Valgusallikad (2)

Valgusallikad
1. Hõõglamp.
Hõõglamp on lamp, milles optilist kiirgust tekitab hõõguv tahke keha. Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn ) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit. Kõige tavalisem -elektrihõõglamp- koosneb klaaskolvist ja selles paiknevast elektrivooluga kuumutatavast hõõgkehast (hõõgniidist, hõõgribast, hõõgvardast vms). Hõõgniit valmistatakse volframist(sulamistemperatuur 3400°C), kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50 μm jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit on kompaktsuse eesmärgil enamasti kujundatud keermikuna. Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud väärisgaasiga ( argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud. Hõõglampide kiirgavusmaksimum on spektri infrapunases osas, seepärast saab neid kasutada mitte üksnes valgus-, vaid ka soojuskiirgureina. Valguseks muundatakse vaid 5-10% võimsusest. Hõõglambi valgustundlikust suurendab kolvi sisepinna katmine soojust peegeldava kihiga. Kuna hõõglambi töötemperatuur on kõrge, siis on siin probleemiks hõõgniidi aurustumine , mille tõttu niit peeneneb ja lõpuks katkeb. Keskmine tööiga on hõõglambil 1000 tundi.
1.1Halogeenlamp.
Halogeenlamp on hõõglamp, mille täidisgaasile on lisatud halogeen ühendeid (harilikult joodi või broomiga, harvemini kloori, fluori või nende ühenditega). Halogeeni kasutatakse lampides nn halogeenringluse protsessi tekitamiseks. Halogeenlambid on tavaliselt hõõglampidest väiksemad. Halogeenlampe kasutatakse nii ruumide valgustamiseks kui ka autode esituledes. 12. voldiseid halogeenlampe on võimalik süüdata läbi invereri või läbi trafo mille sekundaarpinge on 12 V. Halogeenringluse protsessis seob halogeen hõõgniidilt aurustunud volframi . Kui see gaasiline ühend satub soojusvooluga kuuma hõõgniidi lähedusse, siirdub volfram uuesti hõõgniidile, vabanenud halogeen aga jätkab ringlusprotsessi. Halogeenlampidel on tavalistest hõõglampidest suurem valgusviljakus (kuni 40 lm/W) ja valgusvoo stabiilsus ning pikem tööiga. Neid kasutatakse televisioonivalgustites,valguskopeer- ja projitseerimisseadmetes, autolaternates jm.
2. Kompaktluminofoorlamp (säästupirn)
Kompaktne luminofoorlamp (CFL), tuntud ka kui kompaktlamp või säästulamp. Kompaktluminofoorlampe hakati esmakordselt turustama 1980. aastatel ning need on tuntud pika tööea ja suure tõhususe poolest. On kahte tüüpi kompaktlampidest: integreeritud ja integreerimata lampidega. Kompaktlampidest on kaks peamist komponenti: gaasiga täidetud toru (nimetatakse ka sibulaks või põletiks) ja magnetilist või elektroonilist ballasti. Kompaktlampidest toodetakse nii vahelduvvoolule (AC) kui ka alalisvoolule (DC). Kompaktluminofoorlambid kasutavad võrreldes tavaliste hõõglampidega sama valgusvoo tekitamiseks 65–80 % vähem energiat. Kompaktluminofoorlampe on saadaval ka koos väliskestaga, mis varjab gaasiga täidetud torusid ja muudab need veelgi sarnasemaks hõõglampidega. CFL-lampide tööiga on sõltuvalt lambi tüübist ja kasutamisest 6 000–15 000 tundi. Hõõglampide tööiga on ainult ligikaudu 1 000 tundi. Kompaktluminofoorlampe tuntakse nende tõhususe ja pika tööea tõttu säästulampide nime all.
3. Leek .
Leek (ladina flamma ) on nähtav (valgust kiirgav), gaasiline osa tulest . Leek on gaasilise või gaasi eraldava aine intensiivse põlemise ala, milles harilikult ilmnevad valgusnähtused. Leegi loomus ja kuju sõltuvad suurel määral nii põlevast ainest kui ka põlemise tingimustest. leek koosneb kolmest osast. 1) siseosa, 2) keskosa, 3) välisosa. Madala temperatuuriga ja mittehelendav siseosa sisaldab põlevaine termilisel lagunemisel tekkinud (kuid veel mitte süttinud) gaasilisi süsivesinike. Keskosas algab süsivesinike põlemine, aga hapnikupuuduse tõttu ei ole see kunagi täielik. Mittetäieliku põlenemise ja termilise lagunemise saadustest leidub alati hõõguvaid süsinikuosakesi, mis muudavad selle leegiosa tugevasti helendavaks. Leegi nõrgalt helendavas, kuid suhteliselt kõrge temperatuuriga ja hapnikurikkas välisosas põlevad gaasid täielikult.
