Keskaja ja vararenessansi kirjandus (0)

Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Keskaja ja vararenessansi kirjanduse all mõistame sõnakunsti, mis on Euroopas loodus u 4. või 5. sajandist kuni 14. sajandi lõpuni.
See ajastu tekkis esialgu Rooma impeeriumi vallutanud barbarite rajatud riikides, hiljem ka mujal Euroopas, kestis feodalismi kõrgeima arengutaseme perioodini.
Koolides õpetati neid distsipliine, mille määras kirik . See tähendab seitset vaba kunsti, mis olid triivium- grammatika, retoorika , dialektika ja kvadriivium- geomeetria , aritmeetika, astronoomia , muusika .
Keskajal tekkisid senini ainuvalitseva antiikse kreeka- ja ladinakeelse kirjanduse asemele rahvuskeeled.
Keskajal jätkub küll ka ladinakeelse kirjanduse traditsioon, aga see kaotab sajandite vältel oma tähtsuse.
Varasemas keskaegses kirjanduses saab eristada kolme komponenti: rahvaloomingulised traditsioonid, antiikkirjanduse järelmõjud ja kirjalik kirjasõna. Kõige olulisem neist oli rahvaluule .
Kõige viljakamaks lähteaineks traditsiooni vahendajana sai eepiline luulue, kus olid kõige ulatuslikumalt ja ilmekamalt talletatud pärimused ajaloolistest sündmustest ning isiukutest, olustikulistest omapäradest, kommetest, uskumustest.
Ka antiikne kirjandus on keskaegsele kirjandusele tugevat mõju avaldanud. Vaatamata kiriku vastuolule kasutati rooma autoreid koolides lugemismaterjalina.
Esimese Rooma kirjanikuna hakati lubama Vergiliust. Teda peeti niiöelda heaks paganaks. Kirkikuisade tõlgenduse järgi ennustas ta ühes oma ekloogis Kristuse sündi. Rüütliromaanide traditsioonid juhtisid aga Oidipuse ja Makedoonia Aleksandri lugude ning Vergiliuse Aeneis 'e juurde.
Usulises kirjanduses on valdavalt jumalaorjusega seotud literatuur. Selle kõrval ka pühakute ning märtrite lood, samuti mitmed legendid .
Üldjoontes jaguneb keskaegne kirjandus kahte suurde perioodi:

sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemine

arenenud feodalisimi kirjandus.
Esimese kestus ei olnu ühtlande, üldiselt loetakse lõpuks 10. sajandit Selle perioodi väärtuslikemaiks kirjanduslikeks mälestusteks on rahvuseeposed. Säilinud on neid põhiliselt ääremaadel kuhu romanisatsioon nii palju ei ulatunud.
Järgenva perioodi kirjandus laadilt ning arengult palju keerulisem. Esineb 13. sajandi alguseni . Esines kolme haruna: rahvuslikud sangarlaulud, feodalistlik rüütliromaan ja lüürika, klerikaalne kirjandus. Kõigi kolme haru elemendid sageli põimusid. Rahvuslikus kangelaseeposes leiab tugevaid rüütlikirjanduse sugemeid. Samuti leidub teistes harudes ka vaimuliku kirjanduse elemente. Varaseim ning võimsaim on rahvuskirjandus.
Klerikaalne kirjandus on rahvuskirjandusest noorem, aga kuna seda viljeleb vaimulikkond, kujuneb see Euroopa varaseimaks kirjalikuks kirjanduseks.
Rüütlikirjandus tekib põhiliselt 12. sajandil ja jõuab kiiresti õitsengule.
Uue sotsiaalse tegurina kirjanduste arengu esineb alates 13. sajandist linnade kujunemine tähtsaks ühiskondlikuks jõuks. Linlaste huvid on vastuolus rüütliseisuse omadega, seetõttu kujuneb linnakirjandus , mis on häälestatud teravalt antifeodalistlikuks. Klerikaalne kirjandus kaotab järkjärgult iseseisva omapära ning liitub linlikuga. Iseseisvalt jääb püsima rüütlikirjandus, kuid 14.- 15. sajandil mandub see ideoloogiavaeseks seikluskirjanduseks.
