TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL TALLINN COLLEGE OF ENGINEERING Jean- Paul Sartre REFERAAT Õppeaines: FILOSOOFIA Mehaanika teaduskond Õpperühm: Juhendaja: Endel Mesimaa Tallinn 2008 SISUKORD Sisukord...................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Elukäik....................................
Kui varasemas filosoofias räägiti palju inimese loomusest või tema mõistuslikust olemusest, siis eksistentsialistid vastanduvad sellele arusaamale väites, et inimene on eriline olev, kelle puhul ei eelne tema eksistentsile ehk olemasolule mingit etteantud olemust ega ideed, vaid inimene alles loob selle endale. Asjade, eriti arefaktide puhul eelneb nendele idee, kavand või projekt (prantsuse keeles le projet), mille järgi need valmistatakse. Inimene aga pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmisoleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Sestap ütlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi päriselt kodus. Arusaamaga eksistentsist kui inimese olemise viisist vastandutakse varasemale arusaamale inimesest, kui jumala loodud olendist, kellele on sellesama jumala poolt ette antud elu eesmärk ja väärtused, mida taotleda
Keel- olemise koda. Hool- maailmas olemise viis. Meil pole olla võimalik maailmas muudmoodi, kui asjade pärast muretsedes, teiste eest hoolitsedes.. Sartre- Inimene on projekt või visand. Teadvus- olemine, mille loovus on olla teadlik oma olemise olematusest. Maailma suhtes on teadvus maailma eitus. Mõte olemasolevatest asjadest ei ole sama, mis need asjad ise on. Teadvus võimaldab protesteerida, võidelda, mitte aksepteerida... Seda mina, kes rolli esitab, ei ole. Eksistents eelneb olemisele. · Klassikaline. Inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi. Substants- olev asi. Liitsubstants on asi, mis on moodustatud mitmest algsest osast. Inimene on liitsubstants, mis koosneb... ... kehast ja hingest. ... kehast, maisest hingest ja kosmilisest hingest. Kehast, vegitatiivsest (või loomsest hingest) ja siis ühest hingeaspektist veel. Mikrokosmos- Inimene on mikrokosmos, väike maailm, mis peegeldab suuremat maailma. Mis on kooskõlas või vastuolus suurema maailmaga.
kõige vahel. See tähenda, et inimene asub täpselt kahe äärmuse vahel olematuse ja kõiksuse vahel. Kõik teadmised on lõpmatud oma uurimisvaldkonna ulatuvuses. Kõik teooriad toetuvad printsiipidele, mis omakorda toetuvad teistele printsiipidele ja teised printsiibid toetuvad kolmandatele printsiipidele. Ühel hektel meie mõistus enam kaugemae mõelda ei suuda ning me arvame, et see punkt on lõplik. Tegelikut on see punkt oma olemuselt lõputult jagatav. Meie mõistus lihtslat ei suuda minna nii kaugele nin ei hooma seda lõpmatust. Kuna inimesed on igas mõttes piiratud, siis avaldub kahe äärmuse vahel asetsemine ka kõigis meie võimetes. Meie meeles ei taju mitte midagi äärmuslikku. Liigne lärm takistab meid kuulmast, liigne valgus pimestab meid nin liigne kaugus ja liigne lähedus takistab meid nägemast. Meile on kättesaamatu nii kindel teadmine kui ka täielik teadmatus, sest me asume nende äärmuste keskmes. 2
