Katrin Olhovikov 11. kl 20,01,08 Ärkamisaja kirjaneitsi Lydia Koidulat on nimetetud Emajõe ööbikuks ja isamaalaulikuks. Lydia sündis Jannsenite peres rahvusliku ärkamisaja künnisel. Ärkamisaeg tähendas eestlaste isamaalist vaimustust, millele panid aluse 1. üldlaulupidu, Jakobsoni kolm isamaakõnet, ,,Kalevipoja" ilmumine. Ärkamisaja üldine õhkkond tingis selle, et Koidula loomingu põhiteemaks sai isamaa. Mu isamaa on minu arm, kell` südant annud ma,
kevadele iseloomulikke, kuid inimlikke tunnuseid: ,,Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tal läki vastu õhinal! / ... / Et veel nii palju õnne näeksin, / nii palju õisi näha saaksin - / kes oleks seda uskunud!" Koidula laseb kevadet paista oma luules hea inimesena, kes ootamatult igal aastal koputab uksele, samas tuues kaasa sületäis lilli. Kevade on ärkamisaeg kogu elusloodusele, mis tirib oma veetlevusega kaasa Koidulat luuletama. Liivi sügisluule on sügavamõttelisem, mis ei hõlma ainult looduse välist ilu. Ta laskub ka väikseimasse detaili, luues talle oma mõtte- ja tundemaailm. ,,Siin iga leheke räägib / neist kadunud lehtedest, / mis kõledad sügistormid / on kiskunud südamest." Väliselt paistev kurbus Liivi luules võib osutuda kauniks kujutluseks sügisest. ,,Tuul rabistab lehti maha, pilv kihutab rutuga, ja sügav sügisekaha käib üle karjamaa.
valiti hiljem selle juhatajaks. Koolijuhataja kohalt tagandati Kuhlbars 1895 venestusajal riigikeele oskamatuse pärast. Peale seda sai Kuhlbarsist vaba literaat, kes tegeles peamiselt mitmesuguste pseudomütoloogiliste uurimuste (harrastas muinasaja ning kohanimede uurimist) ning luuletuste kirjutamisega. Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Lydia Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal..." (1869). 1904. aasta 12. augustil oli Koidu seltsil vähisöömise õhtu, kus tõsteti üles mõte: 35 aastane koor vajab oma laulu. Poeet ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars, kes seltsi üritustel alati kohal oli, võttis paberi ette ning veerandi tunni pärast oli üheksa rida teksti
Debora Vaarandi Kaisa Leppik 11.c Luuletaja Debora Vaarandi 1.oktoober 1916 28.aprill 2007. Sündinud Võrus, lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Tõlkis soome, saksa ja vene keelset loomingut. Modell maalidel, mis kujutavad Lydia Koidulat. Elulugu Lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi, mille koolilehes ilmus poetessi esimene luuletus "Udus". A.Hindi toetusel astus TÜ filosoofia teaduskonda. Avaldas arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes. Tõlkis Alfred adleri ``Inimesetundmise'' 1939. aastal abielu Hindiga lagunes. Pärast Eesti Vabariigi okupeerimist 1940. aastal töötas Rahva Hääle toimetuse kultuuriosakonnas. Kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja, hiljem peatoimetaja.
· "Peru oma viimane Inka" · "Vainulilled" · "Emajõe ööbik" · Vanemuise seltsis oma näidendeid (1870 "Saaremaa onupoeg", 1871 "Säärane mulk") lavastades pani ta aluse eesti teatrile. MÄLESTUSE JÄÄDVUSTAMINE: · Juunis 1929 avati Pärnus Koidula monument, mille autor on Amandus Adamson. · Avamisjärgsel pidustusel Endla teatrimajas pidas Koidulast kõne Aino Kallas. · Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum. · Eesti 100-kroonisel rahatähel oli kujutatud Lydia Koidulat. ISIKLIKKU: · Lydial oli kuus õde-venda · Tema tütred kasvasid Kroonlinnas saksa- ja venekeelses keskkonnas SURM: · Viini välisreisi ajal märkas naistearsti haridusega abikaasa Lydial esimesi rinnavähi märke. · Tol ajal oli see diagnoos surmadiagnoos, sest seal ravi päriselt ei olnud, võis ainult edasi lükata. · Võitlus vähivaluga tegi Koidulast opiaadisõltlase, kes vajas mitut süsti päevas. · Kurnatud poetess suri 1886
,,isiklik". FAKTE JA VÄITEID. 1) 19.sajandi lõpukümnendite tähtsamad luuletajad olid Jakob ja Juhan Liiv, Jakob Tamm, Anna Haava ja Karl Eduard Sööt. 2) Jakob Tamm ja Juhan Liiv olid 19.sajandi lõppperioodil peamised eepilise luule arendajad eesti kirjanduses. 3) Jakob Liivi sõnadele on loodud üks populaarsemaid keeskoorilaule ,,Meeste laul" (,,Nii tugevad kui kaljud suures meres"). 4) Anna Haava oli pärast Koidulat meie järgmine suur naisluuletaja. Tema tekstidele on kirjutanud palju tuntuid laule: ,,Ei saa mitte vaiki olla", ,,Kui sa tuled, too mull' lilli", ,,Põhjamaa lapsed", ,,Nõmmelill" jt 5) Karl Eduard Sööt on loonud samuti heliloojaid inspireerinud humoristlike armastusluuletusi (,,Malemäng", ,,Varas" jt) ning eleegiaid. Eleegia ,,Metsateel" on tuntuks saanud soololauluna.
