade ehituslikule küljele, vaid hankida üldse igasuguseid huvitavaid fakte ja muud infot nii palju kui vähegi võimalik. Alatskivi mõis (Allatzkiwwi) rüütlimõis Kofavere kihelkonnas Tartumaal Sissejuhatus Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone. Alatskivi mõisat on esmamainitud 1601. aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg. 1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali
Ahja mõis Ahja rüütlimõis asus Võnnu kihelkonnas Tartumaal ning jääb tänapäeval Põlvamaale, Põlva valda. 2007. aastal põles mõis täielikult maha, alles jäid vaid müürid. 2017. aasta oktoobri seisuga käivad seal restaureerimistööd.15 Ahja mõisa on esimest korda mainitud 1553. aastal. Poola ajal kuulus mõis Kaweritele, Rootsi ajal Oxenstjernadele. Peale Põhjasõda kinkis Peeter I mõisa pastor Ernst Glücki lesele, kelle perekonnas oli kasvanud keisrinna Katariina I. 1743. aastal sai mõisa omanikuks Francois Guillemot de Villebois. Sel ajal, 1740ndate lõpus, püstitati mõisa kahekorruseline algselt kahe mantelkorstnaga kroonitud poolkelpkatusega barokne peahoone, mis tollal oli Lõuna- 23 Ahja mõisa peahoone esifassaad. Foto: Kersti Siim 2016 Eesti üks luksuslikumaid. 1766. aastal läks mõis von Liphartide valdusse
Eesti maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kristo Tikk Avinurme, Iisaku ja Illuka valla mõisad Referaat Tartu 2009 1. Sissejuhatus Mõisate eelastmeks peetakse Muinas-Eesti ülikute üksiktalu, mis olid tunduvalt uhkemad kui tavalise talupoja talu. Esimesed mõisad kui maksuvabad feodaalsed majapidamised, millel olid oma põllud ja majandushooned, tekkisid Eesti aladele juba võõrvallutuste käigus 12. Sajandi alguses. Maa läänistas selle pidajale kõrgem feodaal niinimetatud maaisand, kelle saagiks oli langenud siinne ala. Välismaiste feodaalide ulatuslikum maale asumine ja mõisate rajamine algas 13. sajandi teisel poolel, kui vallutajate seisund maal juba kindlustus. Mõisad tekkisid Eesti pinnale läbi vägivalla, võõrvallutajate poolt, kuid sellegi poolest on mõi
hooneid ümber. Valdav enamik Eesti mõisaid on saanud endale midagi külge historitsismiajastust. Keskajal asus Sangastel Tartu piiskopi mõis. Algsest asukohast Keeni linnamäelt (esmamainitud 1287) toodi ta järgnevatel sajanditel praegusse kohta. Poola ajal oli mõis riigi (kuninga) omanduses, Rootsi võimu alla minemise järgselt kingiti see aga kuningas Gustav II Adolfi poolt 1626. aastal Christoph Rasky'le. 1723. aastal kinkis vene keiser Peeter I mõisa kindral Golovinile. 18. sajandil vahetas mõis mitmeid omanikke, kuni 1808 omandasid Sangaste mõisa (saksa k Schloß Sagnitz) von Bergid. Von Bergide omandusse jäi mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni. 187080tel aastatel Friedrich von Bergi poolt esinduslikult välja ehitatud mõis on Eesti üks kaunimaid ja omanäolisemaid
Mõisa peahoone on väljast täielikult, seest osaliselt renoveeritud, lisaks on uuesti välja ehitatud mõisaga ühenduses olev kunagine teenijatemaja. Praegu avatud osas tegutseb hotell ja restoran, mis võtab külastajaid vastu iga päev. Suvel on avatud ka väliterrass, millelt avaneb ainulaadne vaade Padise kloostrile. Tundub uskumatu, et klooster asus kunagi mere kaldal, veerikka jõe suudmes.Mõis kuulub von Rammide suguvõsale, kes tulid siia juba 388 aastat tagasi. Rammide suguvõsa kroonika pajatab nii Rootsi kuninga Gustav II Adolfi suuremeelsusest nende perekonna suhtes kui ka Peeter I külaskäigust Padisele. Hoonele lisab vürtsi aeg-ajalt kuuldav kurb kummitus, mis tuletab meelde 19. sajandil siin elanud üksildast paruniprouat. Von Rammide perekond on võtnud eesmärgiks mõisahoone täielikult taastada. Padise on ajalooline paik Harjumaal, muistses Rävala maakonna Vomentaga kihelkonnas, mille omaaegset tähtsust rõhutab keskmisest rauaajast (7.-8
