Peer Gynt (13)

Peer Gynt
Peer Gynt” on H. Ibseni kirjutatud dramaatiline luuleteos, mille on tõlkinud Marie Under. Näidendi tegevus toimub ajavahemikul 19.sajand - 1960-ndad.
Teose keskseks tegelaseks on talupoeg Peer Gynt, kelle tegevusi ja arengut teos jälgib ning kellega on seotud kõik teised teose tegelased.
”Peer Gynt” oli minu jaoks suhteliselt keeruline teos. Lihtsamaks ei teinud teda ka sugugi luulevorm. Mulle tundus jutkui oleks vahel kauni sõnastuse tõttu lause mõte kaduma läinud. Kuid üldiselt oli teos siiski arusaadav.
Nagu juba alguses mainisin , ja nagu arvata ka on, keerleb kõik antud teoses ühe isiku, Peer Gyndi, ümber. Raamatu jooksul Peer areneb-kasvab. Või kasvab ikka? Peer Gyndi areng oleks kui mõõnade ja tõusude rada - ühel hetkel ta kahetseb ja üritaks nagu olukorda parandada (ase surivoodil, oma onni ehitades, vana mehena Norrasse tagasi pöördudes), kuid samas järgneb alati sellele arengule mõõn - läheb ta ju pärast ema surma kohe taas reisile, kus saadab taas mõtlematuid tegusid korda. Samamoodi juhtub ka siis, kui Peeri sõbrad Marokos tema laeva ära varastavad. Kaldal kurtes ja üksi kõrbes rännates mõtleb ta suhtelislt kahetsevaid mõtteid, kuid juba järgmisel võimalusel teeb oma vanu trikke edasi. Niisiis tekib mul küsimus, kas Peer Gynt on üldse võimeline arenema? Kui suurt šokki talle on vaja, et ta suudaks midagi järeldada ja muuta?
Peer Gynt on tugevalt vastuolus ümbritsevaga. Oma kodukohas on ta põlatud ja naerualune, ükskõik kuhu ta ka ei läinud, alati suutis ta kellegi vihale ajada. Miks siis? Esiteks on Peer Gynt selgelt väga rumal inimene. See tähendab, et ta sai kõigest aru omal primitiivsel ja egoistlikul moel. Kasvõi eneseks olemine. Tema mõistis seda täpselt nii sõna-sõnalt nagu see kirjas on. Tal puudus igasugune maailma tunnetamine, sest vastasel juhul, oleks ta vähemalt mingil ajahetkel suutnud tajuda seda, et selles lauses peab peituma midagi sügavamat, midagi muud, mida ta ehk kohe taibata ei suuda. Lisaks oli ta ka äärmiselt laisk inimene, mis tähendas, et isegi siis, kui ta oleks midagi tunnetanud, ei oleks ta kunagi viitsinud hakata ennast ja ümbritsevat analüüsima. Samas aga ilmneb raamatus teatud vastuolu. Nimelt ütleb tegelane Peer Gynt vahel tema jaoks liiga tarku lauseid . Näiteks see, mida ta ütleb Anitrale: ” ”Sellepärast ära laida oma kolbas seda kriisi, hing, see paneb süvenema endasse ja tüvenema.”
Minu arvates ilmutab end siinkohal autor, mitte aga tegelane Peer Gynt. Selline asi ajab mind väga segadusse , sest kui primitiivne , laisk, tundetu egoist nagu Peer Gynt oskaks sellise asja peale tulla, siis oleks ta tegutsenud ka hoopis teisiti. Sellisel juhul oleks ta minu arvates aru saanud, kuivõrd halb on ainult iseendale elamine, ega poleks seda pidevalt õigustanud ega sellega uhkeldanud.
