Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kõdu-koralljuur". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kõdu, orhidee, rank, triinu, kask, haruldane, euraasias, risoom, vars, puuga, armastab, niisket, abistavadseahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4 Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013 2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa) Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias, Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes. Lõuna- ja kagutuulte toetusel rändavad nad Eestisse. Soodsatel aastatel leitakse kümneid isendeid. Tiibade sirulaius on 3,6-4,8 cm. Liblika tiibade põhivärv on valge, esitiibade tipud on mustade tähnidega mis moodustavad lihtsaid mustreid. Esitiiva ülaserva keskosas on must tähn mida poolitab valge laineline joon
TARTU ÜLIKOOL Pärnu kolledz Sotsiaaltöö korralduse osakond Heleri Pelju SR-1 ORHIDEE Referaat Juhendaja: Airi Noppel Pärnu 2011 SISUKORD 2 1947. aastal sündinud brasiilia lüürik ja romaanikirjanik Paulo Coelho on lausunud: ,, Inimesed kingivad lilli, sest nende sisse on kätketud armastuse tõeline olemus. See, kes püüab lille omada, näeb tema ilu närbumas. Selle jaoks aga, kes imetleb õiekest väljal, jääb selle ilu igaveseks kestma. Sest lill on osa nii õhust, päikeseloojangust, niiske
ühed isendid kannavad ainult isasõisi ja need on valkjad; teised jälle kannavad emasõisi ning need on punakad. Sugukond korvõielised. Kasvukoht: kasvab kogumikena kuivadel metsalagendikel ja metsaservadel nõmme-, palu- ja loometsades. Kassikäpp on kuni 25 cm kõrgune, mitmeaastane viltkarvane rohttaim. Tema alumised lehed moodustavad juurmise kodariku, varrelehed on lõhestumata, süstjad ja kinnituvad vahelduvalt varrele. Vars on harunemata, sirge, valgete viltkarvadega. Korvõisikud kinnituvad 4-10 kaupa varre tipule tiheda kändana, taim hakkab õitsema mai keskel ja võib õitseda kuni augustini. Oma nime on taim saanudki õite järgi, mis tõepoolest meenutavad väikese kassi käpakesi. Viljad valmivad juuni lõpust juulini ja levivad tuulega. Kassikäpa seemne idanedes kasvab ühe taime ümber aja jooksul terve koloonia ja kõik taimed selles on ühte sugu, sest nad on
Lehed: nahkjad, suured, kuni 35 cm pikkused, läikivad, ümar-munajad. On koondunud juurelähedasse rosetti. Kevadel ja sügisel omandavad ilusa sirelililla- punaka tooni. On ka talvel rohelised. Õied või õisikud: kellukjad, kuni 1 cm läbimõõduga, värvuselt sirelilillad- roosakad. Koondunud tihedasse, tipmisesse, kohevasse pöörisõisikusse, mille pikkus on 10-15 cm. Õitseb aprilli lõpust 40-50 päeva. Liigi eritunnused: roomav, paks risoom. On leidnud kasutamist ka ravimtaimena. Kasvukoha nõuded: päikeseline või poolvarjus. Sobib normaalne, kuid ka savikas ja liivakas muld. Kasutamine haljastuses: püsilillepeenardes, aktsenttaimedena, kiviktaimlates, äärislillena, taimekonteinerites, ka veekogude ja puudehõrendike juures. Kasutatud kirjandus: http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=6633 http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/bergeenia.htm http://miksike.ee/docs/referaadid/bergeenia_tauri.htm 1.7 Lursslill (Cimicifuga)
Süstemaatika Riik: Taimed (Plantae) Hõimkond: Sõnajalgtaimed (Pteridophyta) Klass: Keerdlehikud (Filicopsida) Selts: Maokeelelaadsed (Ophioglossales) Sugukond: Maokeelelised (Ophioglossaceae) Perekond: Võtmehein (Botrychium) VIRGIINIA VÕTMEHEIN kasvukohad: segametsade kraavikaldid, sihid, lagendikud õied puuduvad maapealne osa: leht(steriilne osa) ja spoorikandja(fertiilne osa) iseloomulik lihakas ja habras olek noortel taimedel areneb leht vanematel lehe küljest pikk vars, tipus sporangiumid täiskasvanud taime kõrgus 2040cm põhilevilaks parasvöötmeline ja subarktiline PõhjaAmeerika. Euroopas: Soome, Rootsi, Baltimaad, ka Venemaa. Eestis: 30 leiukohta (peamiselt IdaVirumaal, Pärnu ja Tartumaal) Kadumine seotud sihtide hoolduse ja kasutusega Õis ehk katteseemnetaimed Anthophyta Soontaimede arvukaim rühm. Taimed kannavad õisi, seemneid ja vilju. Moodustavad 80% kõikidest taimeliikidest. Kasvavad enamikus maailmajagudes.
