Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keskaegne talurahva sotsiaalne liigendus Eestis". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
träälid, adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud, teenijad, adramaa, sepad, orjad, liigendus, brita, asunud, rühmadeks, talurahvas, adramaades, adraga, haritav, uutes, taludes, kohustuseks, sõjateenistus, puusepad, maata, elatuvad, sõjavangidoli Liivimaa täiesti erandlik: saksa talupoegi siia elama ei asunud ja kui rannarootslased välja arvata, siis Eesti talurahvas oli ja jäi etniliselt homogeenseks. Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks. Kuigi juba teokoorimise suurendamine keskaja lõpul mõjus taludele majanduslikult nivelleerivalt, kadusid suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel alles 16. sajandi teisel poolel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevaline, pidid nemad maksma vähem koormisi. Selliste talude peremehi nimetati üksjalgateks.
Talupoegade seisund enne ja pärast vallutust Eesti talupoegade seisund on läbi aastate väga ebastabiilne olnud. Muinasaja lõpuks olid üks talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine, kus kasvatati enamasti nisu, kaera ja talirukist, vähem ube, herneid ja teisi vilju. Tavaliselt oli taluperel üks adramaa, kuid rikkamatel oli neid rohkem. Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi, mida saadi metsamesinduse teel. Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti
Sagedased viljaikaldused, näljahädad. (1315, külm võttis ära rukki, odra ja muu vilja) 5. Liivimaa välissuhted 7. Talupoegade kategooriad 8. Talupoegade õiguslik seisund Kõige aktiivsem Saksa ordu. Püha sõda Adratalupojad - Pidid maksma maaisandale või Talurahva õiguslik seisund halvenes. Sunnismaisus, paganatega. tema läänimeestele andameid ja kandma vaid linnad keeldusid. Põgenenud talupoegade Alistati Liivimaa, Preisimaa, siis Leedu. Kõige teokoormisi. (1 adramaa = u 10ha). väljanõudmiseks seati sisse adra- ehk haagikohtu rohkem kannatasid Läti alad
Mõõgavendade ordu Saksa ordu Liivimaa haru 1238- Stensby leping Eestimaa hertsogkond (Põhja- Eesti) Läänimehed- rüütlid, kes linnuses elasid ja kaitsesid Viljakümnis- protsentuaalne andam; Hinnus- kindlas suurusega andam 1343- Jüriöö ülestõus. Taani kuningas tahtis oma Eesti osa Saksa ordule maha müüa, kuid tekkisid Taani vasallidega arusaamatused. Eestlaste 4 kuningat, Tallinna piiramine, abi palumine, Haapsalu piiramine, Paide linnuses kuningate tapmine, juulis oli Pöide linnuse piiramine. Saksa ordu sai Põhja-Eesti. Maaisanda domeen- kogu maa,talupojad harisid, mille tuludest kattis ta riigivalitsemise kulud ja isiklikud väljaminekud Läänivaldus- maa, mida said vasallid sõjateenistuse eest 1420- alustati maapäevadega- regulaarsed Liivimaa maaisandate ja seisuste kokkusaamine; välis- ja majanduspoliitilised küs. Adratalupojad- pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid aj kandma teokoormisi; Üksjalad-uute m
juhti, keda nad kutsusid kuningateks. Ülestõusu asus peagi maha suruma Liivi ordu, mis parajasti sõdis Pihkva vürstiriigiga. Orduväed toodi kiiresti idast ära Kesk-Eestisse. Jüriöö ülestõus koos muude sellega seotud vastuhakkudega halvendas järsult eesti rahva reaalset olukorda ja lülitas eestlased mitmeks sajandiks välja maa poliitilisest juhtimisest. feodaalsuhted, talurahva õiguslik seisund, käsitöö ja kaubandus. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Talupojad kes harisid uusi põldse, nende koormised olid tunduvalt madalamad, neid nimetati üksjalgadeks. Olid ka maavabad ja vabatalupojad. Maavabadele kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad koormistest. Vabatalupojad olid need, kes olid ennast koormistest lahti ostnud. Keskaja jooksul kasvas talupoegade väärtus mõisniku jaoks. Talupoegadele ei toonud