öelda. Absurd aga tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõltub samavõrd inimesest kui maailmast. o Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandamisest. o Absurditunne tekib sellest, et inimene mõistab, kuidas kõik tema elu rutiin lihtsalt olemine. Ta küsib milleks seda kõike on vaja. Absurditunne algab tülpimusest ja sellega kaasnevast rahutusest o Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisemuses alati kaasa heliseb. o Absurd tekib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest. o Absurdi alguseks on lihtne ,,rahutus", kui inimesel tekib ühel päeval tülpimus
Absurditunde avaldused väljenduvad erinevates, kuid sugulaslikes maailmates ja nimelt aru, elukunsti ja lihtsalt kunstimaailmas . Alguses on absurdi atmosfäär, lõpuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eripärast valgust ja näitab tema eesõigustatud ja halastuseta nägu, mida teisiti pole võimalik ära tunda . · Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Camuse arvates on kõigi suurte tegude ja mõtete algus naeruväärselt tühine. Suurteosed sünnivad sageli tänavanurgal või restoranifuajees, samuti ka absurd. Ja rohkem kui miski muu ammutab absurdi maailm oma ülevuse just sellest madalast sünnipärast. Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõltub samavõrd inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus side nende vahel. Absurditunde alguseks on lihtne "rahutus"
Ta toob paralleeli surmaga, kus ta arvab, et kui oled piisavalt tark, oled valmis iga kell surema. ,, Tark elab nii kaua kui peab, mitte nii kaua kui saab", vabasurma minek ei ole keelatud, vaid tema meelest mehine tegu. Tänapäevaks on selline käitumine vastupidise hoiaku saanud, seda peetakse arguseks. Ühes olen ma aga Seneca´ga ühel nõu, tark inimene ei karda eelseisva ees, sest oled enda sees ,,läbi mänginud" erinevad situatsioonid. Jean-Paul Sartre leiab, et inimest peetakse maailmale alluvaks objektiks. Tema vabaduse mõiste kandub inimesse, kui indiviidi, kes ei sõltu jumalast, vaid teisest indiviidist, inimesest. Inimese käsitlust, eksistentsialismi paneb teda vastuollu seisma kõige eelneva ees, kus oli tähtsaimal kohal jumal. Seega rühmitab ta eksistentsialistid kahte gruppi, kristlikud ja ateistlikud. Esimesed arvavad, et eksistents eelneb olemusele, ehk inimene tuleneb jumalast ja on temast ka sõltuv,
pidama individuaalseks ja korduvaks, kuid rõhutab tema arenemist. Ta leiab, et inimese vaba tahe muudab eksistentsi seletatava nähtuse nullilähedaseks. Tema meelest on inimese usklikkus eksistentsiaalse ebakindluse tunne. Igaühe eesmärgiks on saada subjektiivseks, aga grupp takistab inimestel jõuda tõeni. Takistab ka see, et keegi teine ei ole võimeline indiviidile samalaadselt mõtlema. Eksistentsi ei saa võtta iseenesestmõistetavana, sest tema sõnul suurema osa ajast inimene ei ela. Eksistents on enda olemasolu teadvustamine ning enda olemasolu tahtmine. Kui inimene nii ei mõtle, siis teda ei eksisteeri. Akadeemiline filosoofia takistab eksistentsi mõistmist. Suurim paradoks inimese elus on seotud ajaga: inimene tunnetab end mitte olevikus, vaid minevikus. Samas peab inimene elama ettepoole suunatult ega tohiks end olevikus tajuda. Tõde on subjektiivne. Ükski inimene ei ole võimeline tunnetama objektiivset tõde. Grupp või ühiskond on tugev siis, kui seal on