............................... 9 Valge tolmpea.......................................................................................................... 10 Kasutatud kirjandus................................................................................................. 11 2 Kaspar Mälgand Kollane käoking Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas - Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.
Need on tihedalt liduskarvased, äraspidimunajad, umbes 2 cm laiad, tavaliselt on neid 5. Õitseb mais ja juunis, sageli üle kolme nädala, üksik õis 6...15 päeva. Lehed karvased. Juurmiseid lehti 2...6, pikarootsulised, laba sõrmjalt 3...5-jagune, lehelaba osad rombjad, lõhised kuni jagused, teravahambuliste tipmetega. Varrelehti 3, rootsulised, kolmejagused, sarnased juurmistega, kinnituvad õierao keskkohast veidi kõrgemal. Lehestik kolletub alles juulis. Vars tihedalt karvane. • Kasvab kuivadel pärisniitudel, looniitudel, loometsades vallseljakutel, võsastikes, puisniitudel ja paekaldal. Eelistab huumus- ja lubjarikkaid muldi. Kasvab nii täis- kui ARTEMISIA ABROTANUM - SIDRUNPUJU • pooligihaljas põõsas. Eelistab viljakat, vett läbilaskvat pinnast. Kõrgus 90 cm kuni 2 meetrit. Sidrunpujul on mitu ühesuurust vart, millest vaid mõned lõppevad õisikutega. Vartel sageli tugevad külgharud.
Kasu võib karukollast saada ilma teda oluliselt kahjustamata. Selleks imeallikaks on karukolla eosed, mida on juba ammust ajast kasutatud meditsiinis. Pärast kuivatamist saadakse eostest ülipeeneteraline valkjaskollane pulber. See oli vanasti apteekides levinud imikupulbrina, kuid oli hea ka õrnema nahaga täiskasvanutele. Hea on ta seepärast, et ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. See sobib nii hõõrdunud ja haudunud kohtade kui ka haavade ravitsemiseks. Karukolla kuivanud eostel on haruldane võime mitte kokku kleepuda. Nii on neid kasutatud ravimpillide ja tehnikas metallivalamise vormide katmiseks. Kuna eoste vahele jääb palju õhku, siis on need väga kergesti süttivad ja plahvatusohtlikud. Seda omadust kasutati varem teatrites välgu ja muude valgusefektide saavutamiseks. Kuid eoseid kogudes ei tohi unustada, et lahtist tuld ei tohi ruumis olla, sest lendunud eosed on plahvatusohtlikud Jugapuu (II KATEGOORIA) (Taxus baccata) juhapuu, jahupuu, kodarapuu, taksus
