vahekorras 3:1:1 ehk 75 ml etüülatsetaati, 25 ml vett ja 25 ml 25% NH 3 vesilahust. 28.03.13 M. P. Füüsikalise ja kolloidkeemia laboriprotokoll Töö käik: Kõige esimesena valmistati kapillaarid. Selleks kasutati põletit ning klaastorusid. Klaastoru kuumutati põleti leegis ning siis Töö number 1. Segude lahutamine ja identifitseerimine venitati pikaks. Klaastoru laiemad osad viiliti küljest ning peenemad kromatograafilisel meetodil. osad jaotati umbes 10 cm pikkusteks osadeks.. Teiseks valmistati ette
Tavaliselt peetakse röntgenkiirguse avastajaks saksa füüsikut Wilhelm Röntgenit, sest ta oli üks esimesi, kes seda efekti põhjalikumalt uuris. Siiski oli seda enne Röntgenit täheldanud serbia leiutaja Nikola Tesla. Röntgen ise nimetas röntgenkiirgust x-kiirguseks, mis on tänapäevani kasutusel paljudes keeltes, sealhulgas saksa keeles, Röntgeni emakeeles. Röntgenkiirgus avastati katsetes Crookesi toruga, mille konstrueeris umbes 1870 inglise füüsik William Crookes. See on klaastoru, kus katoodi ja anoodi vahele rakendatakse kõrge pinge, et siis jälgida gaaslahendust. Tugevas väljas kiirendatakse elektrone suure energiani ja kui need tabavad anoodi või seadme korpust, tekkib kõrvalefektina röntgenkiirgus. Röntgenkiirgusega kaasnevaid efekte märkasid juba tookordsed teadlased. Näiteks märkasid mitmed teadlased sõltumatult, et läheduses olnud fotoplaatidele tekkisid varjud. Röntgenkiirguse lainepikkus Suurusjärk meetrites Väljakirjutatult Väärtus
aega eralduvat gaasi. Seejärel süütame pirru ja asetame katseklaasi suudme juurde. Kirjeldame toimunut. Kirjutame reaktsioonivõrrandid. Katse tulemus: Toimub väike plahvatus. Analüüs: Tsingi reageerimisel vesinikkloriidhappega eraldub vesinik, mis on kergesti süttiv gaas ja seega toimubki väike plahvatus. Reaktsiooni võrrandid: Katse 4. Aluse reageerimine oksiidiga Katsevahendid: 2 keeduklaasi, tahket Ca(OH) , vett, lehter filterpaber, klaaspulk, klaastoru, statiiv. Katse kirjeldus: 1) Panime keeduklaasi tahket Ca(OH) ja lisame sellele veidi vett. Segame klaaspulgaga. Selgitame, kuidas nimetatakse saadud lahust. 2) Paneme kokku filtrimisseade. Setititame saadud lahust ja filtreerime. Anname saadud filtraadile nimetuse. 3) Võtame klaastoru ja puhume ettevaatlikult läbi selle väljahingatavat õhku sellesse lahusesse.Kirjeldame, mida märkame. Kirjutame ka reaktsioonivõrrandid toimunu kohta.
Areomeetri näit näitab täpselt ära lahuse tiheduse. Kasutasime keedusoola tiheduse määramiseks. 6. Kui suur on 200 g lahuse ruumala, kui lahuse tihedus on 1,08 g/cm3 ? Kui palju on sellises lahuses lahustunud ainet, kui lahuse massiprotsent on 23 %? [185 ml; 46g] V=m/ρ=200/1,08=185,2 cm3. Lahustunud ainet on: 200·0,23= 46 g 7. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks seda kasutati? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on keemiliste jaotiste ja kraaniga klaastoru. Büreti abil lisatakse lahusesse vedelikku. Kasutatakse tiitrimise eesmärgil. Lugem tuleb võtta ühe tilga täpsusega (0,05 ml). 8. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks seda kasutati? Millega büretti ja pipetti loputatakse? Pipett on klaastoru, mille ühes otsas on kummist pall (kokkupigistamiseks). Kasutatakse nii, et pigistatakse kummist ots kokku, klaasist otsa toru suunatakse vedelikku. Kummi pigistamisel kõrvaltähistatud noolest imes pipett vedelikku enda sisse
Särdamine metalliühendi üleviimine oksiidiks kuumutamisel õhuhapniku juuresolekul 2)keemiline metalli vahetu keemiline reakts. keskkonnas leiduva oksüdeer. kuivade gaasidega kk. Elektrok metalli kokkupuude elektrolüüdilahusega. Rohkem levinud. 3)muudetakse keemilisel reakts vabanev energia elektrienergiaks. Et elekktri saada tuleb oksüdeerumine ja reduts läbi viia eraldi elektroodidel. Ioonide liikumiseks ühendatakse lahused u-kujulise klaastoru abil, milles on elektrolüüdilahus. Mõlemas lahuses on metallpulgad(eri metallist), mis ühendatakse omavahel elektrijuhtmega paigutades ahelasse ka ampermeetri. Kohe kui vooluring on suletud näitab ampelmeeter et olemas on elektrivool. 4)a)N2O5+H2O = 2HNO3 ei ole redoksreakts. b)2Na+2HCl = 2NaCl+H2 Naº 1e = Na¹ reduts H + 1e = H oksüd 5) 4Fe+3O2=2Fe2O3*H2O raud korrodeerub Fe redutseerija O oksüdeerija 6)a) 4Ag+NO3- + 2H2O = 4 Ag0 + O2 + 4HNO3 Ag+ on katoodil
3. Arvutada KOH lahuse molaarne kontsentratsioon, kui 8 ml selle lahuse neutraliseerimiseks kulus 13 ml 0,1245 M HCl lahust. VHCl C M , HCl C M , KOH VKOH = (13/100 * 0,1245) / (8/100) = 2,02 mol/dm³ 5. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on peenike mõõteskaalaga klaastoru, mille ühes otsas on klaaspalliga kummitoru, mis võimaldab büretist vedelikku tilkhaaval välja lasta. Katsetes kasutakse büretti, et määrata võimalikult täpselt, millal on büretist välja lastava aine hulk lahuses selline, mis muudab indikaatorite värvi. Lugem võetakse büretilt 0,05 cm3 täpsusega. 6.Millist karedust nimetatakse üldkareduseks? Karedust, mida arvutatakse Ca2+ ja Mg2+ summaarse kontsentratsiooni järgi, nimetatakse üldkareduseks (ÜK). 7
ahelik inimesi hirmuga õhku hüppas, kui neid läbis elektrivool. Sel loengul kiindus Franklin elektrisse. 1750 aastal pani Benjamin ühe kõrge torni tippu välgu püüdmiseks pika varda, see oli ühendatud maaga. Välk lõigi vardasse. Sellega sai ta kuulsaks piksevarda leiutajana. Peale seda katset tellis ta ühelt oma sõbralt Londonis otsemaid üht-teist katsetamiseks ning sai "meetripikkuse ja rusikajämeduse klaastoru", elektrostaatilise toru siidiga hõõrumiseks. Sellega alustas Benjamin Franklin katseid, mille tagajärjel ta loobus tööst, et end täielikult teaduslikule uurimistööle pühendada. Lõpuks andsidki need tõendi, et hõõrumisega tekitatud sädemed ja välk on üht ja sama liiki elekter. Sellega ta tõestas, et on olemas kahte liiki elektri laenguid - üheainsa elektriliigi ülejääk või puudujääk. Tänu sellele pani ta ka aluse elektrostaatikale. 1752
Tavaliselt peetakse röntgenkiirguse avastajaks saksa füüsikut Wilhelm Röntgenit, sest ta oli üks esimesi, kes seda efekti põhjalikumalt uuris. Siiski oli seda enne Röntgenit täheldanud serbia leiutaja Nikola Tesla. Röntgen ise nimetas röntgenkiirgust x-kiirguseks, mis on tänapäevani kasutusel paljudes keeltes, sealhulgas saksa keeles, Röntgeni emakeeles. Crookesi toru on klaastoru, kus katoodi ja anoodi vahele rakendatakse kõrge pinge, et siis jälgida gaaslahendust. Tugevas väljas kiirendatakse elektrone suure energiani ja kui need tabavad anoodi või seadme korpust, tekkib kõrvalefektina röntgenkiirgus. Röntgenkiirgusega kaasnevaid efekte märkasid juba tookordsed teadlased. Näiteks märkasid mitmed teadlased sõltumatult, et läheduses olnud fotoplaatidele tekkisid varjud.