algab filosoofia meeleolust ja selle muutumisest. 4. Eksistentsiaalne situatsioon käsitleb olukord ja meeleolu, mis on seotud meie sünniga siia maailma. Üritab vastata küsimusele, miks meid on siia paisatud ja miks see kõik tundub meile nii võõras. Peamiselt määratlevad eksistentsiaalset situatsiooni A.Camus, M.Heidegger ja S.Kierkegaard. 5. Postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta küsib kas filosoofia tavapärane küsimustele sõnaliselt vastamine ei ole ainult nendest tekstidest vaimustunud inimeste pärusmaa, kes on neid ajaloolisi tekste uurinud. Kriitikud väidavad, et filosoofial ei ole mingit ajas muutumatud reeglistikku, mille järgi saab tekste liigitada mitte filosoofiliseks ja filosoofilisteks tekstideks 6. Elitaarsus probleemi kohaselt vastanduvad osad inimesed eksistensialistidele. Nende
Klassikaline filosoofiline antropoloogia - inimest vaadeldakse kui liitsubstantsi, mis koosneb mitmest algest. Kristlik antropoloogia - inimene on eriline kogu loodu hulgas, kusjuures on ta jumala palge järgi loodud ning oskab vahet teha heal ja kurjal. Inimene on ka jumala erilise tähelepanu, armu ja karistuse objekt. Inimest iseloomustab ka millegi puuduva igatsus, millest inimene veel enne oma sündi ilma jäi. Romantismile omane antropoloogia - inimest mõistetakse kui isiksust, kelle saladus väljendub tema loomingus. Inimene on maailma kroon tänu oma kujutlusvõimele. Konstruktivistlik ja strukturalistlik antropoloogia - Inimese "mina" on vahendatuse protsesside tulemus (Hegel). Inimene on ühiskondlike suhete summa. (Marx) Inimest mõistetakse läbi tema "mina". Psühholoogiline antropoloogia - Inimest määratletakse psüühika kaudu. Psüühikaks peetakse inimese sisemuses toimuvate protsesside kogumit. Psühhoanalüütiline antropoloogia - Lähtub Freudi ideedest
Õppejõud: Anne Reinsoo Mõdriku 2014 Mis on vastutus? Kas see on kohustus kellegi või millegi ees, vajadus tagada millegi ladus toimimine või kohustus enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda? Kas see on isiklik, kollektiivne, sotsiaalne või juriidiline vastutus või on tegu vastutusega oma tegude, sõnade ja valikute eest? Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest. Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organisatsioonile, mida inimene esindab. (Vikipeedia) See, kes ei võta endale mingit vastutust, võib tunda end väga sõltumatuna: ,,Mina ei pea mitte midagi tegema. Ma olen vaba
3. Filosoofiaga alustamiseks on tähtis tunda teadmistejanu ja ära tabada see meeleolu, millest filosoofia lähtub. * Aristotelese seisukoha järgi algab filosoofia fundamentaalsest imestusest. Miks ja kuidas on asjad nii nagu nad on? * Saksa filosoofid Georg W. F. Hegel ja Martin Heidegger leidsid, et metoodiline üleminek filosoofiasse puudub: me kas oleme juba sellega seotud või jääb see meile alatiseks võõraks. * Prantsuse filosoof René Descartes leidis, et tuleks absoluutselt kõik kahtluse alla seada ning kui sõelale jääb miskit, milles enam kahelda ei saa, siis saab alles alustada filosoofilise ülesehitusega. * Prantsuse filosoof Albert Camus’ seisukoht oli selline, et filosoofia algab absurditundest, millega seonduvad maailmast võõrandumine ja põhiküsimus: „Miks ma ei ole siiani sooritanud enesetappu?“.
