Tallinn 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS Arengupsühholoogia on üks psühholoogia harudest, mis uurib inimese arengut alatest viljastumisest ning lõppedes inimese surmaga. Arengupsühholoogia otsib üldistades vastust küsimusele mis on see jõud, mis paneb inimese arenema? Alfred Alder oli arengupsühholoogiat uuriv teoreetik ning individuaalpsühholoogia koolkonna rajaja. Tema õpetajaks oli tuntud psühhiaater Sigmund Freud. Adler oli üks esimesi, kes hakkas tähelepanu pöörama lapse sünnijärjekorra ja tema isiksuse vahelistele seostele. Tänapäeval on tavaline, et esmasündinut ,,poputatakse" rohkem, ta saab palju rohkem tähelepanu ning tema peal teevad värskelt vanemateks saanud inimesed paratamatult erinevaid katseid, et proovile panna oma lapsekasvatusoskusi. Ja kui perre sünnib järgmine laps, koondub automaatselt tähelepanu kõige väiksemale, kes vajab just alguses palju hoolt ning armastust
Võib tekkida oht, et poisil tekivad väikese õe vastu ebameeldivad tunded, mis võivad tema tulevast suhet õega mõjutada halvasti. 6 Armukadedus on nii raske nähtus, et see ei möödu ainult veenmise ja selgitamisega. Lapsed ei olegi tegelikult kadedad üksteise peale, vaid tählepanu peale, mida vanemad õele/vennale pööravad. Kadedus tuleb esile üsna kohe pärast noorema õe või venna sündi. Suurem laps võib lihtsalt tunda, et kogu vanemate tähelepanu läheb ainult beebile. Laps tunneb, et on kõrvalejäetud, mis väljendub tihti väiksemale suunatud tigeduse või kadedusena. Mõned vanemad selgitavad suuremale lapsele, et tema on nüüd nii suur, et peab hakkama abiks olema väiksema eest hoolitsemisel. Sellises olukorras on kadeduse tekkimine tavaline ja sellepärast on ka oluline, et beebi tulles saaks ka vanem laps tähelepanu
Lastevahelised suhted perekonnas võivad olla väga erinevad ja need avaldavad mõju ka hilisemale elule. Need suhted sõltuvad kõigepealt laste iseloomust, vanusevahest ja soost. Need inimesed, kellel on olnud õde või vend, said lapsepõlvest kaasa midagi erilist, nimelt ühe või mitu inimest, kes jäävad sõpradeks kogu eluks. Esineb ka perekondi, kus õdede-vendade vahelised suhted on olnud väga halvad, siis on ka võimalus, et nad jäävad sellisteks elu lõpuni. Esiklapse olukord on kõige erandlikum, sest tema on olnud ainuke laps peres ja ta ei taha vanemate armastust kellegagi jagada. Lapses võib tekkida kiivus väikese lapse suhtes. Tavaliselt ei saa vanemad olukorra keerukusest aru ja sellega suurendavad lapse armukadedust, mis tekitab lapses igasuguseid komplekse ja ei mõju tema käitumisele hästi. Tavaliselt laps üritab vanematele selgeks teha, et ta on parem ja teda tuleb rohkem hoida. Seega vanemate
täiskasvanuga ning tajuda last vaenuliku ja kiuslikuna, projitseerides lapsele need enda isiksuseomadused, millest ta soovib vabaneda. Seega näeb vanem last oma probleemide põhjusena ning laps muutub patuoinaks, kelle vastu suunatakse viha (Rosental ja Tilk 1999, 22). Psühhopatoloogiline mudel tugineb uurimistulemustele, mille kohaselt väärkohtlevatel emadel on võrreldes mitteväärkohtlevatega sagedamini järgmisi probleeme: lapse väär tajumine, madal enesehinnang, ebakompetentsustunne, sotsiaalne isolatsioon, empaatia puudumine, abieluprobleemid, depressioon, suitsidiaalsus, nõrk enesekontroll, alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine (Browne 1988,19). Psühhopatoloogilise mudeli kohaselt ei kuulu sotsiaalsed muutujad lapse väärkohtlemise skeemi. Psühhopatoloogilise mudeli peamine puudus on selles, et ta ei uuri psühholoogilise stressi võimalikke sotsiaalseid põhjusi, mis võivad viia vägivaldsete interaktsioonideni perekonnas (ibid).
