MIDA TÄHENDAB – VASTUTAN OMA VALIKUTE EEST (0)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
Sotsiaaltöö õppetool
MIDA TÄHENDAB – VASTUTAN OMA VALIKUTE EEST
Essee
Õppejõud: Anne Reinsoo
Mõdriku
2014
Mis on vastutus? Kas see on kohustus kellegi või millegi ees, vajadus tagada millegi ladus toimimine või kohustus enda või kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda? Kas see on isiklik, kollektiivne, sotsiaalne või juriidiline vastutus või on tegu vastutusega oma tegude , sõnade ja valikute eest?
Vastutus on tagajärgede kandmine oma tegude või tegemata jätmiste eest. Vastutuse võtmine või andmine tähendab teadmist, et tegevust hinnatakse ja hinnangu tulemusel on moraalsed või materiaalsed tagajärjed (hüved, positsioon) inimesele või organisatsioonile, mida inimene esindab. (Vikipeedia)
See, kes ei võta endale mingit vastutust, võib tunda end väga sõltumatuna: „Mina ei pea mitte midagi tegema. Ma olen vaba.” Niisugune vabadus ei ole aga midagi väärt. (Sri Ravi Shankar, 1956)
Mida tähendab vastutus minu jaoks? Ma arvan, et oma pika elu jooksul olen ma vastutanud väga paljude asjade eest. Mul on vastutus tööandja ees, ma vastutan oma laste, nende heaolu ja turvalisuse eest, mul lasub vastutus perekonna, oma vendade ja ema ees. Mul on vastutus ka iseenda ees. Kas need valikud , mis ma olen oma elus teinud, on minu jaoks õiged olnud? Sellele püüan ma ka vastuse leida.
Noor inimene ei mõtle selle üle, mis on vastutus. Ta lihtsalt elab ja on. Kui tekib perekond ja sünnivad lapsed, tuleb hakata vastutama oma laste heaolu ja käekäigu eest. See on väga suur vastutus: et lapsed saaksid korraliku hariduse, et nad ei satuks halba seltskonda ja veel palju muud. Kui lapsed on aga suureks kasvanud, siis saab rohkem mõelda ka iseenda peale. Ma otsustasin loobuda oma elukutsest kaubanduses ja tulin õppima sotsiaaltööd, et selles ametis kellegi või millegi eest vastutada. Nüüd on vastutus veelgi suurem, sest on lisandunud vastutus õppimise eest.
Elukutse vahetamisega kaasnes ka töökoha vahetus. Sellega kaasnes aga veelgi suurem vastutus. Kuna töötan asenduskodus, vastutan paljude laste eest. Samas ei saa ma väita, et vastutan võõraste laste eest, sest need lapsed oleksid justkui minu enda lapsed, paljud nendest kutsuvad mind emmeks. Need lapsed pole sugugi väikesed, vaid teismelised, kes on asenduskodus elanud aasta või paar, kes mäletavad selgesti oma bioloogilisi vanemaid ja kellest nii mõnelgi on sidemed oma vanematega säilinud. Eriti „emmetavad“ mind minu kaks tugilast, kellest üks on 13- ja teine 14-aastane – lapsed, keda elu on räsinud, hoolimata nende noorusest. Nad on pidanud kogema seda, mida normaalses perekonnas kasvavad lapsed kunagi ei koge, kuid on siiski säilitanud oma rõõmsa meele.