Prantsusmaal ja Itaalias ning mujal harrastati luulekultuuri, tugev romanistasioon ning kirku hool olid rahvalikud päirmused hävitanud või viinud need ajaviitelaulu tasemele . Rahvapärimust harrastatsid Itaalias džullared ja Prantsusmaal žonglöörid.
Varasel keskajal kujuneb ka ilmalik ladinakeelne kirjandus, milles jätkuvad osalt ka antiiksed traditsioonid. See kirjandus arenes eriti Itaalias ja Prantsusmaal, kus ladina keel oli haritud ringkondades kõnekeeleks. Luuletajad olid teadlased, kes matkisid oma loomingus rooma kirjanduse eeskujusid , eriti vormi osas. Peamiselt viljeldi oodi, aga ka juhuluulet kõrgema seltskonna elsut ja jutustati värssidesse ümber piibli lugusid . 6. - 7. sajandil lanegb klassikaline ladina keel unarusse ja sellega hääbub ka ladinakeelne õpetatud luule.
Feodaalsuhted Euroopa tähtsamates maades kujunevad välja 11. sajandil. Juhtivatesk seisusteks saavad rüütlid ja kõrgemad vaimulikud . Rahvamasside sõnalooming elab edasi folkloori näol, kuid annab ka olulist ainest nii rüütlikirjandusele ja ka hiljem tekkivale linnakirjadusele. Ajajärgu silmapaistvamaiks liigiks on kangelaseepos . Selles on rahvalooming läbi põimitud feodalistlike ja mõneti ka kiriklike elementidega. Lääne- Euroopa kangelaseepose õitsenguajaks on 12. sajandi lõpp ja 13. sajandi algus. Tähtsamateks mälestusmärkideks on Prantsuse ' Rolandi laul' , hispaania 'Laul minu Cidist ' ja saksa 'Nibelungide laul'. Kõik need teosed on tekkinud enamvähem samal ajal ja samades feodalismi tingimustes, mistõttu leidub neis palju sarnast, aga neis kajastuvad ka erinevad olukorrad rahavatse ajaloos, mis annab kõigile teostele eripärasuse.
Prantsusmaa kangelaslaulud
12. sajandil on Prantsusmaa kujunenud vaimse elu alal juhtivaks maaks . Teaduslikus elus seisab Pariisi ülikool euroopas esikohal, juhtivaks kujuenb Prantsusmaa ka kirjanduses.
Prantsuse kangelaslaulud on kujunenud ballaadilaadsestest lauludest. Säilinud on umbes 80 suurt laulu, nende pikkus kõigub 1000 värsist kuni 18 000. Enamik neist on loodud kümnesilbilistes värssides, hilisemates esineb ka aleksadriin- 12silbiline värss, tsesuuriga pärast 6. silpi . Ladina luule eeskujul jagunevad laulud ebavõrdse arvuga stroofideks, mis on omavahel soetud assonantsi ja lõppriimiga. Laule kandsid ette žonglöörid lauldes ning deklameerides. Laule saadeti vielle- nimelisel keelpillil. Traditsiooniliselt jaotatakse prantsuse kangelaslaulud kolme sarja. Tähtsaim- kuninga žest koosneb 14st laulust, milles jutustatakse Karl Suure sõjaretkedest. Sarja keskne teos on Rolandi laul. Teine on Garin de Monglane'i žest, mille 23 laulus käsitletakse ideaalse vasalli Guillaume d'Orange'i sangaritegusid. Kolmanda moodustavad 19 laulu Doon de Mayence'i žestist, mille kangelaseks on kuningale alistunud rüütlid.
