Herilane (1)

Herilane on kiletiivaliste seltsi kuuluv astlaliste ja rippkehaliste alamseltsist lendav putukas , kes pole ei mesilane ega sipelgas . Tüüpiline herilane on mesilasest saledam ja pole nii tihedalt kaetud karvakestega, kuna ei korja tolmu. Karvad on siledad ja sirged , mittehargnevad. Enamiku herilaste värvus koosneb mustadest ja valgetest karvadest ning laikudest. Erinevalt mesilastest herilased toidavad järeltulijaid mitte taimse toiduga, vaid teiste putukate ja ämblikutaolistega, kuid enamik herilasi nagu mesilasedki, teeb seda spetsiaalselt ehitatud pesas. Enamiku herilaste värvus seisneb mustades ja valgetes ribades ning laikudes. Tavalise herilase hammustus on vähem ohtlik kui mesilase hammustus. Kuid mesilane, jätnud hüvasti oma nõelaga, hukkub, herilased aga võivad nõelata korduvalt, ja nendega ei juhtu midagi. Isegi kõige kergemini herilase mürki taluval inimesel tekib nõelamise kohal põletikukolle: mõneks tunniks ja isegi ööpäevaks haava ümber tõuseb temperatuur, tekib paistetus. Selline lihtsaim reaktsioon , võib sellestki hoolimata olla isegi surmavalt ohtlik. Linna tingimustes herilased kogunevad prügilatesse ja vastavalt kannavad endal erinevate haiguste tekitajaid.
Lihtsalt herilasepesa eemaldades te allutate ennast kallaletungi riskile naasnud herilaste poolt, kuna need putukad on erakordselt kättemaksuhimulised.
Herilaste pesad

Paberisarnasest materjalist pesi ehitavaid herilasi elab Eestis üheksa liiki, peale nende veel kolm liiki pesaehitajatega väliselt väga sarnaseid ja lähedalt suguluses olevaid pesades parasiteerijaid. Ühiselu elavad kõik pesaehitajad liigid. Pere liikmed kuuluvad kolme kasti: üks ema, hulk temast väiksemaid töölisi ja isased. Töölised on arenemata suguorganitega emased , kes suve lõpuks kasvatavad üles uue emade ja isaherilaste põlvkonna. Ühiselulised on ka pesaparasiidid, kuigi neil puudub tööliste kast. Peale ühisherilaste elab Eestis veel vähemalt 300 mitmesugustesse süstemaatilistesse rühmadesse kuuluvat erakherilast.
Pesapaiga valikult jagunevad meie herilased kahte rühma. Ühed teevad pesa maapinnast kõrgemale mitmesugustesse õõnsustesse, kasutades seejuures ka inimese loodud varjualuseid: lakapealseid, kuure, pesakaste, isegi kummuli ämbreid jm. Kõige levinum on sellistest liikidest saksi-metsaherilane.
Maapinna kohal pesitsevate liikide hulka kuuluvad need, kelle pesad on tavaliselt põõsastes või puude võrades, kuid kes tulevad ka inimese juurde. Nimetatud rühma (perekonna) eestikeelne nimetus on metsaherilased ja neid on neli liiki. Viies maapinna kohal pesitsev liik on Eestis väga haruldaseks peetud kärjeherilane, kes on viimastel aastatel oma levilat siin laiendanud. Möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest on teada selle liigi ainus leid Eestis: ühelt väikeselt Kagu-Eesti rabalt. Nüüd on see soojalembene lõunapoolne putukas jõudnud juba Tartu lähistele Kärevere kanti , aga võib-olla ka mujale.
Teine rühm herilasi ehitab oma pesad maa õõnsustesse, näiteks väikese närilise urgu. Sedamööda, kuidas paberist pesa mõõtmed suurenevad, laiendatakse tühemikku sealt pinnast välja kaevates, nii et suve lõpul võib pesa ise olla priske kapsa suurune ja paikneda sellele vastava suurusega koopas . Seda rühma nimetame maaherilasteks, siia kuuluvad kaks väga tavalist ja suve lõpul tihti tüütut liiki: liht-maaherilane ja täpik-maaherilane. Kolmas – ruske maaherilane – teeb tagasihoidlikke väikesi pesi ning inimesi tavaliselt ei tüüta.
Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa- aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa on nähtud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa.
Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud - töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele.
Elutsükkel

Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad vastsetele, samuti ka emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi , liblikate röövikuid - kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt tugevate suiste abil surmab herilane oma ohvri, närib samas ta küljest tükikesi, mälub peeneks ja toidab sellega kannudes olevaid vastseid. Ka raibete küljest puretakse selleks tükikesi. Ise aga toituvad herilased õite nektarist , lehetäide väljaheidetest ning varastavad mesilastelt mett . Viljapuuaias imevad herilased ploomide, õunte, pirnide ja marjade mahla.
Sügise saabudes ei välju nukkudest enam töölised, vaid uus põlvkond ema - ja isaherilasi. Nad lendavad pesast välja ja paarituvad. Pärast pulmalendu isased surevad, viljastatud emaherilased aga poevad puu- ja koorepragudesse või sügavale pinnasesse ning langevad talveunne, pere sügisel hukkub.
Pilte:
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Herilane
http://www.astrades.ee/herilased.ht m