Ei saa väita, et nende laste vanemad oleksid võimelised oma laste eest vastutama. Mida mõtleb üks ema, kes laseb oma elukaaslasel last peksta, tirida teda juustest nii, et peotäis juukseid talle pihku jääb! Kui asi läheb väga hulluks, läheb laste ema selle mehe juurest ära järgmise juurde ja kõik hakkab otsast peale. Ema on ise õnnelik, sest ta on armunud ja peagi jääb lapseootele. Ta ei märkagi, et ta elukaaslane tarvitab vanema lapse kallal vägivalda, laps ei julge sellest emale rääkida, teades, et ema nagunii ei usu mitte teda, vaid oma elukaaslast. Kui laps on sündinud, siis tavaliselt jätab mees naise maha. Mida siis lastega teha? Selline ema läheb kergema vastupanu teed ja annab lapsed asenduskodusse, väites, et tal ei ole võimalust ja raha neid kasvatada. Mõne aja möödudes on ta leidnud uue armastuse ja peagi sünnib järgmine laps, kelle vastu tema isa ei tunne vähimatki huvi. Isa läheb oma teed ja jälle on jäänud üks laps saatuse hooleks. Niisugune ema ei suuda vastutada iseenda eest, ammugi siis oma lapse eest. Nii täituvad meie turva - ja asenduskodud lastega, kellest keegi ei hooli. Turvakodudes on hulk lapsi, kes ootavad kohta asenduskodusse, kuid need ei ole ju kummist ning nii tulebki juurde ehitada uusi ja uusi asenduskodusid.
Nõukogude ajast on möödunud kakskümmend aastat, kuid inimeste teadlikkus sellest, et neil tuleb oma tegude eest vastutada, on pigem kahanenud. Mulle tundub, et meie humaanne ühiskonnakord hoopis tekitab juurde vastutustundetuid ja abitud inimesi. Inimesi, kes ei ole valmis vastutama ei enda ega oma laste eest. Neil pole kohustust töötada, sest on võimalik ka lihtsalt niisama läbi ajada, kuna nende arvates on riigil kohustus neid üleval pidada. Olen kuulnud inimesi ütlevat: „Ega minul pole neid lapsi vaja, vaid riigil – las siis riik kasvatab neid ning hoolitseb oma laste eest.“ Kas see on ikka õige? Miks paljud panevad vastutuse oma laste eest riigile ja miks on riik lasknud sellel juhtuda? Riik neid lapsi ju ei sünnita, ikka inimene. Lapsed on meie, mitte riigi omad.
Oli see nõukogude aeg milline oli, kuid igal inimesel lasus vastutus selle eest, et ta pidi töötama ja oma lapsi kasvatama. Kui ta tööl käia ei viitsinud, siis määrati n-ö 15 päeva ja kohustati avalikus kohas tänavaid pühkima. Sellega püüti inimese häbitunnet äratada ja sageli see aitas, sest tööl käimine oli kohustuslik.
Kuidas võiks tänapäeval toimida, et lapsevanemad, eelkõige emad, suudaksid vastutada oma valikute ja tegude eest? Kuidas panna emasid mõistma, et laps, kelle ta on sünnitanud, on tema laps ja vastutus lapse eest lasub vanematel, mitte riigil. See, et riik teatud määral rahaliselt toetab, on muidugi hea, kuid mina arvan, et inimesed peavad vastutama iseenda ja oma valikute eest, ka oma lapse ja lastelaste eest. Nad ei tohi jääda lootma sellele, et riik hoolitseb ja aitab.
Ma arvan, et ma tegin oma elu ühe parima valiku, kui läksin õppima sotsiaaltööd ja seoses sellega asusin tööle asenduskodusse. Minu vastutus on suur, sest nüüd vastutan töö, õppimise, paljude laste ja nende elude eest. Kas ma olen selleks valmis? Ilmselt olen, kui ma juba selle elukutse ja ameti valisin. Ma tean, mis on vastutus, ja ma olen valmis vastutama oma valikute eest. Need valikud olen ma teinud teadlikult ja siis pole võimalik vastutust kellegi teise õlgadele panna. Ma tulin kooli selleks, et õppida, ja ma vastutan selle eest. Ma teadsin töökohta vahetades, et mul on suur töökoormus ja palju lapsi, kelle eest tuleb hoolt kanda, kuid ma olin valmis seda vastutust võtma.