8. Elavhõbedatermomeeter 9. Baromeeter 10. T-tüüpi(vask-konstantaan) termopaaride gradueerimistabel 11. Vee ja auru termodünaamiliste omaduste tabelid Töö käik Töö algas sellega,et avati auruventiil ja seejärel kondensaadikraan. Kondensaadiraani all oli ämber, kuhu kondensaat tilkus. Radiaatori sees hoiti rõhku 10 kPa . Peale seda kui aur hakkas väljuma kondensaaditorust, reguleeriti kondensaadikraan nii, et kondensaadi tase oleks näha klaastoru keskosas. Temperatuur ühtlustus ja alustati mõõtmisi. Kraanist lasti teise anumasse umbes 1 kilo külma vett ja kaaluti ära. Seejärel vahetati anumad. Pandi kirja õhurõhk ja toatemperatuur. Katse käigus mõõdeti 5 minutiliste intervallidega radiaatori pinna, kondensaadi ja õhu temperatuur. Lõpus kaaluti radiaatori alune nõu. 2 Tabel 8.1.Mõõtmisandmed
Vt = r2h = 3,14*0,92*31= 78,85 cm3 Vastavalt kolonni täitematerjalli iseloomustava teguri k väärtusele leitakse geelimatriksi maht V g k = 0.1 Vg = k*Vt = 0,1* 78,85 = 7, 885 cm3 Geelimatriksi mahust lähtuvalt leiame antud kolonnile iseloomulik maksimaalne elueerimismaht V xmax Vxmax =Vt-Vg = 78.85 7,886 = 70,96 cm3 Kui fraktsioonide mahuks võtta 2 ml, siis peaks kokku saama 71/2=35 fraktsiooni. Kromatografeerimissüsteemi koostamine Kolonni üleosa suletakse korgiga, mida läbib klaastoru. Kolonni hoidva statiivi külge kinnitakse kolonnist kõrgemale eluendi reservuaar ja ühendatakse kolonniga. Kontrollitakse, et reservuaaris oleks küllaldaselt vedelikku. Avades kollondi ja eluendi resesrvuaari vahel oleva kraani ning seejarel kolonni väljavooluava, hakkab vedelik aeglaselt läbi kolonni voolama. Proovide ettevalmistamine ja sisestamine Uuritav segu koosnes kolmest ainest: Dekstraansinine, müoglobiin ja DNP-aspartaat, millest kõik ained on värvilised.
Vastavalt fraktsiooni värvile mõõdetakse tema optiline tihedus kindlal lainepikkusel. Optiline tihedus määrab aine kontsentratsiooni. Väljunud vedelik kogutakse 2ml fraktsioonidena katseklaasidesse, et neid saaks spektromeetriliselt mõõta. Vastavalt fraktsiooni värvile mõõdetakse tema optiline tihedus kindlal lainepikkusel. Optiline tihedus määrab aine kontsentratsiooni. Töö käik Ettevalmistus · Kolonni üleosa suletakse korgiga, mida läbib klaastoru. · Kolonni hoidva statiivi külge kinnitakse kolonnist kõrgemale eluendi reservuaar ja ühendatakse kolonniga. Kontrollitakse, et reservuaaris oleks küllaldaselt vedelikku. · Avades kollondi ja eluendi resesrvuaari vahel oleva kraani ning seejarel kolonni väljavooluava, hakkab vedelik aeglaselt läbi kolonni voolama. Lahuse sisestamine kolonni . · lahuse kolonni sisestamiseks kasutasin süstalt. Süstal täidetakse prooviga ja viiakse
Vt = r2h = 3,14*12*31= 97,34 cm3 Vastavalt kolonni täitematerjalli iseloomustava teguri k väärtusele leitakse geelimatriksi maht Vg k = 0.1 Vg = k*Vt = 0,1* 97,37 = 9,734 cm3 Geelimatriksi mahust lähtuvalt leiame antud kolonnile iseloomulik maksimaalne elueerimismaht Vxmax Vxmax =Vt-Vg = 97.37 9,734 = 87,6= 88 cm3 Kui fraktsioonide mahuks võtta 2 ml, siis peaks kokku saama 88/2=44 fraktsiooni. Kromatografeerimissüsteemi koostamine Kolonni üleosa suletakse korgiga, mida läbib klaastoru. Kolonni hoidva statiivi külge kinnitakse kolonnist kõrgemale eluendi reservuaar ja ühendatakse kolonniga. Kontrollitakse, et reservuaaris oleks küllaldaselt vedelikku. Avades kollondi ja eluendi resesrvuaari vahel oleva kraani ning seejarel kolonni väljavooluava, hakkab vedelik aeglaselt läbi kolonni voolama. Proovide ettevalmistamine ja sisestamine Uuritav segu koosnes kolmest ainest: Dekstraansinine, müoglobiin ja DNP-aspartaat, millest kõik ained on värvilised.