Lehed: nahkjad, suured, kuni 35 cm pikkused, läikivad, ümar-munajad. On koondunud juurelähedasse rosetti. Kevadel ja sügisel omandavad ilusa sirelililla-punaka tooni. On ka talvel rohelised. Õied või õisikud: kellukjad, kuni 1 cm läbimõõduga, värvuselt sirelilillad-roosakad. Koondunud tihedasse, tipmisesse, kohevasse pöörisõisikusse, mille pikkus on 10-15 cm. Õitseb aprilli lõpust 40-50 päeva. Liigi eritunnused: roomav, paks risoom. On leidnud kasutamist ka ravimtaimena. Kasvukoha nõuded: päikeseline või poolvarjus. Sobib normaalne, kuid ka savikas ja liivakas muld. Kasutamine haljastuses: püsilillepeenardes, aktsenttaimedena, kiviktaimlates, äärislillena, taimekonteinerites, ka veekogude ja puudehõrendike juures. Joonis 11. Kaheleheline bergeenia (http://botanika.wendys.cz/kytky/foto.php?753:2) Joonis 12. Kaheleheline bergeenia Kasutatud kirjandus: Heritage perennials. Bergenia crassifolia
Ladinakeelne nimetus on Rosmarinus officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus Harunenud, puitunud juurte alusel puitunud vartega, igihaljas poolpõõsas. Looduslikul kasvukohal kuni 2m kõrgune põõsas, põhjapoolsetel aladel jääb palju väiksemaks ega ole piisavalt külmakindel. Lehed sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. Lisaks sisaldab taim rögalahtistavaid saponiine, park- ja mõruaineid. VARS alusel puitunud vars, igihaljas poolpõõsas. LEHT nõeljas (lineaarne), kuni 0,5 cm laiune, alt hallikarvane. Leheservad on allakäändunud, lehekaenaldes kasvavad lehistunud lühivõrsed. Lehed aromaatse ja iseloomuliku tugeva lõhnaga, sisaldavad palju eeterlikku õli, mille peamiseks komponendiks on kamper. ÕIS violetjassinakad, roosad või valkjad väikesed õied on lehekaenaldes. Õitseb maist juulini. SEEMNED Seemned vajavad idanemiseks vähemalt 20 soojakraadi ja 3-4 nädalat.
(enamuspuuliigiti metsade pindalast), teisel kohal on kask – 29,5 %; ja kolmandal kohal kuusk – 18,8%. Hall-lepikute osakaal meie metsade koosseisust on 9%, haab ja sanglepp moodustavad vastavalt 6 % ja 3,7% (Aastaraamat Mets 2017). Viimase poolsajandi jooksul on okaspuude (kuuse, männi) osatähtsus vähenenud ja lehtpuude (haab, kask, lepad) osatähtsus suurenenud. Eriti drastiline on olnud hall-lepikute osakaalu suurenemine (1988. a. moodustasid hall-lepikud 4,5% ja 2016. a. 9% puistute koosseisust). Männikute osatähtsus on vähenenud ca 0,4% e. keskmiselt 3000 ha aastas. Samal ajal on aga kõikide nimetatud puuliikide puistute pind absoluutarvuliselt suurenenud. Näiteks kui ca 50 a.