Miks oli Peer Gynt ühiskonnaga vastuolus? Arvan et sellepärast, et ta eiras süstemaatiliselt pea kõiki ühiskonnas valitsevaid norme. Ta ei osanud elada nii, et ta saaks ise vaba olla ja seejuures ka teiste vabadust mitte piirates. Paramatatult tegi tema egoistlik elu palju valu ka teistele: tema emale, Solveigile, aga ka teistele nagu tüdruk Rohelises, Ingrid (pruut kelle ta röövis) jt. Peeril puudus täielikult reaalsustaju, ta elas kujutelmas, ta oli iseloomutu, vastustundetu, otsustusvõimetu, saamatu ning loomulikult lootusetult egoistlik. Lisaks armastas ta valetada, nagu talle hiljem öeldi: ” Kõik, mis suur ja vägev, ta luulendas sest, kui oleks tema ses tegev.”
See vihastas ühiskonnaliikmeid, kuna erinevalt Peerist olid neil mingid asjad-nähtused, mida nad pühaks pidasid . Muidugi arvas Peer, et ka tema peab midagi pühaks (kristlust näiteks), kuid samas, tegelikult ta seda ei teinud. Inimesed, kes aga ümbritsesid Peeri, pidasid vähemalt midagigi oluliseks ning loomulikult vihastas neid see, kui nad pidid taluma kedagi, kes oli niivõrd süüdimatu. On juba vana tõde, et kui tahta ühiskonnas rahulikult elada, tuleb teatud ühiskonna normidest kinni pidada. Kui seda aga ei tehta , siis on sellel ka vastavad tagajärjed. Siinkohal oli siis tagajärjeks põlgus, viha, mõistmatus.
Miks Peer Gynt nii käitus? Päris palju oli selles süüdi arvamine, et ta oleks kui teistest üle - temast pidi saama keiser ! Keisrile on aga kõik lubatud. Peer arvas nii pea kogu oma elu. Alles Surmaga kohtudes sai talle selgeks, et ka tema kõlbab kulpi ühtesulatamisele ükskõik kellega. ”Sa ei kavatse ometi koos teab kellega ühte mind sulatada nagu vellega?” Kas ja kuidas on kasvatus saatuslik? Arvan, et antud teoses ostutus kasvatus tõepoolest suhteliselt saatuslikuks. Mida siis Peeri vanemad valesti tegid? Esiteks, kasvatati Peeri pidevalt selles vaimus , et ta on midagi paremat: ” Tina? Ei! ütles Jon, kuningas Kristjani münt paras on sulle, sest su isa on Jon Gynt.” Peer elas ju terve ea veendumuses, et temast saab keiser. Seda oli talle lapsepõlves pidevalt ka sisendatud . Ka lapsepõlves mängitud mängud andsid ta kujutlusvõimele liigse impulsi: ” Nojah! Meie kaks- eks häda siis meid printside , trollide ja muu juure viis. Ka pruudirööv sekka. Kuid kes siis näeb seda ette, et poisile nii külge see jääb?”
Ehk peaks siit tegema järelduse, et liiga palju ei maksa ühelegi lapsega taolisi mänge mängida, mis neid reaalsusest aina kaugemale viib. Loomulikult oleneb see ka lapsest. Aga Peer Gyndil oli minu arvates ka loomulikke kalduvusi. Nimelt oli tema isa Jon Gynt suhteliselt sarnase iseloomuga - see väljendub nii tema tegevuses (jõi kõik Gyntide pere raha maha) kui ka lausetes (”...sest su isa on Jon Gynt!”). Paratamatult jäljendavad kõik lapsed oma vanemaid, enamasti isegi alateadlikult. Vanemad on laste esimesed ja kõige mõjukamad eeskujud, kes panevad lapse isiksuse kujunemisele aluse. Mitte kõik lapsed ei oska näha seda, mida nende vanemad valesti teevad ja neid omadusi siis vältida või proovida olla teistsugused . Peer oleks ka võinud täiskasvanuna aru saada sellest kuivõrd valesti elas tema isa ning teadlikult siis üritada elada teistsugust elu, et mitte muutuda tema sarnaseks. Aga ta ei teinud nii. Vastupidi, Peerist sai üsnagi oma isa sarnane. Nähtavasti on nad ka sarnaste iseloomudega, peale selle et nad lähisugulased on.