Absurd on kogu aeg igal pool olemas. 13. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest. Absurd tekib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest, inimese ja maailma vahel on kuristik, lõhe. Inimene tunneb ennast maailmas võõrana, rahutuna, inimene mõtleb oma harjumuspärasest elust, ta pole sellega rahul ning hakkab selle üle mõtlema, küsib milleks on seda kõike vaja? Absurd sõltub nii inimesest kui maailmast- ta on esialgu ainus side nende vahel, aheldab nad teineteise külge. 14. Milliste küsimustega tegeleb religioonifilosoofia? Kas inimese eksistentsiaalsel situatsioonil on tähendus/mõte? Kust see tuleb? Kas jumal on olemas? Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada või ümberlükata? Kes või mis on jumal? Kes vastutab maailmas kurja eest, miks kurjus eksisteerib? 15
lahenduse leidmist. Liigub kahes suunas: ratsionalism (tõelust on võimalik hoomata mõtlemise printsiipidest lähtudes) ning empirism (tunnetuse alusena nähakse meelelist kogemust). 20. sajandi filosoofia tunnuseks on teadmiste kasv tehnikas ja teaduses. Tekib uuspositivistlik maailmapilt (suur seotus teadusega), keelefilosoofia, eksistentsialism, hermeneutika. Kierkegaardi tähelepanuväärsemate teoste hulka kuulub ,,Elutee staadiumid", milles ta küsib mis on inimese puhas olemine. Inimese elu teostub tema hinnangul kolmel tasandil: esteetiline tasand e elu vastavalt meeleolule. Sel tasandil ei taju inimene, et tal on kohustused, ta elab käesolevas hetkes. Elab nõnda hetkeni, mil jõuab kriisi, kus ta peab aru saama, et nii elada ei saa ning tuleb seda kahetseda. eetiline tasand: sinna ei saa jõuda põgenemise teel, toimuma peab hüpe e inimene peab jõudma
Tema oli see, kes "eemaldas katte" kristlikult moraalilt. Mulle jäi mulje justkui peaks ta iseend mõneks Jumalaks, et vaid see mida tema arvab õige olevat, see ka nii on. Kes on Nietzsche järgi "immoralist"? Immoralist eitab siiani kõrgeimaks peetud inimtüüpi (head, heasoovilikud ja heategijaid) ning moraali, mis kehtib ja võimutseb moraalina iseeneses (kristlikku moraali). Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis? Headuse ning heasoovlikkuse ülehindamine on laias laastus decadence`i tagajärg , nõrkuse sümptom. Nietzsche leiab, et kristlik moraal on liialt inimesi jõuetuks muutnud. Kristlik moraal on valskustahte pahaloomulisim vorm . Inimesed on endid käest lasknud lausa terve inimkond. Kuidas iseloomustab Nietzsche "dekadentlikku inimest"? Dekadentlik inimene on esmalt haritud. Tema suurimaks vooruseks võiks lugeda kaastunde. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit? Nietzsche
hoida üldist kahju." Õiglane jagamine (heaolu). Õiglane jagamine ei ole seotud kasulikkusega. Õiglane jagamine on siis, kui kõik saavad sellest kasu. M arvas, et inimene on vaid kogemuste pundar ja inimeses puudub kestev olevus, nt. mõistus (ratio) või hing. M lähenes inimesele empiristlikult. Inimisiksuse seisukohast lähtuvalt pole meil endil mingit väärtust, vaid tähtsus on kogemustel. Mida rohkem rahulduslikke kogemusi, seda kogenenum. Inimeste tegude puhul on tähtis tagajärg, mitte motiiv. PRAGMATISM ,,Pragma" tegu, praktika. Pragmatism teooria, mis seab kõrgemaks hüveks kasulikkust kõige laiemas mõttes. Kreeka filosoof Protagoras on öelnud, et inimene on kõikide asjade mõõt. Ütles, et tõeline on kõik, mis igale üksikule inimesele näib tõelisena. Ütles, et objektiivset tõde ei saa kogeda, vaid tuleb õppida seda, mis on kasulik. Pragmaatiku jaoks on vajalik otsida kasulikkust. Rajaja on Charles S. Pierce (1839-1914)
Kes? 2. Eksistentsialistlik mõtteviis/strateegia Martin Heidegger ,,Sein und Zeit"(olemine ja aeg) 1927 20.saj kõige enam tsiteeritud filosoofiline raamat inimene=Dasein(siinolemine) inimene on see, kes on kohal, kes on siin. Ta ei asu vaid ühel territooriumil, vaid proitseerib end kogu maailmale. Olemas on potentsiaal siin enam mitte olla ehk surra. Maailm on tervik, mille suhtes inimene midagi on. Oluliseks saab küsimus kus? 3. Voluntaristlik mõtteviis/strateegia Jean-Paul Sartre ,,Olemine ja eimiski" 1943 vastus Heideggeri ,,Sein und Zeit" 'ile. Teadvus kui maailma eitus minu teadvusesse sünnib mitte see, mis maailmas on, vaid midagi uut. Vaid inimesel on võime öelda, et miski ei ole nii, kuidas ta on. Iroonia millegi loomine ja selle loodu kohene eitamine. Iseenda eitamise võime ,,teadvus on alati see, mis ta ei ole ja ta ei ole kunagi see, mis ta on" Sartre: ,,Inimene on üheaegselt faktilisus ja selle ületamine"(Aufhebung) ma olen nii see,