Lehed soomusjad, pealt helerohelised valgete laikudega, mis moodustavad liblikatiibade kuju. Käbid ümarad, alla 1 cm. Kasutatakse haljastuses. 19. Perekond kadakas ja harilik kadakas Perekond kadakas: Igihaljad ühe- või kahekojalised puud või põõsad. Lehed kas okka- või soomusekujulised. Viljad on lihakate soomustega marikäbid, mille valmimiseks kulub 1 või 2 aastat. Puit pruun, tugev ja sitke, aromaatne. Ei sisalda vaigukäike. Perekonnas 50 liiki (harilik, sabiina). Levinud Euraasias ja Põhja- Ameerikas. Puitu kasutatakse mööbli, muusikariistade ja suveniiride valmistamiseks, marju meditsiinis, viina- ja õlletööstuses, kulinaarias. Harilik kadakas: Juniperus communis Areaal väga suur, Euraasia kesk- ja põhjaosas ning Põhja-Ameerikas. Kodumaine liik. 1-3m kõrgune põõsas või 8-10m kõrgune puu. Väga külmakindel, mullastiku suhtes vähenõudlik, varju- ja äärmuslikke temperatuure taluv. Okkad 1-2cm, teravad. Käbi ümmargune
Haralist ploomipuud ehk alõtšat (ladina k. Prunus cerasifera) kasvatatakse hekina ja kasutatakse ploomipuu pookealusena. Ameerika ploomipuud (ladina k. Prunus americana) kasutatakse ploomisortide aretamisel. Ploomipuu perekonda kuuluvad ka aprikoosipuu, laukapuu (looduskaitse II kategooria), loorberkirsipuu, mandlipuu, toomingas ja virsikupuu (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu). Teise käsitluse järgi on ploomipuu heitlehiste puude ja põõsaste alamperekond ploomipuu perekonnast. Euraasias ja Põhja-Ameerikas umbes 35 liiki. Alamperekonnas on kolm sektsiooni: pärisploomipuu, kirsiploomipuu ja aprikoosipuu. Võrsed asteldega või ilma, lehed jagunematud. Valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena (Eesti Entsüklopeedia. Ploomipuu). Ploomipuud kasvavad kõige paremini parasniiskel, lubjarikkal ja haritud pinnasel. Eelistavad päikesepaistelist ning tuulte eest varjatud kasvukohta. 1 aasta enne istutamist tuleks maale anda
Enamasti vabalt kasvavaid okaspuid ja põõsaid pole vaja lõigata. Eemaldamist vajavad just talvekahjustused, kuivanud oksad ning kuuskede puhul ka kaksiklatv (Harju leht). 3.3. Taxus Jugapuu 3.3.1. Kirjeldus Jugapuuliste (Taxaceae) sugukonda kuulub 5 perekonda, jugapuu perekonnas (Taxus) on 8 liiki puid Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Euroopas levib harilik jugapuu (Taxus baccata). Jugapuud pärinevad tertsiaarajastu põhja-poolkeralt ja on ühed vanimad puuliigid Euraasias. Enamik jugapuudest on kahe-, harvem ühekojalised. Harilik jugapuu levib Euroopas looduslikult Iirimaa ja Pürenee poolsaare lääneosast kuni Mandri-Eesti lääneosani, areaali kaguosa ulatub Aasiasse ning Põhja-Aafrika loodeossa (Laas 2004). Hariliku jugapuu loodusliku genofondi säilitamiseks on moodustatud kaitsealasid kogu Euroopas (Eesti üks esimesi metsakaitsealasid Hiiumaal Tahkunas, 1925). Eestis kasvab
vegetatsiooniperioodi jooksul: juuni lõpul ja augusti keskel. – Saaki kogutakse päikesepaistelise ilmaga. – Taimed kuivatatakse temperatuuril alla 40 °C. Saagi kogumine 2. AED-LIIVATEE ehk TÜÜMIAN ● Lad. Thymus vulgaris ● Lad. k. “thymus”, = hing Botaaniline iseloomustus ● Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond, mitmeaastane poolpõõsas. Botaaniline iseloomustus ● Vars puitunud, püstine või tõusev, harunev. ● Lehed väikesed, lineaalsed, servad sissepoole käändunud. ● Õied lillad kuni roosad. ● Õitseb juunist augustini. Ajaloost – Liivateed on mainitud juba 5. saj eKr sumerlaste poolt. – Oli tuntud egiptlastel (kasutati balsameerimisel). – Rooma sõdurid kasutasid liivateevanne enne lahinguid jõusaamiseks. – Keskajal kuulus pühade taimede hulka,