Tööks vajalikud vahendid 1. Keskkütteradiaator 2. Anumad 3. Kaalud 4. Manomeeter 5. Termopaarid 6. Ajamõõtur 7. Millivoltmeeter ja elektrooniline temperatuurimõõtur 8. Elavhõbetermomeeter 9. Baromeeter 10. Termopaaride gradueerimistabel 11. Vee ja veeauru termodünaamiliste omaduste tabelid Katseseade ja tööpõhimõtte kirjeldus 1- radiaator 2- ümberlüliti 3- külmliideste termostaat 4- elavhõbetermomeeter 5- millivoltmeeter 6- kondensaadi nõu 7- kondensaadikraan klaastoru otsas 8- manomeeter 9- termopaarid 10- auruventiil Soojusvahetus auruga köetava keskkütteradiaatori ja ruumi õhu vahel on komplitseeritud protsess, mille määravad samaaegselt soojusjuhtivuse, konvektiivse ja kiirgussoojusülekande tingimused. Soojusläbikandeprotsessi arvutuslikuks iseloomustajaks on soojusülekandetegur k : 1 k= 1 1 W/(m2K),
3 TÖÖ KÄIK Töö alustamiseks asetati ämber kondensaaditoru alla, avati kondensaadikraan ja auruventiil. Jälgides auru rõhku radiaatori ees, reguleeriti kraani ja ventiili nii, et aur siseneks radiaatorisse ülerõhuga 10 kPa. Sellel tasemel hoiti rõhku kogu katse vältel. Kui aur hakkas kondensaaditorust väljuma, siis reguleeriti kondensaadikraani nii, et kondensaadi tase oleks pidevalt näha klaastoru keskosas. Ühtlasi jälgiti radiaatori ribide pinna temperatuure. Kui temperatuurid enam ei muutunud, siis alustati mõõtmisi. Katse vältel mõõdeti 3-minutilise vaheaja järel radiaatori pinna, kondensaadi ja õhu temperatuuri. Katse lõpul eemaldati kondensaadinõu radiaatori alt ja kaaluti. Kondensaadinõu masside vahe katse lõpul ja alguses näitas katse jooksul radiaatorit läbinud ning seal kondenseerunud auru massi. Kuna kuum kondensaat aurustub lahtises anumas intensiivselt,
· Lülitasin sisse vaakumi. · Pesin kristalle veel 2 korda külma lahusega, pesemise ajaks võtsin vaakumi välja. · Panin saadud aine petri tassile kuivama. · Kaalusin aine (eelnevalt oli kaalutud tühi petri tass). · Määrasin sulamistemperatuuri kapilaarmeetodil. · Peenestasin kuiva aine pulbriks. · Täitsin kapillaari tihedalt u 3 mm ulatuses lastes kapilaaril kinnine ots ees läbi klaastoru kukkuda. · Asetasin kapilaari vastavasse apparaati ja umbes 20° enne eeldatavat sulamistemperatuuri tõstin temperatuuri aeglaselt. · Esimene sula tilk ainet tekkis 93,2°C juures ja kogu aine oli sulanud 95,3° juures. · Arvutasin saagise. Arvutused, eksperimendi analüüs, järeldused Ainet algselt: 0,5g Petri tassi kaal: 24,592g Petri tassi kaal koos saadud ainega: 25,013g Saadud aine kaal: 25,013-24,592=0,421g Saagis: 0,5/0,421·100%=84,2%
lahust (sulgevedelik) ning 3...4 tilka 0,5 % - st metüüloranzi lahust. Töö käik Katsetatava kütuse kaalutis asetatakse reaktsioonianumasse 1 (kaalutise täpne kogus määratakse kütusetiigli kaaluvahena enne ja pärast kütuse asetamist reaktsioonianumasse). Kütuse kogus olgu 1 ± 0,1 g, kui (CO2)m 15 % või 0,5 ± 0,1 g, kui (CO2)m 15 %. Kaalumise täpsus 0,0002g. Reaktsioonianum suletakse korgiga, mida läbib klaastoru. Kolmekäiguline kraan 5 ühendab mõõtebüreti atmosfääriga. Mõõtebürett täidetakse sulgevedelikuga kuni 0 jaotuseni, kusjuures nivoopudeli nivoo hoitakse samal kõrgusel vedeliku nivooga mõõtebüretis. Kolmekäigulise kraani 5 kaudu ühendatakse mõõtebürett reaktsionianumaga ja kontrollitakse seadme hermeetilisust. Selleks asetatakse nivoopudel lauale ja jälgitakse nivood mõõtebüretis. Kui see 1 min jooksul ei muutu, siis on süsteem vajalikult hermeetiline.
laiust kapillaari. Klaasi ühtlasemaks sulatamiseks varustada gaasipõleti kalasaba otsikuga. Klaasi sulamine algab, kui leek värvub kollaseks. Kapillaari üks ots kinni sulatada. Kapillaari täitmiseks koputada kapillaari kinni sulatamata otsa uhmris hästi purustatud naatriumtiosulfaadis. Seejärel tuleb kapilaaris olev naatriumtiosulfaat põrutada kapillaari põhja, lastes seda 30cm pikkuses klaastoru 6 korda kukkuda (vajadusel rohkem). Kapillaar kinnitada termomeetri külge (lahtine ots üleval) ning asetada keeduklaasi nii, et vesi ei ulatus kõrgemale poolest kapillaarist, kuna vesi ei tohiks olla kõrgemal poolest kapillaarist (vesi EI TOHI pääseda kapillaari sisse). Keeduklaasi kuumutada ja märkida temperatuur, mil on märgata aine kristallide sulamist. Korduskatset teise kapillaariga alustada 10oC madalamalt, kui aine keemistemperatuur oli.