oma talu ääremaale.Nende koormised olid väiksemad ja pidid tegema mõisale tegu üks jalapäev nädalas. 3.maavabad talupojad muistsete Eesti ülikute järglased, kes omasid talu läänikirja alusel. Olid vabad kõigist koormistest. 4.vabad talupojad need, kes olid suutnud end teotööst vabaks saada. Maksid oma koormisi rahas ja ei teinud teotöid. · Küla ühiskonda kuulusid sulased ja teenijad, kes müüsid oma tööjõudu. · Vabadikud ehk popsod olid maata või vähese maaga palgatööst elatuvad talupojad. · Träälid ehk orjad olid sõjavangid, võlgnikud ja karistusest lahti ostetud surmamõistetud. 15.saj träälid kadusid. · Mõis oli mõisniku majapidamine ja seal käisid tööl talupojad kes tegid oma teokohust. Kui mõisa põllud laienesid, laienes ja teopäevade hulk. · 15
Neid leidus kõige enam maaisandate isiklikes valdustes. · Maavaba talupoeg tõenäoliselt vallutusperioodi ülikute järeltulijad. Neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, mis muutis nad isiklikult vabaks ja vabastas nad igasugustest talupoeglikest koormistest, kohustuslik oli vaid sõjateenistus kergeratsaväelasena. · Vabadik maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad, ning sulased ja teenijad, kes müüsid oma tööjõudu pikemaks ajaks ja olid peremehe eestkoste all. · Trääl sõjavangid, võlgnikud, karistusest lahtiostetud surmamõistetud. 1424.a võttis maapäev vastu otsuse, et ühtki kristlast ei tohi trääliseisundis pidada üle 10 aasta. 15.sajandi jooksul see nimetus kadus. Mõisted: Pärisorjus omanikul oli õigus talupoja müümise üle. Sunnismaisus liikumisvabaduse puudus. Kubjas mõisasundja, järelvaataja. Kilter kubjase abiline.
1501 liit Leeduga, sõda Venemaa vastu 1502 Vene vägede löömine Smolina järve ääres 1503 vaherahu Maa-aadel ja talurahvas Eesti asustus ja rahvastik Agraarühiskond, enamuses talupojad; 6-7% aadlikud, vaimulikud, kaupmehed, käsitöölised. Rahvaarvu kasv ja asustuse tihenemine. 13. saj 150000 180000. 3 saj jooksul kasvas 2x. Kasvu pidurdasid näljahädad, taudid, sõjad. Talurahva sotsiaalne liigendus Puudusid Saksa talupojad, etniliselt homogeenne (va rannarootslased) 1) Adratalupojad andamid, teokoormised. Õiguslik seisund sama, talus suurusel ja jõukusel suur vahe. 2) Üksjalad uued talud väljaspool külasid, koormavam > koormised väiksemad 3) Maavabad talupojad talu lääniõiguse alusel, isiklikult vabad, koormiseid polnud, sõjateenistuskohustus. Harisid ise maad. Palju ordu alal. 4) Vabatalupojad osadest või kõigist koormistest lahti ostnud. Palju maaisandate isiklikkudes valdustes. Möldrid, kõrtsmikud, sepad, mõisaametimehed.
Talupojad Saksa talupoegi elama ei asunud. Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel kadusid sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel. Kõige rohkem adratalupoegi pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi, adramaades mõõdeti. Õiguslik seisund ühesugune, aga jõukuselt olid erinevad. Suurtes taludes võõras tööjõud. Adratalunike pojad asutasid uusi talusid, nende koormised väiksemad. Nende peremehed üksjalad. Vabad jagati maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, nad olid isiklikult vabad ja ka koormiseid polnud, olid kohustatud ainult kandma sõjateenistust kergeratsaväelasena. Nad pidid ise maad harima, kuna neile ei kuulunud talupoegi. Vabatalupojad olid end koormistest raha eest lahti ostnud. Neid oli kõige rohkem maaisandate isiklikes valdustes.
Seetõttu sai eramõisate rajamine ja mõisapõldude laiendamine tõelise hoo sisse. Mõisapõldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõudu ja töövahendeid. Tekkis uus koormiste liik teokohustus. Talupoegade koormised . Talupoegade koormised kümnis, hinnus, teotöö, loonusrent, raharent, mõisategu, Vasallide/aadli õigusliku ja poliitilise seisundi muutumine keskaja jooksul Vasallide õiguslik olukord muutus üha kindlamaks. Talurahva sotsiaalne liigitus (adratalupojad, üksjalad, maavabad, vabatalupojad, vabadikud). Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad nad pidid maksma maaisandala või tema läänimeestele andameid ja kandma teokoormisi. Õiguslik seisund oli neil ühesugune , kuid talude suurusel ja jõukusel võis olla suur vahe. Üksjalg olid talipojad, kes asutasid külast väljapoole uusi talusid. Uute maade ülesharimine oli vaevaline ning nende koormised olid ka väiksemad kui adratalupoegadel.