Taime välislaadi kirjeldus: rohttaim, juurega, massiivne Lehed: nahkjad, suured, kuni 35 cm pikkused, läikivad, ümar-munajad, koondunud juurelähedasse rosetti. Kevadel ja sügisel sirelililla-punaka tooniga Õied või õisikud: Õied kellukjad, kuni 1 cm läbimõõduga, sirelilillad-roosakad, koondunud tihedasse, tipmisesse, kohevasse pöörisõisikusse, mille pikkus on 10-15 cm Õitsemine: aprilli lõpust 40-50 päeva Liigi eritunnused: Risoom maapealne, paks, roomav, kaetud vanade kuivanud lehetuppedega, millede kaenaldest väljuvad rohkearvulised lisajuured. Ei meeldi tigudele - kasutatakse aias tigude eemalepeletamiseks Kasvukoha nõuded: külmakindel, kohanemisvõimeline, päikseline-poolvarjuline kasvukoht, meeldib viljakas, vett hästi läbilaskev parasniiske pinnas Kasutamine haljastuses: pargid, kalmistud, aiad, sobib ka kiviktaimlasse Joonis 12. Kaheleheline bergeenia (http://www.kolumbus
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kadi Mõttus Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines 'ilutaimede kasutamine' Tartu 2011 SISUKORD SISUKORD...................................................................................................................................... 2 TAIMERÜHMADE JAOTUS......................................................................................................... 9 SIBERI KONTPUU....................................................................................................................... 11 Lühiiseloomustus........................................................................................................................11 Hooldus isekülvil või levimisel..................................................................................................11 Kasutus ja lõikamine..........................................................
1 Juurestik Joonis 1 Maasikas on rohtne maa-aluse varrega risoomiga püsik. Noor juurdunud maasikataim koosneb hästi harunenud narmasjuurestikust, juurekaelast ja sellel asetsevast lehekodarikust lühivõsust.(Joonis 1). Risoom võimaldab maasikal kui rohtsel taimel üle elada karmid talved. Ühtlasi säilitab maasikas risoomis vegetatsiooni vältel kogutud varuaineid, mille varal ta alustab kevadel varakult kasvu. Risoom kujuneb välja järgmisel aastal pärast istiku istutamist. Risoom lõppeb mulla pinnal lehekodarikuga lühivõsuga. 7 Iga risoomiharu lõpeb ladva ehk terminaalpungaga, millest areneb õisikuvars õisikuga, mis pärast saagiaega sureb. Risoomi kasvu jätkavad üha uued külgharud. Seejuures risoom ülemisest osast kasvab, alumisest, vanemast osast aga alatasa kõduneb. Risoomil võivad uued harud areneda sama aasta pungadest, talvitunud pungadest või ka uinuvatest pungadest vanadel risoomidel.
· Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: · klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; · säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; · veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); · õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). · Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. · Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. · Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem · Ehitus