avastamistung. Laps otsib tema ette kerkinud küsimustele vastuseid ja selle kaudu õpibki. Et säilitada soovi õppida, peavad lapse küsimused juba varasest east peale vastuseid. Mida enam küsimusi jääb vastuseta, seda passiivsem on laps uusi teadmisi hankima (Tuuling 2008:8). Kooselu peres tähendab, et pereliikmed on üksteisega tihedalt seotud ja suhtlevad omavahel. Et igaüks on omaette isiksus oma loomuse ja eripäraga, mõjutab iga üksiku pereliikme suhtlemislaad kogu süsteemi. On oluline, et osataks arvestada teiste pereliikmetega (Tuulik 2001). 2.1. Jagamatu tähelepanu Kuhu viib jagamatu tähelepanu? Olukorda, kus laps tunnetab, et ta on täiesti omaette koos ema või isaga, nad kuuluvad ainult temale. Sel momendil on laps emale või isale maailma tähtsam isik. On vaja ,et laps seda tunnetaks. Jagamatu tähelepanu ei ole midagi sellist, mida antakse lapsele siis, kui aega on. See on lapse eluline vajadus
Seksuaalsuhted ja- käitumine noorukieas (5) lk 83 küsimused: 1. Millised argumendid räägivad selle poolt, et lükata seksuaalvahekorda astumist edasi kuni abiellumiseni? Millised selle vastu? Põhjendage. 1. Mida varem astutakse partneriga seksuaalvahekorda, seda suurem on tõenäosus, et parnerite vahel kaob seksuaalne tõmme ja väheneb huvi suhte edasi arendamisel. Kardetakse ka kogematta rasedaks jäämist enne abielu. Kardetakse, et kui alustatakse varem, siis ei pruugi suhe abieluni jõuda. Ka osades peredes on traditsioonid ja kombed, mis keelavad enne abielu seksuaalvahekorda astumist. Kui naisterahvas on süütu kuni abieluni, on teaduslikult tõestatud fakt, et ta on oma abikaasale atraktiivsem. 2. Milliseid ettekäändeid kasutatakse tavaliselt selleks, et mitte kasutada kondoomi? 2. Et kondoom vähendab naudingut. Et ühest korrast ei jää rasedaks. Et kui seemnepurset ei toimu, ei ole võimalik rasedaks jääda. Väidetakse et kummalgi ei ole haigusi ja vastaspoolt us
Konspekt ,,Downi sündroom müüdid ja tegelikkus" Enne konspektiga alustamist tahaksin kirjutada paarist asjast, mis mind häirisid ning hämmastasid. Mind isiklikult väga häiris, kuidas inimesed mind pidevalt vaatasid, kui märkasid raamatu pealkirja, mida ma parajasti bussis või muus avalikus kohas lugesin. Täiesti uskumatu, kuidas inimesed teevad raamatu põhjal sinust järeldusi. Olen ise hetkel lapseootel ning sellepärast tundsin, et see teema puudutab mind isiklikult. Ma tõesti imestasin, et mõni inimene
muutunud üha leebemaks. Loomulikes oludes algab kasvatus perekonnas, kus kasvatajaina esinevad vanemad, varemail eluaastail peamiselt ema. Kuna mõjud, mis saadud lapsena, jäävad püsima kõige tugevamaina, siis on tähtis, et kasvatus oleks seatud õigele alusele juba perekonnas lapse kõige varasemas eas. Seega esitab kasvatus oma esimesed ning suuremad nõuded emale. Kodus ema hoole all algab lapse kõlbeline arenemine, ta õpib tundma õiglust, ausust, armastust ning kohusetunnet. Õdede, vendade keskel kasvades, juurdub temas see solidariteedi tunne, mida peab ta hiljem tundma oma kaaskodanike vastu. Perekonnas kasvades, omandab laps ühiskondliku elu algmõisted, siin õpib ta painduma korra alla, õpib mõistma seaduste vajadust. Lapsed on saanud palju rohkem vabadust kui vanemas põlves. Kasvatusi on suurepäraseid ja väga halbu. Kasvatusi on palju nagu Maal inimesi ja nende nägemusi kasvatusest. Kuid kõigil kasvatustel on üks sarnane joon – “kontroll”
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Sotsiaaltöö õppetool III ST I KÕ Kaidi Toropov LASTE JA VANEMATE SUHTED PEREKONNAS Õpimapp Aineõpetaja: Anu Leuska Mõdriku 2009 1 SISUKORD SISUKORD....................................................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS...........................................................................................................................................................4 1. VANEMAROLLI TÄHTSUS..................................................................................................................................5 1.1 Vanemaks olemine..................................................................................................