seal palutud kasutada näiteks lilledega ääristamist ning murupiirdeid, samuti on ka piiratud sammaste kõrgus, milleks on kuni 1,5 meetrit. Algul hoiduti ka ristidest, piiraedade ja rantide paigutus, kuid nüüdseks on nõudmised leevenenud ning nüüd on see kõik lubatud, kuid looduslikumates võtmetes. Metsakalmistule on maetud väga paljud avalikus elus tuntud inimesi. Kõige kuulsamateks neist võib pidada: Georg Otsa, Anton Hansen Tammsaaret, Lennart Merd ning Lydia Koidulat. Siiani reserveeritakse palju haudu ka avaliku elu tegelastele kes tegelevad näiteks: teatri, spordi, arstinduse või kunstiga. Eduard Vilde oli esimene, kes 81 aastat tagasi, aastal 1933 metsakalmistule maeti. Kuna minul on palju lähedasi kahjuks meie seast lahkunud, on mul kalmistustega kogemusi palju. Võimalikult tihti käin vanematega kaasas, et näitada oma austust ning hoolt lahkunute auks. Näiteks oma austuse kohta võin tuua selle suve näite
„Säärane mulk“ „Kosjaviinad“ „Kosjakesed“ Tsitaadid teosest „Ma leian, et kevadises looduses möödasaadetud üksainus tund maksab rohkem kui kümme nädalat, mis on ära viidetud kas tolmuses toas või igavate inimeste keskel“. (Lydia Koidula) „Vaimu poolest oli ta elav nagu tuleleek, ta ei olnudki nagu inimene, vaid nagu hingeõhk kõrgemast maailmast“. (Luuletaja A. Reinvald kirjeldab L. Koidulat) „Võib küll ilus olla seal lõunamaal… - kodumaal on siiski kõige kaunim“. (Lydia Koidula) Isiklik mulje teose kohta Lugesin K. Mihkla koostatud teost „Lydia Koidula elu ja looming“. Teos sisaldab väga laialdaselt erinevat informatsiooni Koidula enda kui ka tema lähedaste kohta. Teose kohta võib öelda, et see on väga sisukas ning huvitav. 5
teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg''(,,Saaremaa onupoeg''),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. 3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise'' seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane mulk ehk Sadda wakka solatango''. Suhted teiste rahvuslike tegelastega On teada, et Lydia Koidulat on huvitanud Fr.R.Kreutzwaldi looming. Algul, et saada täpsemat ülevaadet tema loomingust, kirjutas Koidula talle kirja, millele hiljem sai ka vastuse. Sellest arenes suur ja tihe kirjavahetus, mis on suurepäraseks dokumendiks mitte ainult kummagi asjaosalise elamuste, mõtete ja vaadete suhtes, vaid ka kogu ajajärgu kirjandusliku ja kultuurilise elu kohta üldse. C.R. Jakobson oli eest rahvusliku liikumise väljapaistvaimatest tegelastest, kes nii nagu Fr.R.Kreutzwald jt
algupärane näidend. Tema jutuloomingust on õnnestunumad ,,Enne ukse lukkutamist", ,,Ainuke", ,,Toomiste küla ,,wesketondid"" ja ,,Loigu perenaine". Ärkamisaeg Lydia Koidula pühendas väga palju oma loomingust Eestile ja eesti rahvale. Tema teostes on väga palju isamaalisi laule ja luuletusi. Koidula kirjutised andsid hoogu rahvuslikule ärkamisajale. Samuti lauldi tema laule esimesel laulupeol. Küsimused Kus sündis Lydia Koidula? Kuidas kutsuti Lydia Koidulat lapsepõlves? Mitu venda ja õde tal oli? Millal Lydia Koidula abiellus? Mitu last oli Lydia Koidulal?
