Alfred Adleri sünnijärjekorra teooria (1)

TALLINNA ÜLIKOOL
alfred adleri sünnijärjekorra teooria
Referaat aines „ Arengupsühholoogia“
Õppejõud: Kristiina Uriko
Tallinn 2013
Sisukor
Sissejuhatus 2
1. Alfred Adler (1870-1937) 3
2. adleri sünnijärjekorra teooria 5
2.1. Esmasündinu 5
2.2. Teine laps 6
2.3. Noorim laps 6
2.4. Ainus laps 6
3. Adleri sünnijärjekorra teooria kriitika 7
kokkuvõte 8
kasutatud kirjandus 9

Sissejuhatus

Arengupsühholoogia on üks psühholoogia harudest, mis uurib inimese arengut alatest viljastumisest ning lõppedes inimese surmaga. Arengupsühholoogia otsib üldistades vastust küsimusele – mis on see jõud, mis paneb inimese arenema?
Alfred Alder oli arengupsühholoogiat uuriv teoreetik ning individuaalpsühholoogia koolkonna rajaja. Tema õpetajaks oli tuntud psühhiaater Sigmund Freud . Adler oli üks esimesi, kes hakkas tähelepanu pöörama lapse sünnijärjekorra ja tema isiksuse vahelistele seostele.
Tänapäeval on tavaline, et esmasündinut „poputatakse“ rohkem, ta saab palju rohkem tähelepanu ning tema peal teevad värskelt vanemateks saanud inimesed paratamatult erinevaid katseid, et proovile panna oma lapsekasvatusoskusi. Ja kui perre sünnib järgmine laps, koondub automaatselt tähelepanu kõige väiksemale, kes vajab just alguses palju hoolt ning armastust. Nüüd on sunnitud esmasündinu oma tähelepanu jagama ning tekib teatud konflikt, võib ka öelda - armukadedus. Aga teine laps peab õppima sünnist saadik toime tulema õe-venna suhetega, mistõttu peaks teise lapse loomuomaduseks olema parem sotsiaalsus ühiskonnas.
Adler annabki vastuseid küsimustele, millised isikuomadused saab anda esmasündinule, keskmisele lapsele/ lastele ning kõige hilisemale sündinule. Ta toob ka välja nende rolli ühiskonnas.

Alfred Adler (1870-1937)