Kuid mälestisi rootsluse kohta vib Eestimaal leida ka hilisemast ajast. Kuigi Rootsi kaotas võimu Läänemere idakaldal, säilisid kontaktid kahe maa vahel. See väike teejuht on abiks neile, kes soovivad lähemalt tutvuda paikadega, kus kohtuvad Eesti ja Rootsi, nii meenub meie ühine ajalugu keskajast tänapäevani. Olen põhimõtteliselt kasutanud eestikeelseid kohanimesid. Eestirootsi alade puhul on kasutatud rootsikeelseid nimesid. Erandiks on Kolk, eesti keeles Kolga, kus ma ajaloolisel phjusel olen valinud sama kohanime, mida kasutati siis, kui Stenbockide suguvõsa seal asus. Sama kehtib ka Karl XII talvelaagri kohta, mille nimi sel ajal, kui kuningas seal elas, oli Lais, mitte Laiuse. Rootsi mälestused Eestis Artikkel ajakirjast Eesti Kirjandus (1922) Läänemere tagust maad kutsume Rootsimaaks ja selle maa asunikka rootslasteks. Ei kutsu ainult me eestlased nii, vaid kõik läänesoomlased
Alates 15. jaanuarist kuni märtsi alguseni tulistasid piirajad linnust tugevalt, lastes ühe torni täiesti puruks. Olles linnusele kolm korda tulutult tormi jooksnud ning kaotanud 1000 meest, ei andnud linnus aga ikkagi alla. 17. märtsil tekkis linnuse piirajate sakslaste ja sotlaste vahel aga tõsine tüli, mille tulemusena tapeti 1500 sotlast ja 30 sakslast. 25. märtsil 1574 loobuti seetõttu linnuse edasisest piiramisest. - Uue katse Rakvere võtmiseks tegid rootslased 1581. aastal, seekord aga juba võitlusvõimelisema sõjaväega. 20. veebruaril 1581 jõudis Rootsi sõjavägi väejuhi Pontus de la Gardie juhtimisel Rakvere alla, alustades linnuse tulistamist suurtükkidest. Seekord õnnestus piirajatel linnuses olevad puitehitised suurtükkidega "tuliseid kuule" kasutades põlema panna. Kui mõne päeva pärast saabusid Rakvere alla lisaks veel müüride purustamisele spetsialiseerunud jõud, andsid venelased 4. märtsil 1581 alla
paikneb tütarlaste käsitöömaja. Lahmuse mõisa vesiveski. Nüüd eravalduses. Mõisa ajaloost Lahmuse mõisa asutaja on poolakas Alexander Trojanowski. Ta mõisastas selleks Lahhema (lahmuse) küla, kus elas 2 talupoega. 1594. aastal läks mõis üle samuti poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Nende suguvõsa käes on olnud aegade jooksul Loodi, Vardi, Päri, Võisiku, Pahuvere ja Kaubi mõisad. Praegune mõisasüda on ehitatud Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758.a. Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. Hilisklassitsistlike joontega härrastemaja valmis Berend Johan v Krüdeneri eestvedamisel aastail 1837-1838. Uhkete kaaristutega maakivist ait ja tall-tõllakuur on ehitatud aastatel 1846-1847. 1851 a