Nii talupoegkonna kui ka vasallkonna sotsiaalne koosseis ühtlustus ning neid lahutav sotsiaalne barjäär ühtis üha selgemalt etnilise barjääriga. 4.Talupoegade sotsiaalne liigitatus Talupojad jagunesid üksteisest varanduslikult ja õiguslikult tunduvalt erinevateks rühmadeks. Suured sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel kadusid alles 16. saj teise poole sõdade ja rahvastikukaotuse tagajärjel. Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale andameid vastavalt talu suurusele ning kandevõimele. Õiguslik seisund oli adratalupoegadel küll ühesugune kuid jõukusel oli 10-kordne vahe. Suuremates taludes oli kasutusel palju võõrast tööjõudu. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid maavabad ja vabatalupojad, kes olid kohustatud kandma vaid sõjateenistust kergeratsaväelasena ning ise oma maad harima, sest neile ei kuulunud sõltuvaid talupoegi
Eestis ja Läänemaal Saaremaa jäi taanlastele. 2.Eesti talupojad keskajal (talupoegade sotsiaalne liigendus+kohustused) 13 ja 14 saj. loeti eestlasi isiklikult vadeks. Nad pidid kaasas käima isandite sõjakäikudel ja võisid kanda relvi. Maavabad-need olid enamasti muinasvanemate järeltulijad, kes omasid talu lääni alusel ja ainus kohustus oli käia oma relvadega ja ratsudega sõjakäikudel. Nad oli isiklikult vabad, kes pidi ise maad harima kuna neile ei kuulunud sõltuvaid talupoegi. Vabatalupojad tasusid oma maksud rahas ega pidanud mõisapõllul teotööd tegema. Neid leidus kõige rohkem maaisandate isiklukes valdustes: möldirid, kõrtsnikud, sepad, puusepad. Mõisa ametimehed oli vabad adratalupoegade tavalistest koormistest. Adratalupojad on talupoegade põhilikk, kes pidi tegema teotööd ja maksma makse. Omasid ka palgatöölisi. Talude majanduslikku kandevõimet mõõdeti adramaades(1 adramaa=ühe adraga haritav maa=410 ha). Üksjalad
otsale.Kuhjati kunstlik vall seljakupoolsele küljele. 20. Kalevipoja säng tüüpi linnus Linnuse rahvapärane nimetus, kui külgedelt kaitsesid järsud nõlvad ning vallid ja kraavid rajati vaid otstele. 21. Ringvalllinnus Linnused, mis on tasasel maal ja ümber selle kuhjati kunstlik vall. 22. Ruunikivi annab infot viikingite elu kohta.Mälestuskivi.Kivile graveeriti peale ruunikirjas. 23. Tsuudid eestlaste läänemeresoomlaste nimetus Venemaal 24. Adramaa maamõõduühik Eestis.Muinasaja lõpul nimetati adramaaks sellise suurusega põllumaad, mida hariti ühe adraga. 25. Kaheväljasüsteem, kolmeväljasüsteem Ühele poole külvati vili, teine põllu pool puhkas. 26. Alepõld Põld, kus mets raiuti maha, seejärel põletati ja tuhka külvati seemned. 27. Suitsutuba/rehielamu Eestlaste elamu. Väike palkidest hoone, mida köetiilma korstnata kerisahjuga. Seal kuivatati ka vilja. 28. Vahetuskaubandus Kaup vahetati kauba vastu. 29
Plettenberg- tungis 1501. aastal arvuka väega Venemaale. Suurim armee kogu Vana-Liivimaa ajaloos (80 000meest). Damerow- · Pärisorjuse tunnused o Sunnismaisus o Keeld vabalt elukutset valida o Talupoegade müümine maast lahus o Ei võinud omada vallasvara o Relvakandmise keeld o Feodaalrendi piiramatus · Rendistruktuuri muutus o Valdavaks muutus teorent · Talupoegade kategooriad ja tunnused o Adratalupojad Nimetus adramaade järgi arvestamisest Neil on teokohustus Neid oli kõige rohkem Kasutasid talus ka võõrtööjõudu o Üksjalad Nimetus tuli kohustusest teha mõisale tegu üks jalapäev nädalas o Maavabad Omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistusekohustus, vallutusperioodi järgnevad ülikud