koos õdede-vendadega vanema omandite jagamisel. Lein sõltub suhtest vanemaga. Mida parem oli suhe, seda vähem kahetsust ja süütunnet. Kui täiskasvanud laps oli väga sõltuv vanemast, on ta veel enam emotsionaalselt laastatud. Ta võib tunda suurt, lõputut igatsust. Teatud mõttes võib tunda nõrkust jätkamaks ilma vanemata. Suuremad raskused leinaga võivad esineda juhul kui lapsel oli vanemaga kehv suhe. Paljud lapsed, hoolimata sellest kas nad on noored või täiskasvanud, tunnevad, et prooblemid vanematega on nende süü. Isegi väärkoheldud lapsed üritavad vahel terve eluaeg oma vanemate ootusi täita. Nad usuvad, et üks päev mõtlevad nad välja, mida teha või öelda, et nende vanem saaks olla rahul ja uhkust tunda. Kui täiskasvanud laps ei saanud oma vanemaga läbi, siis tunneb ta end süüdi liiga vähese pingutamise pärast. Seetõttu kaasneb leinaga raevu-tunne, sest kadus võimalus asju paremaks muuta.
Uurimistöö Koostaja: Riine Tiirik Klass: 10B Juhendaja: Kaja Puck Kuressaare 2009 Sissejuhatus Enesehinnang on ettekujutus iseendast, mina-pilt, enesekindlus, endaga toimetulek, enese aktsepteerimine, sotsiaalsetes suhetes toimetulek, eneseväärikus, endast lugupidamine-need on vaid mõned enesehinnangut peegeldavad omadused. Enesehinnang tekkib ja muutub läbi elu, kuid selle põhiväärtused pannakse paika lapseeas. Kuigi erinevad elusündmused ja kogemused võivad seda muuta ja kohandada, on esimesed hinnangud enesele äärmiselt tugevad. Lapse enese identiteet areneb läbi kuuluvuse tunde, võimu-ja kontrollitaju, oskuste ja moraalsete arusaamade. Seda kujundab ka tagasiside tema jaoks olulistelt inimestelt- perelt, sõpradelt, õpetajatelt, rühma- ja klassikaaslastelt
kuulama. Oluline, et vanemad oleksid lapsega seotud küsimustes ühel nõul. Vastasel juhul puudub lapsel normaalseks psühho-emotsionaalseks arenguks hädavajalik turvatunne. (Vaher, 2008, 48, 49) 2.2 Lahutusprotsessi mõju lapsele 3 Lapsed võivad uudisele, et tema vanemad lahutavad, väga erinevalt reageerida. Sagedamini tunnevad lapsed kurbust, viha, hirmu, häbi jms. Tuleb ette ka olukordi, kus lapsed tunnevad kergendust. Seda sel juhul, kui vanemad on enne lahutust väga palju tülitsenud. (Vaher, 2008, 43) Lapse reaktsioon vanemate lahutusele sõltub vägagi palju lapse vanusest. Kuigi koolieelikud on häiritud, saavad nad asjast kõige vähem aru. Lapseea keskel loovad lapsed tihti endale illusioone, et vanemate suhe saab korda ja nad ei lahutagi. Varaste noorukite reaktsioon on sageli kas häbi või viha ning ka ühe vanema poole hoidmine. (Smith, Cowie, Blades, 2008, 119)
talutavate tunnetega 4)Frustratsiooni-agressiooniteooria – argielu pingetest, pettumustest, enesehinnanguprobleemidest tekkiv viha, ärritus, kättemaksuiha 5)Sotsioloogilised teooriad – ühiskonnapoolne ootus ehk „Kõik mõtlevad, et ma olen agressiivne ja vägivaldne, eks ma peangi siis käituma vastavalt ootustele.“ 6)Kaasmõjurid – kalduvused ja pärilikkus – tähelepanuhäirete ja tähelepanu defitsiidi sündroom. Ka intellektuaalse arengu puudulikkus ehk kehaline, ajutalitlusest tingitud puue. (Rüdiger Penthin, 2003, 23 – 27). Peamiselt on laste agressiivsuse põhjustajateks mitmed sotsiaalpsühholoogilised riskitegurid: Vanematepoolne vägivald – kehaline vägivald, seksuaalne kuritarvitamine, verbaalne vägivald. Isegi üks väike laks tagumikule võib lapses tekitada alaväärsustunde ning neid sügavalt haavata
