Poeetika luulekunsti, laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel kirjandusele võib läheneda mitmeti. Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need väärtused kinnitatakse lugejale.
· Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enamasti erilisel stiililisel ja kunstilisel tasemel kirjutatud või esitatud teksti. · Kirjanduse liigitamisel võidakse aluseks võtta erinevaid aspekte:
talle ainus õige lahendus. TEOS JA TEKST Kirjandusteosele võib läheneda kahte moodi: ! ! *Sõnakunstiteos- koosneb sõnadest paberil. Seda saab nautida kui midagi kirjapandut, jälgides autori väljendusoskust --> luule. ! ! *Proosateose puhul ununeb sõnaline külg. Sõnade kaudu sisenetakse teose maailma, et sealt edasi on oluline tegevus, mitte sõnad paberid (Ingl k sõna immersion--> vahendaja kadumine). KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT ! Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. ! ! VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud MINA-JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-tegelane kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. ! -Mõnikord kasutab piiratud vp-ga jutustus SISEMONOLOOGI- tegelase sisekõnet.
Keelemärkidel on oma kindel kuju. 2) Kuuldeline e anoktiivne aspekt seostub rütmilise kõnega, keelega, kuna kõige olulisem on rütm ja kõla 3) Tähenduslik aspekt. Tähendus on igal keelemärgil alates pisemast Ka tegelane, tema keskkond kõrgemataseme märgid, kus tähendus on palju realistlikum , neile pööratakse ka lugedes kõige suuremat tähelepanu. TEKST JA MAAILM Tegelikkus muutub tähtsamaks, sest kirjandus on alati tegelikkuse ja maailmaga seotud. Üks mõjukamaid arusaamu pärineb Aristotelese teosest ,,Poeetika" seal räägib ta kunstniku jäljendamisest. Teatud vahenditega jäljendatakse inimese iseloomu, tegevust, emotsioone, tema jaoks selle suhte olemasolu loodusliku usku, et kunst on tegelikkusega väga loomulikus seoses. Aristotelese käsitlusest lähtuvat ka paljud järgivad. Kirjandust nähakse tegelikkuse kajastusena. Nt. Klassitsistlik poeetika 16-18 saj Kirjandus jäljendajana peab olema tõepärane
autori sõnumit (positivistlik lähenemine) 2. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui isesesvat elu elavast tähenduslikust tervikust. 3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud
e. lõplikult. Keelemärk on 1) visuaalne, tal on oma kuju. 2) auditiivne aspekt e. kuuldeline aspekt (seotud paljus luulega, kuna luulet isel-b rütm, kõla. 3) tähenduslik aspekt tekstil- igasugusel elemendil tekstis on mingi kindel tähendus. On madalama stme tähendusega (kirjamärgil) ja kõrgema astme tähendusega ( tegelane ). Tekst ja maailm e. tegelikkus. Tänapäeval inimene eeldab, et tekst on maailmaga seotud( realistlik kunsti ja loome printsiip). Me mõtestame e. saame kirjandusest aru niimoodi, et tekst on maailma peegel. See on kõige enam levinud käsitlus, arusaam. Teksti põhiolemuse mõtestamise võib jagada k a h e k s: Ühelt poolt on mõtteviis, et tekst on MI peegeldus. See arusaam saab alguse ANTIIKMAAILMAST ,, mimesis"- jäljendus(emotsioonide, looduse) + oskused (peab valdama teatud oskusi) . Positivism väidab muuhulgas, et kirjandusliku teksti tegemine on
Sonetti peetakse uusaegset teadust väljendavaks luulevormiks. Seotud erootiliselt ihaleva objekti uurimisega. Sonett ei ole lüroeepiline kinnisvorm. SIRELITE AEGU Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Narratoloogia on teadusharu, mis tegeleb narratiivide (lugude), nende struktuuri ja mõju uurimisega inimese tunnetusele. Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Tegelased viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaldub teose ideestik. Lugeja tunneb huvi 3 eelkõige tegelaste ja nende elusaatuste vastu. Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu: Tegelase bioloogiline aspekt – milline on tema päritolu ja välimus. Tegelase psühholoogiline aspekt – milline on tegelase siseelu: mõtted, soovid, lootused. Tegelase sotsiaalne aspekt – milline on tema ühiskondlik positsioon: amet, elukoht, varanduslik seisukoht, klassikuuluvus
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