Ohtu Mõis OHTU PÄRIS ALGUS Millal, kuis on kerkinud siia selline arhitektuuriansambel, mõisasüda, mis võinuks vabalt paikneda kuskil hoopis kaugel, Taanis või Schleswigis või Pommeris? 1973. aastal ilmunud ENE 5.köide ütleb Ohtu kohta nii: Ohtu asunduse kohal oli varem suur küla (Taani Hindamisraamat 1241: Heukael) mis Poola Rootsi sõdade ajal tühjenes; samasse 17. saj. algul rajatud mõis sai nime Ohtu vabatalu järgi (1534: Ochter). Taani Hindamisraamatu järgi oli too 20 adramaa suurune küla läänistatud kellelegi Marwarile, kelle omanduses oli ka lähedaipaiknev Nahkjala küla. 1314 aastal ostis küla Hinricus de Lode käest Tallinna raehärra Johannes Masche, kes selle ka kohe edasi müüs. Ordu ajal kuulus Ohtu ala Keila mõisa kulna vakusesse. Rootsi võimuaja algul oli kroonuomand kuni Johan III selle Nils Jönsson Krämerile (+1623) läänistas. 23.6.1624. müüs Gustav II Adolfmõisa N.J.Krämeri lesele Magdalenale päriseks. Järgmiseks valdaj
majanduskontrori arhitekti abi ivan jakovlev, kes viibis kiriku ehitusel kuni selle lõpliku valmimiseni 1768. Aastal. Pärnu püha jekaterina kriku põhiplaaniks valis arhitekt keskkupliga kaetud kreeka risi kuulise variandid, mille venne õigeusu kirik oli bütsantsist üle võtnud. Jekaterina kirikul on kolmel küljel poolsammastega toestatud lamedad kolmnurkviilud ning läänes peahoonega orgaaniliselt kokkusobitatud kolme astmeline kellatorn, mida kaunistavad karniisid, pilastrid ja voluudid. Keskkupli tambuuri ümbritsevad neli väikest kandilist akendeta tornikest. Laia faasiga nurkadega torn keskib peahoone kuplist kõrgemale ja lõpeb pika, tervatipulise kuppelkiivriga. Hoone fassaadl vahelduvad raske rustika ja reljeefdekoor, see on tunduvalt plastilisem, kui teistel samal ajal Eestis ehitatud hoonetel. Kiriku inetrjööri seina-ja eriti võlvide ning keskkupli tambuuri pinnad on rikkalike, kuid märksa tasapinnalisemate reljeefkaunistustega
mõisas. Väimela mõisa ühes otsas elati, teine oli kirikuruumiks. 18. sajandil kujunes Eestis enam-vähem välja mõisatevõrk. 18. sajandil valitses kõikjal Eestimaa mõisates barokimaailm. Eestimaa mõisad kujutavad ,,noaga loodusest välja lõigatud vabariike". Mõisast sai maailma esteetiline korrastaja, piirkonna poliitiline keskus. Esialgu teeniti Balti mõisate ülesehitamiseks vajaminevat raha enamasti siitkandist eemal. Stenbockide suguvõsale kuulusid Kolga mõis ja ka peaaegu kogu Hiiumaa. Oma Hiiumaa rootslastest talupoegade Ukrainasse siirdumise tõttu kerkisid seal hämmastavad toreduselossid. Mida aeg edasi, seda enam kerkis kopsakaid pooleteise- ja kahekorruselisi härrastemaju. Lossid kerkisid kui uue aja templid keset põldusid ja teed ääres. Palmse mõisa omanik von Pahlen tõi oma kodumõisa taastamisse kaasa toonase arhitektuuri armastuse puhaste vormide ja palladionistliku sümmeetria vastu. Mõisast üleüldse sai utoopiakujund
linnuse kõrval. Rakvere vallas on ka palju vanu mõise mida saaab külastada. Veltsi ja Kloodi Tallinn-Narva maanteel Haljala teeristist umbes 3 km lõunapoole asub Veltsi mõisamaakividest hooneteansambel: viinavabrik, kuivati, meierei ja moonakatemajad. Kenas korrastatud pargis asub 19. saj lõpul, von Dehni ajal valminud punastest tellistest härrastemaja. Veltsist 1,5 km lõuna suunas asub Kloodi mõis, mis sai nime Clodtide suguvõsa järgi. Teest paremal pargi serval asuv mõisahoone on ehitatud 19. saj II poolel. Tagapool on alles ka 18. sajandil ehitatud härrastemaja, hilisem teenijatemaja, kust on pärit kunstnikest vennad Karl ja Gustav Clodt von Jürgensburg. Haljala Rakvere tee ümbrus Haljala-Rakvere mnt Haljala teeristist 3 km Rakvere poole jääb vahetult tee äärde Kloodi Pahnimägi (kaitseala), mille järsud nõlvad kerkivad teest kuni 25 m kõrgusele. Selle lõunaotsal oli muinasajal (arvatavalt 3.-5