onnopoeg''(,,Saaremaa onupoeg''),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Koidula lisatud laulud-kupleed ning kaasaja kooliolude kriitika väärtustasid märgatavalt T.Körneri jantlikku kosjalugu. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja-kassed''. "Kosjakaskede''aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred''. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. Kodukülla naasnud Tõlla-Hans oli mõnda aega linnas elanud ning omaks võtnud
Jannsen hakkas seal toimetama ja ajalehte Eesti Postimees välja andma. • Tartus hakkas Koidula ka rohkem aega pühendama luuletuste kirjutamisele • Tartus oli ilmunud tema esimene luulekogu "Vainulilled“ (1866) . Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu “Emajõe ööbik” (1867) • Tartu periood Tartu perioodil oli kirjanik aktiivne ühiskonnategelane. Eesti rahvusliku näitekirjanduse ja teatri rajajaks võib pidada Lydia Koidulat. • Looming Lydia Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit, 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse. • Teosed • Tema raamatud: "Vainulilled","Emajõe ööbik", "Kogutud luuletused","Valitud laulud","Valik luulet","Valitud luuletused", "Teosed", "Luuletused","Löö, süda, õitsele!" Tema luuletusi: "Mu isamaa on minu arm","Kodu" ,"Emasüda"
Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi ülepingutustest haigeks, tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI nimi. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus. Koidula Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta siiski ei jätnud oma tööd,
kohandusi Eesti oludele. ,,Saaremaa onupoja" ettekandmise peakorraldaja oligi Lydia Koidula ise. Lisaks näidendi teksti kohandamisele aitas ta näidendit lavale seada, kirjutas etenduse elavamaks muutmiseks mõned laulud ning ka saatis neid ise lava tagant klaveril, ehk tegi kõike peale näitlemise [tol ajal peeti naiste esinemist laval üsna sobimatuks]. Etendus ,,Saaremaa onupoeg" sai äärmiselt sooja ja sõbraliku vastuvõtu osaliseks ning see ajendas Koidulat ka edasi näitekirjandusega tegelema. Nii valmiski juba sama aasta sügisel ühest Jannseni jutustusest ,,Naabre tütred" mugandatud näidend ,,Maret ja Miina ehk Kosjakased", mis oli nii vormilt kui ka sisult tunduvalt eelmisest nõudlikum. Ka see näidend oli sarnaselt eelmisega kerge, lõbusa ja jämekoomilise sisuga. ,,Kosjakaskede" näol on ajaliselt üsna kauge külajutt üle toodud rahvusliku liikumise kaasaega. Koidula esimene päris algupärane näidend oli 1871
Lydia Koidulalt pärit olid ka näidendid "Kosjakesed ehk Maret ja Miina", mis esietendus 1870. aastal ning 1871. aastal etendunud "Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola". Kiiresti levis näitemänguharrastus teistesse linnadesse. 1880. aastail oli näitemängude esitamine ka maal juba sagedane; mängiti rehealustes ja koolitubades. 1882. aastal ehitati Abram Simoni poolt Toilasse Eesti esimene maateatrimaja. Lavakunsti pidevaks viljelejaks jäi "Vanemuise" selts. Peale Koidulat jätkas seal Sachker, kelle ajal esietendusid C. R. Jabobsoni "Arthur ja Anna" (1873) ja J. Kunderi "Mulgi mõistus ja tartlase tarkus" (1875). 1878. aastal "Vanemuist" juhtima asunud entusiast A.Wiera organiseeris ligi 100-liikmelise trupi, kuhu kuulusid näitlejad, laulukoor ja orkester. Venestamise ajal oli Wiera ja näitejuhtide L. Menningu, H. Techneri jt tegevusel hinnatav osa rahvuskultuuri arengus. 1883. aastal etendunud C. M
idealiseeritud. Seal on kujutatud ristirüütlite võimu eestalste üle. Ent siiski on kujutatud ka eestlaste ülestõusu peale pikka mahasurutud aega, kuid on ka näidatud seda, kuidas talurahvalt taheti nende maad mõisnikele anda-päriseksostmine. Nõukogude ajal kasutati aga laulupidude traditsiooni oma huvides ära ning neid jätkati. Elmar Kitselt tellitud pannool on kujutatud aga võimast vaatepilti laulukooridest ning pidulistest, samuti on kujutatud ka Lydia Koidulat. Ent tegelikult ei teatud, kuidas seda üritust kellegi kolmanda huvides ära kasutati. Näiteks on valminud Adamson-Ericu maal kus sotsialistliku ja rahvuslikuna oli laulupidu võimudele meelepärane ja sobiv moodus korraldada massiüritusi. Ent eestlaste jaoks oli esiplaanil hoopis rahvuslik vaim ja ühtehoidmistunne. 1.4 Kuidas aitasid rahvusliku eneseteadvuse tõusule Eestis kaasa...? riigivõim- Riigivõim pigem üritas asju hoida tavarahvast kaugemal.
