Kehra ajalugu (0)

TALLINNA POLÜTEHNIKUM
KEHRA AJALUGU
Referaat
AUTOR: CHRISTOFHER ARKO KÖST
TALLINN 2017

SISSEJUHATUS

Autor valis selle teema, kuna on huvitatud, mis toimus kunagi linnas, kus elab ta ise. Ta oli küsitlenud inimesi, leidnud informatsiooni internetist ja nüüd seletab siin referaadis kõik lahti. Referaadi viimased kaks teemat on küsitletud inimestelt, kuna autor ise teab, et need kohad olid olemas, kuid ei tea, mis toimus seal. Ülejäänutel teemadel ta enam-vähem teab informatsiooni.

SISUKORD

SISSEJUHATUS 2
KEHRA AJALUGU 4
KEHRA MÕIS 5
KEHRA PABERI – JA TSELLULOOSITEHAS 6
KEHRA RAUDTEEJAAM 7
KEHRA LAHING 9
KEHRA KLUBIHOONE 10
KEHRA „ LINDA “ 11
KOKKUVÕTE 13
KASUTATUD KIRJANDUS https://et.wikipedia.org/wiki/Kehra 14

KEHRA AJALUGU

Kehra küla ( Jägala jõe ääres) on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus 1241. aastal. 1620.–1630. aastatel rajati külast kilomeeter lõuna poole, varasema Karukse veskikoha juurde Kehra mõis. Praeguseni säilinud varaklassitsistlik puidust mõisahoone ehitati 1820. aastatel ning arvatakse, et see on linna vanim ehitis.
1850. aastal alustas tegevust Kehra Vallakool, millest kujunes hiljem välja Kehra Gümnaasium.
1870. aastal avati Tallinna–Peterburi raudteeliin ning 1876 ehitati Kehra raudteejaam. Selle tulemusena hakkas Kehra arenema suvituskohana.
4. jaanuaril 1919 toimus linna lähedal Eesti Vabadussõja ning lahinguid, mis peeti siin nimetatakse erinevat moodi:

• Kehra lahing
  
• Vikipalu lahing
  
• Soodla lahing
  

Suuremas asulas hakkas raudteejaama ja mõisa juurde tekkima Eesti esimene iseseisvusperioodil suurim rajatud projekt – Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühingu sulfaattselluloositehase asutamist alates 1938. aastast, eriti intensiivselt aga 1950.–1960. aastatel.
1961 ehitati Kehra Kunstidekool. 1962 alustas kool tegevust. Alates 1963. aastast tegutseb asulas rahvateater Kehra Nukk .
Kehral oli omavalitsuslik staatus aastatel 1991–2002. Linnaõigused saadi 1993. aastal. 2002. aastal ühineti Anija vallaga ja Kehrast sai vallasisene linn.

KEHRA MÕIS

Kehra mõis (saksa k Kedder) rajati 1630tel aastatel. Mõisa esimene omanik oli Heinrich Bade. 17. sajandi keskel vahetas mõis mitmeid omanikke, kuid 1660tel aastatal omandas selle Gabriel Elvering, kelle kätte jäi mõis kuni 18. sajandi alguseni . Siis vahetas mõis kuni 19. sajandi alguseni taas palju omanikke.
1820 siirdus mõis Friedrich August von Maydelli valdusse, kes ehitas sinna 1820tel aastatel varaklassitsistliku puidust peahoone . Kõrge poolkelpkatusega hoonet ilmestab kolme akna laiune kolmnurkfrontooniga keskrisaliit, frontooni kaunistab segmentkaarne aken. Hoone tagaküljel on paarisaknad, nurki kaunistavad puidust kvaaderimitatsioonid.
Hiljem vahetas mõis taas mitmeid omanikke, kuni ta 1850tel aastatel läks hilisema Eestimaa kuberneri Wilhelm von Ullrichi omandusse. Tema tütar Marie von Ullrich andis mõisa Eestimaa Põllumajanduse Seltsile rendile, hiljem läks mõis päriselt seltsi omandusse. Kuna mõisa viimaseks omanikuks ei olnud mitte füüsiline isik, vaid selts, oli Kehra mõis Eesti üks viimaseid, mille maad asundustaludeks tükeldati.
Mõisa hoonestus paiknes Anija-Alavere maantee ja Jägala jõe vahelisel kitsal maa-alal. Varaklassitsistlik peahoone on meieni säilinud 20. sajandil ümber ehitatud kujul. Hoone vasakusse otsa on tehtud täiskahekorruseline juurdeehitus ning parempoolsesse otsa veranda ning tagaküljel vastu jõge paiknenud lahtine veranda on kinni ehitatud. Hoone katusesse on 20. sajandil rajatud rida välimust rikkuvaid vintskappe. Teise maailmasõja järgselt paiknes hoones pikka aega polikliinik ja haigla , kaasajal on hoone eravalduses.
Praegu on mõisasüda jäänud Kehra linna sisse, moodustades viimase tuumiku. Nii mõisasüdame sisse kui ka lähedusse on 20. sajandil püstitatud rida uusehitisi. Tundmatuseni on muutunud ka mõisa ümbruse teedevõrk.
Kehra linna elanikud nimetavad seda mõisa ning keldrit, mis seal asub „Kummituste lossiks“, kuna keldris oli kunagi morg (surnukamber vms). Käivad müüdid, et mõisaomanikud vahetuvad iga kümne aasta pärast ning paljud endised mõisaomanikud teavad, et seal toimub poltergeist.