vastutulek vastristitud eestlastele, 10% asemel maksavad 5%) -sellele lisandus 1%.; ehituskoormised; väliskaubandusõigus; vakus – tähendab ka pidu (vakusepidu), sinna võib tuua maksud, võib kohut pidada, arutada vaidlusküsimusi. Talupojad pidid tooma sinna söögikraami, puuhalge jne. See, mis sellest üle jäi, läks feodaalidele (talupojad midagi tagasi ei saanud). Kihistumine: kuningad, sõltlased, vabad talupojad ja orjad, kuid tüüpiline feodaalühiskond puudus. Olukord hakkas halvenema järgmistel põhjustel: linnade areng Euroopas – tekib püsiv viljaturg. Vilja hind kasvas 4-6 korda; mõisnikud hakkavad majandama, selleks on vaja ka maid; eelmise punkti põhjusel hakati omavoliliselt talupoegadelt maid ära võtma; euroopasisese tööjaotuse kujunemine (13-14 saj). Toimus jagunemine Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa. – Pärisori majandab ise. Tema iive on alati positiivne. Mõisnik maksab neile
truuks ja lükkas kõik sarnased ettepanekud tagasi-katolik usk jäi püsima. Kui ta oleks laiali saatnud oleks tulnud luterik usk võimule. Reformatsiooni järel hakati rohkem jutlusi pidama. Luterliku põhimõte oli see et iga kristlane peab kuulma ja lugema jumala sõna oma emakeeles. Pilet nr7 *maarahvas ja talurahvas. Sotsiaalne liigendus. Talupojad jagunesid õiguslikult erinevateks rühmadeks. Adratalupojad moodustasid kõige arvukama kihi-nad pidid maksma maaisandale andameid ja kandma teakoormisi. Nende teokoormisi mõõdeti adramaades. Üksjalad said metsamaad talulähedale. Nende talud oli tavaliselt kehvematel talumaadel. Neid võis kõige rohkem leidida lääne-eestis. Üksjalad olid arvatavasti sisekolonistid kes asusui uusi maid üles harima. Nad olid adratalupoegade nooremad pojad ja nende kohustus oli üks jalapäev nädalas. Nende arv kahanes 16sajandil.
· Rahvaarv kahekordistus järgneva 3 sajandiga. · Aeglasem kasv seotud nälja, taudide ja sõdadega. b. Asustus: · Agraarühiskond enamus elas maal (talupoegi üle 90% elanikest). · Rannaalade tihedam asustamine sh rannarootslased Põhja ja Lääne-Eesti rannikul. 2. Talurhava etniline ja sotsiaalne koosseis a. Etniline homogeensus: · Talupojad olid valdavalt eestlased (v.a. rannarootslased). b. Varanduslik ja õiguslik erinevus: Soodsamas olukorras nn vabad: · Maavabad ülikute järeltulijatest vabad ja osaledes sõjateenistuses kergratsanikena. · Vabatalupojad olid end koormistest raha eest vabaks ostnud. Adratalupojad (arvukaim kiht): · Talukoha suurus 0,5-5 am (1am=10ha) · Kandsid koormisi aadlikule. Üksjalad- adratalunike pojad, · Rajasid talu väljaspoole küla, kus tingimused
Eestimaa maavalduste kohta. 7. Talurahva õiguslik seisund: koormised, olukorra järk-järguline halvenemine (14. sajandist) kuni pärisorjuse kehtestamiseni (16. sajandil). Loe lisaks lk 65. Kuigi ristiusu vastu võtnud eestlane jäi 13.sajandil isiklikult vabaks, halvenes tema õiguslik seisund siiski, sest tal tuli hakata täitma mitmeid koormisi. valdkond 13.-14.sajand 15.sajand 16.sajand Talupojad Träälid kadusid. Talupoegi muudeti isiklikult vabad, Talupoegi hakati pärisorjadeks ja teda üksikud träälid muutma sunnismaisteks, hakati võõrandama sest levis arvamus, et maast lahus. Isiklik vabadus talupoeg ei ole isiklikult Edasi tegutsesid ka vaba, vaid kuulub tema adrakohtunikud.
