Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Kirjandusteaduse kordamisküsimused". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
rütm, värss, väljend, narratiiv, kõla, vaatepunkt, luuletus, kirjanduslik, väljendus, metafoor, kirjandusteadus, proosat, jutustaja, reaalsus, silbilis, kirjandusteaduse, kirjandusliku, strukturalism, klassika, vabavärss, sõnakunst, riimi, mudelis, positivism, uuskriitika, stroof, sonett, opositsioon, esteetika, lugejat, kirjandusteaduses, kesknekirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte: a) Keele ja kirja järgi: i. Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi
Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses. Teatud hoolimatus Vana- Kreekas loodud esteetiliste vormide suhtes. Ilukirjandus on keele eriline kasutusviis. St, et kirjanduses kasutatakse ära keele mitmetähenduslikkust. Mingisugune sõna või väljend või tegelane või tegevusliik võib ilukirjanduslikus tekstis tähendada mitut asja. Kindlasti sõltub see lugejast, sündmustest. Keel ütleb midagi enamat, kui on kirjas. Ilukirjanduses on ühel sõnal rohkem tähendust, kui esialgu paistab. Kõik ei ole otseses mõttes mõeldud. (..Su silmist pliidile võtta võib tuld...). Ajakirjanduses peaksid sõnad olema nende otseses tähenduses. Kirjanduses on eriline koht väljamõeldisel. Moraal oleks see, et kirjandus võib kuuluda
4. Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Autor on läänekultuuris mõjuvõimas (,,Kas sa Tammsaaret oled lugenud?"). Antiigis ja keskajal autorlus anonüümne üldise arusaama kohaselt kasutas autor jumalikku inspiratsiooni, st teose tegelik autor on mõni jumal või muusa. Autorlus hakkas tähtsamaks muutuma alles renessansiperioodil ning alus tänapäeva ideele autorist pandi romantismiperioodil. Autor individuaalsete annetega geenius, autoritekst on isiku elamuste ja kogemuste väljendus, kirjandustekst on kirjutaja üleelamiste peegeldus (vahel metafoorilises vormis). Kirjanik peegeldab oma ajastu ideid ja üldist atmosfääri. 5. Tekst kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Kunsti olemuse väljendamiseks kasutatakse erinevaid jäljendusvahendeid, kusjuures jäljendatakse tegevust, iseloomu, emotsioone ja muud sellist. Seda käsitlust iseloomustab usk, et tekst ja tegelikkus on loomupäraselt seotud. Hilisemates käsitlustes nähakse kirjandust tegelikkuse kajastusena
sajandil. !9. saj. keskpaigast peale on olnud laialdane ühiskondlik kõlapind. Kirjanduslik kommunikatsiooni mudel ehk ahel: AUTORTEOSLUGEJA. Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
Piltluule on mõeldud rohkem silmadele ja mõistusele kui kõrvadele ( kõrval võib olla pilt ) 9. Kõnekujundid. Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis? 1. Epiteet kirjeldav või kaunistav lisandsõna e poeetiline täiend ( peamiselt nimisõna ilmestamiseks ) 2. Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel ( iseloomustavad sidesõnad: kui, nagu, otsekui, justkui jne ) 3. Metafoor ühendab erinevad nähtusi sarnasuse alusel. Nt sinise taeva silm ( Kujundlikku pilti võib sõna-sõnaliselt edasi arendada ). Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine ( millelegi mitteinimlikule isikuomaduste omistamine ), ümberütlus ( e perifaas rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes ), tabu ( sõnakeeld ),
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika
Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva lugemine - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Poeetiline keel - kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule on kuulamiskunst. Luule ehk poeesia on mõiste tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid; laiemalt vahel ka loomingut üldse. Luules ehk värsskõnes mängib määravat, kuigi mitte
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
- on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises
Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18-
taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja žanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate žanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles “Tõlgendusest” (Περὶ Ἑρμηνείας, De Interpretatione,350 eK).
