Padise mõis (0)

Referaat
Padise mõis
Padise mõis asub Padise vallas, Lääne- Harjumaal , Tallinnast 50 km kaugusel, Keila -Haapsalu maantee ääres. Mõisahoone asub 13. sajandil rajatud Padise kloostri kõrval. Ümbrus on meeldivaks peatuskohaks nii ametlikeks üritusteks, pere väljasõitudeks kui ka pühapäevasteks lõunateks koos sõpradega.  Mõisa peahoone on väljast täielikult, seest osaliselt renoveeritud, lisaks on uuesti välja ehitatud mõisaga ühenduses olev kunagine teenijatemaja. Praegu avatud osas tegutseb hotell ja restoran, mis võtab külastajaid vastu iga päev. Suvel on avatud ka väliterrass, millelt avaneb ainulaadne vaade Padise kloostrile. Tundub uskumatu, et klooster asus kunagi mere kaldal, veerikka jõe suudmes.Mõis kuulub von Rammide suguvõsale, kes tulid siia juba 388 aastat tagasi. Rammide suguvõsa kroonika pajatab nii Rootsi kuninga Gustav II Adolfi suuremeelsusest nende perekonna suhtes kui ka Peeter I külaskäigust Padisele. Hoonele lisab vürtsi aeg-ajalt kuuldav kurb kummitus, mis tuletab meelde 19. sajandil siin elanud üksildast paruniprouat. Von Rammide perekond on võtnud eesmärgiks mõisahoone täielikult taastada.
Padise on ajalooline paik Harjumaal, muistses Rävala maakonna Vomentaga kihelkonnas, mille omaaegset tähtsust rõhutab keskmisest rauaajast (7.-8. sajandist) pärit linnusekoht, mis rajati jõekääru kõrgele neemikule.
Dünamündest (Daugava jõe suudmeala lähedal) pärit mungad rajasid Padisele oma kabeli 1254. aastal. Peale Dünamünde kloostri sundmüüki Saksa Ordule 1305 . aastal asus vennaskond 1310. aastal Padisele. Iseseisva Padise kloostri rajamise alguseks võib pidada 1317. aastat, kuigi ehitusluba saadi Taani kuningas Erik Menvedilt juba 1305. aastal.
Seejärel algasid kohe ka kloostri rajamistööd, kestes ligi poolteist sajandit. Klooster kavandati tollal ligikaudu 30x30 meetri suuruse sisehooviga kompleksina, mille põhjakülje hõlmas kirik koos selle aluste moonaladude ja keldrikabelina toimiva krüptiga. Lõuna- ja idatiiba olid plaanitud munkade elu- ja majandusruumid. Sissepääs sisehoovi paigutati läänetiiva keskossa . Enne nimetatud hoonekompleksi valmimist elasid mungad arvatavasti ajutistes puithoonetes. 1343. aastaks jõuti ülalmainitud kloostriklausuurist valmis ehitada tõenäoliseliselt esimene ehk keldrikorrus ning osa põhikorruse müüridest. Siis puhkes Harjumaal suur talurahvaülestõus, mis on tuntuks saanud Jüriöö ülestõusu nime all. Ülestõusnud piirasid suure väega Padise kloostrit; selle alistumisel põletati klooster maani maha ning seal asunud 28 munka tapeti .
Hävingust saadi üle alles 1370te aastate paiku, mil ehitustööd pooliku kloostrikompleksi juures jätkusid. Klausuur ehitati üles kolmekorruselisena. Vaid põhjatiivas paiknenud kõrge nelja võlvikuga ühelöövilise kiriku osas oli ta kahekorruseline, kolmas korrus oli tõenäoliselt kaitsekorrus. Kirik varustati kaunite raidraamistuses teravkaarakendega. Hoovipoolsetele külgedele lisati kahekorruselised võlvitud ristikäigud. Ligikaudu 20 meetri kõrgused välismüürid lõppesid sakmelise rinnatisega, kirdenurgas lisandus neile tänini säilinud väike konsooltorn. Lisaks konsooltornile ehitati väike torn ka kiriku lääneviilule ja veel üks torn kirdepoolsele katusekelbale (mõlemad hävinud).
Algsele ruudukujulisele põhiplaaniga ehitisele lisati seejärel umbes 12 meetri laiune läänetiib. Läänetiiva põhjaosas asus veidi eenduvana väravatorn eraldi avadega jalakäijatele ja sõidukitele. Selle taga aga väike eeshoov. Kloostri edelanurgas asus veel üks neljatahuline kaitse- ja elutorn. Kõik need ehitised lõpetati 1448. aastaks.
Oma suurima õitsengu saavutas klooster 1400 . aasta paiku, mil lisaks ulatuslikele valdustele Eestimaal oli klooster omandanud ka valdused Lõuna-Soomes praeguse Helsingi ümbruses, Porvoos, Sipos ja Pernajas.