teatri. Eeltöid on tal aidanud aga teha Fr.R. Kreutzwald ja C.R.Jakobson.(teatrist veel: Näidendid ja teater). Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI nimi. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus.Koidula Kroonlinnas. 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akušööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna. Kroonlinnas oli Koidulal vähe aega, (kuid ta
Ma olen päris kindel, et nad teavad seda niigi, sest maakohas liiguvad jutud nagu kulutuli aga nad ei saa ikka rahu, peab ikka surkima ja uurima. Kui ma neile üritan seletada, et elage oma elu ja ärge olge nii uudishimulikud, siis nad solvuvad, nagu puberteedid ja ütlevad, et meie sulle peame küll rääkima. Mis on tegelikult tõsi, sest ma olen väga uudishimulik ja ema teab alati kõige paremaid külajutte. Miks õpetajad ei mõista, et ma ei taha Lutsu ega Koidulat lugeda, et liiga palju korraga ei tee targaks vaid stabiilselt teadlikuks, nad ei saa aru isegi kui ma neile asja puust ja punaseks ette teen. Muudid ja muistendid on kirjutatud sada aastat tagasi, või tegelikult mul pole aimugi, millal täpselt, ja uskuge ma ei tahagi teada. Väheseid noori huvitab muldvana kirjandus. Miks on siis nii, et kõik, kes koolis käivad peavad seda lugema ja sellest teadma? Mina vähemalt ei taha küll nendest müütidest ja jumalatest ja muust lugeda
ülepingutustest haigeks ja siis tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need vägagi haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud: LYDIA JANNSEN. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas Lydia Koidula Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega ta samuti veel Tartus abiellus. Materjal K. Mihkla. ,,Lydia Koidula elu ja looming", peatükk III Tartus (1863 1873) LK 83-205 6 Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala
ülepingutustest haigeks ja siis tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need vägagi haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud: LYDIA JANNSEN. Samuti huvitasid Koidulat ka aforismid ning üheks nende autoritest on Goethe. Samuti kohtas Lydia Koidula Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega ta samuti veel Tartus abiellus. 4 2) K. Mihkla. ,,Lydia Koidula elu ja looming", LK 83-205 10 Kroonlinnas 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega
Jussile aga antakse võimalus, et ta saab 10 klassi lõpetada nii, et teeb igas aines eksami aasta lõpus. Teised õpilased leppisid kokku, et Jussi õpetab Laasik, kellele nad 30 kr kuus maksavad selle eest. Jaak ja Riks armuvad Jussi õesse, kui nad Jussi juures käisid. Varsti jääb Jaak emakeele tunnis luuletuse kirjutamisega vahele, ôpetaja aga kiidab teda ja käsib tervel klassil kirjutada kodukirjandi, mis vôrdleks Koidulat ja Kreutzwaldi. Mõned päevad hiljem kutsusuti direktor Jaak, Laasik, Trull ja môned teiste klasside poisid juurde, ja direktor rääkis neile, et olgu nad korralikud ja hoitku Wikmani poiste au, kuna tema sureb varsti. Härra Wikman sôidab paranemislootuses Viini ja doktor Saar ütleb möödaminnes Jaagule, et Wikmani ellujäämine oleks ime. Virve kutsub Jaaku reisile, aga Jaak ei saa minna kuna isa ei luba. Härra Wikman on vahepeal surnud
lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg''(,,Saaremaa onupoeg''),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Koidula lisatud laulud-kupleed ning kaasaja kooliolude kriitika väärtustasid märgatavalt T.Körneri jantlikku kosjalugu. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja-kassed''. "Kosjakaskede''aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred''. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. Kodukülla naasnud Tõlla-Hans oli mõnda aega linnas
Vaarandi on kirjutanud hulgaliselt lüürilis-filosoofilisi luuletusi ja tundelüürikat. Tema luuletuse "Talgud Lööne soos" lõpuosa võttis Raimond Valgre oma laulu "Saaremaa valss" sõnadeks, mis on nüüdseks ülipopulaarne laul. Debora Vaarandi oli ka viljakas tõlkija. Ta on tõlkinud soome, saksa ja vene keelest. Debora Vaarandi oli NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liige aastatel 19401990. Teda kasutati modellina maalidel, mis kujutasid Lydia Koidulat. Debora Vaarandi looming Iidne Tallinn ja Saaremaa rannad, metsad, vaene kivine maapind, vanad külad ning sealne inimene on olnud olulised pidepunktid ka Vaarandi luules. Vaarandi esimene luuletus ilmus 1936 Eesti Naises. Debüütkogu "Põleva laotuse all" kodumaa-armastust ja valulist koduigatsust väljendavad sarjad paistsid silma isikupärase käsitlusviisi poolest. Pärast sõda kujunes Vaarandist noore luule esindavamaid autoreid Eestis.
