Referaat - mesilane (0)

Sisukord
Erakmesilased 2
Mesilasema 2
Lesed 3
Töölised 3
Mesilaste käitumine 4
Sülemlemine 4
Mee tootmine 4
Mee tootmise vajalikus 5
Kuidas mesilased mett kasutavad? 5
Mesindus 5
Kasutatud kirjandus 7
Mesilane ( apis ) on kiletiivaliste seltis kuuluv, mesilaste sugukonda kuuluv lendav karvane putukas. Nad on pärit Aafrikast, sealt edasi sattusid Aasiasse ja sealt Euroopasse. Mesilasi on üle 20 000 liigi ja neid leidub kõikjal kus on õistaimi. Nad on tähtsad taimede tolmendajad.
Mesilaste keha on kohastunud nektari ja õietolmu kogumiseks. Nende tagajala säär on muutunud lamedaks suirakorvikeseks. Õisi külastades kleepub mesilase keha karvade külge rohkesti õietolmu, mida putukas aeg-ajalt jalgadega kokku pühib ja tagajalgade külge paigutab. Sealt edasi paigutatakse õietolm kärjekannudesse ning segavad sellesse mett. Nii tekib suir. Nende suised on kohastunud õitest nektari imemiseks. Pesa ehitamiseks kasutavad paljud mesilased vaha, mille jaoks on neil erilised vahanäärmed. Neil on 4 kilejat tiiba, millest eesmised on veidi suuremad kui tagumised . Tagakeha tipus on mürgiastel.
Mesilased on ühiselulised putukad. Nad elavad koos liigikaaslastega moodustades pere, kus iga liige täidab mingit kindlat ülesannet – koos rajatakse pesa, hangitakse toitu ja kasvatatakse järglasi. Peres võib olla kuni 75 000 liiget. Mesilaspered kindla korraga jaotuvad kolme eri kasti – mesilasemad, lesed, töömesilased. Tuntuim ühismesilane on kodumesilane , keda inimesed kasvatavad tarudes. On ka erakmesilased, kes elavad üksinda ja kägumesilased, kes elavad teiste pesades.
Mesilaste kahjurid on imetajad ( karu, hiired ), linnud (hall-kärbsenäpp, tihased, õgijad ) , putukad ( sipelgad , herilased ), ämblikud ja lestad.
Erakmesilased
Eelistatud pesitsuspaigad erakmesilastel on sageli pinnases, mõnikord pehmes tsemendis ja mördis telliskivide vahel. Neil on tavaliselt iga aasta uus pesa koht. Pesas nad talvituvad nukuna. Toituvad meest ja õietolmust. Erakmesilased sülemeid ei moodusta. Nad nõelavad harva
MESILASEMA
Ühe mesilaspere moodustavad üks emasmesilane ehk mesilasema, kes on täiskasvanu ja teistest tunduvalt suurem ja elab 50 korda kauem kui teised. Eluiga on neil kuni 5 aastat, mida vanem on ema seda väheb ta muneb . Emamesilased on kõige pikemad , sihvaka tagakeha ja lühikeste tiibadega. Tavaliselt areneb mesilasema emakuppu munetud viljastatud munast . Keskmiselt kestab tema areng munast koorumiseni 16 päeva. 23 päeval on suuteline emamesilane munema. Ta muneb 1500-2000 muna päevas, neil on hästi arenenud munasarjad. Ema toitub toitepiimast mida valmistavad töömesilased. Emamesilane on mesilaspere alus, tema hukkamisele võib järgneda kogu pere hukkumine. Ta paaritub kord elus, pulmalennu ajal kõrgel õhus. Muneb seejärel 4-5 aastast pesast lahkumata. Pesast ta lahkub ainult korra paaritumiseks või hiljem koos sülemiga. Tööst ema osa ei võta. Mesilasema ülesandeks on võimalikult palju muneda, pere koos hoidmine. Ema tunnevad mesilased ära emaaine järgi, mida saab ema kehapinna puudutamisel ja seda kantakse üksteisele edasi. Lesed paarituvad emaga. Mesilasema vagel saab piima kogu vagla järgu kestel.
mesilasema
LESED
Lesed arenevad viljastamata munadest 24 päevaga.. Nad on isasmesilased. Kaaluvad keskmiselt 250 mg ja on 15-17 mm pikkused. Leski on peres ajutiselt 200 – 2000. Nad on kõige jämedamad, üle tagakeha tipu ületavate tiibadega. Neil on hea nägemisvõime paarituslennul ema leidmiseks. Nõela asemel on neil arenenud isassuguorganid. Leskede ülesanne on mesilasema viljastamine – toitu nad ei korja ja tarutöid ka ei tee. Viljastamine toimub kõrgel õhus 2-6 km radiuses mesilast. Nad osalevad pereelus vaid suveperioodil, et paarduda. Juba augustikuus neid enam ei vajata, nad aetakse töömesilaste poolt välja, kus nad külmas ja näljas surevad või lihtsalt nõelatakse surnuks. Leski võetakse vastu ka võõrastesse peredesse, ilma et mesilased nende suhtes vaenulikud oleksid. Rohkem koguneb neid sinna perre kus on paardumata ema.