Alfred Adler sündis 7. veebruaril 1870. aastal Austrias , Viini lähedal asuvas külas nimega Rudolfsheim. Kui Adler oli väike poiss, siis põdes ta külmetuse tagajärjel raskekujulist kopsupõletikku ja oleks peaaegu surnud. Kirjeldatud kogemus ning noorema venna kaotus lapsepõlves olid ilmselt ka põhjusteks, miks ta täiskasvanueas psühholoogiast huvituma hakkas. Adler küll taastus haigusest, kuid tema tervis ei olnud peale seda enam endine.
Mitmed Adleri varasemad meenutused on seotud tema enda ning vanema venna Sigmundi pideva omavahelise rivaalitsemisega, mis tulenes sellest, et Alfred oli nõrga tervisega ja pidevalt haige, kuid vanem vend oli täie tervise juures ning füüsiliselt võimekam. Vendadevaheline rivaalitsemine kestis kuni nende keskealiseks saamiseni ning oli ilmselt aluseks ka Adleri sünnijärjekorra teooria tekkimisele. (Gregory J. Feis,2012)
Akadeemilise hariduse omandas Adler Viini Ülikoolis, kus ta õppis arstiks. Peale ülikooli lõpetamist 1895. aastal töötas ta meditsiini valdkonnas, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta huvituma psühholoogiast. 1902 . aastal kutsus Sigmund Freud Adleri ja veel kolm kolleegi enda ringkonda, et arutleda neuroosi psühholoogia üle ning Adlerist sai Freudi õpilane. Gruppi hakati hiljem nimetama Viini Psühhoanalüütikuteks. Psühhoanalüütikud andsid välja ka ajakirja, ning Adlerist sai selle ajakirja kaastoimetaja. 1911. aastal aastal astus Adler Psühhoanalüütikute ringist välja ning asutas kooli, kus ta õpetas individuaalpsühholoogiat. 1926. aastast alates veetis Alfred Adler enamiku oma ajast Ameerikas, kuhu ta lõpuks ka elama jäi. 1932. aastast alates õpetas Adler Long Islandi Ülikooli juures New Yorkis professorina psühhiaatriat. Adler suri 1937. aastal Šotimaal Aberdeenis südameatakki, kus ta oli parajasti külalisõppejõuna loengut andmas. ( Oxford University Press, 2003)
Üldiselt Alfred Adleri psühholoogilistest teooriatest :
Alfred Adler mõistis, et indiviidi ja ühiskonna heaolu on omavahel tihedalt seotud. Tema üks unikaalseimaid ning olulisemaid panuseid psühholoogiasse oli teooria (1931. aastal), milles ta väitis, et inimeste põhiliseks motivaatoriks elus on soov kuhugi kuuluda , olla aktsepteeritud.
Adler ütles, et kui inimene tunneb juba varasest lapsepõlvest, et ta kuulub perekonda ning on selle perekonna täieõiguslik ning võrdväärne liige, siis kajastub see ka selle indiviidi hilisemas elus ning üldises sotsiaalses kuuluvustundes. Kui indiviid tunneb, et ta on sotsiaalselt aktsepteeritud, siis soovib ta sellesse ühiskonda sellevõrra rohkem ka panustada. Seega on indiviidi soov ühiskonda panustada suurem, mida rohkem ta tunneb ennast kõnealuse ühiskonna liikmena ning vastupidi - kui ei tunta ennast ühiskonnas sotsiaalselt aktsepteerituna, siis on ka soov sellesse ühiskonda enda panust anda väikesem (Ferguson, Eva Dreikurs, 2010)
Oma individuaalpsühholoogia teooriates rõhutab Alfred Adler koduvalt inimese tungi püüelda üleolekule, täiuslikkusele ning täiustumisele. Tema kohaselt on indiviidil seesmine vajadus ületada raskusi ning saavutada täielik eneseteostus . Kõnealused punktid tulevad eriti selgelt välja ka tema sünnijärjekorra teoorias, milles Adler väidab üldistatult, et lapse sünnijärjekord ning tema võimekus on omavahel seotud.
Teadlased, kes tegelevad isiksusepsühholoogiaga, võtavad enda uurimisobjektiks tihti just sünnijärjekorra ning sellega seonduvad teemad.
PsycINFO andmebaasis teostatud otsing näitas, et vahemikus 1990. kuni 2010. aastani avaldati 670 publikatsiooni, milledes oli peamiseks uurimisobjektiks just nimelt sünnijärjekord. Kirjeldatud publikatsioonidest 529 korral oli tegemist teadusartiklitega. Ilmselgelt oli, on ja jääb sünnijärjekord üheks oluliseks psühholoogia uurimisteemaks. ( Stewart , Alan E, 2012)

adleri sünnijärjekorra teooria

Adler väidab, et sünnijärjekord õdede ja vendade vahel annab kindla klassifitseerimise meetodi. Igat klassifikatsiooni grupi on võimalik määratleda, iseloomustada ja prognoosida isikupärast mustrit .

Esmasündinu

Toetudes Adleri teooriale , siis koheldakse esmasündinut ainukese lapsena seni, kuni sünnib perre teine laps. Peale seda peab esmasündinu jagama vanemate tähelepanu kellegi teisega , ehk esmasündinud on nii-öelda troonilt tõugatud („dethroned“). Selle termini mõtles välja Adler ning see on jõudnud paljude kirjutajate ridadesse, et väljendada just seda sama emotsiooni. Paljud probleemsed lapsed, neurootikud, kriminaalid ja alkohoolikud on elus alla käinud selle sama emotsiooni pärast. Sellises tõrjutud olukorras laps üritab teha mida iganes, et saada tagasi oma ema tähelepanu, kuid seda tehes ta ainult antagoniseerib ema, mis omakorda tekitab lapses tunde, et ema ei armasta teda enam. Teinekord pöörab laps ka sellises olukorras tähelepanu rohkem isale , et saada sealt vajatud võimupositsiooni ning tähelepanu.
Kasvades suuremaks võib esmasündinu üritada saavutada rohkem võimu ja ta tavaliselt hindab üle reeglite ning korra tähtsust. Ta on pidevas kartuses, et keegi tahab temalt uuesti võimu ära võtta.
Kui esmasündinu on korralikult ette valmistatud uue lapse sünniks, siis ei pruugi olla sellist reaktsiooni. Selliste esmasündinute hulgas, kes on ettevalmistatud on tavaline vanemate imiteerimine ning seda just nimelt huvist praktiseerida teiste abistamist. Adler väidab, et kõige rohkem probleeme ongi lastega, kes on peres vanimad.