· Mida tegi kooli direktor, kui nägi Kiilikest, kes sihtis püstoliga tema õepoega ja kordas muudkui:"Sure, koer!" Seda poleks ma küll oma õepojast oodanud. ............................................................................................................................................................................. Kuidas ma rikkusin aukülalise ülikonna Mille tõi Kaur õpilastööde näitusele? Ta tõi kaasa puust lõvi mille suus oli klaastoru ,,Tõstke rõhku," ütles Timohvkin. Miks seda vaja oli? Ja millega see lõppes? Seda oli vaja selleks et vett kõrgemale lasta. See lõppes sellega,et aukülalise ülikond sai märjaks. Kuidas me rikkusime internaadi öörahu · Mille kohta ütles internaadi juhataja poistele, et öörahu rikkumine ning vanainimese ehmatamine? Selle kohta, et ta ei tahtnud poiste seletusi kuulda... Kuidas me soodustasime gripiviiruse levikut
ANORGAANILINE KEEMIA I: LABORATOORSE TÖÖ PROTOKOLL Praktikum II Töö 5: Aine sulamis- ja keemistemperatuuri määramine Katse 1: Naatriumtiosulfaadi sulamistemperatuuri määramine Töö eesmärk: Naatriumtiosulfaadi sulamistemperatuuri määramine ning hinnata aine puhtust Kasutatud töövahendid: Õhukeseseinaline 5-8 mm läbimõõduga klaastoru (kapillaaride valmistamiseks), gaasipõleti, põleti kalasabaotsik, uhmer, paberleheke, klaastoru, termomeeter, keeduklaas, pliit, statiiv Kasutatud reaktiivid: naatriumtiosulfaat Töö käik: Õhukeseseinalisest 5 kuni 8 mm läbimõõduga klaastorust tõmmati kaks 50 mm pikkust ja 1 kuni 2 mm läbimõõduga kapillaari. Klaasi ühtlasemaks sulatamiseks varustati põleti kalasabaotsikuga. Klaasi sulatamine algas, kui gaasipõleti leek värvus naatriumsoolade lendumise tõttu kollaseks. Kapillaari üks ots sulatati kinni. Kapillaari täitmiseks puistati
sagedusest. Lambi helendumise värvus sõltub gaasist lambi sees. Lambi töö madalal sagedusel põhjustab silmade väsimist, kuid suure vooluga töötates väheneb lambi eluiga. Luminofoorlamp on elavhõbe-madalrõhu-gaaslahenduslamp. Elavhõbeda auruga täidetud klaastorus või kolbis tekib elektroodidevahelise elektrivälja mõjul nähtamatu ultraviolettkiirguse emissioon. Klaaskolvi või klaastoru sisepinnal paiknevas luminofoori kihis muundub ultraviolettkiirgus nähtavaks valguseks. Lambist tuleva valguse värvi määrab luminofoori koostis. Elavhõbelamp on gaaslahenduslamp, mida laialdaselt kasutatakse tänavavalgustuses suure valgusvoo pärast. Ksenoonlamp (ka ksenoonkaarlamp) on ksenoon gaasiga kaargaaslahenduslamp. Ksenoonlamp leiutati 1940. aastal Saksamaal. 1951. aastal hakkas Osram neid tootma
Robert Ginter - 142462MLGBII Praktikum II 1 TÖÖ 5: AINE SULAMIS- JA KEEMISTEMPERATUURI MÄÄRAMINE 1.1 KATSE 1: NAATRIUMTIOSULFAADI SULAMISTEMPERATUURI MÄÄRAMINE Töö eesmärk: Leida katse läbi naatriumtiosulfaadi sulamistemperatuur Töövahendid: Kaks klaas kapilaari, gaasipõleti, uhmer, naatriumtiosulfaat, termomeeter, keeduklaas, pliit Töö käik: Gaasipõleti kohal soojendati kaks klaastoru ja tõmmati kaks 50mm pikkust ja 1 kuni 2 mm pikkust kapillaari. Kapilaari ots suleti ja kapillaar täideti paari millimeetri naatriumtiosulfaadiga. Kapilaar kinnitati termomeetri külge ja asetati koos termomeetriga veega täidetud keeduklaasi, nii et vesi ei pääseks kapilaari sisse. Keeduklaasi soojendati pliidil, kuni oli märgata aine sulamist. Sulamistemperatuur pandi kirja ja korrati katset – see kord alustati vee
Valem (lk 113-114) VASTUS: Vedelikusamba rõhk sõltub: *vedelikusamba kõrgusest, *vedeliku tihedusest. Vedelikusamba rõhk = g(g 10)*vedelikusamba kõrgus. Mr.SmartFiles 8. klass Koostatud: 21.05.2011 Kohandatud: 12.01.2012 17. KÜSIMUS: Millest sõltub õhurõhk? Torricelli katse kirjeldus (lk 117-118) VASTUS: Õhurõhk sõltub kõrgusest. Torricelli katse: Torricelli võttis 1 m pikkuse ühest otsast kinnise klaastoru ning täitis selle täielikult elavhõbedaga. Seejärel sulges ta tihedalt toru teise otsa, pööras toru ümber ja asetas selle otsapidi elavhõbedaga täidetud kaussi. Kui Torricelli avas toru otsa, voolas sellest välja ainult osa elavhõbedat. Toru ülemisse otsa tekkis õhutühi ruum. Samba kõrgus jäi 760mm kõrguseks sõltumata toru kallutamisest. Seega normaalõhurõhuks loetakse 760mmHg merepinnal. 18. KÜSIMUS: Arichmedese seadus. Ujumise tingimus. (lk 119-122)
Veendumaks vere sobilikkuses, inkubeeritakse ja tsentrifuugitakse patsiendi vereproov koos doonoriverega. Selleks kulub umbes tund. Vereanalüüse võetakse tavaliselt veenist, lastelt enamasti sõrmest. 4 Laborisõnad: · mikrobioloogia mikroorganismide uurimine organismist võetud eritistest (veri, uriin, röga, mäda); · katsut mõne cm pikkune väikse sõrme jämedune ümara põhja ja korgiga klaastoru, millesse võetakse vereproov; · reagent kindlate omadustega keemiline aine, mis vereseerumiga reageerides muudab mõõdetavaks ühendi, mille vastu huvi tuntakse; · kliiniline vereanalüüs vereanalüüs, mis näitab vere koostises olevate vormelementide muutusi (näit. leukotsüüdid, erütrotsüüdid, trombotsüüdid jne); · biokeemiline vereanalüüs erinevate organite ainevahetuse tulemusena tekkinud
aine kontsentratsioon on kõige kõrgem (graafikul tipule vastav maht). Kromatografeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuaarist ja automaatsest fraktsioonikogurist ehk kollektorist. Kolonni ülaosa on suletud korgiga, mida läbib klaastoru, mis ühendatakse kolonnist kõrgemal aletseva eluendi reservuaariga. Väljavooliukraani avamisel hakkab koheselt eluendi pealevool kolonni täidisele ja fraktsioonikoguri käivitamisel algab automaatne fraktsioonide kogumine. Töö käik: Kolonni iseloomustamine ja ettevalmistamine
Lahustasin NaCl vees ja filtreerisin seda 2 korda. Filtraadi tiheduse kaudu leidsin tabelist lahuse kontsentratsiooni massiprontsentides filtraadi massi ja kontsentratsiooni arvutasin NaCl massi. Nendest andmetest arvutasin NaCl protsendi algsegus. Mis on areomeeter? Milleks ja kuidas kasutatakse areomeetrit? Areomeetriga määratakse lahuse tihedust. Milline vahend on bürett? Kuidas ja milleks seda kasutati? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on keem jaotiste ja kraaniga klaastoru. Kuidas kasutasin? Kasutasin seda vedeliku või gaasi mõõtmiseks. Lugem tuleb võta ühe tilga täpsusega(0,05ml) Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks seda kasutati? Millega büretti ja pipetti loputatakse? Pipett on klaastoru, mille üks ots on kummist. Pigistasin kummist otsa kokku ning panin klaasist otsa vedelikku ning seejärel lasin kummist otsa lahti ja vedelik imendus klaastorusse. Kasutasin seda mahu mõõtmiseks.