kreeka templi otsakülge - seal eendus sammastik, mida ülal kroonis kolmnurkne viil. Klassitsistlikku stiili on üldse armastatud kasutada esindushoonete püstitamisel. Oma lihtsa ja range välisilme ning enamasti soodsa asendiga linnapildis jätavad nad küll kõledavõitu, kuid mõjuka ja suursuguse mulje. [12] 1.4 Kirna mõis Kirna mõis (vt joonis 1.4) on ehituskunstiliselt üks huvitavamaid mõisaansambleid Järvamaal. 1614. aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf Türi lähistel Kirnas asuvad maavaldused Haapsalu asehaldur Hans von Fersenile. Alates rajamisest kuulus mõisakompleks üle 150. aasta von Fersenite valdusse. Nende poolt ehitati veel 18. saj III veerandi lõpus varasema puithoonestuse asemele barokne mõisasüda. (Alas, R. Järvamaa mõisad. Paide: Kuma kirjastus, 2009) Fersenitelt pärandus mõis abielu liinepidi edasi Osten-Sackenitele, kelle valdusse jäi mõis 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor
Padise klooster Padise klooster on esimene Harjumaa arhitektuurimälestis. See on suure tähtsusega ajalooline objekt nii Eestis, kui kogu PõhjaEuroopas. Klooster paikneb Padise vallas, Harjumaal. Tallinnast kulub sinna kohale sõiduks umbes 40 minutit. Seitsesada aastat tagasi tulid Eestisse Riia lähedalt Daugavgriva kloostri mungad, kes kuulusid tsistertslaste mungaordusse ja pidid Rooma paavsti ülesandel kuulutama nn uut usku. Nad rajasid oma kabeli kauni ning kalarikka jõe kääru, linnadest ja suurtest teedest eemale. Mungad olid kohustatud elama kasinat elu ja tegema kehalist tööd. Ka tänapäeval võib leida arvukaid jälgi
provintsiks, vene ajal sattusid silmapaistva kunstikeskuse Peeterburi lähedusse. Klassitsismi õitseaeg Eestis ja Lätis näib olevat aastatel 1800-1820, just sel ajal on tekkinud suurem hulk ilusamaid hooneid. Autoritena esinevad siin muuseas mõned tuntud väljamaa meistrid Quarenghi, Krubsacius, Engel, Rusca, Berlitz. Silmapaistvaid ehitisi on sel ajal tekkinud kõige pealt mõisahoonete näol. Eestis oleksid mainimisväärt Järvakandi, Riisipere, Kolga, Valgu, Aruküla, Hargla, Kohila, Hõreda mõisad. Lätis säilinud mõisatest tuleks esile tõsta kõige pealt Elejas'i (Elley) lossi, mis ehitatud arvatavasti Quarenghi plaanide järele6, siis Kasdangas'i (Katzdangen) ja Mezotnes'i (Mesothen), mille autor on vist Berlitz7, Valtenbergu (Salisburgi, autor vist Krubsacius)8, Tasu Padures'i (Tels Paddern), Tingeres (Tingern) ning Laides'i (Laiden) mõisi. Mis puutub Eestisse, siis ei puudu ka siin pea üheski väikses provintsilinnas enam-
aastal esimesena tähe kauguse Maast ning määras kindlaks tuhandete kaksiktähtede positsioonid. Tartu piiskopilinnus oli Tartu piiskopi keskaegne residents, mis asus praeguse Tartu tähetorni kohal. innus püstitati 13. sajandi keskel, pärast Tartu muinaslinnuse vallutamist ristisõdijate poolt 1224. aastal, millega lõppes Mandri-Eestis muistne vabadusvõitlus. Tõenäoliselt alustati ehitustöid juba 122425, ehitis valmis 1230. aastaiks[1]. Tartu piiskopilinnus, nagu enamik keskaegseid Euroopa linnuseid, koosnes kahest osast: piiskopi residentsina rajatud pealinnusest ning sõjaväge ja teenijaid majutavast eeslinnusest. Pealinnus asetses Toomemäe idaservas eestlaste muinaslinnuse koha peal, selle idatornis elas tõenäoliselt piiskop ise. Ülejäänud Toomemäest, kus olid toomkirik ja toomhärrade majad, eraldas seda mägedevahelises looduslikus vagumuses, sillaga vallikraav, mille kohal on 1760.1770