............................................................................................................3 1. Elulugu.......................................................................................................................4 2. Looming.....................................................................................................................5 3. Isiklik filosoofia.........................................................................................................7 4. Eksistents....................................................................................................................9 4.1 Eksistentsi staadiumid...........................................................................................11 5. Usk...........................................................................................................................11 6. Paradoks...................................................................................................................13 7
( Õnnelikud lapsed, lk 23). 2.1 Kuidas tõsta laste enesehinnangut ja enesekindlust Et osata suurendada lapse enesehinnangut ja enesekindlust, on oluline, et vanem teeks tööd iseenda enesehinnangu ja enesekindlusega. Seeläbi arendavad vanemad neid ka oma lastes. Sisemine enesekindlus tähendab, et mina kui isik tean, et annan endast parima ja keegi ei saa minult enamat nõuda. See tähendab et julgetakse seista oma mina ja oma tegude eest. Alles siis, kui tead, kes ja mis sa oled, on võimalik muuta asju, mis tunduvad valed. Kui laps tunneb, et ta on lubatud olla tema ise, tuleb enesekindlus automaatselt. On tähtis et vanem näitaks lapsele kogu aeg, et teda märgatakse ja tema vajadustele vastatakse. Lapsel peab olema õigus olla tema ise, isegi siis, kui ta käitub valesti. Ta peab teadma ja tundma, et vanemad märkavad ja aktsepteerivad teda, mis ei tähenda sugugi, et lapsevanem automaatselt lepiks
Nt. ausus, au. Islami kultuuris au väga oluline, olemas aumõrvad. Aumõrv islamikultuuris pereliige võib tappa pereliikme. Peetakse õigeks. Emad saadavad lapsi end õhkima auasi, kuna sureb islami eest. Hiina ja Jaapani kultuuris häbikultuur suur häbi, kui inimene kaotab enda positsiooni ühiskonnas. Moraaliprintsiipidega hindame, kuidas meie tegevusel läheb. VAHETUND! Jee .. vahetund sai läbi. Moraaliprintsiipide tunnused: PRESKRIPTIIVSUS oma olemuselt etteütlejad kirjutajad, mida tegema peab IMPERAKTIIV käsud, mida teha ja mitte. Nt. Ära tapa! Kuula sõna! UNIVERSALISEERITAVUS moraaliprintsiipe peab saama rakendada kõigile, kes on sarnases situatsioonis. Kui pean mingit tegu heaks, siis pean pidama seda heaks ka siis, kui teised seda teevad. Enda puhul liberaalsed, teiste suhtes konservatiivsed. ÜLIMUSLIKKUS õiguslike printsiipide suhtes
Kuid meelekibeduse puhul soovid ei täitu ja kõik hea hajub. Numbrid on nagu inimesed - vääna neid ning nad ütlevad sulle ükskõik mida. Inimesed ei tea, mis neile meeldib, kuid neile meeldib, mis nad teavad. See, kes ei ole kunagi nõus teiste arvamustega, pole enamasti nõus ka oma arvamustega kuulduna teiste suust. Tarkus on teadmine, mis on muutunud inimese osaks. Rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas. Mis ma andsin, see mul on, mis ma kulutasin, see mul oli, mille hoidsin endale, selle kaotasin. Kes suudab tärganud viha nagu perutavat hobust tagasi hoida, ainult see on vankrijuht, teised on vaid ohjahoidjad. Mitte kõike, mis loeb, ei saa lugeda,
eksisteerima: ,,Ma eksisteerin sellepärast, et mul on selleks õigus. Mul on õigus eksisteerida, järelikult on mul õigus mitte mõtelda." Kätte on jõudnud kolmapäev ning Antoine saab kokku Iseõppijaga. Mehel on üle pika aja hea meel, et saab kellegagi rääkida. Varem ta vältis rääkimist. Kohvikus mõistis oma iivelduse tähendust (lk 157 ,,See ongi..."). Antoine lahkus seepeale kohvikust ning suundus linnaparki, kus mõtles endamisi mõistetele eksistents ja absurd. Õhtul läks Antoine tagasi hotelli ja pani kirja kõik, mis pargis pähe turgatas. Öösel jõudis ta aga otsusele, et läheb Pariisi elama, kuna raamatut ta enam ei kirjuta, siis pole ka põhjust Bouville'i jääda. Reedel lahkub kella viiese rongiga Raudteelaste Kohtumispaigast Pariisi. Laupäeval sai kokku Anny'ga. Antoine'i üllatuseks oli Anny muutunud kuid mitte väliselt. Nad rääkisid pikalt ja kui jutud olid räägitud, viskab Anny Antoine'i hotellitoast välja.
