Klassitsismi mõisted (0)

Mõisted
Classicus – ladina keeles „esmaklassiline“, „parim“, millest sai nime kunstivool 18.-19. sajandil
Eelklassitsism – nö üleminekuaeg barokilt klassitsismile ajavahemikul 1720-1760
Varaklassitsism – (klassikalise) muusika preiood, mille jooksul vormid ja žanrid jõudsid oma kunstilise küpsuseni, ajavahemikul 1760-1780
klassitsismi kõrgaeg – (klassikalise) stiili kõrgaeg, aastatel 1780-1810, millal kolm Viini klassikut lõid oma suurimad teoseid
valgustusajastu – mõttevool, mis mõjutas suurelt ka klassitsismi
Rousseau – üks suurimaid prantsuse valgustusajastu filosoofe, kelle õpetuse järgi on tähtsaim loomulikus ja looduslikkus
Voltaire – üks valgustusjastu suurimaid prantsuse filosoofe, mässumeelne kirjanik ja ajaloolane , kes elas lõpuaastatel Šveitsis paguluses.
Suur Prantsuse revolutsioon – 18. sajandi lõpus tervet Euroopat raputanud sündmus, mis mõjutas suuresti tollast mõtlemisviisi. Ühes riigis asendus monarhia demokraatiaga
Viini kongress – 1814 aastal, peale Napoleni sõdasid toimunud esimene diplomaatiline Euroopa riikide kohtumine , kus jagati ümber Euroopa senised piirid.
sonaaditsükkel sümfooniaorkestrile.
Klaveritrio- instrumentaalansamblikoosseis, mis koosneb viiulist, tšellost ja klaverist.
Keelpillikvartett - instrumentaalansamblikoosseis, mis koosneb esimesest ja teisest viiulist, aldist( vioola ) ja tšellost. Koosseis sai populaarseks 18. sajandil. Muusikažanr ja muusikavorm, mille koosseis esitab sonaaditsükli. See žanr oli väga oluline Haydni jaoks.
Kontsert- Mitmeosaline sonaadivormis teos soolopillile ja orkestrile. Kuulsaima näite on kirjutanud Bach . Kui varem oli see teos mõeldud õukonnale, siis klassitsismi ajal hakati seda mängima laiale avalikkusele. Hakati ka nende puhul rohkem tähelepanu pöörama muusikale, selle sisule ja väljenduslikkusele.
Süit- Mitmeosaline teos, mis koosneb sisuliselt ühendatud väiksematest paladest.
Sonaat- Sonaaditsükli alusel loodud teos ühele või kahele pillile. 4-osaline. Võib olla erandeid viiuli samalaadsete vormide puhul, kus on klaverisaade.
Oratoorium - Vaimuliku sisuga vokaal -instrumentaalne suurteos koorile, vokaalsolistidele ja orkestrile. Näiteks Haydni „Tobia tagasitulek“, Mozarti „Kahetsev Taavet“ ja Beethoveni „ Kristus õlimäel“
Opera buffa – Koomilise sisuga ooper , koomilised tegelased. Tegelased on madalast seisusest, käitumine ja lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Aristokraatlikule ooperile vastanduv mängulaad. Ilmalikud ja reaalsed teemad. Näiteks Giovanni Battista Pengolesi „Teenia-käskijanna“.
Opera seria - Valitses 18. sajandi alguses Euroopas. Itaalia tõsine ooper . Žanri väljapaistvaim helilooja Händel. Näide Gay ja Pepuschi „Kerjuse ooper“, mis pani aluse inglise laulumängule. Tegelased kreeka mütoloogiast või ka näiteks Truudus ja Meelekindlus. Laval kõrgete eetiliste väärtuste allegooriad. Väärtuste konflikt.
Koor – Glucki ooperireformi järel muutus ta osatähtsus 18. sajandi teisel poolel.
Ballett - Glucki ooperireformi järel muutus ta osatähtsus 18. sajand.
Avamäng – 1-osaline sonaadivormis teos sümfooniaorkestrile, mille alus on kirjanduslik teema. Glucki ooperireformis muutusid nad väga ulatuslikeks ning draama vahetuks osaks, hiljem said nad terve ooperi programmiliseks kokkuvõtteks.
Klassikaline orkester – Orkester, mis kujunes Manheimis 18. sajandil. Koosnes neljahäälsest keelpillirühmast, puhkpillirühmast, vaskpillidest kasutati trompeteid ja metsasarvi, löökpillidest timpaneid.
Divertisment – Meelelahutuslik tsüklilike orkestriteos 18. sajandil.
Rapsoodia – Instrumentaalmuusika žanr, mis on üheosaline vabavormiline heliteos , mis tavaliselt põhineb rahvaviisidel
Ekspostisoon – Algab peateemaga peahelistikus. Tavaliselt on see jõuline, energiline ja mehine teema. Peateemale järgneb sidepartii, mis viib uude helistikku (tavaliselt dominant -helistikku). Kõrvalteema kõlab dominanthelistikus. See on enamasti laulvam ja lüürilisem kui peateema . Ekspositsiooni lõpetab dominanthelistikku kinnitav lõpupartii. Sonaadivormi 1. osa, milles esitatakse teemad.