Hispaania kangelaslaulud
Hispaania kangelaslauludes on läbikäivaks rekonkista (taasvallutamise teema). Aastal 711 tungisd Hispaaniasse maurid , kes vallutasid terve Pürenee ps, välja arvatud Astuuria mäestik Põhja- Hispaanias. Sealt lähtudes alustasid Hispaanlased oma maa tagsivallutamist, mis kestsis 7. sajandit. Sangarilaulude peamisteks teemadeks on võitlus mauridega, feodaalivahelised tülid ja võitlus Kastiilia vabaduse eest. Kuna need teemad on omavahel põimunud ei ole Hispaania kangelaslaulud jagunend säärasteks omavahel sõltumatuiks sarjadeks nagu Prantsumaal. Ajaloolistele episoodidele pühendatud lüroeepilised laulud levisid rahva hulgas. Üksiklaulude kujunemine pikemateks poeemideks toimub umbes 10. sajandist, mil feodalism hakkas Hispaanias kujunema. Laulude ettekandajteks olid laulukid Huglarid- samasugused rändlaulikud nagu Prantsusmaal žonglöörid. Vormilt meentutavd Hispaania sangarilaulud Prantsusmaa omi. Koosnevad eri pikkiusega stroofidest, värsi silpide arv on väga kõikuv, kaheksast kuni 16 silbini. Hispaania kangelaslaulude käsikirjad on peaaegu kõik hävinud. Andmeid leidub ümberjutustuste näol kroonikates ja proosateostes. Täiuslikumal kujul on säilinud 13. sajandil loodus 'Laul minu Cidist'.
Rüütlikirjandus
12- 13. sajandil saavutas õitsengu rüütlikirjandus, mis oli kitsalt seisuslik. Seltskondlikustunud rüütliseisust ei saadnud enam rahuldada sangarilalulude karm mehisus , vaid tekkis nõue uuelaadse, kultuuritasemelt kõrgemale eluviisile vastavama kirjanduse järele. Rüütlikirjanduse printsiibiks pole ainult kanelaslikkus, vaid samal määral taotleb see ka esteetilist ideaali . Tekib kurtaasne kirjandus, mille kõrgemad saavutused kuuluvad lüürika ja romaani valdkonda. Seniste traditsioonide kohaselt lüürikat lauldakse ja muusika saatel, eepikat aga loetakse. Luuletajate - laulikute ühiskondlik seisund tõuseb. Nende seas on ka kõrgemast seisusest inimesi. Rüütlikirjandus kasutab valitud, tavalisest kõnekeelest erinevat sõnastust ja meetrikas rakendatakse kunstlikke vorme. Luulet iseloomustab mängelv virtuoossus. Ning maneerlikkus. Kurtuaasse luule sõnastuskultuur osutub hilisema luule kujunduslikus osas viljakaks ka veel siis kui rüütlikirjandus on oma aja ära elanud. Mõneti väljendab rüütlikirjandus ka püsivalt kehtivaid üldinimlikke eetilisi seisukohti.
Kõige tugevamini on rüütlikirjandus esindatud Prantsusmaal. Varaseimaks kurtuaasse kirjanduse hälliks on Provance Kagu-Prantsusmaal, kus tekib oma liigis ületamatu provanssalikeelne rüütlilüürika. Naabrus antiiksete pärimustega Itaaliaga ja araabia kultuuriga Hispaaniaga soodustavad priviligeeritud seisuse haritust. Rüütlite elulaadi kirjanduslikuks väljendajaks on lüürika, mida viljelevad kutselised luuletajas trubaduurid. Trubaduuride luules on valdavaks lembeteema. Provance'ist levib see naabermaadesse. Põhja- Prantsusmaal areneb luule ja eepika . Selle loojaid ning ettekandjaid nim truväärideks. Nende luule on demokraatlikum, sest esineb ka teiste seisuste laule. Itaalias annab trubaduuride luule eekuju lembelüürikas nn uue, maheda stiili tekkimiseks. Trubaduuride lüürika hääbub 13. sajandi sõjakeerises. Trubaduuride lüürika on eelkäijaks renessansi luulele, mille nimekamad vilelejaid on Petrarca, Shakespeare ja Ronsard.