LYDIA KOIDULA (18431886) Lidia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja Johann Voldemar Jannseni perekonnas. Koidula ema oli sakslanna ja seetõttu räägiti Jannsenite perekonnas enamasti saksa keeles ja Koidula eesti keele oskus oli lapsepõlves kesine. 1850 kolisid Jannsenid Pärnusse. HARIDUS Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidulat kodus isa. 18541861 õppis ta saksakeelses Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. 1862 sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Koidula sai kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda. 1857 hakkas J. V Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada. Ajakirjanikutöö kõrvalt osales Koidula aktiivselt Tartu kultuurielus. 1870 lavastas Vanemuise
(1913). Tema töödest on esindatud "Kontserdi peaproov enne "Estonia" kontserdisaali avamist" (1913), "IX Üldlaulupidu Tallinnas" (1928) ning "Toomkirik", mis jätab eriti suursuguse mulje. Vennad Johannes ja Peeter Parikas (avasid ateljee 1911) töötasid aastatel 19181920 rindefotograafidena Eesti Vabadussõjas ning tollest perioodist on säilinud eriti unikaalsed fotod. Samuti on Parikased pildistanud linnavaateid ning kultuuritegelasi (Eduard Vildet, Lydia Koidulat). Jaan Riet (avas ateljee 1909. aastal Viljandis) on fotografeerinud Viljandi laulupidu ning mitmeid grupija portreepilte. Nikolai Nyländeri (avas ateljee 1932. aastal) kuulsaimaks tööks on "Memento Mori", mis kujutab pealuud vanaaegsete raamatute taustal. Selle töö eest sai fotograaf maailmas väga mitmeid auhindu. Esindatud on ka amatöörfotograafi Johannes Mülberi tööd, millest mitmed on rahvusvahelistel võistlustel auhindu kogunud
seletatavaid mõtteid lihtsasse luulevormi. Et mõista kõike luuletajapoolsetest ridadest, on vaja eelnevalt tutvuda antud kirjaniku paljude värssidega, sisenedes nii luuletaja mõttemaailma. Vastasel korral jääb palju luuletajalt lugejale edasi andmata. Liiv ja Koidula on kaks suurepärast kirjanikku Eesti ajaloos. Minu arvamuse kohaselt on Liivi luule sügavamõttelisem, mis teeb selle huvitavamaks. Samas ei saa jätta tahaplaanile Koidulat, kes oli oma pühendumust isamaale näidanud kordades rohkemates luuletustes kui Liiv. Kasutatud luuletused: · Juhan Liiv o "Kevade lähenemine" o "Mai hommik" o "Tulen, tulen!" o "Oh kanarbik, oh lilleke" o "Sügise" o "Tuul rabistab lehti maha!" · Lydia Koidula o "Kuningas kevade" o "Ja õues on kevade" o "Kevade on sala tulnud" o "Kevade and" o "Sügise mõtted"
saabuvat karja. Siin, väikses talus, sündiski 30. Aprillil 1864. aastal sünnidokumendi järgi Joannes Liiv, kes hiljem ennast Juhaniks hakkas nimetama. Lapsepõlves oli Liiv üksindust armastav haiglane laps, kes kasvas küll kiiresti pikkuses, kuid oli erakordselt kõhn. Juhan Liivi maailmavaade kujunes 1880-ndail aastail valgustajate ja 1860-1880-ndate aastate progressiivse kiejanduse mõju all. Liiv hindas kõrgelt C.R. Jakobsoni, Kreutswaldit, Koidulat ja Vesket. Jakobsonile pühendas ta veel elu lõpuosas andunult luuletusi ja miniatuure. Suurt mõju avaldas Liivi luulele ka Eesti vanem ja kaasaegne rahvalaul. See puudutab nii Liivi luuleloomingu sisu, kompositsiooni, stiili kui ka keelt kitsamas mõttes.Kaasaegsest kirjandusest hindab Liiv realiste, eriti E.Petersoni, suhtub aga kriitiliselt sümbolistlikku luulesse. Liiv mõistab hukka E.Enno subjektivismi ja müstitsismi, näidates, et Enno luule pole isikliku kannatuse
uus õnnetus, kui Koidula keldriluugist alla kukkudes palgist kinni haaras ja tema värskelt paranev operatsioonihaav lahti rebenes. Pärast ravi kui Koidulal jälle parem oli, esinesid rinnavähi sündroomid jälle. Siiski ei suutnud Koidula oma võitluses vähitõvele peale jääda ning ta suri 2.juulil 1886 ning matused toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Surmateatest alates tõuseb Koidula justkui uuesti ellu. Ajakirjandus Eestis ja Soomeski olid täis sooje järelhüüdeid. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart - Hedwig 10-aastasena ja Anna 8- aastasena. Koidula oli neile alustanud eesti keele õpetamist, kuid vara ematuks jäänuina ei puutunud nad enam eesti keelega kokku ja nad unustasid selle. Koidulal ei õnnestunud oma loomingut trükkimiseks koguda ja välja anda, kuigi ta seda teha kavatses. Tema pärand jäi abikaasa valdustesse, kelle surma järel aastal 1907,said selle pärijateks tütred. Kuid kuna noorem tütar