Süvateadmised kaanonisse kuuluvate autorite loomingust, biograafilisest ja kultuurilisest taustast erinevatel ajaperioodidel Keelteoskus (võime lugeda kirjandustekste originaalkeeles) Süvateadmised erinevatest kirjandustraditsioonidest, kirjanduspraktikatest ja zanritest Võime tajuda tekstides sisalduvat intertekstuaalsust (viiteid teistele tekstidele) Erinevate zanrite analüüsimeetodite (nt. narratiivianalüüs, värsiõpetus) ja kirjanduslike võtete (nt. metafoor, metonüüm, iroonia, paradoks) tundmine, Intuitsioon , võime tajuda kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui teatud tüüpi metodoloogiat ning on võimeline selle metodoloogia(te) üle reflekteerima ja neid problematiseerima Aristoteles "Tõlgendusest" ( , De Interpretatione,350 eK). Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? Üheks suunaks on poeetiline keel, see tähendab et kirjandus omab kindlat väljendusvormi, kirjanduslik eneseväljendus on erinev tavapärasest keelekasutusest, sõnad on rohkem läbimõeldud, täpsemad ja intensiivsemad. Teiseks suunaks on väljamõeldis, see keskendub fiktsionaalsele maailmale ja teosetele, mis on autori poolt loodud ja ei oma otsest ajaloolist või faktilist sisu. Kolmandaks suunaks on esteetilise väärtusega objekt, kus keskendutakse teose kunstipärasusele ja ilule, seda nii teoses
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe,
o Algne struktuur – vaatused ja stseenid o Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog o Tegelaste kõne – isiksuste erinevused o Konflikt o Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon Eepika o Nii proosa kui värsivorm o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Fookuses tekst ise Sisemised seaduspärad
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
tunnused on näiteks (1) tähendusühtsuse suurenemine, (2) väljendusühtsuse suurenemine, (3) uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, (4) kordused ja vastandused ning (4) ümberütlemised. Keele erijooned saavutakse erinebate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. (1) eufoonia / kakofoonia (heakõla/ pahakõla) (2) anafoor ehk alguskordus (alliteratsioon konsonant/assonants - vokaal/eesriim)
Assonants- täishäälikute kordumine Mets oli helde, laas oli lahke, Mets oli helde andemaie, Laas oli lahke lubamaie... (K. Merilaas. Laul ühe jalaga härjast) Koit mu rinda raius Õhetava haava, Üle laante laius Vere aurav laava (H. Talvik. Hommik) Onomatopöa (helijäljendus) ...röökiva öö pöörastes pööristes visklevate ja väänlevate välkude virvavalguses sünnivad laulud. (A.Alliksaar. Laul lauldest) Vääretümoloogia-tähenduse samastamine kõla sarnasuse või kokkulangemise põhjal Iga maja ei ole majakas, iga kaja ei ole kajakas, iga kasu ei ole kasukas. ... Kõik viisad ei ole viisakad. (A. Alliksaar. Prelüüd rüütlirüüs) Kalambuur- sõnamäng, poeetiline sõnapaaride ümberjaotus/nihkumine Kana nahas, seisavad nad kananahas (A. Alliksaar. Prelüüd rüütlirüüs) Kõnekujundid Epiteet: poeetiline täiend, kirjeldab, kaunistab, rõhutab põhisõnas sisalduvaid tunnuseid lai meri, pime öö, hõbepalgeline kuu
i. tähendusühtsuse suurenemine, ii. väljendusühtsuse suurenemine, iii. uudsus, harjumatus ehk deautomatiseerimine, iv. kordused ja vastandused ning v. ümberütlemised. c. Keele erijooned saavutakse erinevate kujundite kasutamisega. 6. Mis on kujund? Millised on retooriliste kujundite põhilised avaldumisvõimalused? a. Kujund on keele kujundusvõte sõna ja sõnaühendi tasandil, mille abil luuakse kirjanduslik kujund. Kujundid saab kujundiretoorika alusel jagada foneetilisteks ja süntaktilisteks kujunditeks ehk kõlakujundid, piltkujundid ja lausekujundid, kõnekujundid, mis on kujunditele ka põhilised avaldumisvormid. Kujundeid kasutatakse eelkõige luules, ent samuti ka proosas, seega igasuguses ilukirjanduslikus vormis. 7. Kõla- ehk häälikukujundid. a. Kõlakujundid i. Eufoonia / kakofoonia ii. Alguskordus
· sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuid mitte alati) seotud kõnes sidumata kõnes dialoogilise ülesehitusega LUULE PROOSA DRAAMA Olulisemad liigitusalused - teksti graafiline paigutus (teksti liigendamine värssideks või repliikideks või süstemaatilise liigenduse puudumine) - kirjaniku (kirjastaja, kriitiku vmt) määratlus - täiendavad välisvormi tunnused (riim, rütm vms) - täiendavad sisevormi tunnused (narratiivsus / mittenarratiivsus, lüürilisus, eepilisus, dramaatilisus vms) Zanriteooria (Mihhail Bahtin jt) - kõnezanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon - zanride etteantus (zanr kui kultuurimälu säilitaja) - zanride hierarhilisus Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud zanrid · vorm · kompositsioon · maht · narratiivsus / mittenarratiivsus
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
(intertekstuaalsus). Allusioon varjatud vihje teisele kirjandusteosele, üldtuntud isikule, sündmusele või faktile, nt Juuda tegu, Tootsi taskud, Potjomkini küla. Allusioonid võivad lisada tekstile sügavust ja laiemat kandvust. Lüürika aluseks on elamus, väljendumine toimub vahetult, suure emotsionaalsusega seda nim lürismiks. Esitusviis on monoloogiline, autor esineb enamasti minavormis. Esikohal on seotud kõne. Lüürikas esineb keele kogu muusikaline element rütm, riim, refrään, kordus. Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus. KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui teos on kirja pandud MINA JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus
kulminatsioon õpingud teeb jäljendamise abil; EEPIKA: Nii proosa kui värsivorm jäljendused novell, muinasjutt, laast aga Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, valmistavad kõigile Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia Klassikaliselt värsivorm, tegelased: rõõmu”. kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv Antiikkultuurist Välismaailma kirjeldamine Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud pärit põhižanrid: lüürika, või arenev sündmus eepika Autor, tekst ja lugeja (proosa), kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende dramaatika fookused ja rõhuasetused.
Lausetähendus lause üldine, sõnaraamatulik sisu ehk üteldu Lausungitähendus - lause tarvitusel tegelikult silmas peetud sisu Kujundliku kõne allikaks on üteldu ja mõteldu lahknemine Epiteet kirjeldav ja kaunistav lisandsõna, poeetiline täiend Võrdlus kõrvutamine ühistunnuse alusel, iseloomustavad sidesõnad Metafoor erinevate nähtuste ühendamine sarnasuste alusel. Tekib ülekantud tähendus. Metafoori kasutatakse tuntu abil tundmatu kirjdaldamiseks. Metafoor võib laieneda ka tervele teosele. Isikustamine mitteinimlikule isikuomaduste andmine Ümberütlus (perifraas) nähtuse silmpaistva joone rõhutamine, nimetuse ümber ütlemine Tabu sõnakeeld Eufemism maheväljendus Sümbol võrdkuju Allegooria mõistukõne, tekst vihjab millelegi, millest otsest juttu ei tehta Hüperbool poeetiline liialdus Meioos/litootes poeetiline vähendus Oküümoron vastandväljendus
sõltub kontekstist, mida antud kogukonnas peetakse kirjanduseks. - Laiem kirjanduse mõiste kirjandus hõlmab ka nt selliseid mitte fiktsionaalseid tekste, nagu nt autobiograafiad, päevikud, kirjad, ajakirjanduslikud tekstiliigid. Kirjanduseks ei peeta ainult kõrgkirjandust, vaid analüüsitakse ka "madalamaid" zanreid (comics, ajaviiteromaan, ulme, migrantide kirjutatud tekstid) 8. Miks on võimalikud kirjandusliku teksti erinevad tõlgendused? - Kirjanduslik tekst on reeglina mitmetähenduslik, polüvalentne - Kirjanduslikku teksti tõlgendatakse reeglina mitte konkreetsest situatsioonist lähtudes, vaid üldisemalt - Kirjandusteaduslikke otsuseid on raske tõestada - Tõlgendatakse aga ka nt seaduseid ja Piiblit. - Kirjanduslik tekst on omal moel sümboolne toiming. - Võrdlev kirjandusteadus e komprativistika - Kirjandust analüüsitakse võrdlevalt, uurimisobjektiks on kirjandus ja selle rahvusvahelised ja