hooned ehitati valdavalt kivist, on linna säästnud ka tulekahjud. Niguliste kirik Tallinna Niguliste kirik on hilisgooti sakraalarhitektuuri stiilis kirik Tallinnas. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühakule Nikolausele. Alates 1984. aastast tegutseb Niguliste kirik muuseum-kontserdisaalina Niguliste muuseum, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kollektsiooni ning korraldatakse korrapäraselt orelikontserte. Arhitektuur ja ehitamine Kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. Siis ei olnud Tallinn veel täelikult kaitsepiirdega ümbritsetud ning Niguliste oma raskete riivpalkidega suletavate sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega oli ühtlasi kaitsekirikuks. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist muutus Niguliste tavaliseks kogudusekirikuks. Esmalt valmis neljatahuline väike kooriruum, mis asus praeguse kooriruumi keskkohas. 14. ja 15. sajand
1618.–1619. finantsaastal oli linnuses palgal 47 ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa, 1623. aastal kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast. 1648 läänistati Magnus Gabriel De la Gardiele Kuressaare krahvkond ning 16. septembrist ka Kuressaare linnus, Kuressaare krahv De la Gardie nimetati ka 1649. aasta Liivimaa kindralkuberneriks ja ta kavatses linnuses kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid. Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks.20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks.27. juunil 1934 avati linnuses postiagentuur Kuressaare Loss. 7 8
Kiriku põhitelg on kagu-loode suunaline, seega kõrvalekalle traditsioonilisest ida-lääne suunast peasissekäigu kohal lääneseinas on müürid 3m paksud Kui 1524 a. all-linna kirikutes reformatsioon läbi viidi, siis säilis Toompeal, aadlike konservatismi tõttu endiselt katoliku usk. Alles 1561 a. , rootsi võimu kehtestamisega saab Toomkirikust evangeelne-lutheri usu kirik. VAPPEPITAAFID: 107 puidust nikerdatud rõõmsavõrvilist vappepitaafi kaunistavad kiriku seinu Enamasti saksa soost aadliperekondadele Traditsioon ulatub tagasi 14. saj, kuid muutub eriti populaarseks 17. saj Esialgu väikesed, u pool meetrit, nii et üks sulane suutis seda matuserongkäigu ees kanda. Peale matmist hauakambrisse paigutati vappepitaaf kiriku seinale: tuli maksta kiriku kogudusele: mida lähemal altarile, seda rohkem 17 saj- nõudlus suurte dekoratiivsete järele Esimene suurmeister - Elert Thiele
kavandati vajalike abiruumide jaoks keldrikorrus. 1989.a. sai hakata mõtlema juba kiriku taastamisele. 1991.a. jõuludel peeti peaaegu valminud kirikus jälle jumalateenistus. Kirik pühitseti taas 27.12.1992.a. 1950.aastatel jaotati Jaani kiriku altar, kantsel, orel ja lühtrid mitme Eesti kiriku vahel. Seetõttu sai taastatud hoone täielikult uue kujunduse. Altarilaua kavandas Aivar Oja, vitraazid - Renee Aua. Oreli kinkis Viljandi sõpruslinn Ahrensburg. 08.30 Kogunemine bussi 08.35 Algab sõit Pärnu poole 10.15 Saabumine Pärnusse 10.30 Tutvumine Pärnu ordulinnusega Pärnu ordulinnus oli linnus Pärnu jõe suudmes, jõe vasakul kaldal. Pärnu linnust on esmakordselt mainitud 1265. aastal. Linnus ehitati Liivi ordu poolt Pärnu jõe vasakule kaldale. Linnuse ümber kujunes asula, mida hakati nimetama Uus-Pärnuks. Üle jõe asuvat Saare-Lääne piiskopi rajatud asulat kutsuti Vana-Pärnuks.