Aastal 1882 avastas saksa teadlane Robert Koch mikroskoobi all tuberkuloosi tekitaja-bakteri, mida hakati avastaja järgi kutsuma Kochi kepikeseks. Tehnika ja arstiteaduse ühissaavutuseks oli röntgeniaparaat.Tõuke selle leiutamiseks andis füüsikutele katsed klaastoruga, mis oli mõlemast otsast suletud ja millesse kahe metallvarda abil juhiti elektrivool. Torust õhu välja pumpamisel avastati eriline kiirgus- katoodkiired. Uurides neid kiiri, kattis Wilhem Conrad Röntgen klaastoru musta paberiga. Selgus et toru kiirgab veel teistgi valgust Röntgen hakkas katsetama, millest need kiired läbi suudavad tungida.Kiirte ette jäi käsi ning ekraanile ilmus käe kujutis, kuid nii, et luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad. Röntgeni avastus osutus arstiteaduse jaoks väga tähtsaks. Elekter: 18.saj suurimaid leiutisi oli elekter, mille kasutuselevõtt uue jõuallikana 19. sajandil muutis oluliselt nii majanduselu kui ka inimese teadvust
aeglasemalt ja maksimaalse elueerimismahuga. See on arvväärtuselt lähedane kasutatava kolonni kogumahule. Seega saab protsessi lugeda lõppenuks, kui kolonnist väljunud vedeliku maht võrdub ligikaudu kolonni kogumahuga. Eluaadi fraktsioonides sisladuva aine kontsentratsiooni ja eluaadi mahu vaheline graafiline sõltuvus on kromatogramm. Tüüpiline kromatografeerimissüsteem:kolonn, eluendi reservuaar ja automaatne fraktsioonikogur. Kolonni ülaosa on suletud korgiga, mida läbib klaastoru, mis ühendatakse kolonnist kõrgeval asetseva eluendi reservuaariga siis algab kolonni väljavoolukraani avamisel kohe eluendi kogumine. Meie töös kasutame: klaaskolonn, mis on eelnevalt täidetud pundunud dekstraangeeliga Sephadex. Kolonn on kinnitatud statiivi külge ja selle alumine osa on täidetud klaasvillaga.Täidise kõrgus kolonnides on tavaliselt 25-30 cm, täidise kohal reeglina 3-4 cm paksune vaba eluendi kiht. Eluendi
laviinlahendus kustutada. See toimub automaatselt. Kuna vooluimpulsi tekkimise momendil tekib koormustakistusel R suur pingelang, väheneb anoodi ja katoodi vaheline pinge järsult sedavõrd, et gaasilahendus lakkab. Geigeri Mülleri loendurit kasutatakse peamiselt elektronide ja -kvantide (suure energiaga footonite) registreerimiseks. -kvantide väikese ionisatsioonivõime tõttu ei registreeri loendur neid vahetult. -kvantide kindlakstegemiseks kaetakse klaastoru sisepind ainega, millest -kvandid löövad välja elektrone. Loendur loendab peaaegu kõik temasse tunginud elektronid; gammakvantidest registreerib ta ligikaudu igast sajast vaid ühe. Raskete osakeste (näiteks alfaosakeste) registreerimine on küllalt keerukas, sest raske on teha loendurisse nende osakeste jaoks läbipaistvat õhukest ,,aknakest".[1] Wilsoni kamber Loenduritega saab registreerida vaid osakese läbimineku fakti ja määrata osakese mõningaid karakteristikuid. 1912
Kaev sai valmis, kui pumbaga sellest vett kätte ei saadud. Kõige kummalisem tundus see, et madalast kaevust suutis pump vee välja pumbata, kui aga kaevu sügavus oli enam kui 10 meetrit, siis pump ei töödanud. 1643. aastal pakkus probleemile lahenduse itaaliast pärit füüsik Evengelista Torricelli. Evangelista Torricelli ( 1608- 1647 ) 3. Torricelli katse 1643. aastal võttis E. Torricelli ühe meetri pikkuse ühest otsast kinnise klaastoru ning täitis selle täielikult elavhõbedaga (Hg). Seejärel sulges ta ka tihedalt toru teise otsa, pööras siis toru ümber ja asetas selle otsapidi elavhõbedaga täidetud kaussi. Kui Torricelli avas toru otsa, siis pealtvaatajate üllatuseks voolas ainult osa elavhõbedast torust välja kaussi. Toru ülemisse otsa tekkis õhutühi ruum, mis oli tegelikult täidetud muidugi elavhõbedaaurudega, sest õhk ei saanud sinna minna. Torus oli elavhõbeda sammas 760 millimeetri kõrgune
pöörlema hoopis tühjakspumbatud klaaskera ja suruda hõõrdumise tekitamiseks selle vastu kuiv käsi. Tulemus rabas: kera sisemus helendas nii tugevasti, et selle paistel võinuks lugeda suuri kirjatähti. Hawksbee jätkas eksperimenteerimist. 1709.a. ehitas ta esimese influentselektrimasina ja nimetas sellega tekitatud elektrit influentselektriks. Selles masinas pöörles õhutühi klaasnõu teise, samuti pöörleva anuma sees. Hawksbee hõõrus klaastoru soojendatud paberiga, toru laadus nii tugevasti ja kui talle sõrm lähendati, tühjenes nähtava ning kuuldava sädemega. Hawksbee pumpas torukujulisest klaasnõust õhu välja ja hõõrus klaasi. Nõu sisemus hakkas helendama, eriti sõrme lähedalt, kui ta vedas sõrmega piki klaasi välispinda. Helendus tekkis ka siis, kui Hawksbee tõmbas hõõrutud lahtise klaastoruga mööda õhutühja nõu seina. Selles katses oli tegemist luminofoorlambi kauge eelkäijaga.