Teine laps

Teine laps peab Adleri sõnul oskama koheselt toime tulla tähelepanu jagamisega. Tüüpiline teine laps üritab alati tekitada teatud võistlusmomenti ning püüab pidevalt kellelegi järgi jõuda - samale tasemele saada. Teine laps on tihtipeale edukam kui esimene laps, sest ta töötab ja treenib end rohkem. Hilisemas elus paneb ta aga pahaks autoriteetsust ja teiste eestvedamist.

Noorim laps

Kõige noorem laps asub unikaalsel positsioonil. Kõik eelnevad lapsed saavad olla nii-öelda troonilt tõugatud, aga mitte tema. Ta on alati „pesamuna“ ja tihtipeale ära hellitatud. Ta veedab oma elu pidevas võistluses teiste lastega ning mõnikord areneb tohutult võttes eeskuju ja õppust vanematelt õdedelt-vendadelt. Noorim laps on tavaliselt perekonna sammas, aga siiski suur osa probleemsetest lastest tuleneb just sellest grupist.
Tihtipeale nad ei suuda otsustada mingi kindla ambitsiooni kasuks, kuna nad soovivad olla kõiges head. Hellitatud lapsed ei saa olla kunagi iseseisvad. Neil on vahel ekstreemsed alaväärsuse tunded, kuna kõik pereliikmed on neist suuremad, vanemad ja tugevamad. Suuruselt teine grupp, kus kohast tuleb probleemseid lapsi ongi noorimad pereliikmed.

Ainus laps

Ainus laps tunneb samamoodi end rivaalina, kuid seda mitte õe või vennaga. Ta on alatises võistluses on isaga ema tähelepanu pärast. Ta soovib olla pidevalt tähelepanu keskpunktis ja suuremaks saades tunneb ta lausa hirmu selle ees, et perre võiks sündida uus laps, sest siis oleks taaskord vaja olla kellegiga võistluses ema tähelepanu pärast. Ka oma tulevikus, täiskasvanueas, võib tal tekkida probleeme sellega, et ta kaotab soovitud tähelepanu. Pere ainukesed lapsed on tihtipeale üles kasvanud ärevust täis keskkonnas. Vanemad ei ole saanud rohkem lapsi, sest nad on hirmul majandusliku elu halvenemise pärast ning samuti on nad liialt kaitsvas olekus oma ainsa lapse pärast, püüdes hoida teda nii-öelda „ vati sees“. (Herbert Greenberg , Rosemarie Guerino, Marilyn Lashen, David Mayer , Dorothy.P, 2013)

Adleri sünnijärjekorra teooria kriitika

Sünnijärjekorra teooriat on tihti kritiseeritud eelkõige metodoloogia seisukohast . Teooriale heidetakse ette võimetust kontrollida erinevaid muutuvaid faktoreid, mis lapse arengut mõjutavad ning omajagu kriitikat on teooria saanud ka põhjusel, et see ei arvesta lapse "psühholoogilist positsiooni" perekonnas.
Ilmselt suurima tagasilöögi sai sünnijärjekorra teooria 1983. aastal, kui kaks šveitsi psühholoogi, Cecile Ernst ja Jules Angst , avaldasid kirjutise, kus nad analüüsisid enam kui tuhandet sünnijärjekorra alast uurimust . Põhilise kriitika osaliseks sai taaskord konkreetsete uurimuste läbiviimisel kasutatud metodoloogia. Ernst ja Angst märkasid, et paljudes uuringutes jäeti tähelepanuta näiteks katseisikute rass ning vanus (Watkins Jr., C. (1992)).
Tänapäevastes metodoloogilistes uuringutes vaadeldakse tihtipeale eelkõige lapse reaalset sünnijärjekorda (ABO) ning psühholoogiline sünnijärjekord (PBO) jääb sageli tahaplaanile. Mõningates uurimustes väidetakse, et kõige usaldusväärsemad tulemused saadakse siis, kui võrreldakse omavahel mõlemaid komponente (Stewart, Alan E, 2012).
Hoolimata metodoloogia kriitikast on Adleri sünnijärjekorra teooria olnud psühholoogidele oluliseks töövahendiks juba mitmeid kümneid aastaid ning jätkab abistamist ning täienemist kindlasti ka tulevikus.