Maaisand maa, mis kuulus isandale ning mida harisid talupojad Domeen maaisanda valdus Lään- kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamiseks antud kinnisvara, vasallidele antud ma või muu vara. Ametkond- läänistamata maade haldamiseks ja majandamiseks jagasid maaisandad need suurteks halduspiirkondadeks. Rüütelkond- moodustasid vasallide oma huvide kaitseks Vabadik maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad ning sulased ja teenijad. Kümnis maks mida talupojad pidid maksma mõisale oma saagiga. Hinnus kõik kindlaks määratud suurusega asjalised koormised, nt naturaalhinnus naturaalmaksed ja rahahinnus raharent. Pärisorjus talupoega peeti mõisniku isiklikuks omandiks ning sellega kujunes välja pärisorjus Sunnismaisus talupoeg ei tohtinud oma isanda juurest ära pageda
Osavõtt oli vabatahtlik. Mõisatalgute puhul vabatahtlikkus kadus ja mõnes piirkonnas määrati kindlaks isegi kohustuslike talgupäevade arv.Järgmine teoliik oli korrategu. Talupojad pidid saatma mõisasse mitmesuguste juhuslike tööde tegemiseks jalateolisi (loomade söötmiseks, karjatamiseks jne.). 17. sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid tavaliselt naised. 4. Talurahva ühiskondlik liigitus Adratakupojad, maavabad, üksjalad, vabandikud, pundenikud, sulased, teenijatüdrukud, orjad e. träälid. Kõige arvukam rühm oli adratalupojad. Nende põldude suurust mõõdeti adramaades (adramaa suurus oli 8-12 ha). Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes.
· Isklikult vabad. · Pidid ise maad harima sest neile ei kuulunud talupoegi. VABATALUPOJAD · Tasusid oma maksud rahas ega pidanud mõisapõllul tööd tegema. · Tekkisid keskaja lõpul nad olid ennast adratalupoja koormistest raha eest vabaks ostnud. · Leidus kõige rohkem maaisandate isklikes valdustes. ,,Mis meri kaldale uhub on leidja oma." ,,Eliiti" kuulusid veel: · Möldrid · Kõrtsmikud · Sepad · Puusepad · Mõisaametimehed · Igasugused muud käsitöölised. Olid vabad adratalupoegade tavalistest korrmistest. ADRATALUPOJAD · Pidid tegema teotööd ja maksma makse. · Omasid palgalisi tööliseid Talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. 1 adramaa = ühe adraga haritav maa. U. 10 ha. ÜKSJALAD · Küladest väljaspoole uusi talusid asustavad adraniktalunike nooremad pojad · Koormised väiksemad uudismaa ülesharimine oli vaevaline.
kohaselt pidavat omanik saama maassekaevatud varandust kasutada ka surmajärgses elus. · Suhted- Keskmisel rauaajal elavnesid sidemed ülemeremaadega ja Viikingiajal tihenesid suhted Skandinaaviaga veelgi, eesti jäi viikingite kaubateede vahetusse lähedusse. 4. EESTLASED MUINASAJA LÕPUL · Käsitöö: Peamised töö-ja tarberiistad, ehitised, rõivad, liiklusvahendid valmistati igas peres oma jõududega. Keerulisematel aladel tegelesid meistrid ja sepad. Muinasaja lõpul kujunesid rauatootmiskeskused(Virumaal, Põhja-Saaremaal). Silmapaistev oli relvaseppade toodang, kes tootsid heal tasemel relvi. Muinasaja lõpul läksid moodi hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad. · Kaubandus: Kaubanduse peamiseks vormiks oli vahetuskaubandus (st kaup kauba vastu), kuigi kasutati ka raha. Siia toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi jne. Vastu pakuti karusnahku ja vaha
Mõisate rajamisele andis hoogu üha suurenev viljanõudlus kodumaa linnades ja Lääne-Euroopas. Ühelt poolt saadi uusi mõisamaid kasutamata maade ülesharimise kaudu, teisalt võeti ära ka üksikute talude ja isegi tervete külade maid, mis tekitas kibestust maarahva seas. Mõisate laienedes järgnevail sajandeil muutusid need meie maaelu keskusteks. 14-15. sajandil oli Harjus-Virus mõisate keskmiseks suuruseks 12 adramaad, talu tavaline suurus oli üks adramaa. Adramaaks loeti ala, mida talupere suutis harida ühe hobuse ja adraga. Mõisnike kui läänimeeste maid haris talupoeg oma veoloomade ja riistadega. Suuremad linnused ehitati kindlusteks, mille ümber kujunesid linnad ( Tallinn, Tartu, Viljandi jt ). Nende kõrval ehitati Kesk-Euroopa eeskujul tihe võrk kohalikke losse, kaitseks nii põlisrahva eest kui ka teiste maahärrade ja suurnike võimu-ja vallutusihade vastu. Nende ehitamist juhtisid enamikus