lesk
TÖÖMESILASED
Töömesilased ehk töölised kaaluvad keskmiselt 100 mg, on 12-14 mm pikkused ja arenevad valmikus 21 päevaga. Töömesilasi on peres 15 000 – 17 000. Nad on arenemata suguelunditega emaisandid, kes pole võimelised paaruma ja harilikult ei mune. Nad on emamesilasest väiksemad, neil on peaaegu tagakeha pikkused tiivad. Eluiga on neil suvel 35 päeva, talvel elavad töölised kauem. Neil on olemas astel ja mürginäärmed.
Töömesilased teevad kõiki peres vajalikke töid: ühed söödavad vaklu ja ema, teised eritavad vaha ja ehitavad sellest kärgi, kolmandad puhastavad, valvavad ja tuulutavad pesa, teevad taruvaiguga kärjekannud pisikuvabaks ja sulevad sellega seinalõhesid, neljandad koguvad õietolmu ja nektarit ning paigutavad need suira ja meena kärgedesse. Vaklu toidavad töömesilased peanäärmenõrega, mida nimetatakse mesilaspiimaks, ning mee, vee ja suira seguga
Vanemad töölised ehk korje - ja lennumesilased alustavad korjetööd kolmandast nädalast. Korjetöö kestab elu lõpuni. Tööline peab külastama enam kui 1000 lille , et saada oma tagumistel jalgadel paiknev “korvike” täis. Nad peavad 1g vaha jaoks sööma 6g mett.
tööline
Mesilaste käitumine
Kodumesilastel on erinevad võtted kaaslaste teavitamiseks uutest nektaririkastest korjemaadest. Kui töömesilased leiavad ohtralt toitu, naaseb ta tarusse ning esitab teistele erilise tantsu. Nn ringtants annab teada, et õied on taru lähedal. Viibutades tants tähendab, et õied on tarust kaugel. Kusjuures mesilane osutadab “ kaheksaid” tehes ka, kuspool toiduallikas paikneb.
Mesilased lendavad alati eksimatult tagasi oma tarusse. Arvatakse, et nad orienteeruvad maastiku järgi. Nad eristavad kollast ja sinist värvust ning ka esemete kuju.
Sülemlemine
Sülemlemine on mesilaspere võime toota uusi peresid, mille kaasabil säilitatakse liiki. Sülemlemine toimub suve esimesel poolel ja vaid kord aastas, harva kaks, siis jab pere väga nõrgaks ja hukkub. Enne uue ema koorumist lendab vana ema koos osa pereliikmetega tarust välja. Nad lendavad esmalt taru lähedal mõnele puuoksale ja kogunevad kobarasse. Kui hooletu mesinik ei aseta sülemit uude tarusse, otisvad mesilased ise uue elupaiga. Talvituda õnnestub ainult tugeval sülemil, selleks tuleb kiiresti koguda piisaval hulgal toitu, et emane saaks valmistuda kevadiseks munemiseks.
Mee tootmine
Nektar on magus vedelik, mis eritub õite mesinäärmeist (nektaariumidest) ja millest mesilased valmistavad mett. Taimed toodavad nektarit putukate ligimeelitamiseks, et need õisi tolmeldaksid.
Töölismesilased imevad nektarit oma pika imilondiga ning koguvad selle meepõide, tegeliku mao ees paiknevasse hoidlasse. Tarusse naastes annavad nad kogutud nektari oma noorematele kaaslastele üle ning lendavad jälle korjele.
Noored töölised, kes veel tarust väljas ei käi, hoiavad nektarit umbes 20 minutit “suus” ja segavad selle ensüümidega, mille abil lõhustatakse nektaris sisalduv roosuhkur lihtsuhkruteks: viinamarja- ja puuviljasuhkruks. Samal ajal toimub mitme nektaris mittesisalduva suhkru süntees ning mesi muutub kergestiseeditavaks.
Seejärel asetatakse nektar kärjekannudesse, et vesi sellest ära aurustuks ning see tiheneks. Kui poolvalmis mesi on täiesti tihke, mälub tööline selle uuesti läbi ja muudab aineks, mida võib juba meeks nimetada. Ta paneb selle kärjekannu tagasi ja suleb kannu vahast kaanekesega, et selle sisu säiliks ajani, mil seda tarvis läheb.
Selle protsessi käigus säilivad nektari eeterlike õlide jäänused, mis annavadki meele selle iseloomuliku lõhna, mis meenutab selle pärinemist lilledest.
Taru ülaosas on tavaliselt rohkem kärgi, mis paiknevad vertikaalselt üksteise kõrval. Sellesse taru ossa emamesilane muneda ei saa – kärjed on ette nähtud vaid mee ladustamiseks.
Mesilased toovad tarru ka õietolmu ning asetavad selle üksikutesse kärjekannudesse. Õietolm on äärmiselt valgurikas ja vaklade ja arenevate tööliste põhitoit.