Enne surma Eestimaale''. Lasteluule ,,Hälli ääres''. 1878. suri I poeg leetritesse Tartus. Koidula viimastel aastatel kuhjub aina rohkem kurbi sündmusi: papa Jannsen jäi töövõimetuks(1880). Hiljem (1882) haigestus Koidula vähktõppe- emakssaamine aastal 1884, millal sündis ja suri II poeg. 1885. aastal viibis Koidula ravil Saaremaal ja hiljem suundus tagasi Kroonlinna. Koidula suri rinnavähki 2.juulil 11.august 1886. ja maeti toimusid Kroonlinna saksa kalmistul. Koidulat jäid leinama tema kaks tütart -Hedwig 10-aastasena ja Anna 8-aastasena. Noorem tütar Anna kolis lõplikult välismaale, ja kogu pärandus tütar Hedwigi hoole alla. Seal oli palju käsikirju, millest kokku sai üks Koidula raamatukogu. Koidula ümbermatmine toimus aastal 1949. Tallinna Metsakalmistule. Selle auks korraldati 11. augustil Estonia kontsertsaalis mälestusaktus. Kodu Ja õues on kevade
päevale. Enne kevadeksameid saadakse 4 vaba päeva. Esimene on prantsuse keele eksam, kus on 24 lipikut. Penn mängib selle peale, et ôpetajale meeldib hirmsasti Eiffeli torn ja môtleb lihtsalt läbi, et ta oskaks iga teema pealt Eiffeli torni juurde üle minna ja saabki kolme kätte. Varsti jääb Jaak emakeele tunnis luuletuse kirjutamisega vahele, ôpetaja aga kiidab teda ja käsib tervel klassil kirjutada kodukirjandi, mis vôrdleks Koidulat ja Kreutzwaldi. Jaak kirjutab nii hästi kui suutis ja saab Vaimukultuuri Ühingusse esinema ja kutsub ka Virve kuulama, et talle muljet avaldada (Virve oli Penni eest kirjandi kirjutanud, Jaak seda vilksamisi näinud ja lähtus oma kônes sellest, mis Virvele meeldis - tôstis Koidula Kreutzwaldist paremaks). Peale seda käivad paar korda väljas - tüdruk ei luba midagi kindlat, kekutab rohkem. Pidid vôib-olla
ja teised maksavad talle 30 krooni kuus. Jaak räägib temaga ja Riks nôustub. Sirkel saadab ta esimesel korral Jussi poole ära ja seal saavad nad tuttavaks Jussi ôdedega - Ainoga käib juba Penn, aga Virvesse armuvad Jaak ja Riks juba esimesel kohtumisel môlemad. Varsti jääb Jaak emakeele tunnis luuletuse kirjutamisega vahele, ôpetaja aga kiidab teda ja käsib tervel klassil kirjutada kodukirjandi, mis vôrdleks Koidulat ja Kreutzwaldi. Jaak kirjutab nii hästi kui suutis ja saab Vaimukultuuri Ühingusse esinema ja kutsub ka Virve kuulama, et talle muljet avaldada (Virve oli Penni eest kirjandi kirjutanud, Jaak seda vilksamisi näinud ja lähtus oma kônes sellest, mis Virvele meeldis - tôstis Koidula Kreutzwaldist paremaks). Peale seda käivad paar korda väljas - tüdruk ei luba midagi kindlat, kekutab rohkem. Pidid vôib-
Kallas ,,muusika häälest ja taktist", mis vägevate kuulajate südamesse hakkas. Tartu saksa ajaleht kiitis, et see kõne tuli südamest ja sisaldas ülimalt poeetilisi mõtteid. Eesti Postimees andis mõlemale kõnele täie tunnustuse. Kõned olid ajalehe arvates väga mõnusad ja õpetlikud. Rahval ei puudunud tõeline peomeeleolu, sest pärast kontserti ei raatsitud peoplatsilt kuidagi lahkuda. Hüüti mitu ,,hurraad" ja ,,elagu" ning austati üksteise järel Koidulat, Hurta, Kallast. Nende hulgas oli ka professor Aspelin Helsingist, kes tõusis pingi peale ja pidas lühikese kõne soome keeles, kus ta eesti rahvale õnne soovis. Peo lõpp tehti siiski kella 8 paiku. 8. Teine pidupäev Juba hommikul kell 7 korraldas ,,Linda" laevaselts laulupidulistele koosoleku, kuid sinna ei tulnud palju rahvast, sest väsimus oli kõigil tunda. Noor selts tahtis end rahvale tutvustada ja selleks peeti mitmed kõned
repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises'' Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg''(,,Saaremaa onupoeg''),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja-kassed''. "Kosjakaskede''aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred''. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. 3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise'' seltsis Koidula lavastuses tema algupärane
Luulekogud ,,Vainulilled"(luuletused ,,Kodu") ja ,,Emajõe ööbik"- sisaldavad neist ainult väikest osa. Jakobson pakkus Lydiale luuletajanime Koidula ning avaldas tema luuletused ,,Sind surmani!" ja ,,Mu isamaa on minu arm!". Mõlema luulekogu pealkiri räägib tema isikust kui ka tema ajast. ,,Vainulilled" viitab luuletuse rahvuspärasusele: need luuletused on lihtsad nagu aasal kasvavad lilled, aga oma lihtsuses rahale lähedased ja arusaadavad. Koidulat on ennastki nimetatud ööbikuks emajõe rannalt. Ka siin peitub sügavam metafoor: ühelt poolt ööbik tagasihoidlik väike lind, kes varjub põõsastikku ega taha ennast näidata, teiselt poolt aga on ta kõige virtuoossem laululindude hulgas. Isamaaluules esineb isamaa-motiive ,,Miks sa nutad?" Siin on juba olemas need metafoorid, mille kaudu hakati edaspidises kirjanduses eesti rahva ajalugu kujutama: muistne rõõmupõlv, järgnenud raske aeg ja uue hommiku saabumine. Teistsugust
Õiged vastused olid ,,Mu isamaa on minu arm," ,,Sind surmani" ja ka ,,Mu isamaa, mu õnn ja rõõm." Viimane kogus laulupeo üritusega väga palju kuulsust ning sai hiljem ka meie riigi hümniks. (joonis 4) Joonis 4. Vastajate (n=30) teadmised laulupeo repertuaarist Küsimus 5. Kelle eestvedamisel korraldati esimene laulupidu? 16 Enamik vastajatest oskas öelda, kelle eestvedamisel laulupidu toimus. 70% vastajatest vastasid Jannsen ja see oli õige vastus. 14% vastas Koidulat ning sama palju pakuti Jakobsoni ja Hurta (joonis 5). Kõik pakutud nimed olid ärkamisajal silmapaistvad kultuuritegelased ning see võis tekitada vastajates segadust. Joonis 5. Vastajate (n=30) teadmised laulupeo eestvedajast Küsimus 6. Kus asub Eestis laulupeomuusem? Küsimusele, kus asub laulupeomuuseum, teadsid õiget vastust 87% vastajatest. Ülejäänud neli pakkusid, et muuseum asub Tallinnas. Õige asukoht on Tartus. Pärnut ja Viljandit ei pakkunud keegi (joonis 6)
Koolijuhataja kohalt tagandati Kuhlbars 1895 venestusajal riigikeele oskamatuse pärast. Pärast seda sai Kuhlbarsist vaba literaat, kes 21 tegeles peamiselt mitmesuguste pseudomütoloogiliste uurimuste (harrastas muinasaja ning kohanimede uurimist) ning luuletuste kirjutamisega. Järelärkamisajal populaarse luuletajana toetus Kuhlbars peamiselt saksa romantilisele traditsioonile. Juba enne Lydia Koidulat kirjutas ta idüllilist luulet isamaa ülistamiseks. Tema tähtsamaid tekste on luuletus "Vanemuine", üldtuntud rahvaliku lauluna "Kui Kungla rahvas kuldsel aal..." (1869). 1904. aasta 12. augustil oli Koidu seltsil vähisöömise õhtu, kus tõsteti üles mõte: 35-aastane koor vajab oma laulu. Poeet ja kooliõpetaja Friedrich Kuhlbars, kes seltsi üritustel alati kohal oli, võttis paberi ette ning veerandi tunni pärast oli üheksa rida teksti paberil: «Laulud nüüd
Aeg muutus tunduvalt proosalisemaks. Aleksander III võimuletulekuga algas venestamine ja olukord/eluolu muutus märgatavalt. Ärkamisaja tähtsad luuletajad surevad, peale kasvab uus põlvkond. Ajakirjade ja ajalehtede arv kasvas meeletult. Luule avaldajateks olid Sakala, Valgus, Virulane, Postimees. Ilmus ka palju kalendreid, luulekogumikke. 1895. ,,Eesti luuletajate album", 1901. ,,Eesti luuletajate lillekimp". Massiliselt hakati koidulat matkima (epigoonlik suund!) Võeti Koidula vaimus endale kirjanikunimesid (La-lõpulised nimed olid väga popid, nr. Tundela) LÜROEEPIKA- tõsisema sisuga, tugineti tihti vanadele müütidele. Eeldas võimekust värsse luua. Seda kirjutasid parema haridusega mehed, nt. J.Tamm, Jakob Liiv. Jaan Bergmann- olulisim ballaadide kirjutaja. (,,Igavene juut") Oli kõrgetasemelisem kui lüürika.