kunagi olemas olnudki. Kasvatus on elava tagakiusamine - nii võib tabavalt kokku võtta Alice Milleri raamatu "Sinu enese pärast" (eesti keelde tõlgitud 2007). Alice Miller oli lastepsühholoog ning puutus päevast päeva kokku haigete lastega; lastega, keda täiskasvanud olid kas vaimselt või füüsiliselt kuritarvitanud. Oma raamatus kirjeldab Miller psühhoanalüüsile toetuvalt kolme koletist - Hitlerit, ühte narkosõltlast ja ühte sarimõrtsukat. Nende tegude kirjeldused ajavad hirmu nahka! Ent kas tõesti saab kuritegelikult koheldud laste lugudest teha järelduse, et igasugune vanemapoolne mõjutamine on lapsele surmavalt ohtlik? Psühhoanalüütilisele teooriale ülesehitatut on raske kritiseerida, tõdesid musta kasvatuse kriitikud Oelkers ja Lehmann (1983). Nende arvates on Alice Milleri arutluste empiirilised alused haprad ja ainevalik subjektiivne, järeldused aga lennukad ja põhjapanevad: pedagoogikat vajavad kasvatajad, mitte lapsed!
vastab tema meetoditele ja on ühenduses tema isiksusega. Rousseau arvab, et lapse näiv vägivald ja lõhkumistung ei ole kurjuse väljendus, vaid tema tegevustungi avaldus. Ta tahab asju muuta, sest iga muutus on tegevus. Laps võib väärtuslike asjade lõhkumisega teha väga palju kahju, kuid tahet kahjutegemiseks pole tal seejuures ometi mitte. Kuri on tema tegevus ainult meie ihnus, aga mitte meie mõistuse silmis. Inimene on oma olemuselt hea, aga ühiskond on teda rikkunud. Erilise tähelepanu osaliseks saab lapseiga. Rousseau on teadlik, et ilmutab sellega uue tunnetuse. Sageli kõneldakse valmis mehest; vaadelgem ometi kord ka valmis last see on meile uus näidend. Nagu inimsool on oma koht asjade käigus, nii on ka lapseeal oma koht elu käigus. Loodus tahab, et lapsed oleksid lapsed, enne kui saavad meesteks; lastel on omapärane viis näha, mõelda, tunda. Lapseiga on mõistuse uneaeg.
TALLINNA TEENINDUSKOOL Annika Mõisnik T11K ISIKSUSEKUJUNEMINE JA SOTSIALISEERUMINE Referaat Juhendaja: Kiis Mare Tallinn 2008 1 SISUKORD 1. Sisukord.............................................................. 2 2. Sissejuhatus ....................................................... 3 3. Inimvajadused .................................................... 4 4. Isiksusekujunemine lapse ja noorukieas ............ 5 5. Tundeelu areng Eriksoni järgi ............................ 5 6. Küpse inimese käsitlused ................................... 7 7. Sotsialiseerumine ............................................... 8 8. Sotsialiseerimise agendid ................................... 8 9. Kokkuvõte ......................................................... 11 10. Kasutatud kirjandus ........................