kokkuvõte

Alfred Adleri teooriast tuleb välja, et esmasündinu ja kõige viimane laps peres on tavaliselt kõige probleemsemad. Esmasündinul on eelis olla mõnda aega vanemate ainus laps ning harjuda tähelepanuga, kuid järgneva lapse sünd võib mõjuda esmasündinule päris ehmatavalt. Kuid nagu ka Adler mainis, on väga oluline, et esmasündinu uue lapse tulekul ette valmistataks, sel juhul saab vältida tagajärgi, mis vanematele ja eelkõige esmasündinule endale tulevikus halvasti mõjuksid.
Teiseltpoolt noorimad lapsed on eelisseisus, sest nad ei kaota oma vanemate tähelepanu. Kuid nende suureks raskuseks saab olema elus pidev võistlus olla kõigiga samal tasemel või parem, seega on ka see grupp tihti probleemne.
Teine laps on eelisseisus, sest ta oskab hästi toime tulla sotsiaalsete suhetega, kuid siiski peab ta läbi tegema võitluse olla esmasündinuga samal tasemel ning seetõttu tulevikus ei pruugi nad väga austada näiteks töökohta, kus on keegi teine, kes neid juhib või nende üle domineerib .
Ainus laps võiks tunduda väga hea grupieelistusena, kuid hoopistükis tekib siin huvitav asjade pööre, laps ei võiste oma eakaaslaste vaid isaga, oma ema tähelepanu eest. Samuti on selles grupis vanemad väga kartlikud ja liialt kaitsvas positsioonis oma lapse suhtes.
Nagu näha annab Adleri arvates sünnijärjekord õdede ja vendade vahel kindla klassifitseerimise meetodi ning igat klassifikatsiooni grupi on võimalik määratleda, iseloomustada ja prognoosida isikupärast mustrit.
Adleri sünnijärjekorra teooria on aga saanud ka üksjagu kriitikat ning kõige peamisem etteheide on metodoloogia, samuti heidetakse ette seda, et ei suudeta kontrollida muutuvaid faktoreid, mis mõjutavad lapse arengut. Ka ei arvesta teooria lapse "psühholoogilist positsiooni" perekonnas.
Kuid nagu ka eelnevalt mainitud on Adleri sünnijärjekorra teooria olnud juba aastaid psühholoogidele oluliseks töövahendiks lapse arengu uurimise puhul ja kindlasti on võimalik teooria täiustamisel ja edasiarendamisel jõuda täpsemate ja veel paremate tulemusteni.

kasutatud kirjandus

A Dictionary of Scientists, Oxford University Press, 2003
Ferguson, Eva Dreikurs, Adler's Innovative Contributions Regarding the Need to Belong, Journal of Individual Psychology, kevad 2010, lk 1-2
Gregory J. Feist , Theories of Personality, University of California at Davis, 2012 lk 66
Herbert Greenberg; Rosemarie Guerino; Marilyn Lashen; David Mayer; Dorothy, P. (n.d). Order of Birth as a Determinant of Personality and Attitudinal Characteristics. The Journal Of Social Psychology, 60(2), 221-230.
Stewart, Alan E, Issues in Birth Order Research Methodology: Perspectives from Individual Psychology, Journal of Individual Psychology, kevad 2012, lk 75
Watkins Jr., C. (1992). Birth-Order Research and Adler's Theory: A Critical Review. Individual Psychology: The Journal Of Adlerian Theory, Research & Practice , 48(3), 357.