Väljendudes kujundite kaudu talle eriomases kunstilises vormis, kutsub ilukirjandus lugejas esile sügava kaasaelamise. Seetõttu tunnetatakse teost lugedes tavaliselt hoopis sügavamalt kõiki elunähtusi, mida see peegeldab. Esteetika teadus ilu olemusest looduses ja kunstis, kaunite kunstide seaduspärasustest ja nende mõjust inimesele. Esteetika uurib kunsti ja tegelikkuse suhteid, kunstimaitset, väärtushinnanguid, otsib vastust küsimustele: mis on ilu? Milline peab olema lugejat kaasahaarav kunstiteos? Miks teos lugejale mõjub ja kuidas ta seda teeb? Esteetiline nii elus kui kunstis jaguneb nelja põhikategooriasse: ilus ( kaunis ), ülev, traagiline ja koomiline. ILUS ( kaunis ) sellesse kuuluvad nähtused, mis kutsuvad meis esile positiivse esteetilise suhtumise ja vastavad meie ilusa ideaalile. Kui esteetiline suhtumine muutub negatiivseks, siis on tegemist vastandnähtusega inetuga. ILUSA mõiste muutub koos ühiskonna arenguga.
tõlgenduskogukonnast (kooslus, keda ühendab sarnane ellusuhtumine), põlvkonna ootushorisondist (teatud vanusegrupi ootused ja eeldused, millest lähtuvalt teost hinnatakse) Retseptsiooniteooria tekkis 1960-1970ndatel vastukaaluks uuskriitikale, uurib teose vastuvõttu (kõigis kunstivaldkondades). Alusideed: kirjanduslikus kommunikatsioonis on oluline koht vastuvõtjal, tähenduse tekke protsessist ei ole võimalik lugejat eemaldada, lugemine on tähenduse tekke hädavajalik dimensioon. Teos saab teoseks alles siis, kui keegi seda loeb. Lünk, lõhe tekstikohad, mille lugeja peab ise täitma Lugejate kogukond individuaalne lugemine on suunatud lugemisharjumuste ja konventsioonide poolt, võib olla negatiivne anname hinnangud sõltuvalt oma kultuuritaustast Lugemist mõjutavad tegurid: võim, vastuhakk universaalsele lugejale 19
● Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ? Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. Kolmandas isikus Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi ● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ? Kujundilisus, Tähelepanu on vormil Enesele osutav Sisuühtsus ja väljendusühtsus A.Merilai: „Luuletus on stiilselt väljendatud sisu.” ● Milles seisneb kultuuri loolisus ?
teod pärismaailmas Süžee- nii nagu sündmusi tekstis esitatakse (teose kunstiliselt organiseeritud faabula) Faabula- sündmuste ajalispõhjuslik järjekord (luuakse tavaloogika alusel) Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. (5. Loengu slaidil skeem) Millist tüüpi proosateosele on see omane? Realistlikule romaanile. Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Ei järgi. Nt. mod. romaanis avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus (traditsioonilisel kujul) puuduvad.(nt kafka protsess) Postmod. romaan mängib sageli realistliku romaani normidega.(Fowles prantsuse leitnandi tüdruk). Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Ükski kirjanduslik teema ei ole iseenesest hea ega halb. ... [oluline on see], mis juhtub kui teema vormub jutustamisstiili ja struktureerimise abil romaaniks
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne struktuur, vaatepunkt, süzeemudelid) ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, toon (diction), süntaks, värsimõõt). Antiikajal retoorika > kõnekunsti reeglistik (ülesehitus, retoorilised võtted publiku veenmiseks, kujundlik keel). 19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana. Stilistika uuris erinevate autorite stiili omapära, ka zanrite stiili nt ajaperioodi või rahvuskultuuri lõikes. Grammatiline struktuur (sõnavara, süntaks), teksti akustilised elemendid (kõla, riim,
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
rea lõpuni o Kolmikud – pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus o Kulminatsioon – 14.värss, vaimukas puänt Luulevorm, mis on mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusikaks Peetakse uusaegse mentaliteedi ja eneseteadvuse alguseks Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Aeg Lõpp Põhjus ja tagajärg Jutustaja o Kes kõneleb o Kes kõneleb kellele o Kes räägib mis keeles o Kes räägib millise autoriteediga o Ajaline, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus - fokaliseering Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist
o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt. o Topeltkronoloogilisus jutustamise ja sündmuste toimumise aeg. Narratiivil on kaks külge 1) mida jutustatakse? ja 2) kuidas jutustatakse? Ajaga on narratiivis võimalik manipuleerida, sellest tuleneb ka süzee. Lihtsamalt öeldes on olemas lugu ja selle esitus. Narratiivil on jutustaja ja teda iseloomustab see, milline on tema vaatepunkt loole ja milliselt positsioonilt ta lugu esitab, näiteks mina või tema vormis esitatud narratiiv on võrdlemisi subjektiivne, kuid kõiketeadva autori vaatepunkt on kõige objektiivsem, kuna tegelased saavad üsna võrdselt tähelepanu. 13. Kirjandusteose vaatepunkt o mina-vaatepunkt lugu nähakse minategelase mõttemaailma kaudu o tema-vaatepunkt tema vormis jutustatud tekstid
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
[Todorov tõi näiteid Decameronist, nende küllaltki lihtsakoeliste novellide peal tema mudelid isegi töötavad] Jutustava diskursuse analüüs. Kuidas lineaarne tekst kujuneb ruumiliseks maailmaks. Todorov: 3 aspekti 1) moodus e kõneviis - kuivõrd sündmused on esitatud teoses. 2) ajaline organiseeritus (mis tekitab ka ruumi), suhe 2 ajalise telje vahel. a)Teksti enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena – tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg 3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda, muutuda.) 1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .- sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet.
Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid. DRAMAATIKA EEPIKA Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi On jutustaja. Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades. dialoogi ja remarkidega. Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega. Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega. Keskendub inimsuhetele. Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda. TEATER KIRJANDUS Ajalis-ruumiline kunst Ajaline kunst Ruumisuhted on vahetult tajutavad Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
keele-kasutuses: mittefiktsionaalne jutustamine (ajalookirjutus; elulugu, reportaaz jne) 19. Milliseid küsimusi me võiksime eepilisele tekstile esitada? Proovige vabalt valitud teksti näitel nendele küsimustele vastata. - Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? - Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? - Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? - Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? - Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? 20. Analüüsige aja ja ruumi kirjeldamist Oskar Lutsu "Kevades" ning võrrelge seda näiteks Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega".
· Draama pikkus on piiratud · Draama peab olema dramaatiline keskendub inimestevahelistele suhetele Teatris mängitav draama jäljendab suhtlemist konkreetselt. Episeerumine eepiliste struktuuride mõjulepääs dramaatikas (N Bertolt Brecht) · Sündmustiku epitseerumine lõpplahendusele suunatusest loobumine · Aegruumi epitseerumine ainet püütakse esitada võimalikult täielikult · Kunstilise kommunikatsiooni epiteseerumine loo sisese või välise jutustaja kasutamine o Kirjeldavad ja kommenteerivad remargid o Autori kohalolek (sildid jmt) o Eepilised struktuurid dialoogi sees o Näitlejad, kes vahendavad näidendimaailma ja pärismaailma o Näitlemisviis, mille puhul näitleja ei näitle vaid esitleb Dramaatiline teater Eepiline teater kehastab sündmusi jutustab sündmustest
4. Kirjanduse sotsioloogia a) retseptsiooni uurimine. Kirjanduse ja kunsti vastuvõtmise uurimine. Teoreetilise aluse andis retseptiivne esteetika. 1970.aa Konstanzi ülikool: H.R Jauss ja W. Iser väitsid, et tekst on autori ja lugeja ootusehorisontide kohtumispaik. Ootushorisont on autori või lugeja kultuurikompetents, mis määrab ära autori ja lugeja vahekorra. Tekst on dialoog, seega üksnes lugeja osavõtt annab tekstile lõplikkuse. Tekst sisaldab küsimust ja stimuleerib lugejat küsimusi esitama, saades tekstist ka vastuseid. Lugeja suhtub teksti valikuliselt ja loob uue teksti. Tekstis on muutumatu ja muutlik osa. Muutumatu osa on materiaalne (kirjamärgid), muutlik osa kerkib lugeja teadvuses. Tänapäeval on teksti muutlikkus suurenenud. Retseptivistika uurib teksti muutlikku osa: lugejaid, hinnanguid, arvamusi ja tõlgendusi. Vastuvõttu eri kultuurides ja ajas. b) mentaalsuste uurimine. Tekkis saksa ja inglise romantismis. Volksgeist (rahva
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