Kodu ja keskkonna mõju Perekond on lapse ja nooruki psüühilise arengu tähtsaim keskkond. Perekonna erakordne tähtsus väljendub selles, et inimese võime ennast teostada ja luua olulisi inimsuhteid on alati seotud peresuhete ja perekonnasisese vastastikumõju iseloomu ja vormidega. Arusaamad perekonnast, mis on perekond ja kes sinna kuuluvad, sõltub kultuurist ja ajastust. Funktsioneerivas perekonnas on reeglid ja kokkulepped ja neid järgitakse. Reeglid muutuvad koos laste kasvamise ja vajaduste muutumistega. Vajaduste korral arutatakse reeglite üle. Perekond on arenev süsteem peab lahendama igale arengufaasile tüüpilisi ülesandeid. (Laukkanen, Marttunen, Miettinen & Pietikäinen, 2008, 33-35.) Kindlate reeglite püstitamine ning jälgimine on kasvatuse alus. Kui ei ole reegleid, võib lapsest kujuneda välja inimene, kes arvab, et talle on kõik lubatud ning välja kujuneb üleolev, vastutustundetu ning kohusetundetu inimene. Õpilasena on sellised lapsed kindlasti
Tahteline agressiivsus on tihtipeale seotud kuritegeliku käitumisega. Mida Juku ei õpi... Avalikku, kehalistja otseselt väljapoole suunatud agressiooni- vorme, mida võib nimetada ka vägivallaks, esineb peamiselt poistel. s ellepärast käsitlebki käesolev raamat ebakindlamaks. Ta ei saanud Maikiga tõeliselt tähtsatest e eluetappi lapse sünnist kuni noorema kooliea asjadest enam tõsiselt rääkida. Noormees ei tahtnud midagi p lõpuni, kuna just sel eluperioodil esineb kõige teada alles 9. klassis õppiva Heike koolimuredest. Samuti õ rohkem käitumisprobleeme ning just sel ajal jätsid Maiki külmaks Heike tülid vanematega. l on võimalik veel ära hoida agressiivsete v käitumishälvete lõplikku väljakujunemist. e Järgnevalt tahaksin näitlikustada lapse
..................................................................................................................................................... 21 Seksuaalelu ................................................................................................................................................. 22 Vananemine ................................................................................................................................................ 24 Sissejuhatus Downi sündroom on kõige levinum kromosomaalne pataloogia. Oleme kõik näinud downi sündroomiga inimesi tänaval, televiisoris, ajalehtedes. Üldjuhul teame tavainimestena kuulsast sündroomist väga vähe, ekslikult arvates, et tegemist on haigusega või raskes seisundis inimesega. Downi sündroomiga inimesed on samasugused nagu meie. Vahe on selles, et nende areng ei kulge nii sujuvalt ja kiiresti nagu tavainimese oma. Nende hinges on rohkem päikest ja rõõmu ning võimet näha
Armastus kas on-või on see nii peidus, et seda pole näha-või pole seda üldse. Eriti oluline on perekonnasuhetes just täiskasvanu ja lapse suhe, see erineb 3 teistest suhetest just selle poolest, et üks on tugev ja teine nõrk, üks on suur ja teine väike. Siin oleneb kõik sellest kuidas suhtub suurem väiksemasse ja mil viisil ta oma armastust välja näitab kui ta seda üldse teeb. Kujuneb välja kiindumus ja kaitseinstinkt. Isa ja ema tunnevad - või vähemalt eeldatakse, et nad tunnevad, kui kõik on õigesti, et nende lapsed on mingil olulisel kombel omad. Kõige olulisem on kiindumussuhe ema ja lapse vahel see saab alguse juba sünnist, esimestest hetkedes, kui laps asetatakse ema kätele, sellest omakorda kaitseinstinkt. Kuid inimese traagika paistab olevat selles, et see instinkt võib vanematel mingil ootamatul põhjusel kas närbuda või sootuks puududa. Igal lapsel on omad õigused, mis saavad alguse juba lapsepõlves