Romaanižanr
Ka romaanižanris on juhtivaks prantslased. Ideelikult sarnaneb romaan lüürikale ja selle on valitsevaks lembeteema. Lembelood on põimundu fantastiliste seiklsutega, mis küünivad muinasjutulisse ebatõelusse. Rüütli sangariteguse ajendiks on daami teenimine ja isikliku kuulsuse taotlemine , patriootiline tegur puudub. Erinevalt kangelaslauludest omistatakse palju tähelepanu rüütli tunnetele ning elamustele, peatutakse tegelaste välisportreedel ja kirjeldatakse olustikku. Sündusmtikku on põoimtud ohtralt dialooge ja monolooge.
Traditsiooniliselt liigitatakse prantsuse kurtuaassed romaanid ainestiku pärituolu järgi kolme rüham: antiikainelisteks, bretooni lugudeks ja bütsantsi romaanideks. Neil rühmadel on palju ühiseid tunnuseid. Kõigis on domineerivaks armastusteema ja fantastiline seikluslikkus, stiil on viimistletult peen, sõnastus valitud ja kompositsioon keerukas. Rüütli kuju on idealiseeritud. Tema vastaseks on tavaliselt kultuuritu aadlik , aga ka hiiud , koletised, nõiad. Juttu on lossidest, pidudest, turniiridest.
Kurtuaasse romaani vanimad teosed on antiikteemalised. 12. sajandil oli Prantsusmaal huvi rooma kirjanduse ja filosoofia vastu. Keskuseks oli Orleans , kus õpetlased tutvustasid Vergiliuts, Horatiust. Varaseim antiikteemaline keskaegne romaani on Aleksanrdi romaan. Teose populaarsust näitab see, et romaani värsimõõt aleksandriin kujunes väga palju kasutatud mõõduks. Antiikainelistest armastusromaanidest on tuntumad Vergiliuse eepos 'Aeneis' ainel loodud ' Aenease romaan' ja 30 000 värssi hõlmav ' Trooja romaan'.
Kurtuaassestest romaanidest on kõige rikkalikumalt esitatud bretooniainelsied teosed, mille süžee lähtub keldi rahvaluulest ja mida autorid on täiendanud erootiliste ning fantastiliste elementidega. Bretooniaineline rüütlieepika jaguneb laadilt nelja sarja:

värssnovellid nn bretooni leed

Tristani ja Isolde romaanid

Arturi romaanid

Püha graali romaanid
Bütsantsi romaanid jõudsid Euroopasse ristisõdijate vahendusel. Bütsantsi kirjanduse tõusuaeg oli 12. sajand. Levinud oli tava luua eepilisi laule hiliskreeka lemberomaanide ainestikul, millele lisati idamaiseid muinasloolisi motiive . Bütsantsi romaanide peamiseks levikuajaks on 13. sajand. Esikoht kuulub taas Prantsusmaale. Kuid üht selle liigi silmapaistavamt romaani 'Flore ja Blanchefleur' tunrakse kõikjal Euroopas.
Rüütlikirjanduse kõrval levib 12- 13. sajandil nii ladina kui rahvuskeelne klerikaalne kirjandus. Enamasti on teosed didaktilised, propageerides kiriklikku moraali. Tuntakse palju legende pühakute elust, näiteks 'Legend pühast Alexiusest'.