KEHRA PABERI – JA TSELLULOOSITEHAS

Otsuse rajada Kehrasse moodne sulfaattselluloositehas võttis Eesti Vabariigi valitsus vastu 1936. aastal. Eesmärk oli kasutada otstarbekalt ära Eesti metsaressursse. Tehase asukohaks valiti Kehra, kuna Jägala jõe näol oli kättesaadav tselluloosi tootmiseks vajalik vesi ning asulat läbis raudtee . Lisaks asus koht pealinnale suhteliselt lähedal. Ehitamist alustati 1937. aasta kevadel ning pooleteise aasta pärast (1937. aasta sügisel) oli tehas valmis. See läks maksma 7,7 miljonit eesti krooni. Tootmishooned laoti paekivist, tellistest laotud 90-meetrine korsten oli tol ajal Baltimaade kõrgeim. Ehitusmaterjali telliti enamasti välismaalt, üksnes aurukatlad valmistati kohalikus Franz Krulli masinatehases.
25.augustil 1938 saabusid Kehrasse erirongiga äsjavalminud tehast avama tolleaegne Eesti Vabariigi president Konstantin Päts, ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja peaminister Kaarel Eenpalu . Avatud tehase omanikuks oli firma „Eesti Metsa ja Tselluloosi Aktsiaühing“, mis asutati kaks aastat varem.
Esimestel aastatel tootis tehas umbes 32 000 tonni tselluloosi aastas, see eksporditi põhiliselt USAsse ja Inglismaale. Kui enne tehase rajamist oli Kehra Raudteejaama ümbrusesse tekkinud väike asula peamiselt suvituspaik, siis pärast tehase avamist kerkis sinna töölisasula. Kehrasse jõudis elekter, sinna ehitati esimene koolimaja jne.
Sõjas sai tehas kannatada. Taganemisteel 1941. aastal hävitas Punaarmee olulised seadmed , kõrge korsten lasti õhku ning see kukkus katlamaja peale ja purustas aurukatlad. Õhku lasti ka muid hooneid ja seadmeid. Saksa-ajal tehas taastati ning see alustas 1943. aastal uuesti tööd. Toodang viidi Saksamaale, kus seda kasutati nitrotselluloosi (kasutatakse lakkidel ja värvidel) tootmisel. Tehases olid sel ajal tööl ka sõjavangid . Kui sakslased Eestist taganesid, oli neil kavas tehas koos raudteesillaga õhku lasta, kuid see ei õnnestunud. Kohe pärast sõda käivitati tehas uuesti. Tselluloosi asemel hakati 1950-ndatel aastatel tegema jõupaberit. Kuna töölistele oli vaja elukohti, alustati elamuehitust. 1945. aastast sai töölisasulast, Kehrast, Anija vallast eraldiseisev alev.
Pärast Eesti taasiseseisvumist jäi 1992. aastal riigile kuulunud tehas seisma ning pankrotivara ostis kolm aastat hiljem Singapuri kompanii Tolaram Group. Siiani tegutsev Horizon Tselluloosi - ja Paberi AS alustas tööd Kehras 1995. aastal ning avas pehmepaberi tootmise.