Kloostri tegevus lõppes 1558. aasta lõpus, kui ordumeister Gotthard Kettler kloosterkindluse ordu valdusesse võttis ja vennaskonna laiali saatis. Kloostri pärast peeti Liivi sõja ajal(1558-1583.a.) mitmeid tuliseid lahinguid ja sõjategevus tekitas ehitistele ka märgatavaid kahjustusi. 18. veebruaril 1576 . aastal jõudsid Padise alla Vene väed — kahepäevase piiramise ja ägeda suurtükitule tulemusena andsid selle kaitsjad eesotsas pealik Hans von Oldenburgiga alla, loovutades endise kloostri venelastele. 29. aprillil 1576. aastal püüdsid rootslased Padiset tagasi vallutada, kuid tulutult.
Padise jäi venelaste kätte neljaks aastaks, mil nad seda täiendavalt kindlustasid. Kloostri põhjaküljele, vastu Haapsalu maanteed ehitasid nad ligikaudu 25x40 meetri suuruse täiendava eeslinnuse, mille kirdenurka rajati väike ümar haakpüssitorn. Sarnase haakpüssitorni rajasid nad ka kloostri edelapoolsesse nurka vastu jõge. Materjali mainitud ehitiste tarbeks hankisid nad kloostri ristikäikude lammutamisest.
1580 . aasta septembril algul suundus Padise alla võimas Rootsi sõjavägi koos kohalike aadlike ja talupoegadega Dietrich von Anrepi ja Arendt Asserieni juhtimisel. Järgnes pikk piiramine, millele 14. novembril järgnes tormijooks. See lõppes ründajaile aga tulutult ja suurte kaotustega. Detsembri lõpul oli Padise venelastest kaitsjad aga nälja kätte nõrkemas, kuna piiramine oli kestnud juba 13 nädalat. 28. detsembril 1580 andsid Padise kaitsjad alla. Nimetatud piiramised ja vallutamised olid Padise kloostri muutnud osaliselt varemeteks.
Rootsi riigi omandis oli kindlustus kuni 1622 aastani, mil kuningas Gustav II Adolf annetas suure osa endise Padise kloostri lähematest valdustest Riia toomhärrale Thomas Rammile meesliinis edasi pärandatavana. 1621, kui rootslased piirasid Riia linna, juhatas Thomas Ramm linna kaitset ja alistumisläbirääkimisi Rootsi kuningas Gustav II Adolfiga. Seejärel oli kuningas oma vägedega Riiga sisse marssinud ning Thomas Rammist sai esimene Riia bürgermeister Rootsi võimu all. Kuningas tänas Thomas Rammi tema teenete eest Rootsi krooni ees ja annetas talle Padise-Kloostri mõisa ühes Vasalemma abimõisaga. Ühtlasi soovis kuningas kingitusega kompenseerida kahjusid, mida Thomas Ramm kandis seoses poolakate rüüstamistega tema Riia-lähedastes mõisates Poola-Rootsi sõja ajal. Kingituse tulemusena kolis Rammide suguvõsa Eestimaale.
Uus omanik kohandas kloostri suureks mugavaks eluhooneks. Rammid elasid kloostri ruumes kuni 1766. aastani, mil klooster välgust süüdatuna varemeteks põles. Seejärel alustati kõrvaloleva mõisahoone ehitamist. Ehituseks vajaminev materjal saadi kloostri varisevatest osadest. Padise mõisa uus peahoone oli esialgu barokne ühekorruseline kiviehitis. Sellest ajast alates jäid kloostriehitised mõisas majandusruumideks. 1860. aastal ehitati kivist mõisahoone kahekorruseliseks ja fassaadile lisati klaasveranda. 19. sajandist pärinevad ka mitmed muud mõisa kõrvalhooned, mis paiknevad peahoonest ja kloostrist lõuna pool. Rammidele kuulusid samal ajal ka Vihterpalu, Hatu ja Vasalemma mõisad. Vaatamisväärsematest hoonetest Padisel võiks mainida neogooti stiilis aita ning kaasajal veidi ümber ehitatud karjakastelli. Jõe ääres asus vesiveski ja viinavabrik (alates 2001.aasta tulekahju tagajärjel varemetes). Park koos endiste kalatiikidega asub teiselpool Keila – Haapsalu maanteed.
Mõis natsionaliseeriti 1920. aastal ja selles tegutses Padise kool kuni 1982. aastani.  Peale kooli üleviimist uude hoonesse tegutses siin Koidula kolhoosi abitootmine. Aastatel 1993 kuni 1998 kuulus härrastemaja Padise vallale .
Aastal 1998 ostsid mõisa peahoone tagasi Olaf Thomas von Ramm ja Clas Marten von Ramm. Rammid on tänaseks teinud korda oma perekonna kunagise peamõisa härrastemaja, taastanud tiibehitisena teenijatemaja (lammutati 1956. aastal) ja korrastanud ümbrust – sissesõiduteid ja maja taga asuvat tiiki ning parki. Mõisahoone renoveerimistöid rahastab Olaf Thomas von Ramm, kes on North -Carolina osariigis (USA) asuva Duke’i ülikooli professor .