Praktika seisukohalt pole aga asi nii. Tõenäoliselt oleksid paljud rahul, kui nad saaksid oma käsutusse mitte täiesti igavese, vaid peaaegu igavese jõumasina, mis suudab liikuda kas või näiteks 1000 aastat. Lühikese inimea kõrval on 1000 aastat pea sama, mis igavik. Niisuguse igiliikuri on inimmõistus juba leiutanud. Selleks on 1903. aastal Strutti poolt väljamõeldud seade, nn. Raadiumkell Õhutühja klaasballooni on kvartsniidi B ( kvarts ei juhi elektrit ) külge riputatud väike klaastoru A, milles on mõni tuhandik grammi raadiumisoola. Toru otsa on kinnitatud kaks kuldlehekest nagu elektroskoobiski. Teatavasti kiirgab raadium kolme liiki kiiri alfa-, beeta- ja gammakiiri. Antud juhul mängivad peaosa klaasi läbivad beetakiired, mis kujutavad endast negatiivselt laetud osakeste ( elektronide ) voogu. Raadiumi poolt igas suunas väljapaisatavad viivad kaasa negatiivset laengut ja seepärast laadub toru ise vähehaaval positiivselt. See positiivne laeng läheb üle
Rf arvväärtused jäävad vahemikku 0....1 (0 < Rf < 1). Kromatogreerimissüsteem Tüüpiline kromatogeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuaarist ja kollektorist(fraktsioonikogur). Kolonni ülaosa on suletud korgiga, mida läbib klaastoru, mis ühendatakse kolonnist kõrgemal asetseva eluendi reservuaariga. Sellisel juhul algab kolonni väljavoolukraani avamisel kohe eluendi pealevool kolonni täidisele ja fraktsioonikoguri käivitamisel ka automaatne fraktsioonide kogumine. Sellel
Agregaadid koosnevad EPS'ga ümbritsetud biofilmi rakkudest. Sellist strateegiat kasutab inimese patogeen Staphylococcus aureus. 3. surface biofilmi struktuurid liiguvad mööda pinda. Laboratoorselt on uuritud P. aeruginosa't ja mitmest liigist koosnevad biofilme. On täheldatud, et need biofilmid suudavad liikuda kiirusega kuni 1 mm/h. Lisaks nendele strateegiatele on leitud, et S. aureus'e mikrokolooniad võivad rulluda piki klaastoru luumenit (in vitro keskveeni kateetri mudel). Täheldati, et S. aureus moodustab klaasi pinnale viskoos-elastseid sidemeid. Need sidemed venivad kuni katkemiseni kaugemal äärel, mis võimaldab mikrokoloonial edasi rulluda ning uusi sidemeid moodustada. 7 Biofilmid kui infektsioonide põhjustajad Mikroorganismid, mis kasvavad agregaatidena maatriksi sees, on resistentsemad
Määrasime selle järgi, et lisasime lahusesse indikaatorit ja kui ainet peale tilgutasime siis muutus värv mingi aeg järsku värv ja jäi püsima. Määrasime ühe tilga täpsusega. 4. Kirjutage reaksioonivõrrand, mis toimub naatriumhüdroksiidi tiitrimisel soolhappega. HCl + NaOH NaCl + H2O 5. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on peenike mõõteskaalaga klaastoru, mille ühes otas on klaaspalliga kummitoru, mis võimaldab büretist vedelikku tilkhaaval välja lasta. Katsetes kasutakse büretti, et määrata võimalikult täpselt, millal on büretist välja lastava aine hulk lahuses selline, mis muudab indikaatorite värvi. Lugem võetakse büretilt 0,05 cm 3 täpsusega. 6. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Pipett on peenikesest klaastoru (ja kummist pipetipumbast koosnev seade), mis võimaldab endasse imeda väikseid
mõjuv rõhumisjõud pinnaühiku kohta), F on jõud ning S pindala. Pascali järgi on nimetatud ka rõhu ühik paskal(P), mis vastab rõhumisjõule üks njuuton(N) 1646. aastal kordas ja laiendas Pascal Evangelista Torricelli katseid, uurides vedelikutaseme muutumise põhjuseid kolvis. Tulemused läksid vastuollu keskaegse dogmaga looduse tühjusekartusest, millega nähtust seni põhjendati. Torricelli tegi aastal 1643 järgmise katse: ta pööras elavhõbedaga täidetud meetri pikkuse klaastoru ümber vedel metall ei voolanudki välja, vaid jäi 76 cm kõrgusele pidama. Teadlane järeldas, et just atmosfääri õhu rõhk ei lase elavhõbedal voolata torust välja kaussi. Pascal kordas Torricelli katset, kuid tegi seda veiniga. Vedelik oli kättesaadavam ja meeldivam, kui toru pidi olema koguni 14 m pikkune (elavhõbe on veinist ligi 14 korda raskem). Tema teine katse oli hoopis olulisem: nimelt saatis Pascal oma venna elavhõbebaromeetriga kilomeetri kõrguse mäe otsa
3. AINE: pooridesse täielikult difundeeruvate molekulide elueerumisprofiilid Ainete väljumis- ehk elueerumismahtusid näitavadnende fraktsioonide elueerumismahud, milles vastava aine kontsentratsioon on kõrge (,,tipule" vastav maht) Tüüpiline kromatografeerimissüsteem koosneb: - Kolonnist - eluendi reservuaarist - automaatsest fraktsioonikogurist ehk kollektorist PÕHILINE MEHHANISM: Kolonni ülaosa on suletud korgiga, mida läbib klaastoru, mis ühendatakse kolonnist kõrgemal asetseva eluendi reservuaariga. Kolonni väljavoolukraani avamisel algab kohe eluendi pealevool kolonni täidisele ja fraktsioonikoguri käivitamisel on võimalik kolonnist välja voolavaid fraktsioone automaatselt õiges mahus koguda. Selles praktikumis on kasutusel klaaskolonnid, mis on juba eelnevalt täidetud pundunud dekstraangeeliga Sephadex. Töös uuritavate ainesegude lahutamiseks sobivad üldiselt
Rf arvväärtused jäävad vahemikku 0....1 (0 < Rf < 1). Kromatogreerimissüsteem Tüüpiline kromatogeerimissüsteem koosneb kolonnist, eluendi reservuaarist ja kollektorist(fraktsioonikogur). Kolonni ülaosa on suletud korgiga, mida läbib klaastoru, mis ühendatakse kolonnist kõrgemal asetseva eluendi reservuaariga. Sellisel juhul algab kolonni väljavoolukraani avamisel kohe eluendi pealevool kolonni täidisele ja fraktsioonikoguri käivitamisel ka automaatne fraktsioonide kogumine. Sellel