KEHRA RAUDTEEJAAM

1870. aastal liikluseks avatud Tallinna – Peterburi ehk Balti raudtee äärde rajati esialgsed jaamad keskmiselt iga 20 – 30 kilomeetri tagant. Nendesse püstitati tüüpprojekti järgi kahekorruselised puidust jaamahooned, veetornid - auruvedurite veega varustamiseks ja muud vajalikud ehitised. Kehra jäi kahe niisuguse jaama – Raasiku ja Aegviidu – vahepeale. Seetõttu Kehrasse esialgu jaamahoonet ei püstitatud, vaid piirduti peatuskoha ehk ajutise pooljaamaga mõisa ja kohaliku tee läheduses.
Mõni aasta pärast raudtee avamist, mil inimesed olid uue transpordivahendi omaks võtnud , otsustati reisijate paremaks teenindamiseks jaamadevõrku tihendada. Nagu varemgi, võeti nüüdki aluseks tüüpprojekt , mida rakendati mitmes erinevas jaamas. Millegipärast otsustati uued jaamahooned (erinevalt varasematest) ehitada aga ühekorruselised ja puidu asemel kivist. Nii valmisid 1876. aastal üksteisega sarnased uued jaamahooned Kehras, Lehtsel, Kohtlas ja Auveres.
Praeguseks on neljast jaamahoonest alles kaks – Kehras ja Lehtsel. Kui Lehtse jaamahoone on säilinud algses mahus ja suuresti algsel väliskujul, siis Kehra jaamahoone on 1950. aastatel ümber ehitatud. Paberitehase laiendamisest tingitud alevi ja raudteejaama kiire kasv jättis tollal vana jaamahoone kitsaks , mistõttu tehti talle mõlemasse otsa mahukad juurdeehitused. Juurdeehitiste seinte liigendus ning akende kuju kopeeris vana jaamahoone detaile, kuid kuna need püstitati punase tellise asemel silikaadist, värviti kogu hoone sinakates toonides üle. Lisaks seinte värvilahendusele kadus tollal ka algne poolkelpkatus, kuna juurdeehitised tehti tagaküljel tuntavalt eenduvana, mis tingis katuse lahendamise kelpkatusena. Ka katusekatteks sai pleki asemel eterniit ning kadusid mitmed räästaste ehisdetailid. Siseruumides säilis algne keskne ootesaal koos kauni kassettlaega, kuigi selle raudteepoolsesse otsa tehti keskmise akna asemel uks.
Niisugusena säilis Kehra jaamahoone kuni 1990. aastateni, olles jätkuvalt kasutusel ootesaali ja piletimüügikohana. 1990. aasta, mil piletite müük siirdus väikestest jaamadest rongidesse, jäi hoone kasutuseta ning sattus Kehra linna, pärast omavalitsuste ühinemist aga Anija valla omandusse.
Kehra jaamahoone mängis olulist rolli Eesti Vabadussõja algusperioodil, mil taganemis - ja murdelahingute ajal asus seal 1. diviisi staap . Sealt juhiti ka Vabadussõja tähtsaimat murdelahingut, 4. jaanuaril 1919 toimunud Kehra lahingut, millest sai alguse eestlaste edu. 1996 avati jaamahoonel vastav mälestustahvel. Mälestustahvli tellis Anija Muinsuskaitse Selts.
2008. aastal asutati MTÜ Kehra Raudteejaam, mille põhieesmärgiks on rajada vahepeal juba üsnagi lagunenud jaamahoonesse Eesti Vabadussõja Murdelahingute Muuseum , mille üheks osaks oleks ka kohalikku elu-olu tutvustav muuseum. 2010 sai MTÜ jaamahoone vallalt oma kasutusvaldusse. Jaamahoone muuseumiks rekonstrueerimise käigus on plaanis niipalju kui võimalik taastada hoone algne välimus (tumepunane tellismüüritis koos valgete liseenidega, plekk -katus, katuseäärte puitpitsid jms), säilitades samas ta praeguse mahu koos 1950. aastatel lisatud juurdeehitustega.
Eesti Vabadussõja Murdelahingute Muuseum saab valmis 2018 . aasta Novembris ja Kehras hakkavad peatuma Elron’i rongid nii Tartu – Tallinn; Aegviidu – Tallinn; kui ka Tallinn – Tartu/Valga ning Tallinn – Viljandi liinid .
Ehitis lubati esialgu valmis saada 2015. aastal, aga Anija Vallavalitsusel ei jätkunud raha peale Kehra staadioni renoveerimist, ning ehitust jätkati 2017 . aasta suvel.

