Nõukogude okupatsioon Eestis (1940-1941) (0)

Kool
NÕUKOGUDE OKUPATSIOON
EESTIS (1940–1941)
Referaat
Koostaja : Nimi
Koht ja aasta

Sisukord

Sissejuhatus 3
Sõjaväebaaside leping 4
Eesti okupeerimine 5
21. juuni riigipööre ja Eesti sõjavägi 6 - 7
Ümberkorraldused 8 - 9
Lisad 10
Kasutatud allikad 11
Sissejuhatus
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) oli Eesti ala okupeerimine NSV Liidu poolt Teise maailmasõja käigus. See algas 17. juunil 1940 Nõukogude vägede sissetungiga Eestisse ja lõppes Saksa okupatsiooni algusega Eestis juulis 1941.
Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis. Eesti kuulutati nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks ning "otsustati" paluda Eesti vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu. Kõik need sündmused olid Nõukogude Liidu poolt lavastatud ja lakkamatu sõjalise jõuga ähvardades Eestile peale surutud.
Sõjaväebaaside leping
Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta.
24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla. Pakti alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele.
15. mail 1940 sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi.
Eesti okupeerimine
Aprillis 1940 hõivasid Saksa väed Taani ja Norra, mais okupeerisid Hollandi ja Belgia ning sisenesid Prantsusmaale. Lääneriikide jaoks osutus välksõja taktikat rakendav Saksa sõjamasin liialt vöimsaks. Saksa tankikoondised murdsid rinde läbi ja tungisid sügavale Prantsusmaale, hulk Prantsuse sõdureid langes vangi, ränki kaotusi kandnud Briti ekspeditsiooniväed evakueerusid, juunis langes Pariis ning Prantsusmaa kapituleerus.
Aega, mil maailma tähelepanu koondus Lääne- Euroopale , kasutas Moskva selleks, et valmistuda Eesti, Läti ja Leedu okupeerimiseks. Alustati suhete teravdamisest: Balti riike süüdistati baaside lepingu rikkumises, nõuti baaside maa-alade laiendamist ning suurendati baasivägede arvukust. Paralleelselt tehti sõjalisi ettevalmistusi: Baltimaade piiridele koondati kolm armeed , kuhu kuulus pool miljonit punaväelast, 3500 soomukit ja 2600 lennukit. Juuni keskpaigaks viidi see hiigelhord, samuti ka baasiväed, täielikku lahinguvalmidusse.
14. juunil esitas Nõukogude Liit Leedule ultimaatumi, nõudes täiendavate Punaarmee väekoondiste paigutamist tähtsamatesse keskustesse ning Moskvale meelepärase valitsuse moodustamist. Eestile ja Lätile anti samalaadsed ultimaatumid üle 16. juunil. Kuna sõjaline vastupanu oli kujunenud olukorras lootusetu, alistusid Balti riikide valitsused hääletult, ilma et oleksid sümboolseltki vastu hakanud või maailma avalikkuse ees protestinud.
17. juuni varahommikul tuli üle Eesti piiri 90 000 okupatsiooniarmee sõdurit. Kõikidesse suurematesse asulatesse paigutati Nõukogude garnisonid, baasivägede kontrolli alla läks Tallinn. Kindral Laidoner sunniti Narvas toimunud kohtumisel punaväe juhtidega kirjutama alla Narva diktaadile. Sellega anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle punaarmee kätte.
21. juuni riigipööre ja Eesti sõjavägi
21. juunil koguti Tallinna Vabaduse väljakule mõnituhat inimest: vabrikutöölisi, Petserimaa venelasi ja tsiviili riietatud punaväelasi. Ettevõtmist julgestasid Punaarmee soomukid. Vabaduse väljakult suundusid demonstrandid Toompeale ja seejärei Kadriorgu, nõudes kõikjal Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Kadriorust lahkudes haarasid ohjad käremeelsed isikud, kutsudes üles revolutsiooni tegema. Üleskutset järgis küll vaid väike osa demonstrante, kuid tänu punaväelaste toetusele õnnestus neil Võtta üle valitsushooned, politseijaoskonnad ja ajalehtede toimetused. Patarei vanglast vabastati paarkümmend poliitilist vangi: Nõukogude salakuulajat ja terroristi. Pika Hermanni tornis asendati Sinimustvalge punalipuga. Relvitustati Eesti sõjaväeüksused, mis olid saanud korralduse vastupanu mitte avaldada. Siiski puhkes Raua tänava koolimajas paiknenud sidepataljonil riigipöörajatega tulevahetus.
21. juuni õhtul andis toimuvast šokeeritud president Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus. Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased: peaministriks oli arstist Iuuletaja Johannes Vares- Barbarus , tema asetäitjaks ajalooprofessor Hans Kruus, sise-, sotsiaal- ja põllutööministriks Riigivolikogu liikmed. Kommunistide võimuletulekule ei viidanud ka Nõukogude Liidu saatkonnas koostatud valitsuse töökava , milles räägiti üksnes kodanikuõiguste kindlustamisest, ainelise heaolu suurendamisest, rahvuskultuuri edendamisest ja heanaaberlike suhete arendamisest välisriikidega.Põhjalikud muutused algasid juuli esimestel päevadel , mil saadeti laiali Riigikogu ja kuulutati välja Riigivolikogu valimised.