looduse rüpes; heaolu, aga mitte üliküllus, tagasihoidlikkus, teatud filosoofilisus. Eleegia. Algselt leinalaul, hiljem omandas mitmekesise temaatika. Sageli poliitilised, filosoofilised teemad. Mõtisklus ja nukrus püsivad (Anna Haava). 16-17. sajandil levib pastoraalne eleegia, kus kujutatakse ideaalsete, tundeliste karjuste elu. 17. sajandil on teemaks õnnetu armastus. Romantismiajal kalmistueleegia. Epigramm. Lühike luuletus. Alguses tähendas pealdisteksti mälestustahvlitel, kingitusel, hauasambal. Hiljem lisandusid satiirilised jooned. Väga oluline on puänt. Eepikale on pühendatud Mihhail Bahtini tööd. Kristeva ja Todorov, kes siirdusid läände, olid põhilisteks Bahtini propageerijateks ja moodustasid prantsuse Pariisi semiootika koolkonna. Bahtinil on mitu romaanile pühendatud uurimust. Artikkel ,,Eepos ja romaan", 1940, avaldati 1960. aa. Romaaniteooria rajaneb dialoogia ja
Kõik (tähtsad) tegelased ei pea omavahel tuttavaks saama, seega on tegemist nagu osaga ühiskonnast. Virginia Wolf ,,Mrs. Dalloway" näiteks. Kuulevad sama kellalööke ja tunnetavad teineteist. Kui varasemas ühiskonnas olid tähtsad hierarhiad, siis rahvusühiskonnas ei oma see niivõrd suurt tähtsust. Rahvuskollektiividel on kõigil kesksed lood enda kohta. Lugu: Me oleme siin Eestimaal olnud juba viimased 10 000 aastat. Vs Me oleme pidevalt uuenev ja dünaamiline maa. Progressi narratiiv. Sealt tuleb ka arengumaade mõiste (nemad lähevad veel kuskile, kus meie juba oleme). Marksistlik narratiiv. Ohvri narratiiv me olene nii erilised, et keegi meid ei mõista, seega me peame kannatama; Parim kaitse on rünnak jne. Ühiste narratiivide loomine nõuab omavahelist kokkulepet, solidaarsust. Olude muutumisel võib muutuda ka lugude tõlgendamine, näiteks Jaan Krossi teosed. Keel Kirjanduslik keelekasutus. Proosa puhul rääkisid vene formalistid narratiivi võttest
[Todorov tõi näiteid Decameronist, nende küllaltki lihtsakoeliste novellide peal tema mudelid isegi töötavad] Jutustava diskursuse analüüs. Kuidas lineaarne tekst kujuneb ruumiliseks maailmaks. Todorov: 3 aspekti 1) moodus e kõneviis - kuivõrd sündmused on esitatud teoses. 2) ajaline organiseeritus (mis tekitab ka ruumi), suhe 2 ajalise telje vahel. a)Teksti enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena – tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg 3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda, muutuda.) 1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .- sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet.
vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja tegelaste lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku tegelase olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda. Kõiketeadva jutustaja romaani vaatepunkt on sestap tavaliselt liikuv. 22.2.Ebausaldusväärne jutustaja On selline, kes paneb kahtlema. Nt vahendatakse ainult jutustaja teadvust, väljaspool seda olev on puudu (tegelikkus). Või nt jutustaja teadlik eksitamine. Või oli klassikaline raamjutustus ja lõpus selgub, et tegelikult oli jutustaja ebausaldusväärne. Tavaliselt on ebausaldusväärse jutustaja tüübid: hull, kelm, kloun, narr jne. Hullu võetakse nigunii teistmoodi ja sellepärast saab sageli avada
Kasutatakse riimi ja meetrikat, ent esinevad ka kõlalised iseärasused (onomatopöa), muutused sõnakujus, sõnade järjekord võib erineda tavakeelest (inversioon). · Tekst on suhteliselt lühike ja kokkusurutud. · Tekst reflekteerib iseennast ja temas kasutatud keelelisi märke. Luule tematiseerib iseennast. · Vahetu, lihtne kõnesituatsioon, kõneleja lähedus autorile. · Lugejat kõnetatakse vahetult, toimub otsene kirjanduslik kommunikatsioon. Sellest tulenevalt esineb rohkesti isikulisi asesõnu (eriti ainsuse 1. ja 2. isik ). · Eriti tihe, leitmotiivide (korduste) ja sihipäraste variatsioonidega keelekasutus, keelelised pildid on väga tähtsad. · Tekst on lauldav, muusikalähedane · Luuletused on võrreldes jutustavate tekstidega sageli lühikesed. · Reeglina traditsioonilises luules esinevad pigem mitte-narratiivset tüüpi vormid.
annaabi.ee 