KEHRA LAHING

Kui punased olid 3. jaanuaril 1919. aastal Valklas ja Priskel taganema löödud, otsustasid nad anda löögi lõuna poolt ja vallutada Kehra jaama. Seal oli kaitsel olnud Eesti 1. diviisi staap. Staabi taganemine Kehrast Raasikule pidi olema märguandeks üldisele enamlikule väljaastumisele juba Tallinnas. Siin oli kaalul kogu Eesti saatus.
Punaste rünnak algas 4. jaanuaril ja kaitseliidu üksused olid sunnitud peagi taganema. Samal ajal jõudis Kehrasse remondist tulnud soomusrong legendaarse kapten Anton Irve juhtimisel, kes liikus vastasele julgelt vastu. Mõned kilomeetrit ida pool algaski lahing. Soomusrongi ilmumine ja välja saadetud dessant oli vastasele täielik üllatus . Lahingukoht oli Arudevahe talu heinamaa , mille vasakul küljel asus hõre mets ja lepavõsa. Võsast tulid lahingukorras punaväelased, et liikuda Kehra poole. Nad sattusid aga soomusrongi 40-mehelise dessantsalga kuulipildujatule alla. Punased jooksid tagasi ja hajusid metsadesse, taganedes Aegviidu poole. Langenud 21 punaväelast maeti hiljem metsa serva ühishauda.
Kapten Anton Irve võidukast vasturünnakust anti teada kogu rindele ning see tõstis tunduvalt meie sõdurite meeleolu ja võitlusmoraali.

KEHRA KLUBIHOONE

Kehra tehaseklubi sai valmis 1957. aastal. Tehaseklubi oli Kehra kultuurielukeskus. Ringides käis üle 500 inimese. Seal oli suur kolmesaja istmekohaga lava ja saal . Esinejad käis üle kogu NSVL . Klubi kollektiive kutsuti palju esinema ja sai reisida . Samas korraldati igasugust pidu. Enne 1993. aastat tegutses majas 26 ringi ja huviklubi ning kino. Siis läks klubi enam ei köetud. Pärast uut omanikku tegutses klubis eakate MTÜ „Vabaaeg“. Tehas tasus maja kommunaalkulud, kuid sulges hoone 2003. aastal, sest küttearved olid väga suured. Klubis olnud asjad olid ära antud (nt: Estonia tiib- klaver muusikakooli, kaks pianiinot lasteaeda, üks jäi majja). Eakate MTÜ kehtib kaasajani, ainult Anija Valla Kultuurikeskuses. Seal käisid erinevad vanal ajal olevad kuulsad filmid, mis on praegugi inimestele tuttavad. Näiteks:

• Pahad poisid 2
  
• Persia prints
  
• Disko tantsija
  
• Dinosauruste legendid
  

Peale sulgemist pandi selle hoone aknad ja uksed puulaudadega kinni. Seda kohta nimetati ka „Kummituste majaks“. Referaadi autor oli ise seal olnud seitse aastat tagasi. Ta oli kaasa võtnud ühe ajaloolise isiku päeviku, kus oli kirjas, miks Kehra Klubihoone läks lammutamisele ning 2016 . aastal olid lammutatud.

KEHRA „LINDA“

Linda hoone koosnes kolmest osast:

• Toidupood
  
• Baar
  
• Ühiselamu
  

Linda toidupood oli vene ajal Kehras kuulus, kuna ta oli kaugel, aga ainuke toidupood terve alevi peale. Ühiselamus elas palju noori, kes õppisid Kehras või väljaspool Kehrat, kuna neile oli ligidamal rongijaam ning korterid olid odava rendiga. Baaris inimesed pidutsesid tavaliselt, kuid oli ka päevi, mil tuldi sinna lihtsalt lõbu otsima .
Kuna hooneomanikud pidid selle hoone rendi eest palju maksma, ning kui tehti oksjoneid, siis hindade pakkumised olid alati suured, ning omanikud kogu aeg vahetusid omavahel.
Eesti ajal (1993-1995) ostis Harju Tarbija Ühistu „Linda“ ära. Nad panid ühiselamu kinni. 1997. aastal panid nad selle müüki ja omanikud hakkasid kogu aeg uuesti vahetuma. Iga omanik sai teha hoonega, mis ta tahtis ning renoveerida selle enda maitse järgi ära. Autor küsitles viimaseid omanikke, kes palusid oma nimed jätta anonüümseteks. 2001. aastal nad ostsid selle hoone ära, ning alustasid renoveerimisega. Nad pidid tegema kapitaalse remondi, kuna see ehitis olid varisemisohus. 2002. aastal nad avasid oma baari „Linda“. Sissepääs oli 21. aastaselt, kuid oli ka 16. aastaseid, kes illegaalselt läksid sisse, kasutades sotsiaalpsühholoogia teadmisi. Neid kontrolliti pärast üle ning visati baarist välja.
Tihti toimusid miilitsa patrullid, kuna sellel ajal oli veel palju kriminaale. Miilitsad käisid kontrollimas igat ööklubi seest ning tänavaid väljaspoolt. Sellel ajal oli Kehra kaks ööklubi:

• Roseus
  
• Linda
  

Kui miilitsad said teada, et ööklubides viibivad alaealised, omanikud said trahvi selle eest. Ajakogemusega, on inimesed meelde jätnud patrulliajad ning nendel aegadel kontrollisid kõikide dokumente sissepääsuks ööklubisse.
Lindasse ehitati hiljem saun, mida inimesed said rentida. Külalised , kes tahtsid teha erilise kokkutuleku või pidutseda – hõivasid baari ja rentisid sauna. Seal pidutseti tavaliselt pulmi või sünnipäevapidusid ning vahel ka lapse sündi.
Vanast ühiselamust plaaniti teha külaliste maja, kuna paljud külalised olid teistest linnadest või saartelt tulnud (nt: Saaremaa ja Hiiumaa kodanikud, Haapsalust, Viljandist, Tallinnast jne). Plaan ebaõnnestus, kuna valitsus pani hoone oksjonile 2003-2004 aastatel, ning endised omanikud pidid üle maksma eraisikust, kuid eraisik pakkus suure hinna ja võitis oksjoni.
Eraisik tahtis sinna ehitada Bowlingu, kuid tal ebaõnnestus see, sest Vallavalitus keelas renoveerimise, ning eraisik jättis selle maha ja kuni 2016 . aastani oli see hoone mahajäetud.
2017. aastal see hoone lammutati, ning selle asemele ehitati parkla .

KOKKUVÕTE

Kehra küla (Jägala jõe ääres) on esmakordselt mainitud Taani hindamisraamatus 1241. aastal. 1620.–1630. aastatel rajati külast kilomeeter lõuna poole, varasema Karukse veskikoha juurde Kehra mõis. Praeguseni säilinud varaklassitsistlik puidust mõisahoone ehitati 1820. aastatel ning arvatakse, et see on linna vanim ehitis.
Kehra Raudteejaam ehitati 1876. aastal. Kehra Raudteejaamas viibisid I staabi sõjavägi Kehra lahingu ajal.. Paberitehase laiendamisest tingitud alevi ja raudteejaama kiire kasv jättis tollal vana jaamahoone kitsaks, mistõttu tehti talle mõlemasse otsa mahukad juurdeehitused. Praegu ehitatakse Kehra Raudteejaamahoonest Eesti Vabadussõja Murdelahingute Muuseum, mis saab valmis 2018. aastal.
Seal oli kaitsel olnud Eesti 1. diviisi staap. Staabi taganemine Kehrast Raasikule pidi olema märguandeks üldisele enamlikule väljaastumisele juba Tallinnas. Siin oli kaalul kogu Eesti saatus. 4. jaanuaril jõudis Kehrasse remondist tulnud soomusrong legendaarse kapten Anton Irve juhtimisel, kes liikus vastasele julgelt vastu. Vastased olid võidetud ning nad pidid taganema. Neile on püstitatud mälestusmärk .
Kehra „Linda“ oli Vene ja Eesti ajal üks kuulsamaid baare. Siin viibisid inimesed tervest Eestist. Esimene aeg oli see tavaline baar, ühiselamu ja toidupood. Uute omanikute tulles muutus kõik, seda kohta hakkasid külastama ka inimesed Soomest ja Venemaalt. Kehra „Linda“ ostis eraomanik välja ning jättis maha. See ehitis lammutati ning ehitati tagasi parkla.
Kehra tehaseklubi sai valmis 1957. aastal. Tehaseklubi oli Kehra kultuurielukeskus. Ringides käis üle 500 inimese. Seal oli suur kolmesaja istmekohaga lava ja saal. Esinejad käis üle kogu NSVL. Hiljem suleti see tehasekriisi pärast ning hiljem ostis selle välja uus tehaseomanik. Ta käskis selle hoone lammutada, sisemised asjad anti laiali, üks pianiino jäi sinna. Praegu on seal ainult ruiinid alles jäänud.

KASUTATUD KIRJANDUS
https://et.wikipedia.org/wiki/Kehra

http://www.mois.ee/harju/kehra.shtml
http://www.kehrajaam.ee/kehra-jaamahoone-2/
http://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/1165/huvitavat-lugemist
https://sonumitooja.ee/eesti-vabadussoja-murdelahingud-anija-vallas-2/
Ning oli küsitletud 39 inimest teemadel:

• Kehra Klubihoone(kinosaal)
  
• Kehra Ööklubi „Linda“