intelligentsem koduse kasvukeskkonna mõju uuring (2001) Vanavanemate stiilid: formaalne ehk ametlik – järgivad kindlaid piirjooni lapsevanema ja vanavanema vahel, „mina olen oma lapsed juba üles kasvatanud“, ametlikud, kauged, manitsevalt, didaktiliselt ning iseenda elukogemusest rõhutavad fun seeker –rõõmu pärast vanavanem: vanavanema rolli kui tõelise kingituse nautimine; tunnevad uhkust ja rõõmu oma lapselapsest, kelle arengut .... asendusvanem (surrogate parent)- liigselt hooldavad vanavanemad, väga toimekad, vähendavad lapsevanemate otseseid kohustusi ja tähtsust reservoir of family wisdom: perekonna tarkuse reservuaaar- loovad oma elukogemuse ja tarkusega lastelastele turvalise ümbruse; austusväärsed ja autoriteetsed pereliikmed, hoiavad traditsioone, oskuste edasiandjad
Laste seksuaalse väärkohtlemise võib jagada seksuaalseks ärakasutamiseks ja seksuaalvägivallaks. Seksuaalvägivald võib mõjuda negatiivselt ohvri seksuaalelule, põhjustada ärevust või depressiooni, selle tagajärjed võivad mõjutada ohvri tervet ülejäänud elu. Isegi kui ohvrile ei tehta rünnaku käigus kehaliselt haiget, jätab rünnak talle pikaks ajaks psüühilised armid. Inimesed, keda on rünnatud, on tihti terve elu kartlikud, tunnevad ärevust või kannatavad seksuaalprobleemide all. Kui seksuaalvägivalda esineb korduvalt, selle käigus nõutakse seksuaalvahekorda või kui vägivalla tarvitajaks on mõni pereliige, võivad tagajärjed olla veelgi tõsisemad. Seksuaalvägivalla ohver tunneb ennast üksikuna, väärtusetuna ja hirmununa. Kahjuks ei tule paljud seksuaalvägivalla juhud ilmsiks ja seda eriti siis, kui asjaga on seotud mõni pereliige. (Viide: http://www.amor.ee/?class=document&action=print§ion=45016 )
huvi pakuks. (Krull 2000: 138) Peale soorolli õppimise ootuste on täiskasvanutel selgepiirilised kujutused, milliseid isiksuseomadusi ja käitumisoskusi võiks loota ühes või teises vanuses lapselt. See tähendab, et laste isiksuse omadused ja käitumine peavad vastama ealistele normidele. Lastelt oodatakse, et neil kujuneks arusaamine sotsiaalse käitumise normidest (st vanusega lisandub nii võimalusi kui ka vastutusi). Tavaliselt tunnevad nii poisid kui ka tüdrukud huvi enda soorolli täitmiseks vajalike teadmiste ning oskuste vastu ja omandavad viimaseid hoolega. Need puudutavad riietumist, käitumismaneere, puhtusearmastust, mängueelistusi jms. R. Havighurst on analüüsinud laste ealisi norme ja nende põhjal formuleerinud arenguülesanded. (Havighurst 1972; viidatud Krull 2000: 139 järgi) Näiteks nimetab Havighurst väikelaste puhul selliste
toime pandud isiku poolt, kes on vastutav lapse heaolu eest (Barnett, Manly & Ciccetti 1993; loengumaterjalid). Väärkoheldud lapsed peavad maailma ohtlikuks paigaks lisaks füüsilistele kahjustustele ja vaimsetele või intellektuaalsetele häiretele, mis võivad tekkida väärkohtlemise tagajärjel, puudub sellistel lastel üldjuhul usaldus täiskasvanutesse, nad on endassetõmbunud ning neil on madal enesehinnang. Lapse normaalseks arenguks on vaja tal turvalist keskkonda ja hoolivaid lähedasi, nende puudumisel aga võivad lapseeas kogetud negatiivsed sündmused mõjutada tema kogu edasist elu. Väärkohtlemise tõttu võib ohus olla lapse loomulik ja eakohane areng. R. Soonetsi (1997) sõnul saab lapsele suunatud vägivalda liigitada neljaks emotsionaalseks, psühholoogiliseks ehk vaimseks, füüsiliseks ning seksuaalseks. Iga