Töötlus – Sonaadivormi püsimatu helistikuga ja vastavalt pingestatum keskosa. Sonaadivormi kõige pingelisem osa, mida iseloomustavad helistike vaheldumised. Siin kasutatakse ekspositsioonis kõlanud teemade iseloomulikke motiive ja nende vastandamist või põimumist.
Repriis – Heliteose algmaterjali kordav vormiosa. Ekspositsiooni kordus, kus nii pea- kui ka kõrvalteema on peahelistikus. Sonaadivorm võib alata sissejuhatusega, lõpus on sageli kooda ( coda it.k.- saba). See on lühike lõpuosa, mis kinnitab peahelistikku.
Flöödiõpik – Johann Joachim Quartz kirjutas selle õpiku 1752. aastal, mis oli esimene selletaoline õpik.
Klaveriõpik – Bach kirjutas selle õpiku 1753. aastal, mis oli esimene selletaoline õpik.
Viiuliõpik – Mozart kirjutas selle õpiku 1756. aastal, mis oli esimene selletaoline õpik.
Flööt – Puupuhkpillirühma kuuluv pill, mis oli ka esindatud klassikalises orkestris ; Quartzi lemmikpill .
Klarnet – Puupuhkpillirühma kuuluv pill, mis oli ka esindatud klassikalises orkestris.
Oboe- Puupuhkpillirühma kuuluv pill, mis oli ka esindatud klassikalises orkestris
Tšello – Neljahäälsesse keelpillirühma kuuluv pill, mis oli esindatud klassikalises orkestris. Oli ka esindatud keelpillikvartetis.
Klaver – Bachi üks lemmikpill ning kirjutas ka selle pilli kohta õpiku. Kuulus klaveritriosse või klaverikvintettidesse. Mozart oli selle pilli uuendaja , sest ta püüdis oma teoses „ Romanss “ välja arendada parema käe tehnikat .
Klavessiin – Klahvkeelpill , mille kõla on pinisev ja kustub kiirelt. Kõrgaeg baroki – ja klassitsismiajastul.
Ilmalik muusika – Klassitsismi ajastul hakkas vaimulik muusika oma tähtsust kaotama
Heliloojad
Joseph Haydn – üks kolmest Viini klasskust, klassikalise stiili esimene suur meister. Tema looming hõlmab kõiki žanreid, kuid tuntumad neist on oratoorium „Aastaajad“ ja sümfoonia „Üllatussümfoonia“ Tema pani keelpillikvartettile aluse. (1732-1802)
Wolfgang Amadeus Mozart – lääne muusikaajaloo üks säravaimaid andeid, imelaps, kes juba kuue aastasena esines keisrinna ees omaloodud klaveripaladega. Kuulsamad teosed on ooperid „Figaro pulm“, „Don Giovanni“ ja „Võluflööt“(rahvusliku ooperi rajaja), sümfoonia nr 40 G- moll ja serenaad „Väike öömuusika“. Kuulsaim kolmest Viini klassikust (1756-1791)
Ludwig van Beethoven – viimane kolmest Viini klassikust, kes on tuntud just oma mässulise meele poolest. Ta on loonud kokku 9 sümfooniat, neist kuulsaid on tema V sümfoonia. IX sümfoonia viies osa „Ood rõõmule“ Schillerile teksti on Eli hümn. Jäi elus lõpus kurdiks ning hakkas viimasel aastatel viljelema romantistlikku muusikat. (1770-1827)
Gluck – saksa helilooja, ooperi reformija. On teinud koostööd luuletaja ja libretisti Calzabigiga. Nende koostööst kuulsaimad teosed on oopeird „Orpheus ja Euydike“ ja „Alceste“. Tema tööd mõjutasid suuresti ka prantsuse ooperit. (1714-1787)
(Carl Philipp Emanuel) Bach – ühe sakslasest barokiaegse suurmeistri poeg, kes oli ka tuntud klavessiinimängija ja kuulsa klaveriõpu autor. (1714-1788)
Schubert – Beethoveni kaasaegne, romantismi alusepanija(1797-1828)
Porpora – Viini kuulus ooperihelilooja ja lauluõpetaja, kelle käes Haydn õppis muusikat olles ühtlasi ka tema toapoiss . (1686-1768)
Teosed
„Võluflööt“ – Mozarti viimane ooper, esimene rahvuslik ooper(saksakeelne, mitte itaalia keelne nagu senised ooperid). Muinasjutuline lugu kurjast öökuningannast ja targast ja õiglasest valitsejast.
„Figaro pulm“ – Mozarti opera buffa, libretist da Ponte . Koomiline ja irooniline ooper ülikutest ja nende teenritest.
„Don Giovanni“ – Mozarti ooper, libretist da Ponte. Ühendab endas nii opera seriat kui ka opera buffat. Lugu küünilisest võrgutajast Don Giovannist(=Don Juan , Don Quijote ) 
40. sümfoonia, g-moll (libreto)