suurem kannatus · Jumalad sekkuvad inimeste tegevusse (nt soodustades või takistades nende ettevõtmisi) · Jumalaid pole olemas (sest maailmas on palju ebaõiglust) · Jumalad ei jälgi maailmas toimuvat seda tõendab kurjuse olemasolu maailmas · Surma pole tarvis karta: me ei kao jäljetult, sest hing on surematu · Inimene püüdleb oomu poolest naudingute poole ning katsub hoiduda kannatustest · Surma pole tarvis karta, sest meie eksistents pärast surma pole millegi poolest halvem elust siinilmas · Mõned inimesed on liiga rumalad selleks, et osata arukaid (st rohkem naudinguid kui kannatusi toovaid) valikuid teha · Surma pole tarvis karta, sest me ei puutu surmaga kunagi kokku Epikurose seisukoht oli, et inimene püüdleb loomupäraselt · ainult kehaliste naudingute poole. · nii hinge kui keha naudingute poole. · pikemas perspektiivis suurima võimaliku naudingu poole.
iseenesega algavad intensiivselt enamasti puberteedieas. See aga ei tähenda veel, et nooremaealiste elu on üks muutumatu kulgemine. Neid juhtumeid polegi nii vähe, kus 5-, 7-, 10-aastased lapsed on otsinud raskustest väljapääsu enesetapu kaudu (6). Vanematepoolse käitumise ja suhtumise põhjal arenevad lapsel teatud sisemised ettekujutused, mudelid selle kohta, mida võib oodata suhetest, inimestest, maailmast ning mida arvata iseenesest. Laias laastus võiks eristada nelja vanemlikku stiili ning vastavalt ka mõjusid. Lühiülevaade neist on järgmine: 1. Kui vanemad väljendavad lapse suhtes hoolivust, armastust, tähelepanelikkust ning jätavad lapsele ka iseseisvat otsustamisruumi, kujuneb sellest lapsest suure tõenäosusega tasakaalus hingeeluga, normaalse enesehinnanguga persoon. 4 2
FILOSOOFIA KORDAMINE PLATON · Platon (427-347 eKr) on ilmselt kuulsaim antiikaja filosoof, Sokratese õpilane · Platon rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia), kõik ta teosed on ilmselt meieni säilinud · Platon on dualist usub kahe maailma olemasolu: ideede maailm ja meeleline maailm · Ideede maailm on muutumatu (ei teki ega hävi) ja ideedest saab mõelda, meeleline maailm on muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega tajuda · Idee ja meeltega tajutava asja vahekorra 3 tõlgendust: asi jäljendab ideed, idee kehastub asjas, asi on idee vari
Samas öeldakse, et igaühe kohustus on oma vanemaid mõista, sest kindlasti on ka neil omad probleemid. Inimesed üldiselt teevad kõik, et algselt mõista oma vanemaid ja vabaneda nendele suunatud vihast. Tuleb olla ettevaatlik, et see ei muutuks ebaõiglase teo õigustamiseks. Ometi on mõistmine tähtis etapp viha poolt põhjustatud probleemide käsitlemisel. 11.ANDEKSANDMINE Nooremasse sugupõlve kuuluv inimene, kellel on olnud või on raskusi vanematega on raske neile nende tegude eest andestada. Kui tal juhuslikult ei ole kellelegi oma südant puistada ning kuulda mitmesuguseid nõuandeid. Kuid kedagi ei saa sundida andeks andma kui me ei tea, millised valusad kogemused sellele on eelnenud. Halba teinud inimesele andeksandmine kuulub tingimusteta niisuguste asjade hulka, mille puhul peab igaüks ise seisukoha võtma. Andeksandmine kellegi teise ettepanekul võib muutuda enesepettuseks. Ebaõiglased teod ei lakka sel moel olemast, viha ja sellest