tähtajaliselt (tähtaja piires), pikema aja jooksul (aasta ja enam), osapäevaliselt, kogu päeva ulatuses või ööpäevaringselt. Lapse perekonnas hooldamine on üldjuhul pidev (Kaplan 1999). Lapse hooldusele andmiseks peab olema lapsevanema nõusolek, ja juhul kui hooldusele antav laps on vanem kui kümneaastane, ka lapse nõusolek. Lapsesse puutuva vaidluse läbivaatamisel lähtub eestkosteasutus või kohus lapse huvidest, arvestades vähemalt 10- aastase lapse soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui tema arengutase seda võimaldab. Vanema nõusolekut pole vaja, kui kodused tingimused ohustavad lapse tervist ja on olemas otsus või nõue vanemlike õiguste äravõtmise kohta (Kaseoja 1997). Perekonnas hooldamine Hooldamine perekonnas on isiku hooldamine sobivas perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu (Ilmoja 2002). Hooldust vajava isiku - vanemliku hoolduseta lapse, puudega inimese või vanuri
Selline muutus paneb vanemad liigagi tihti unustama, et nad on endiselt kõigi oma vigadega, inimesed, kelle võimetel on piirid ja kelle tunded on eripalgelised. Unustades oma inimlikkuse, lakkavad nad vanemaks saades sageli inimesed olemast. Nad ei tunne ennast enam vabalt ega suuda olla nemad ise. 1.2. Heakskiidu mõiste 4 Kõik vanemad on inimesed, kes tunnevad oma laste käitumise suhtes aeg ajalt kahte sorti tundeid - heakskiitu ja mitteheakskiitu. Käitumine on miski, mida laps teeb või ütleb. See ei ole lapsevanema hinnang sellele. Näiteks, kui laps jätab riided põrandale vedelema, on see käitumine. Kui lapsevanem nimetab teda lohakaks, on see hinnang. On selge, et mõningaid lapse käitumisi ollakse valmis kohe heaks kiitma, teisi mitte. Kui paljusid lapse käitumisi vanem heaks kiidab, sõltub osaliselt sellest, milline inimene
teeselda. Lapse tunnustamine Kas laps tunneb ennast kui inimest vastuvõetavana või mitte, sõltub sellest, kui paljud tema käitumised on vastuvõetavad (vastuvõetamatud). Vanemad, kes peavad paljusid laste tegusid ja ütlemisi talumatuks, tekitavad paratamatult oma lapses tunde, et nad on ka inimestena vastuvõetamatud. Ja vastupidi lapsed, kelle vanemad tunnustavad enamikku asjadest, mida lapsed teevad või ütlevad, tunnevad end tõenäolisemalt hinnatud inimestena. Parem on endale (ja lapsele) tunnistada, et te ei hinda teda kui inimest, kui ta teeb või ütleb midagi teatud viisil ja ajal. Nii õpib laps teid tajuma avatud ja ausa inimesena. Ehkki lapsed eelistavad olla tunnustatud, suudavad nad konstruktiivselt toime tulla ka vanemate laitusega, kui vanemad edastavad selgeid ja ausaid, oma tõeliste tunnetega kooskõlas olevaid sõnumeid
TALLINNA ÜLIKOOL Rakvere Kolledž Õpetajakoolituse osakond ISA ROLL LAPSE KASVATAMISEL Koostaja: Nadezda Stefan Lektor: Tea Välk MA Rakvere 2015 SISUKORD SISUKORD...........................................................................................................2 1.TRADITSIOONILISE KASVATUSE MUUTUS..............................................4 2.ISA ROLL PEREKONNAS...............................................................................6 2.1.Isa ja ema rolli iseärasus..............................................................................7 3.ISAROLLI MUUTUMINE PEALE LAHUTUST............................................8 4.ISADUSE OLEMUS........................................................................................10 5.ERINEVAD „ISA-TÜÜBID“...........................................................................12 KOKKUVÕTE.........