Kõik mesilased – ema, töölised ja lesed – võtavad söögiks mõeldud mett ning õietolmu kärjekannudest ise.
Meetootmise vajalikkus
Enamikul putukate kooslustest – sipelgatel, mesilastel ja kimalastel hukkuvad töölised talveaja hakul. Igal kevadel rajab nende kuninganna kui ainus talvituv isend uue koloonia.
Mesilasema ei tuleks aga ilma töölisteta toime, kuna need toidavad ja puhastavad teda ning kannavad hoolt munade ja vastsete eest.
Seetõttu peab koos mesilasemaga üle talve elama ka mitusada töölist. Et töölised oleksid võimelised talve üle elama, vajavad nad peale soojustatud taru ka piisavalt toitu. Seetõttu on meemesilased välja kujunenud oskus teha hilissuvel korjatud nektarist talvevarusid. Kui suvel on palju õitsvaid taimi, on ka mesilastel toit talveks kindlustatud ning nälgajäämist pole karta .
Mett vajavad mesilased aastaringselt . Seda on lihtne säilitada.
Kuidas mesilased mett kasutavad ?
Kunagi ehitasid mesilased oma pesad pehkinud puutüvedesse, kaljusüvenditesse ja koobastesse. Tänapäeval elavad peaaegu kõik mesilased tarudes, mida mesinikud neile ehitavad. töömesilased ehitavad tarus vahast kuusnurkseid kärjekanne, kuhu paigutavad mee ja õietolmu. Neis kärjekannudes arenevad munadest ka mesilasevastsed. Töölised toidavad
vastseid , hoolitsevad ema eest, kaitsevad taru, korjavad õietolmu ja nektarit ning töötlevad selle ümber meeks, et kindlustada kõik taruelanikud toiduga. Kui vahaga kaetud kärjekannus töölismesilane välja koorub , toidetakse teda kõigepealt meega. Umbes 3 päeva möödudes hakkab ta juba ise sööma. Siis hakkab ta täitma ka teatud kohustusi.
Kõigepealt puhastab ta kärjekanne, millest noored mesilase on just koorunud . Puhastatud kärjekanne kasutatakse hiljem uute munade paigutamiseks või mee ja õietolmu hoidlana. Noorte tööliste järgmiseks tööülesandeks on arenevate vastsete toitmine mesilaspiimaga, see tähendab mee ja õietolmu seguga. Töölised ehitavad ka vahast kärjekanne, millest moodustavad terved kärjed.
Seejärel võtavad nad tarru naasvatelt mesilastelt vastu ka juba nektarit ja õietolmu. Õietolmu panevad tallele, nektari aga töötlevad meeks ümber. Mesi tekib nii, et mesilane paigutab selle kärjekannu ja imeb seejärel meepõide tagasi. Nii teeb ta palju kordi . Töötlemise ajal aurustub osa veest ning tekib poolküps mesi. Mee lõplikuks valmimiseks peab ta veel kolm päeva laagerduma. Kolme nädala vanustena lõpetavad töölised tarus töötamise ning siirduvad oma esimestele lendudele ümbruskonnaga tutvuma. Üsna varsti koguvad nad ise õietolmu ja nektarit. Samuti toovad nad endaga kaasa ka veidi vett. See hoolikas töö võtab kuus ülejäänud nädalat nende elust.
Mesindus
Inimesed peavad mesilasi juba vähemalt 4000 aastat. Tänapäeval avaneb enamik tarusid ülaltpoolt ning sisaldab vertikaalseid, kuusnurksetest kärjekannudest koosnevaid vahast kärgi. Mesilased valmistavad kärjed ise.
Mesilased sisenevad tarusse selle alaosas paikneva lennuava kaudu, istuvad kärgedele ja hakkavad mett tootma . Mesilasema elab eraldi taru alaosas, et ta ei muneks taru ülaosas paiknevatesse mee ladustamiseks ette nähtud kärgedesse.
Kaks meemesilase põhiliiki on läänepoolne Apis mellifera ning idapoolse levikuga Apis cerana. Mesinikud aretavad uusi mesilasetõuge, kes oleksid vähemagressiivsed, ei haigestuks ja annaksid rohkem mett
KASUTATUD KIRJANDUS
*A. Rohtla “Meetaimed ja mesi”
*E.Übi “Mesilaste elu”
*L. Sirge “Mesilaste maailma”
http://www.ruila.edu.ee/public/Mesilased_ja_mahemesindus.ppt#262,10,Sülemlemine
http://www.hared.ee/files/vastused.doc
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/mesilased_ja_herilased_.ht m
http://www.maaleht.ee/news/mesindus/mesilased/mesilaste-sulemlemine---kasulik-voi-kahjulik.d?id=23969001
http://www.miksike.ee/documents/main/elehed/7klass/8kooselu/images/herilane.jpg Eesti Entsüklopeedia, 6,” Valgus”, 1992, lk 284-286
8