Kärbseseened varieeruvad sageli üpris palju ja vähimagi kahtlusetekkides on targem seen korjamata jätta (Hanso jt. 2000). 1.2.1 Punane kärbseseen Punane kärbseseen ( Amanita muscaria ) on väga hästi nähtav ja rabavalt kaunis seen, kelle värvitoonid ulatuvad kollasest punase toonini. Täiskasvanuna on kä kübar tavaliselt umbes 12 cm diameetriga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi
Ülesanded: Funktsioonide järgi jaotatakse: klorenhüüm e assimilatsioonipõhikude > fotosüntees; säilituspõhikude > säilitatakse varuaineid; veesäilituskude > säilitatakse vett (kõrbetaimedel); õhusäilituskude (aerenhüüm) > säilitatakse õhku (veetaimedel). Paiknemine Põhikoed moodustavad valdava osa taime kehast (valdavalt parenhüümsed rakud). Lehed, vars. Assimilatsioonipõhikude e klorenhüüm: asub lehes või varre esikoores; põhiülesandeks on fotosüntees. Rakud on vakuoolide- ja kloroplastiderohked, piklikud rakud moodustavad sammaskoe. Sageli esineb palju rakuvaheruume, mistõttu eristatakse ka kobekude. Säilituspõhikude: ülesandeks on varuainete (tärklis, lahustunud suhkrud jne) säilitamine. Kattekude Maapealne kattekude: epiderm; maa-alune kattekude: epibleem Ehitus
Muraka soostiku loodus on üldjoontes ürgne ja inimeste poolt suhteliselt puutumata [] Taimestik Veerand soostikku katab madalsoo taimestik, siirdesoo oma osatähtsus on umbes 13% ja ülejäänud osa on rabataimestiku all. Umbes 35% ulatuses on soostik kaetud hõredama või tihedama puurindega, mujal on soo üldiselt lage. Muraka raba põhjaosas on levinud valdavalt väheõiene tarn (levib hästi liigvee tõttu, kuna Muraka raba äravoolutingimused on väga halvad), mis mujal Eestis on haruldane. Eriti huvitav on aga sealne soosaarte taimestik. Idaosa ,,saared" on suhteliselt liigivaesed (seal levivad palu- ja laanemetsad). Muraka soostikus leidub Eesti üks haruldasemaid metsaorhideesid pisikäpp. Lopsakat ürgmetsa kohtab Muraka- Ratva vahelistel saartel, eriti on seda näha Heinassaarel, kus kasvab hammasjuur, nõiakold ning lisaks mitmeid haruldasi seeneliike. Lisaks leidub veel seal mitmeid teisi kaitsealuseid
Hapu oblikas Tugevast sammasjuurest Oblika lehed on rohelised, Hapuoblika lehed sobivad kasvab välja kodarik nooljate, varasuvel ilmub väikestest toorelt või keedetult terveservaliste, veidi lihakate punakatest õitest pikk suppidesse ja salatitesse. lehtedega. Ülaosast harunev pöörisõisik. Vene köögis tehakse vars kasvab 30-100cm oblikatest pirukatäidist. kõrguseks. Oblikalehtedega saab pehmendada liha ning neid võib kasutada marineerides sidruni või äädika asemel.
Vältida tuleb booripuudust nädalat Lehtkapsas 2-aastane Külmakindel (kuni -15° ) Kasvab lahjematel muldadel Etteistutamine Kui pinnas on kuiv, tuleb Kapsa lehti võib kasutada Vars ei moodusta pead Talub suvel kuumust Istutatakse mai lõpus või kasta juba poole suve pealt Varre pikkus sõltub sordist Sarnaneb teiste kapsastega juuni algul (istikud siis 40 Kui vähe vett, alumised Enne püsivate külmade
Ümberpookimiseks valitakse võraharud, mis on ühtlaselt arenenud ja terved. 15 HARILIK PLOOMIPUU (Prunus domestica) Joonis 4. Ploomipuu. http://ak.rapina.ee/jaan/pk/victor-t.jpg Iseloomustus Harilik ploomipuu ehk aed-ploomipuu (Prunus domestica) on roosõieliste sugukonda toompuu perekonda kuuluv viljapuu. Harilik ploomipuu on levinud Euraasias, Põhja- Ameerikas ning Põhja- ja Lõuna-Aafrikas. Aed-ploomipuu hõlmab enamusse aedades kasvatatavatest ploomisortidest. Tänapäeval tuntakse maailmas üle 2000 ploomisordi. Ploomipuu õitseb hiliskevadel. Ta on meetaim. Õitseajal suudavad mesilased 1 ha ploomipuumetsalt korjata kuni 10 kg mett. Ploomid sisaldavad hulgaliselt vitamiine ja mineraalaineid. A-vitamiini on eriti palju tumedates viljades. Puu kõrgus on tavaliselt 6 – 12 meetrit, kuid on ka kääbussorte