Keskaja kirjanduse kõrgajastu, 12- 13. sajandi hilisemaks silmapaistvamaks avalduseks on linna- ja rahavakirjandus, mis jätkub hoogsalt 15. sajandini. Võitlus rüütelkonna ja linnakodanluse vahel kajastub tekkivas linnakirjanduses. Kui rüütlikirjandus upub keskaja lõpul fantaasiasse, siis linnakirjandus püsib elulähedasena. Esitab tavalist argipäeva, kasutatakse kõnekeele lähedast väljenduslaadi. Käsitlusaineks on elu pahupoole nähtused, inimestevahelised elusuhted. Õpetust jagatakse satiirilises käsitluses. Rahvalikule kirjandusele on omane geneetiline seos rahvaluulega, igapäevase elu vastandamine rüütlikirjanduse fantastikale, demokraatliku kangelase ülistamine ja ühiskondliku tegelikkuse satiiriline hindamine.
Linnakirjandus on rikas žanridelt: esineb satiiriline või naljalaul, kasutatkase mitmesuguseid draamavorme( alates müsteeriumidest ja lõpetades narrimängudega), luuakse satiirilisi ja allegoorilisi romaane, aga ka anekdootliku sisuga väikevorme, didaktilisi jutustusi ja valme. Ettekandjateks on samad žonglöörid, kes lõbustasid kurtuaasse reperutaariga. Kutseliste mängumeeste kõrvale tekivad linnakirjanduse viljelejatena käsitöölised, sellid ja lihtsad kodanikud. Ettekandeis hakkab suuremat rolli mängima jutustamine, mistõttu pinda võidab proosa.
Linnakirjanduses kujunevad silmapaistvateks žanriteks romaan ja värssnovell. Omapäraselt areneb linnakirjanduses välja ladinakeelne luule, mille näiteid tuntakse juba 12. sajandist. Selle loojateks on peamiselt vagandid . Luule on teravalt satiiriline ja häälestuselt antiklerikaalne. Ülistatakse viina, armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub vagandide luule 14. sajandil.
Populaarseks linnakirjanduse žanriks kujunes draama . Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama antiigist . Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300 värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid - narrimängud, milles näitlejad kandsid narririideid. Sotiide ettekanne oli suuremas osas improvisatsioon .
Avaramad võimalused olid keskajal kiriklikul draamal. Selle algeliseks eelkäijaks oli liturgilises teenistuses antifoonid- koguduse ja preestrivahelised vastaslaulud. 10. sajandil hakati jumalateenistustesse põimima pantomiimilise stseene piiblist. Neist kujune 10- 12. sajandil välja suurte kirikupühade puhul ettekantav liturgiline draama. Etendus toimus ladina keeles., näitlejateks olid vaimulikud. 11- 12. sajandil muutub näidend rahvuskeelseks, sellesse põimitakse üha enam ilmalikke elemente ja see kasvab ka ulatuses. Kujunevad piibliainelised näidendid müsteeriumid, näitlejateks ilmalikud isikud ja ettekandepaigaks tavaliselt kirkuesine väljaks või turuplats.
Müsteeriumide kõrval tekib 13. sajandil miraakel - imemäng, mille ainestik oli ammendatud pühakute elust või neitsi Maarja legendidest. Ka miraaklite ainestik muutub aja jooksul ilmalikumaks.
Kõige hilisemaks keskaja draamažanriks on didaktiline moralitee , mis tekkis Prantsusmaal 14- 16. sajandil. Moralitee oli häälestatud küll usulis-kõlblalt, kuid sisaldas siiski ka sotsiaalset kriitikat.
14. sajandi kirjandus on laadilt üleminekuaja oma. Vaimuelus on ended renessanssist. Ühiskondlikult kuuluvad 14. sajandi silmapaistvad kirjanduslikud saavutused linnakirjandusse. Need on üha enam ilmalikustuv draama ja eepika. Kirjanduse suurkujudest kerkis 14. sajandil esile prantsuse linnaluule suurim esindaja Francois Villon ja itaalia suurkirjanik Dante Alighieri. 14. sajandil hüljatakse keskaegsed autoriteedid ja otsitakse eeskuju antiiksest kirjandusest, filosoofiast.
14- 15. sajandil hakkas tekkima renessandikirjanud ja renessansikirjandus kestis 16. sajandi lõpuni.