4. Gaaslahenduslamp
Gaaslahenduslamp on seadis milles elektrienergia muundub valgusenergiaks, kui selle kolvis olevat gaasi või mingit muud ainet (helavhõbe, halogeen) gaasi läbib elektrivool või selle toimel tekitatakse kiirgus, mis paneb luminofoori helendama. Heelium põleb oranžilt, Neoon põleb punakasoranžilt, Argoon põleb violetselt või helesiniselt, Krüptoon põleb hallilt, Ksenoon põleb hallilt või rohekassiniselt. Lahenduslampide hulka kuuluvad: luminofoor-, elavhõbe-, ksenoon-, impulslambid. Lamp koosneb silindrilisest või kerasjast klaas või keraamilisest või metallkolvist, elektroodist või elektroodidest ja soklist või soklitest. Gaaslahenduslampide gaaslahendusest tekkiv helendus sõltub lampi läbivast voolust ja selle sagedusest. Lambi helendumise värvus sõltub gaasist lambi sees. Lambi töö madalal sagedusel põhjustab silmade väsimist, kuid suure vooluga töötates väheneb lambi eluiga. Luminofoorlamp on elavhõbe-madalrõhu-gaaslahenduslamp. Elavhõbeda auruga täidetud klaastorus või kolbis tekib elektroodidevahelise elektrivälja mõjul nähtamatu ultraviolettkiirguse emissioon . Klaaskolvi või klaastoru sisepinnal paiknevas luminofoori kihis muundub ultraviolettkiirgus nähtavaks valguseks. Lambist tuleva valguse värvi määrab luminofoori koostis. Elavhõbelamp on gaaslahenduslamp, mida laialdaselt kasutatakse tänavavalgustuses suure valgusvoo pärast. Ksenoonlamp (ka ksenoonkaarlamp) on ksenoon gaasiga kaargaaslahenduslamp. Ksenoonlamp leiutati 1940. aastal Saksamaal. 1951. aastal hakkas Osram neid tootma. Lampe kasutatakse filmiprojektorites, prožektorites, autode esituledes jm.
5. LED
Valgusdiood ehk LED ( Light -emitting diode ) pooljuhtdiood, mis asub epoksüvaigust kapslis ning kiirgab valgust. LED- tehnoloogia on jõudnud nii kaugele, et mitmes valdkonnas on see võetud kasutusele hõõglambi, neooni ja luminofoorlambi parima alternatiivina. Peamisteks eelisteks alternatiivide ees on valgusdioodil suurus ja väga väike energiatarbivus, ning kuna valgusdioodid muudavad peaaegu kogu toodetava energia valguseks, siis on nende valgus väga hele ja intensiivne. Õige suurusega päripinge andmisel elektroodidele hakkab valgusdiood kiirgama kindla lainepikkusega valgust, mis sõltub sellest materjalist, millest diood koosneb. Tavaliselt tarbivad valgusdioodid 30-60 millivatti elektrienergiat. Alles 1990. aastate lõpus tulid kasutusele sinist valgust kiirgavad dioodid. Siis hakati dioodidest esmakordselt saama ka valget valgust, kui punane, roheline ja sinine valgusdiood koos samas korpuses tööle pandi. Teise tehnoloogia järgi saadakse valge, kui osa sinisest valgusest muundatakse kollaseks. Kollane ja sinine koos loovad valge valguse illusiooni . Valgusdioode kasutatakse mitmesugustes elektroonikaseadmetes indikaatoritena, televiisori- ja raadiopultides infrapunasaatjana ja mujal.
http://translate.google.ee/translate?hl=et&langpair=en|et&u=http://en.wikipedia.org/wiki/Compact_fluorescent_lamp
http://translate.google.ee/translate?hl=et&langpair=en|et&u=http://en.wikipedia.org/wiki/Flame
http://esvika.cma.ee/index.php?lang=est&mid=4,16&PHPSESSID=6f779890d30f8a3dfa50a80bb0a60e14
http://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%B5%C3%B5glamp
http://et.wikipedia.org/wiki/Halogeenlamp
http://et.wikipedia.org/wiki/Valgusdiood
http://viki.digitark.ee/index.php/Valgusdiood
http://ec.europa.eu/energy/lumen/overview/avariedchoice/fluo/index_et.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Elavh%C3%B5belamp
http://et.wikipedia.org/wiki/Gaaslahenduslamp
http://et.wikipedia.org/wiki/Luminofoorlamp
http://et.wikipedia.org/wiki/Ksenoonlamp
ENE 3. köide
EE 5. köide