Algupärased tekstid aga ei küündi luule kunstilise tasemeni. Koidula on eesti rahvusliku teatri asutajaks ja eesti algupärase näitekirjanduse rajaja. 1870. aastal kui ,,Vanemuise" selts kolis uude majja, soovis Koidula, et seda tähistataks teatrietendusega, mõtte realiseerimiseks tuli tal endal muretseda nii repertuaar kui lavastada. 24. juunil 1870. aastal esietenduski Koidula lavastuses ,,Saremaa onnopoeg", mis pani aluse rahvuslikule teatritegevusele. Suur menu tiivustas Koidulat jätkama kirjutama ja lavastama. Koidula oli rajaleidja ja teerajaja reale ärkamisajastu püüdlustele ja tegemistele, tema talent, ajastutunnetus, ühiskondlik aktiivsus, töökus aitasid saavutada kõrgusi, mis teistele veel hiljemgi kätte ei küündinud. 21. Teisi eelärkamisaja ja ärkamisaja juhtautoreid luules (J. Weitzenberg, M. Veske, A. Reinvald, F. Kuhlbars, J. Kunder jt). 19.sajandi keskel ilmus trükist mitmete kirjameeste värsikogusid, lüroeepilisi värrslugusid, millel
kõrgemaid väärtusi. 6 LYDIA KOIDULA (18431886) Lidia Emilie Florentine Jannsen kirjanikunimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. a Vändras köstri ja kihelkonnakooli õpetaja Johann Voldemar Jannseni perekonnas. Koidula ema oli sakslanna ja seetõttu räägiti Jannsenite perekonnas enamasti saksa keeles ja Koidula eesti keele oskus oli lapsepõlves kesine. 1850 kolisid Jannsenid Pärnusse. HARIDUS Enne Pärnusse kolimist õpetas Koidulat kodus isa. 18541861 õppis ta saksakeelses Pärnu kõrgemas tütarlastekoolis. 1862 sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Koidula sai kõrgeima hariduse, milleni naised sel ajal võisid jõuda. 1857 hakkas J. V Jannsen välja andma ajalehte Pärnu Postimees ja õige pea sai Koidulast isa abiline lehe juures, ta aitas isal algul Pärnus, hiljem Tartus Eesti Postimeest toimetada.
ööbik” (anonüümne, kus domineerib romantiline isamaalüürika “Sind surmani”, “Mu isamaa on minu arm”). Laulud “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani”. „Vanemuises“ etendusid 3 menukat Koidula näidendit, mis tähistasid eesti teatri sündi. Sidemed Hurda, Kreutzwaldi, Jakobsoniga. Üle jõu käiv ajakirjanikutöö isa ajalehe juures, õnnetu armastus, kirjavahetuse katkemine Kreutzwaldiga. Reis Riia, Pärnu, Tallinna kaudu Helsingisse, tema kaunis hetk. Koidulat vaimustas soome loodus ja soe vastuvõtt. Koidula tahtis elus iseseisvust, abiellus, lahkusid Eestist (kõik olid vapustatud). Sattus uude 55 keskkonda. Kirjutas luuletusi, näidendi, jutustus, pidas ettekandeid kohalikus naisteringis, õpetas koolis tütarlastele käsitööd ning tõlkis. Alguses pidas tihedalt sidet kogumaaga. Reisis natuke Euroopas ja tutvus selle kultuuriga
See tõi kaasa ajakirjaniku professionaalse ja sotsiaalse staatuse probleemid, mida hakati avalikkuses arutama. Sugu ja vanus Ajalooliselt on kogu maailma ajakirjandust hakanud kujundama eelkõige mehed kui ühiskonna sotsiaalse elu kandjad. Naised hakkavad ajakirjanikutööd tegema reeglina seoses perekonnasidemetega ning tulevad sellele alale kindlamalt naistele suunatud väljaannetega seoses. Esimeseks eesti naisajakirjanikuks peetakse J. V. Jannseni tütart Lydia Koidulat, kes oma isa aktiivselt lehetegemisel abistas. Eesti iseseisvumise ajaks oli ajakirjanduses töötanud (1905. aastast alates) juba 18 naist. Seda on näiteks Soomega võrreldes märksa rohkem, kuna Soomes oli iseseisvumiseni tegutsenud 8 naist. (Küsimus on siin ka erinevas kultuuritaustas: soome naised olid harjutatud seltskonnas vaikima.) Kahe maailmasõja vahelises Eestis teenis ajakirjandustööga leiba juba 73 naist, mis on ligi 12 protsenti kõigist ajakirjanikest
annaabi.ee 