Suhteliselt valesti käitub minu arvates ka Peer Gyndi ema Ase. Tema käitumine ja suhtumine on väga inimlik, kuid siiski äärmiselt vale. Nimelt lubab ta Peeril niivõrd kohatult käituda. Samamoodi lubas ta endaga käituda ka Jon Gyndil. Ase küll ähvardab ja sajatab, kuid ta ei tee midagi, et oma sõna maksma panna- nii mehe kui pojaga. Ta tunnistab küll oma vigu: ” Üks pruugib viina (on Gynt) , teist lohutab vale (Ase Gynt).” kuid samas jääb ta vaid sõnade tasemele . Ta ei tee midagi, et olukorda paranda, ainult räägib. Kuigi ta ütleb Peerile kohe raamatu alguses, heidab ema Peerile ette, et too midagi ei tee: ” Siin sa aeled päevi pikki , sorid tahmund kolde tuhas ; mis sa puutud , läheb rikki : astud tantsupõrandalle, kohkub tüdrukutekari, satud aga tänavalle, lööb sul punetama hari, oled vana riiukukk!”
Kui Ase Peerile järgi jõudes Ingridi pulma jõuab nõuab ta: ” On's mu pojuke siin? Saaks kinni ta salgust! Küllap ma talle epistlit nüüd loen ! Ma teda vihun, ma teda soen!” Kui aga näeb, et ta poeg pruuti minema viib : ” Et sa alla lendaksid uperkuuti! Ettevaatlikult, Peer! Sa astu tasem!......Jumal nuhelgu mind, kui teda puutuda lasen !”
See on ehk kõige ilmekam näide Ase tüüpilisest käitumisest. Ühelt poolt saab ta aru, et ta poeg käitub valesti, teiselt poolt aga ei suuda ta end kokku võtta, et teda karistada või karistada lasta. Ma saan aru, et see on väga emalik ja tavaliselt emad kalduvadki sellisele käitumisviisile, kuid see siiski ei tähenda, et see õige oleks. Nagu raamat näitab ei too taoline kasvatamine head ei emale ega ka pojale. Mõlemad saavad elu- saatuse käest tuuseldada. Mõnes mõttes tundub Ase käitumine ja suhtumine olevat suhteliselt isekas isegi, sest ta mõtleb rohkem nagu enda peale, mitte aga poja peale. Nimelt on temal kui emal raske ja keeruline ja ebamugav oma poega tema tegude eest vastutama õpetada. Kui ta mõtleks rohkem oma poja peale, siis ta ehk suudaks aru saada, et tegelikult teeb tema leebus Peerile rohkem kahju, kui kasu. Niisiis peaks ta suutma end rohkem kokku võtta, et muuta oma käitumist, see aga on teatavsti ebamugav ja raske.
Leian, et antud teos on alati aktuaalne, olenemata ajast. Tal oli öelda midagi nii 50 aastat tagasi kui ka on tal öelda midagi 50 aasta pärast. Inimesed nimelt on suhteliselt sarnased, olenemata ajajärgust, millal nad elavad. Leian, et siit tuleb ilmekalt välja see, et kui tahta oma lapsele head, siis tuleb temaga ka mõnikord karm olla. Mitte aga mõtlematult karm, nii et laps aru ei saa miks ja mille pärast, vaid põhejndatult - õpetada talle, et oma tegude eest tuleb vastutada. Samamoodi õpetab see raamat seda, et iga äärmus on liiast. Samamoodi nagu ei tohiks igasugust kujutlusvõimet ja fantaasiat lapsel alla suruda, ei tohiks teda ainult fantaasiatesse mässida. Mõõdukus on see sõna, mis kasvatust ehk sobiks iseloomustama. Kolmandaks ütleb seda, et kui lapsi saada tuleks neid saada mitu, vähemalt mina loen seda sealt välja. Nimelt kipub ühe lapsega peredes pea alati see probleem olema, et laps on egoistlik, ta ei suuda aru saada, et teistega tuleb ka arvestada, ta talub väga halvasti igasugust ebaõiglust (tõlgendab ebaõiglusena ka paljusid nähtusi, mis tegelikult seda ei ole). Paratamatult aga pole elu