.................................................. 11 Kokkuvõte ..................................................................................................................... 13 Kasutatud kirjandus ....................................................................................................... 14 3 Albert Schweitzer (14.01.1875 4.09.1965) Albert Schweitser oli saksa teoloog, muusik, filosoof ja arst. Ta sündis Kaiserbergis, Alcase-Lorraine'is, mis tollal kuulus Saksa Keisririigile. Pärast Saksamaa kaotust Esimeses Maailmasõjas 1918, võttis ta enesele prantsuse kodakondsuse. Oli saksa filosoof, filantroop, teoloog ja misjonär. Ta pidas oma haridust liiga teoreetiliseks ja nii alustas ta veel kolmekümneaastaselt meditsiiniõpinguid ning kaitses 1912. aastal doktoriväitekirja. Seejärel hülgas Schweitzer Euroopa akadeemilised ringkonnad ja
Ma saan aru, et see on väga emalik ja tavaliselt emad kalduvadki sellisele käitumisviisile, kuid see siiski ei tähenda, et see õige oleks. Nagu raamat näitab ei too taoline kasvatamine head ei emale ega ka pojale. Mõlemad saavad elu-saatuse käest tuuseldada. Mõnes mõttes tundub Ase käitumine ja suhtumine olevat suhteliselt isekas isegi, sest ta mõtleb rohkem nagu enda peale, mitte aga poja peale. Nimelt on temal kui emal raske ja keeruline ja ebamugav oma poega tema tegude eest vastutama õpetada. Kui ta mõtleks rohkem oma poja peale, siis ta ehk suudaks aru saada, et tegelikult teeb tema leebus Peerile rohkem kahju, kui kasu. Niisiis peaks ta suutma end rohkem kokku võtta, et muuta oma käitumist, see aga on teatavsti ebamugav ja raske. Leian, et antud teos on alati aktuaalne, olenemata ajast. Tal oli öelda midagi nii 50 aastat tagasi kui ka on tal öelda midagi 50 aasta pärast. Inimesed nimelt on suhteliselt sarnased, olenemata ajajärgust, millal nad elavad
...............................10 Kokkuvõte..........................................................................................................................................12 Kasutatud kirjandus............................................................................................................................13 2 Sissejuhatus Oma referaadi teemaks valisin filosoofi John Stuart Mill. Mill oli Inglise filosoof ja majandusteadlane, kes elas 1806-1873. aastatel. Ta oli üks mõjukamaid 19. sajandi liberaalsetest mõtlejatest. Milli vaatepunktide kohta sotsialismile ja elitarismile on vastuolulisi vaateid. Mill ise pidas end sotsialistiks ja mida vanemaks ta sai, seda enam on ka tema töödes näha kaldumist sotsialismi poole. Näiteks ei pidanud Mill eraomandit lõplikult puutumatuks ja pühaks, vaid pidas sotsiaalse
14. Meele võib teha kibedaks, kui soovid ei täitu ja soovimatu võtab võimust. Kuid meelekibeduse puhul soovid ei täitu ja kõik hea hajub. 15. Numbrid on nagu inimesed - vääna neid ning nad ütlevad sulle ükskõik mida. 16. Inimesed ei tea, mis neile meeldib, kuid neile meeldib, mis nad teavad. 17. See, kes ei ole kunagi nõus teiste arvamustega, pole enamasti nõus ka oma arvamustega kuulduna teiste suust. 18. Tarkus on teadmine, mis on muutunud inimese osaks. 19. Rahulolu saladus seisneb teadmises, kuidas nautida olemasolevat ja kaotada igatsus asjade järgi, mis on sinu haardeulatusest väljas. 20. Mis ma andsin, see mul on, mis ma kulutasin, see mul oli, mille hoidsin endale, selle kaotasin. 21. Kes suudab tärganud viha nagu perutavat hobust tagasi hoida, ainult see on vankrijuht, teised on vaid ohjahoidjad. 22. Mitte kõike, mis loeb, ei saa lugeda, ja mitte kõik, mida saab lugeda, loeb. 23
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