aastal; altarimaali "Kristus ristil" 1866. aastal Eduard von Gebhard. Tallinna toomkirik oli Eestimaa Rüütlekonna ja Toompea Maarja gildi liikmete matmispaik. Tallinna toomkirik sai oma praeguse sisustuse põhiliselt Rootsi ajal. 1684. aastal puhkes Toompeal tulekahju, mis muu hulgas hävitas ka kiriku sisustuse. Jäädi ilma pinkidest, altarist ja kantslist, tuli kahjustas ka hauasambaid. Ilmselt sellepärast vahetati välja ka Pontus De la Gardie sarkofaagi kaunistused: renessanss-obeliskid asendati barokkurnidega. Pärast põlemist taastati kiriku sisemus sedavõrd, et saaks jumalateenistusi pidada. Taastamistöödele olid palgatud kõik linna tislerid ja juba aasta pärast võis kirikut jälle kasutada. Uue altari ja kantsli valmistas puulõikemeister Christian Ackermann, kes oli pärit Königsbergist. Tallinna nikerduskunstis on Ackermanni tööd klassikalise baroki heaks näiteks
aastani, mil klooster suleti · Purustatud hoone korrastati Rootsi ajal ja kannatas taas Põhjasõjas. Veel pärast II maailmasõda tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks · Praeguseks on pühakoda rekonstrueeritud ja leiab laialdast kasutust ka kontserdipaigana. Aivar Oja kavandatud altarilaua ja Renee Aua vitraaide kõrval väärivad vaatamist kohaliku tekstiilikunstniku prof. Anu Raua kootud seinavaibad. Oreli kinkis kirikule Viljandi sõpruslinn Ahrensburg. (kindlasti vaadata mitu toru orelil!!!!!!!!!!!!!!) · Tõenäoliselt oli enne kloostri rajamist samas paigas ka väiksem kirik või kabel. Klooster hävis Liivi sõjas. · Poola-Rootsi vaheliste sõdade järel asusid poolakad küll kirikut korrastama, kuid ei jõudnud tööga eriti kaugele. Seejärel (1622) läks Viljandi Rootsi kuninga võimu alla ning hoone rekonstrueeriti linnakirikuks. Edasiste aegade jooksul on kirik
viljapuudega, millest kahjuks pole midagi säilinud. Umbes samas piirkonnas kasvavad tänapäeval veel vaid mõned vanemad õunapuud ja pirnipuu. 1875. aasta plaanilt võib välja lugeda selle aiaosa regulaarse planeeringu ja triiphoonete asukohad. Tõenäoliselt on seal asunud ka paviljoni laadne aiaehitis. Suurem puistuosa jääb mõisa peahoonest lõunasse. Selle moodustab Tallinn - Narva maanteest jätkuv peaaegu kilomeetri pikkune puiestee (foto 6) koos endise Tollide suguvõsa kalmistuga (Kabelimets). Võib oletada, et Robert von Tollil ei jätkunud lehiseid kogu allee jaoks ja seetõttu on seal rohkem kasutatud teisi puuliike (põhiliselt harilikku tamme, aga ka mägivahtrat, harilikku pärna, harilikku vahtrat jt.) 12 . Selles pargiosas on sõjapäevil ja hiljem puid maha raiutud (ala on osaliselt hoonestatud), paremini on säilinud ida- ja läänepoolsed (välimised) puuderead. Alleeosa ja kalmistu on tänapäeval pidevalt niidetud nagu ka peahoone esine ala