5. juulil 1940, pärast 1940. aasta juunipööret, andis Johannes Varese valitsus välja seadluse poliitiliste juhtide ametikohtade loomiseks Eesti rahvaväes. Sõjaväe poliitiliseks peajuhiks määrati Paul Keerdo .
Pärast Eesti NSV vastuvõtmist NSV Liidu koosseisu liiduvabariigina 6. augustil 1940 andis 17. augustil 1940 Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar Semjon Timošenko direktiivi, mille kohaselt tuli Eesti, Läti ja Leedu sõjavägi reorganiseerida septembri keskpaigaks Punaarmee koosseisus olevateks territoriaal-laskurkorpusteks. 29. augustil 1940 võttis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse "Eesti Rahvavägi ümber kujundada Punaarmee territoriaalseks laskurkorpuseks, andes tema üle Baltimaa erisõjaväeringkonna vägede koosseisu." Eesti sõjavägi kujundati Punaarmee 22. Eesti Territoriaalseks Laskurkorpuseks.
Juunis 1941 saadeti korpus Värska õppelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 Eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse.
Ümberkorraldused
Okupantide esimeseks sammuks oli senise riigiaparaadi lammutamine . Ametist tagandati kõrgemad ametnikud, sõjaväe ja politsei juhid, kohtunikud , maavanemad ja linnapead. Võtmepositsioonid läksid järk-järgult kommunistide kätte. Augustis 1940 kiitis Riigivolikogu heaks Nõukogude Liidu konstitutsiooni eeskujul koostatud uue põhiseaduse. Vastavalt sellele nimetati Riigivolikogu ümber Ülemnõukoguks (esimeheks Johannes Vares) ning senisest Vabariigi Valitsusest kujundati Rahvakomissaride Nõukogu (esimeheks kommunist Johannes Lauristin ). Endiste linna- ja vallavalitsuste asemel moodustati täitevkomiteed, mille liikmed määrati ametisse kõrgemalt poolt. Kõigi nende asutuste peaülesanne oli Moskva korralduste täitmine. Eesti kohtusüsteem asendati nõukogulike rahvakohtutega ja Eesti politsei miilitsaga.
Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) kujunes nö ühiskonna juhtivaks ja suunavaks jõuks, millest sai ainus legaalne poliitiline organisatsioon . EKP esimeseks sekretäriks tõusis Nõukogude Liidu luurega seotud Karl Säre. Kuigi EKP jagas korraldusi teistele Eesti võimuasutustele, oli temalgi vaid piiratud tegevusvabadus. Peagi muudeti esialgu formaalselt iseseisev EKP üleliidulise kompartei osaks.
Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamistega. Maareformi käigus kuulutati kogu maa riigi omandiks ja talunikud muutusid maaomanikest maakasutajateks. Talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 hektarit ning suurtaludest tehtud äralõiked jagati uusmaasaajatele. Natsionaliseeriti ka pangad , tööstus-, kaubandus- ja transpordiettevõtted, hotellid ja toitlusasutused, apteegid ja haiglad, kirjastused ja trükikojad, samuti suuremad elumajad. Nende sammude tulemusena käis viimastel aastatel jõudsalt kosunud majandus kiiresti alla. Inimeste majanduslikku heaolu halvendasid veelgi järsk hinnatõus, kroonide asendamine rubladega ning kaupade defitsiidi teke.
Niinimetatud kultuurirevolutsiooni raames hakati koolides õpetama marksismi -leninismi ning Nõukogude Liidu ajalugu ja konstitutsiooni. Teatrites, kinodes ja kontsertidel hakati esitama nõukogude autorite loomingut. Algas kultuuriväärtuste hävitamine: purustati mälestussambaid, põletati raamatuid, suleti enamik ajalehti ja ajakirju, keelustati seltsitegevus.
1941. aastal 14. juunil algas massiküüditamine , mis toimus korraga kõigis kolmes Balti riigis korraga. Eestist deporteeriti umbes 10 000 inimest: täisealised mehed saadeti vangilaagritesse, naised, lapsed ja vanurid aga asumisele Siberi kolhoosiküladesse. Enamik 1940/1941 aastal arreteeritutest ja küüditatutest tapeti või hukkus Venemaal.
Lisad
Pilt 1 (www.google.ee)
Pilt 2 (www.google.ee)
Pilt 3 (Eesti ajalugu II, lk 82)
Kasutatud allikad
Pajur A., Tannberg T. (2006). Eesti ajalugu II: 20. Sajandist tänapäevani. Tallinn: Kirjastus Avita .
Juunipööre . https://et.wikipedia.org/wiki/Juunip%C3%B6%C3%B6re (20.04.16).
Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941). https://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%B5ukogude_okupatsioon_Eestis_%281940%E2%80%931941%29 (20.04.16).
Esimene Nõukogude okupatsiooniaasta Eestis (1940-1941). http://histrodamus.ee/?event=Show_main_layers&layer_id=206&lang=est (20.04.16).