ainet. Stöhhiomeetriapunkti määrasime indikaatorainetega, mis reageerivad ekvivalentseisundile kas lahuse värvuse muutumisega või sademe moodustumise või kadumisega. 18. Kirjutage reaktsioonivõrrand, mis toimub naatriumhüdroksiidi tiitrimisel soolhappega. HCl + NaOH = NaCl + H20 19. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on peenike mõõteskaalaga klaastoru, mille ühes otsas on klaaspalliga kummitoru, mille abil saab büretist vedelikku tilkhaaval välja lasta. Kasutatakse tiitrimiseks. Kasutasime seda ekvivalentseisundi määramiseks (ehk määrasime võimalikult täpselt hetke, mil indikaatorid muudavad lahuses värvi) 20. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Koosneb peenikesest klaastorust ja kummist pipetipumbast, mis võimaldab endasse imeda väikseid vedelikukoguseid, et need siis vajalikku nõusse lasta
Väga tuleohtlik Eriti tuleohtlik 1.7 Füüsikalised ja keemilised nähtused. Füüsikalised nähtused Ainetega toimuvad soojenemisel palju erinevad nähtusi. Külmikust toodud jää tükk sulab, vesi ja lumi auruvad, andes sellega veeauru. Aga kõikides nende protsessides jääb keemiline koostis ikka samaks. Sama moodi on ka siis kui hommikul purustame kohviube, saame kohvipulbri. Raua viilimisel saame peene rauapulbri. Klaastoru soojendamisel klaas sulab ja seda saab painutada. Ja hiljem kui see jahtub on klaasil uus kuju. Füüsikalisteks nähtusteks nimetatakse neid protsesse kus muutub aine olek ja kuju, aine koostis jääb samaks. Füüsikalisel nähtustel ei muutu aine koostis. Keemilised nähtused 7 Keemiliseks nähtuseks nimetatakse protsessi, kus muutub aine koostis, tekib uus aine. Näited. vask + õhuhapnik = vaskoksiid
m Klassifikatsioon: vedelik-, deformatsioon-, raskuskolb- ja elektrilised rõhumõõteriistad. 20. Vedelik-rõhumõõteriistad. Vedelikrõhumõõteriistas tasakaalustab mõõdetav rõhk mõõteriista täitevedeliku samba. Täitevedelikuna kasutatakse elavhõbedat, piiritust, vett ja mõningaid teisi vedelikke. U-toru-vedelikmanomeeter: mõõdab suhteliselt väikest üle- ja alarõhku, aga ka rõhuvahet. Vedelik täidab poole kõrguseni U-kujuliselt painutatud klaastoru, mis on kinnitatud millimeeterjaotistega skaala külge. Toru üht haru (või difmanomeetri puhul mõlemat) ühendab mõõtekeskkonnaga kummilõdvik. p = h( - v ) g Anummanomeeter täpsem kui U-toruman, teist U-toru asendab suureläbimõõduline anum. d p = h1 g 1 + 2 D2 Kaldtoru-mikromanomeeter tundlikum kui anumman, sest mõõtetoru on asetatud kaldu. d2 p = l sin + 2 g D
m Klassifikatsioon: vedelik-, deformatsioon-, raskuskolb- ja elektrilised rõhumõõteriistad. 20. Vedelik-rõhumõõteriistad. Vedelikrõhumõõteriistas tasakaalustab mõõdetav rõhk mõõteriista täitevedeliku samba. Täitevedelikuna kasutatakse elavhõbedat, piiritust, vett ja mõningaid teisi vedelikke. U-toru-vedelikmanomeeter: mõõdab suhteliselt väikest üle- ja alarõhku, aga ka rõhuvahet. Vedelik täidab poole kõrguseni U-kujuliselt painutatud klaastoru, mis on kinnitatud millimeeterjaotistega skaala külge. Toru üht haru (või difmanomeetri puhul mõlemat) ühendab mõõtekeskkonnaga kummilõdvik. p = h( - v ) g Anummanomeeter täpsem kui U-toruman, teist U-toru asendab suureläbimõõduline anum. d p = h1 g 1 + 2 D2 Kaldtoru-mikromanomeeter tundlikum kui anumman, sest mõõtetoru on asetatud kaldu. d2 p = l sin + 2 g D
üle kuumade metall-laudade, ja lõigatakse pärast kõvastumist parajateks tahvliteks. Tähtsaim võte klaasi töötlemisel on puhumine, mida tuntakse juba klaasi leiutamisest saadik. Selle meetodiga on valmistatud peaaegu kõik klaasnõud. Puhumist saab kasutada ainult materjalide puhul, millel on teatud temperatuurivahemikus plastsed omadused – puhutakse kuumalt ja lastakse jahtuda, et säiliks puhumisega antud kuju. Puhumisega samalaadne võte on klaastoru venitamine ja painutamine. Mõne millimeetri jämeduse klaastoruga on seda gaasipõleti leegis lihtne teha. Kuuma klaasi saab ka joota. Nii näiteks joodetakse veiniklaaside külge jalad ja kannudele kõrvad. Jootmiseks ei kõlba klaasid, mis vanamise või mitmekordse kuumutamise tõttu on hakanud kristalluma, sest nende voolavus on vähenendu. Nagu puhumist, nii on ka klaasi jootmist võimalik automatiseerida, kuigi see on märksa keerulisem.
Hõõglambid on kõige levinumad valgusallikad. Nende suur puudus on see, et ainult 2 - 4% kogu tarbitud võimsusest muundub valguseks, ülejäänud osa aga soojuseks. Neil on spiraalikujuline volframniit, mis asub vaakumis või inertsgaasis. Luminofoorlambid on täidetud väärisgaasiga (neoon, argoon või krüptoon) koos tilga elavhõbedaga, mis on vajalikud kaarlahenduse tekitamiseks lambis. Luminofoorlambi kolvi (klaastoru) sisepind on kaetud luminofoorkihiga, mis helendub gaasis tekkiva kaarlahenduse tagajärjel ja määrab valguskiirguse spektri koostise. 33. Ülevaade elektriohutusest, elektrikahjustused . 1)Põletused tekivad kas otse kontaktist elektrivooluga või elektrikaarest ja on tingitud voolu läbimisest kehast voolu juhtiva koe kaudu. Põletus on elektrienergia soojusenergiaks ülemineku tulemus.