linnuse asemel oma linnuse. Lääne-Euroopast pärinevad võõrvallutajad tõid Eestisse ka lubjapõletamiskunsti, seoses sellega hakati järjest rohkem püstitama kiviehitisi. Aastail 1226-27 oli Tallinn paavstile kuuluva puhverriigi koosseisus. 1228-38 kuulus ta Mõõgavendade ordule, siis rajati Toompeale ka kivilinnus ning kivikirik. Need said praeguse Toompea linnuse ning Toomkiriku eelkäijateks. Aastal 1230 kutsus ordu veel peamiselt eestlastega asutatud all-linna Ojamaalt (Gotlandilt) 200 saksa kaupmeest koos peredega. Saksa kaupmehed said krundid praeguse Niguliste kiriku piirkonda ja kujundasid seal välja kindlustatud asula. Seda fakti ongi tihti peetud Saksa asualaga Tallinna linna rajamiseks, kuid eestlaste linlik asula paiknes siin juba ka enne sakslaste sissetungi ning õigem on linna asutamiseks lugeda siiski 10. sajandit. Alates 13. sajandi algusest kuuluski Tallinn
*rippuv vanik George E. Haussmann Napoleon III energiline prefekt, viis lõpule Pariisi ümberkujundamise. Tähe võidukaar L`Arc de Triomphe de l`Étoile. Pariisi kuulsaim võidukaar Charles de Gaulle`i väljakul, kust algavad 12 Pariisi tähtsaimat avenüüd. Kaar on ehitatud Napoleoni võitude mälestuseks. Ehitati 1806-36 Chalgrini juhtimisel. 50m kõrge ja 45m lai. Kaare all on tundmatu sõduri haud (1920.a.) ja igavene tuli. Kaare sees on väike muuseum. Tähe võidukaart kaunistavad reljeefid, tuntuim kujutab marseljeesigruppi ja selle autor on Francois Rude (1784-1855). Marseljees (Prantsusmaa hümn) 24.aprillil 1792.a. korraldas Strasbourgi linnapea Frederic de Dietrich pidustused Reini armee vabatahtlikele. Armee vajas marsilaulu. Dietrich palus Rouget de Lisle`il luua midagi "laulmist väärt" ning järgmiseks hommikuks oli laul valmis. Varsti võttis laulu üle Marseille ning see sai tuntuks Marseljeesi nime all.
Tartu Ülikool Loodus- ja tehnoloogiateaduskond Ökoloogia ja Maateaduste instituut Geograafia osakond Loom.02.243 Eestimaa tundmine Eestimaa tundmine: Hiiumaa ringreis Tartu 2012 Sisukord Sisukord.................................................................................................................................. 2 Sissejuhatus............................................................................................................................ 3 Hiiumaast................................................................................................................................ 4 I päev...................................................................................................................................... 5 II päev..................................................................................................................................... 8 Kasutatud kirjandus.......
TTÜ Tartu Kolledz Arhitektuuriajaloo referaat Kümme hoonet 19. sajandi lõpuni Koostaja: Saladus Juhendaja: Epi Tohvri Tartu 2013 Sissejuhatus Arhitektuur ehk teisisõnu ehituskunst on hoonete ja neid ümbritseva keskkonna kujundamine. Arhitektuuriliste rajatiste kavandajat nimetatakse arhitektiks. Arhitektuuri liigitakse mitmeti, üheks võimalikuks jaotuseks on: sakraal-, profaan- ja maastikuarhitektuur. Arhitektuur on kunst, mida on viljeletud aastatuhandeid. See on kombineeritud ajastu ehituskunstitest, hoone otstarbest ning loomingulistest ilupõhimõtetest. Referaat tutvustab kümmet hoonet alates gooti stiilist kuni historitsismini. Hooned on sakraalhoonetest kirikud ning profaanhoonetest ühiskondlikult kasutatavad hooned. Kirjeldatud on hoonete põhilisi kasutusomadusi, ajalugu ja arhitektuurilisi elemente. Arhitektuurilised terminid on võetud a
annaabi.ee 