roosiline ja täiesti ebaõilgusest prii. Isiklikult arvan, et elu on nii ebaõiglane kui ebaõiglane sel lasta olla. Ase arvab kindlasti, et tema elu on ebaõiglane, aga kas mitte ei tule teosest välja, et tegelikult oli ta suures osas selle ebaõigluses ise süüdi - ta lubas oma elul olla niivõrd ebaõiglane. Peer arvas ka, et tema elu oli ebaõiglane, kui ta ei saanud alati seda, mida tahtis. Aga inimesed ei saagi alati seda mida nad tahavad. Või vähemalt peavad nad selle saamise jaoks tööd tegema. Peer oli aga harjunud sellega, et tal vedas. Igal inimesel võib elus vedada, aga lõputult vedamise peale lootma jääda on rumal. Lapsi peaks kasvatama võimalikult realistlikult, ilma et mindaks liialdustesse. Samas aga ei saa olla kasvatusel üht mingit kindlat tõde, mida kõik peaksid järgmine, sellepärast, et iga inimene on erinev - iga inimest peaks kasvatama erinevalt ning pea alati tehakse kasvatamisel vigu, see on paratamatu. Niikaua on kasvatajad ja need, keda kasvatatakse on inimesed, esineb ka vigu ja ebaõiglust. Ma ei oskagi öelda, mis oleks lahendus. Ehk seda polegi, samamoodi nagu pole olemas ühtegi ideaalset nähtust, mis mitte kellelegi ega millelegi halvasti ei mõjuks, kasvõi korra.
Kõige huvitavam koht kogu teose juures oli kahtlemata raamatu lõpuosa. Alates sellest, kui Peer kohtab Nööbivalajat, kui ta saab teada, mida iseendaks olemine tõesti tähendab. Leian, et just raamatu lõpu tõttu osutub teos enamus lugejatele arusaamatuks, kuna olen arvamusel, et enamus inimesi saab iseendaks olemisest samamoodi aru nagu Peer Gynt. Täpselt samamoodi on enamus inimesi nii kesised, et nad ei kõlba ei taevasse ega põrgusse, vaid sulatuskulpi. Samas aga ei taha ükski inimene tunnistada, et tema on see kesine, see hall, kelles on nii halba kui head, kes kõlbab ainult sulatuskulpi. Igaüks tahab olla midagi suuremat kui ta on, vähemalt püüdleb selle poole. Oluline on aga selle püüdlemise juures mitte kaotada reaalsustaju.
Teos rõhutab ka mõtete olulisust ehk siis inimese sisemust. Inimene, kes kogu elu elab ühes linnas ja ehk ühes kohaski, teeb tööd ja elab muidu nii tavamõistes igavat elu on palju rohkem olnud tema ise, kui keegi teine, kes on rännanud ringi, teinud mitut tööd, pole end mitte ühegi kohaga ega inimeseda sidunud. See ei pruugi olla nii, kuid võib.
Väga huvitav koht oli teoses see, kui Nööbivalaja ütleb Peerile, et iga inimene peab aimama , peab taipama mida Meister on tahtnud , et temast saaks: ” Ent kui sa ei iial taibata suuda, mis Meister on sinuga mõelnud ja soovind, kas see siis põrmugi asja ei muuda?”- Peer Gynt , ” Peab aimama seda , peab tajuma .”-Nööbivalaja
Kuidas seda mõista? Mina mõistan seda nii, et iga inimene peab andma alati endast parima, ükskõik mida ta ka ei teeks. Ja kui inimene on andnud endast parima, siis rohkem ei olegi tal teha ning selle eest tasutakse talle vääriliselt.
Peer Gynt ei andnud endast kunagi parimat - mitte üheski asjas. Võib-olla ainult siis kui ta maja ehitas. Aga see on ainult üks piisk. Ja selletõttu sai talle osaks selline tasu nagu sai ( sulatuskulp).
Paratamatult on enamus inimesi nagu Peer Gynt. Nende peale pole mõtet ka viha pidada, sest see on loomulik ning iga inimene peab ise end piisavalt arendama, et ta suudaks rohkemat.