huvi pakuks. (Krull 2000: 138) Peale soorolli õppimise ootuste on täiskasvanutel selgepiirilised kujutused, milliseid isiksuseomadusi ja käitumisoskusi võiks loota ühes või teises vanuses lapselt. See tähendab, et laste isiksuse omadused ja käitumine peavad vastama ealistele normidele. Lastelt oodatakse, et neil kujuneks arusaamine sotsiaalse käitumise normidest (st vanusega lisandub nii võimalusi kui ka vastutusi). Tavaliselt tunnevad nii poisid kui ka tüdrukud huvi enda soorolli täitmiseks vajalike teadmiste ning oskuste vastu ja omandavad viimaseid hoolega. Need puudutavad riietumist, käitumismaneere, puhtusearmastust, mängueelistusi jms. R. Havighurst on analüüsinud laste ealisi norme ja nende põhjal formuleerinud arenguülesanded. (Havighurst 1972; viidatud Krull 2000: 139 järgi) Näiteks nimetab Havighurst väikelaste puhul selliste 5
MAARDU 2010 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................3 Lapse hoolekandeasutusse sattumine.................................................................4-5 Toetused vanemliku hoolitsuseta lastele ja nende eestkostjatele.................................5-6 Lastekodu kui kasvukeskkond.........................................................................6-8 Kasvandike enesehinnang, suhted eakaaslastega, käitumine probleemsituatsioonides......8-10 Sotsiaalne tõrjutus....................................................................................10-11 Väärkohtlemine lastekodudes......................................................................12-13 Alkohol, tubakas, narkootikumid..................................................................13-14 Kokkuvõte................................................................................................15
Aga alles 1900ndatel aastatel seati kasvatusele eesmärke, mis toetasid lapse oma isiksuse arengut. Tänapäeval näeme last juba väärika indiviidina. Ühiskonna roll lastele turvalise kasvukeskkonna tagamise juures kasvab ning kodu ja vanemate osa lapse elus väheneb üha enam. Kasvukeskkond on lapsele äraütlemata oluline, see on tema igapäev, tema suurim õpetaja. Et aga ühiskonna roll laste kasvatamise juures on kasvanud ning lapsevanemad lihtsalt peavad ümbritsevat keskkonda usaldama, siis aitamaks kaasa lapse arengule võiksid lapsevanemate ning õpetajate põhimõtted ja arusaamad kasvamisest, kasvatamisest ning lastele omastest õppimisviisidest ühilduda. Pereringis tekivad lapsel esimesed kiindumussuhted, mis panevad aluse väärtushinnangutele ning annavad aluse edaspidiseks inimestevahelise suhtluse mõistmiseks. Vastavalt vanemate (kasvatus) hoiakule mõtestab väike inimene läbi oma kogemuste nähtut-tehtut-kuuldut. Laps
türann, kes kontrollib pereelu. Suur tähelepanu võib panna last teisi inimesi umbusaldama ning ta ei lase endale ligi kedagi. Inimese üheks peamiseks vajaduseks on vajadus kokku kuuluda. See vajadus on nii tugev, et lapsed kiinduvad oma hooldajatesse, ükskõik milline on neile osaks saav hoolitsus. Head vanemad mõistavad seda, nii hoiduvad nad vastsündinud lähedusse, aga annavad rohkem vabadust suuremale lapsele ja koolieelikule. Laps õpib kasvades vanemaid usaldama, ta saab kodunt eemale minna ja tulla tagasi iseseisvamana. Kui Vanemad liida kõvasti kinni hoiavad, takistab see loomulikku eraldumist. Vanematena peame õppima taluma laste ebamugavusi, et nad saaksid tõhusa õppetunni, kuidas ennast ja teisi usaldada, kuidas leida enda oht teiste hulgas ja kuidas hakkama saada. Meelelahutus Vahetevahel on vaja lõõgastumist ja lõbustamist, et elu ei oleks ühekülgne. Kuid