mõõtmistulemuste alusel tehakse üldistused ka neid kandvate okste kuivamise. teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka Kõige levinum puuliik Eestis on mänd 31% Valgusnõudlikel puuliikidel (kask,lehis, mänd) kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad II kohal on kask 31% toimub see kiiremini kui varjusallivatel liikidel kuused. Ülarinde III kohal kuusk - 18% (kuusk, nulg). Lõpukskuivanud oksad kõdunevad, eraldamiseks peab selle täius olema vähemalt hall lepp 9% langevad maha ja moodustub oksavaba tüve Järelkasv - noor metsapõlvkond, mis võib haab 6% laasumine
7 KÄRBSESEENED Punane kärbseseen Punane kärbseseen ( Amanita muscaria ) on väga hästi nähtav ja rabavalt kaunis seen, kelle värvitoonid ulatuvad kollasest punase toonini. Täiskasvanuna on kärbseseene kübar tavaliselt umbes 12 cm diameetriga iseloomulikku veripunast värvi (eaga muutub kollakamaks). Kübar on kaetud valkjate kuni kollakate eemalduvate täpikestega. Vars on valge, umbes 5-20 cm pikkune, vart ümbritseb sakiline krae. Punane kärbseseen kasvab väga erinevates metsades, kuid kõige levinumad elukohad on tal kaasikud, kuusikud, männikud. Teda loetakse küll mürgiseks, kuid punase kärbseseene põhjustatud surmasid tuleb harva ette.. Punasest kärbseseenest on meil palju rohkem kasu kui ainult kärbsepeletajana. Ta kasvab alati koos puudega, eriti just okaspuudega. Seen elab maa sees, mullas, mis on täis imepeeni seeneniidikesi
hooli. Tuntumatest taimedest on vihmale, õhuniiskusele ja öisele jahedusele vastupidavad kaunis kukehari, paljud sügisel õitsevad astrid, kuldvitsad, päevakübarad ja mitmed suvelilled. Suvelilledest on sügisel kaua õierohked suuterad, tiiviklilled, laiuv salvei, karvane päevakübar, hall salvei, kosmos, päevalill, lutiklill, mungalill jt. Sügislilled pakuvad silmailu lumeni! Lasteaialaps võiks ära tunda lille erinevad osad juur, vars, leht ja õis. Minu arvates võiks laps sügislilledest tunda ära astrid, gladioolid, saialilled, lõvilõua ja krüsanteemi. Oma õpimapis toongi põhjalikumalt välja need 5 lilleliiki, nende tähtsamad tunnused ja omadused. Veel toon ainevaldkonniti välja erinevaid tegevusi ja mõtteid sügislillede õpetamiseks lastele. 1. SÜGISLILLED 1.1 Aster
2. Samblad. Iseloomustus, välisehitus, mitmekesisus (näiteid liikidest). Suuremal osal sammaldel kinnituvad varrele väikesed lihtsa ehitusega lehed, mis tavaliselt koosnevad vaid ühest rakukihist. Juuri sammaldel pole, neil on risoidid (niitjad väljakasved varre alumises osas). Risoididega kinnitub taim kasvupinnale (puukoorele, kividele, mulda) ja imab sealt vett ja selles lahustunud mineraalaineid. Risoidid ei suuda taime piisavalt veega varustada, mistõttu teevad seda lehed ja vars. Läbi õhukeste lehtede pääseb vesi kergesti taime. Sammalde siseehitus on lihtne. Samblad on õrnad ja madala kasvuga, sest neil pole puitunud rakukesti ega juhtsooni, mis aineid edasi edasi juhiks. Näited: helvik (maksasammal), harilik karusammal, palusammal. 0 3. Sõnajalgtaimed. Kl. Kidad (osjad), kl. pärisraikad (kollad ja lahnarohud), kl. keerdlehikud (sõnajalad ja võtmeheinad) – välisehitus, näited liikidest.