ekvivalentpunkt on süsteemi (lahus keeduklaasis või koonilises kolvis) seisund, kus lahuses ei ole enam analüüsitavat ainet ja ei ole veel mõõtelahuses olevat reageerivat ainet. 4. Kirjutage reaksioonivõrrand, mis toimub naatriumhüdroksiidi tiitrimisel soolhappega. HCl + NaOH NaCl + H2O 5. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on peenike mõõteskaalaga klaastoru, mille ühes otas on klaaspalliga kummitoru, mis võimaldab büretist vedelikku tilkhaaval välja lasta. Katsetes kasutakse büretti, et määrata võimalikult täpselt, millal on büretist välja lastava aine hulk lahuses selline, mis muudab indikaatorite värvi. Lugem võetakse büretilt 0,05 cm 3 täpsusega. 6. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Pipett on peenikesest klaastorust ja kummist pipetipumbast koosnev seade, mis võimaldab endasse imeda väikseid
ekvivalentpunkt on süsteemi (lahus keeduklaasis või koonilises kolvis) seisund, kus lahuses ei ole enam analüüsitavat ainet ja ei ole veel mõõtelahuses olevat reageerivat ainet. 4. Kirjutage reaksioonivõrrand, mis toimub naatriumhüdroksiidi tiitrimisel soolhappega. HCl + NaOH → NaCl + H2O 5. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on peenike mõõteskaalaga klaastoru, mille ühes otas on klaaspalliga kummitoru, mis võimaldab büretist vedelikku tilkhaaval välja lasta. Katsetes kasutakse büretti, et määrata võimalikult täpselt, millal on büretist välja lastava aine hulk lahuses selline, mis muudab indikaatorite värvi. Lugem võetakse büretilt 0,05 cm 3 täpsusega. 6. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Pipett on peenikesest klaastorust ja kummist pipetipumbast koosnev seade, mis võimaldab endasse imeda väikseid
ekvivalentpunkt on süsteemi (lahus keeduklaasis või koonilises kolvis) seisund, kus lahuses ei ole enam analüüsitavat ainet ja ei ole veel mõõtelahuses olevat reageerivat ainet. 4. Kirjutage reaksioonivõrrand, mis toimub naatriumhüdroksiidi tiitrimisel soolhappega. HCl + NaOH NaCl + H2O 5. Milline töövahend on bürett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Millise täpsusega tuleb võtta lugem büretilt? Bürett on peenike mõõteskaalaga klaastoru, mille ühes otas on klaaspalliga kummitoru, mis võimaldab büretist vedelikku tilkhaaval välja lasta. Katsetes kasutakse büretti, et määrata võimalikult täpselt, millal on büretist välja lastava aine hulk lahuses selline, mis muudab indikaatorite värvi. Lugem võetakse büretilt 0,05 cm 3 täpsusega. 6. Milline töövahend on pipett? Kuidas ja milleks te seda kasutasite? Pipett on peenikesest klaastorust ja kummist pipetipumbast koosnev seade, mis võimaldab endasse imeda väikseid
Esimene inimene kelle peale seda prooviti oli 9-aastane Joseph ning ta paranes. 19. sajandi üks levinumaid haigusi oli tubekuloos. See oli nakkav haigus ja seega väga ohtlik kõigile igas eas. Tuberkuloosi uurides avastas saksa arst Robert Koch mikroskoobi all selle tekitaja. Seda hakati nimetama Koch kepikeseks. Röntgeniaparaat oli suur läbimurre nii tehnikas kui arstiteaduses. Uurides 1895. aastal katoodkiiri, kattis Würzburgi ülikooli professor Wilhelm Conrad Röntgen klaastoru musta paberiga. Selgus, et lisaks valguskiirgusele eraldub torust veel mingit kiirgust ning professor hakkas katsetama, millest 8 need senitundmatud kiired suudavad läbi tungida. Ta pani toru ette raamatu, puutüki, metallplaadi jne. Kui toru ette jäi käsi, ilmus ekraanile selle kujutis, kuid nii , et luud olid tumedamad ja ülejäänud koed heledamad. Röntgen oli teinud avastuse, mis osutus väga tähtsaks arstiteaduses.
ajavahemikul on tõusnud. (Miinimumtermomeeter madalama jaoks). Termograaf - märgib temperatuuri muutused. Meteoroloogiline e. psühromeetrionn - 2m kõrgusel, sest näidud olenevad kõrgusest. Psühromeetrionn on väike kapp, õhk saab sealt läbi voolata.Uks avaneb põhja poole. Onnis on psühromeeter, hügromeeter ja max-min.termomeetrid. 3.Õhurõhk Õhurõhu mõõtmiseks on baromeetrid. Elavhõbedabaromeeter on elavhõbedaga klaastoru, mille alumises otsas on väike kinnine elavhõbeda reservuaar.Elavhõbedasamba pikkus oleneb ka temperatuurist, siis on baromeetrid varustatud ka termomeetriga, et arvestada temperatuuri mõju näitudele. Barograaf märgib paberlindile pideva joonega õhurõhu suuruse. Seda linti nimetatakse barogrammiks. Õhurõhk ja vee keemistemperatuur Mida väiksem on õhurõhk, seda madalamal temperatuuril vesi keeb.Keemistemperatuuri
Pleuraõõs Pleuramembraan koosneb mitmest elastsest sidekoest, vooderdab rindkese sise- ja kopsude välispinda. Membraanide vahel on õhuke kiht pleuravedelikku, mis hoiab kopse vastu rindkereõõnt, lloob niiske libeda pinna vähendamaks membraanide omavahelist hõõrdumist. Pleuraõõnes on negatiivne rõhk, mis süveneb sissehingamisel (-1kPa) ja väheneb väljahingamisel (- 0,3kPa). DONDERSI MUDEL ehitus Pudel, mille plaaspõhi on asendatud kummimembraaniga. Pudelisse on läbi korgi viidud klaastoru, mille otsa on kinnitatud õhupallid. Lisaks korki läbivale torule on pudelisse viidud veel teinegi toru, mille kaudu saab mõõte rõhku pudeli ja õhupallivahele jäävas ruumis. põhimõte Pudel on justkui rindkere analoogiks. Läbi korgi ulatuv klaastoru on hingetoru. Õhupallid vastavad kopsudele ja pudeli siseseina ja õhupalli vaheline ruum pleuraõõnele. Kummimembraan imiteerib kõhuõõne ja rindkere vahel olevad diagfragmat ehk hingamislihast.
Tuleb ju monitori jälgida umbes poole meetri kauguselt vastupidiselt televiisorile, mida me vaatame reeglina toa teisest otsast. Kuvari kvaliteedi peamiseks näitajaks on ekraani resolutsioon ekraanile mahtuvate pikslite arv. Kuid samuti väga tähtsaks näitajaks on monitori realaotussagedus (värskendussagedus). See näitab, kui palju pilt meie silma jaoks väreleb. Elektronkiirekuvari tööpõhimõte Põhikomponendiks on elektronkiiretoru. See on õhust tühjaks pumbatud klaastoru. Elektronkiiretoru ühes otsas asub kiirete elektronide allikas elektronkahur, mis saadab välja elektronkiire (värvilisel monitoril kolm elektronkiirt). Elektronkiiretoru teises otsas on luminofooriga kaetud ekraan. Elektronkiire suunamiseks kasutatakse magnetvälja, ostsillograafides elektrivälja. Sobiva tugevuse ja suunaga magnetväli tekitatakse mähiste (ja magnetite) abil. See ekraani punkt, millele parajasti langeb elektronkiir, hakkab elektronide energia arvel kiirgama valgust.
annaabi.ee 