Praeguseks on kinnitust leidnud mitmesugused hüperaktiivsust tekitavad või soodustavad tegurid. · Närvisüsteemiga seotud põhjused · Pärilikud põhjused · Ümbritseva keskkonna mõjutused Ameerika diagnostiline ja statistiline psüühikahäirete käsiraamat (``DSM IV``, avaldatud 1994) esitab tähelepanu defitsiidi/hüperaktiivsuse sündroomi 3 alltüüpi.: · tähelepanu defitsiidi/hüperaktiivsuse sündroom, ülekaalus tähelepanematus · tähelepanu defitsiidi/hüperaktiivsuse sündroom, ülekaalus hüperaktiivsus- impulsiivsus 4 · tähelepanu defitsiidi/hüperaltiivsuse sündroom, segatüüpi (Neuhaus 2001:14) Hüperaktiivsusega kaasnevad probleemid Hüperaktiivsetel lastel on vaja toimetulekuks palju rohkem energiat ja abi, kui teised lapsed. Väga tähtis on perekonna ja lähedaste inimeste suhtumine. Toon välja oluslisemad
Stereotüüpsed liigutused või kõne võib sisaldada järjekindlat või sobimatute sõnade või fraaside kordamist ja žeste ning käitumist. Kõne kordamist ja jäljendamist defineeritakse kui stereotüüpset kõne, milles indiviid kordab, mida teised on öelnud, sisaldades ka kuuldud intonatsiooni. Autismispektri häiretel on mitmeid põhjuseid, peamine probleem on aju struktuuri ja funktisoneerimise ebanormaalsus. Kõik põhjused on bioloogilised. (Smart, 2012, lk 249) Aspergeri sündroom Aspergeri sündroom oli esimene, mis kirjeldas võrdlemisi leebet autismispektri häiret, kus lapsel on üsna hea verbaalne kõne, leebemad mitteverbaalsed suhtlemisoskused ja ranged eelistused huvide ja suhete valdkonnas. Aspergeri diagnoosimise keskmine vanus on 8 aastaselt. Aspergeri sündroomi kirjeldavad kindlad piirid sotsiaalses suhtluses; piiratud ja korduvad huvialad, käitumismustrid ja tegevused; olulised
inimesed nende soove ja ootusi täidavad või mitte. Kes võtta ei julge, see loodab saada. Kas või selle eest, et ta on nii vähenõudlik. Nende põhiline tunnusjoon on see, et neil on valdavalt passiivsed äraootavad hoiakud. Need ei kaitse neid pettumuste ja nendest tulenevate depressioonide eest. Nad ei saa olla ka heas mõttes agressiivsed, sest see ohustab suhet. Seetõttu nad tihtipeale ei pea ka iseendast lugu. Neile on omane keskmisest madalam enesehinnang. Tihtipeale need depressiivsete joontega inimesed püüavad anda teistele seda, millest nad ise ilma on jäänud. See tähendab, et tegeletakse heategevuse või vastavate kutsealadega. Ka sellel juhul ootavad nad mingit tunnustust. Depressiivsete inimeste põhiprobleem on nõrguke mina. Nad tõlgendavad väga paljusid asju nõuetena. Igalpool enda ümber näevad nad erinevaid nõudmisi. Neile on väga keeruline ei öelda, sest nad tunnevad kohe ennast selles süüdi. Tihti on nende hingepõhja
Tartu Ülikooli Kirjastus 3. Leino, M. (2009) Kui koolis on halb. AS Ajakirjade Kirjastus 4. Nõmme, A. (2009) Iga laps tuleb oma õnnega. AS Altex 5. Jegorova, I., Veisson, M. (2009) Hüperaktiivne laps. Rmt. Veisson, M.; Vesiko,M. 6. AS Eesti Lastefond. Aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) http://www.ath.ee/est/info/pohjused 7. Inimene.ee terviseportaal. Hüperaktiivsuse sündroom. http://www.inimene.ee/index.php?disease=h&sisu=disease&did=901
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