pole kõik õie osad normaalselt arenenud. Arusaadavalt tekib mõte, et mingeid korralikke seemneid sellistest õitest ei tule. Kuid siin juhib jänesekapsas meid eksiteele. Need õied tolmeldavad end ise ja keeruliste mehhanismide abil arenevad neis lõpuks täiesti idanemisvõimelised normaalse välimusega seemned. Seemnetega paljunemine ei ole jänesekapsal siiski peamine. Kui taim ettevaatlikult mullast üles tõmmata, siis näeme, et tal on all lihakate soomustega kaetud risoom, mille külge kinnituvad veel harunevad juured. Risoomi abil laiendabki jänesekapsas end igas suunas. Lihakad soomused on aga varuainete säilituspaigaks, et kevadel kiiresti kasvama hakata. Maapealset vart harilikul jänesekapsal polegi. Veidi ka jänesekapsa söömisest. Tema hapukat maitset on tundnud ilmselt igaüks. Nii salatit kui suppi võib valmistada igast jänesekapsa maapealsest osast, kuid vitamiin C poolest on eriti rikkad tema lehed. Harilik laanik
Lehtede kaudu toimub ka taimest vee aurumine (transpiratsioon). Leht koosneb lehelabast ja leherootsust. Õied, viljad ja lehed kinnituvad varrele. Varres olevates juhtkudedes toimub ainete transport taime ühest osast teise.Vart koos lehtedega nimetatakse võsuks. Võsul paiknevad ladvapung ja külgpungad. Ladvapungast kasvab võsu pikemaks ja külgpungadest moodustuvad külgharud. Mõnedel taimedel on lisaks juurtele ka risoom ehk maa-alune võsu.Vett ja toitaineid hangivad õistaimed juurtega. Need on olulised ka taime kinnitumisel pinnasesse. Sõnajalgtaimed: paljunemisorgan- eos ja gametangium. Sõnajalgadel on tavaliselt suured liht- või liitsulgjad lehed. Lehe mõlemal küljel võivad esineda õhulõhed. Leherootsul on sageli kilejad pruunikad sõkalsoomused. Lehe alumisel küljel on sageli näha eoskuhjasid. Need koosnevad eoslatest, mida enamasti katab loor. Eoslate
Puistus domineerib enamasti sanglepp. Mättavahedes kasvab madalsoo- ja lodutaimi, lohkudes ka vee- ja kaldataimi (hundinui, kollane võhumõõk). Kõige rohkem lodumetsi on säilinud Emajõe ülemjooksul ja Narva veehoidla naabruses. Madalsoometsad kasvavad keskmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel, mille toitaineterikkus on küllaltki kõrge. Iseloomulik on kestev kõrge veeseis. Puurindes valitseb viletsakasvuline sookask, põõsarindes pajud ja madal kask, Lääne-Eestis ka porss. Rohustus leidub rohkesti tarnu, sookastikut, soopihla ja ubalehte. Suhteliselt rohkem on madalsoometsi Kesk-Eestis. Siirdesoometsad on nii ajaliselt kui ruumiliselt üleminekulise iseloomuga vaheaste madalsoo- ja rabametsa vahel. Madalates lohkudes säilib kaua madalsootaimestik, samas kõrval kujunevatel rabamätastel leidub rabakooslust sookailu, sinika, tupp-villpea ja murakaga. Sookaske hakkab asendama kõveratüveline rabamänd.
liigse pehmuse ja vähese vastupidavuse tõttu, on pälvinud sootuks teistsugust 11 tähelepanu. Just sobimatus vastupidavust nõudvate esemete valmistamiseks oli praktilise maarahva silmis selleks kaalukaks argumendiks, et lepaga tähistada midagi kehva, viletsat, üldse negatiivset. Lepa üks nimetusi on seatamm. Juba eestäiend sea-viitab asjaolule, et tegemist pole kvaliteetse puuga. Ei ole kaitsealune liik. 6. Arukask (Betula pendula) Rahvakeeles kõiv ,arukõiv, maarjakask, raudkask, õmmik Kask on meil hästi teada lehtpuu, vähenõudlik ja visa. Nähtavasti tema atraktiivne väljanägemine valge pealiskihiline koor, erkrohelised lõhnavad lehed kevadel ja kuldsed sügisel, nõtked oksad on inimestel tekitanud kasega assotsiatiivse sideme ja temast on aegade jooksul saanud meie taluõuede armastatud puu
annaabi.ee 
