Ärkamisaja kirjaneitsi (0)

Katrin Olhovikov 11. kl
20,01,08
Ärkamisaja kirjaneitsi
Lydia Koidulat on nimetetud Emajõe ööbikuks ja isamaalaulikuks. Lydia sündis Jannsenite peres rahvusliku ärkamisaja künnisel. Ärkamisaeg tähendas eestlaste isamaalist vaimustust, millele panid aluse 1. üldlaulupidu, Jakobsoni kolm isamaakõnet, „Kalevipoja” ilmumine. Ärkamisaja üldine õhkkond tingis selle, et Koidula loomingu põhiteemaks sai isamaa.
Mu isamaa on minu arm,
kell` südant annud ma,
sull` laulan ma, mu ülem õnn,
mu õitsev Eestimaa!
(„Mu isamaa on minu arm”)
See luuletus on saanud eesti rahvale armsaks ja selle salmid on kujunenud peaaegu meie teiseks hümniks Gustav Ernesaksa viisistuses. Selle luuletuse viimases salmis on Koidula soov puhata kodumaa mullas:”Su rüppe heidan unele,/ mu püha Eestimaa!” Luuletaja soov täitus alles tema 60. surma-aastapäeval (1946), mil tema põrm toodi ära Kroonlinna kalmistult ja maeti Tallinna Metsakalmistule.
Oma luuletustesse on Emajõe ööbik põiminud ka eesti mütoloogia tegelasi:
Vanemuine , laulujumal,
sinu laululehkav kannel
helises siin põhja peal!
Siin, kus, Kalev, sinu lapsed,
kanged eesti kännu võsud
käisid, kostis tema hääl.
(„Mõtted Toomemäel”)
Ärkamisajal levis C. R. Jakobsoni isamaakõnest pärit Eesti ajalookäsitlus, kus nimeteti muistset iseseisvuse aega Eesti õnneajaks, millele järgnes 700-aastane orjaöö, mis lõppes siis, kui koos priiusega saabus koiduaeg. Selle ajalookäsitluse mõju on tunda Koidula luules:
Mu isamaa nad olid matnud
sind raske, musta kattega.
(„Mu isamaa nad olid matnud”)
Isamaalaulik pöördub lillekese poole:
On sull` Eesti pind ka rääkind,
vaikne öö sull` teada ann`d
ennemuistsest rõõmupõlvest,
kadund õnnest pajatand?
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks !
Oma terad hiilg` valt saadab ,
et nad nutu kuivataks!
(„Miks sa nutad ?”)
Lydia Koidula abielu (1873) viis ta kaugele armsast isamaast. Oma kodumaaigatsust väljendab ta luuletuses „Jutt”. Ta pöördub tuule, pilve ja linnukese poole:
„Millal sind teretan, laulude rand ?”
Ei vastust ann`d
õhu ei pilve ei linnukse viis!
Kodumaal oli tekkinud terav vastuolu Jakobsoni ja Hurda leeri vahel, mis Koidulat sügavalt muretsema pani. Oma südamevalu väljendab ta luuletuses „Laulu kohus”:
Nad taguvad su tüve sisse talva,
mu Eestimaa! Ei lillelaulu luua,
mul enam sünni teretusi tuua
ei lindudele! Hüüa, sarv , ja valva!
Koidula raske haigus viis ta enneaegu hauda. Enne surma kirjutas ta jumalagajätuluuletuse oma armastatud isamaale:
Issand , surres jätan maha
sinu hoolde isamaa!
(„Enne surma Eestimaale”)
Peale isamaatemaatika on Koidulal luuletusi veel kodu ja pere teemal (nt „Kodu”, „Emasüda”), tal on ka südamlikke loodusluuletusi (nt „Sügise mõtted”, „Ööbik”, „Vesi”, „Suveöösel”). Eriti meeldisid mulle luuletuse „Suveöösel” kaks esimest salmi:
Vaiksed , valged hõbelained –
uju, uju, kõrge kuu!
Igatsedes ööbik hüüab,
õilmes liigub lehepuu.
Vihma kaste piisas paindub
põõsas, muru, muld ja maa –
rohkemat on rikkust võtnud
pind veel põue imeda.
Koidula luuletustes võib tihti kohata retoorilisi küsimusi, näiteks:”Miks sa nutad, lillekene?”; „Mis mulle jutustad, Koidikutuul?”; „Pilveke, kullake, kuhu sa reisid ?”. Luuletaja kasutab ka metafoore:”Nad taguvad su tüve sisse talva.”; „aastakellal rõõmu hääl on lõppenud:/ viimseid tunde hakkab lööma ta.” ja isikustamist:”Tõsta pead, õiekene!/ Koit on saanud isandaks!”
Lydia Koidula koht Eesti kirjandusloos on eriline selle poolest, et esiteks 19. sajandi Eestis oli Koidula kui luuletaja eriline nähtus, sest ta oli naine. Teiseks on tema luuleloomingu maht aukartust äratav. Peale selle on tema luuletusi viisistanud mitmed eesti heliloojad .
Emajõe ööbiku isamaaluule ei suuda kedagi külmaks jätta. Tema luuletused on soojendanud paljude eestlaste südameid.