...............................................12 3.3 Peategelase analüüs neljast aspektist vaadatuna............................................13 3.3.1. Tegelase bioloogiline aspekt 3.3.2. Tegelase psühholoogiline aspekt 3.3.3. Peategelase sotsiaalne aspekt 3.3.4. Peategelase kujundlik aspekt 3.3.5. Järeldus 4. Tegelaskuju loovad suhetegrupid...............................................................16 4.1. Tegelase suhe loo jutustajaga 4.4.1. Peategelase suhe iseendaga 4.4.2. Peategelase suhe teiste tegelastega 4.4.3. Tegelase suhe ümbritseva maailmaga 4.4.4. Järeldus 5. Ühe sündmuse lahti kirjutamine...............................................................22 6. Mida pakub raamat lugejale...................................................................23 7. Kokkuvõte........................................................................................24 8. Kasutatud kirjandus..............................................................
ülekandeks näidendi vormi. Erinevused: 1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. 2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas. 3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil, tegelane võib oma tunnetest ja mõtetest rääkida monoloogina. 4) Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele. 5) Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks, sellest lähtuvalt kirjanikud
ülekandeks näidendi vormi. Erinevused: 1) Draamas ei ole enamasti jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale/vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. 2) Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem, tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes ja teine teises kohas. 3) Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. Inimese siseelu avatakse näidendis tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil, tegelane võib oma tunnetest ja mõtetest rääkida monoloogina. 4) Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele. 5) Draama on tavaliselt mõeldud teatris esitamiseks, sellest lähtuvalt kirjanikud
Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu, tekst, Jutustamine, fokuseermine & selle tüübid, vaatepunkt. Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane
· Looga on seotud tegelased Erinevat: · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi vahetult dialoogi ja remarkide kaudu · Loo esitamise vahendid ja võimalused näidendis on romaaniga võrreldes piiratumad (pikkus, arvestamine vaataja tähelepanuvõimega, teatri tehniliste võimalustega arvestamine) · Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid
13 Narratiivi mõiste. Mis on süžee ja faabula? Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. Millist tüüpi proosateosele on see omane? Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Kuidas on proosateoses seotud sisu ja vorm? Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. Fokusseerimine. Autori mõiste. Autori ja jutustaja eristus. Tekstuaalne autor. Tegelane. Sügav ja lame tegelane (mille järgi saab lugeja aru, mis tüüpi tegelasega on tegu?) Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. 1) sündmused 2) ajaline korrastatus 3) jutustamine (esitus) 4) tegelased 14 15
Eesti keel ja kirjandus 1. Üldalused 1.1. Keele- ja kirjanduspädevus Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete õpetamise eesmärgiks põhikoolis on kujundada õpilastes eakohane keele- ja kirjanduspädevus, see tähendab suutlikkus mõista eakohaseid ilukirjandustekste ja nende osatähtsust Eesti ja maailma kultuuriloos ning tajuda keelt ja kirjandust kui rahvusliku ja iseenda identiteedi alust; keeleteadlikkus ja oskus end vastavalt suhtlussituatsioonile ja keelekasutuseesmärkidele nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendada; arusaamine, et lugemine teeb vaimselt rikkamaks. Keele ja kirjanduse õpetamisega taotletakse, et põhikooli lõpuks õpilane: 1) väärtustab keelt kui rahvuskultuuri kandjat ja avaliku suhtluse vahendit; 2) teadvustab keeleoskust õpioskuste alusena ning identiteedi osana; 3) omandab põhiteadmised keelest ja saavutab õigekirjaoskuse; 4) väljendab end selgelt ja asjakohaselt nii suuliseltkui ka kirjalikult, arvestades kultuuris välja kujune
Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Milles seisneb kultuuri loolisus? Milline toime on lugudel?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