Eesti Keskaeg 1. Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: Mõiste kasutuselevõtt- Mõistet "keskaeg" kohtame kirjasõnas juba alates 14. sajandist, kuid ajaloolise perioodi nimetusena kinnistus see 17. sajandil. Nimetus "Eesti" ulatub ajas kaugemale, Tacituse (u. 55-120) "Germanias" mainitud aestide hõimu, kuid allikas ei viidanud eestlaste praegusele asualale. "Eesti" nime järjepidev traditsioon sai alguse muinaspõhjala Eistland'ist ja eistr'idest ning jõudis sealt 11.-12. sajandil ladina kirjasõnasse. 13. saj hakati "Eestimaaks" kutsuma Taani kuninga valduseid Põhja-Eestis. Sünkroonsus Lääne-Euroopa keskajaga- Eesti keskaeg (1200-1550) pole sünkroonis Euroopa keskajaga (500-1492). 20. sajandi viimastest kümnenditest on eelistatud rääkida euroopa eksapnsioonist ja läänemere piirkonna euroopastumisest. Katoliiklik Euroopa kujunes välja 11.-13. sajandil jõulise ekspansiooni, kolonisatsiooni ja kultuurivahetuse tagajärjel. Te
(kasutusel ka Eesti keskaja või orduaja mõiste) *Ordumeister- Tähtsaim isik Liivi ordus. *Rüütelvennad- Orduala jagunes väiksemateks haldusüksusteks- kontuur- ja foogtkondadeks, mida juhtisid vastavalt komtuurid ja foogtid. Neile allusid ordumõisad eesotsas valitsejatega. Liivi ordu sisemises korrastuses olid olulisemad rüütelvennad, kelle vormiriietuseks oli valge mantel musta ristiga. *Poolvennad- organisatsiooni liikmed: sepad, pagarid, kingsepad jne. *Preestervend- kiriklikke talitusi pidavad mehed, kes omasid ordus tähtsat kohta. *Riia peapiiskop- vaimuliku poole tähtsaim võimukandja Vana-Liivimaal. *Piiskop- kirikukoguduste vastutavaim ülevaataja. *Kümnis- põhiline ristiusuliste kohustus- kümnes osa talu saagist. *Hinnus- koormiste kergeim variant-kindlaks määratud naturaalmaks. *Teotöö- kohustus, mis tuli juurde, kui uued isandad seadsid sisse oma mõisad
kohustuslike talgupäevade arv. Talguliste kostitamise komme jäi püsima. Järgmine teoliik oli korrategu. Talupojad pidid saatma mõisasse mitmesuguste juhuslike tööde tegemiseks jalateolisi (loomade söötmiseks, karjatamiseks jne.). 17. sajandil jäi korrateoline mõisasse terveks nädalaks. Korrateolisteks olid tavaliselt naised. Talurahva ühiskondlik liigitus 13.-16.sajandil. Talurahvas jagunes majandusliku ja õigusliku seisundi järgi mitmeks rühmaks. Kõige arvukam rühm oli adratalupojad. nimetuse saanud nende põldude suurust mõõdeti adramaades (adramaa suurus oli 8-12 ha). Õiguslikult ja ka majanduslikult olid kõige soodsamas olukorras maavabad. Need olid vallutusperioodi ülikute järglased. Nad olid tavalistest feodaalkoormistest vabad ja nende kohustuseks oli sõja korral teenida kergeratsaväes. Üksjalgadeks nimetati talupoegi, kelle põllud olid rajatud endistele võsamaadele või niisketele maadele, mis vajasid kuivendamist
Jaroslav Tark ja Jurjev - Suhted halvenesid X saj. lõpul, kui venelased üritasid Eestit enda võimu alla saada. 1030. aastal tegi Jaroslav Tark sõjakäigu eestlaste vastu. Ta võitis ja rajas Tartu kohale tugipunkti, mille nmetas Jurjeviks. Sossolid - Sõjaretkel vallutati vürst Izjaslavi juhtimisel Keava linnus Harjumaal. 1060. a vürst maksustas kroonikates sossoliteks nimetatud eesti hõimud. 8. Eestlased muinasaja lõpul (26-29) : Adramaa - põllumaa, mida hariti ühe adraga. Põllumaa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem ühel osal tali-, teisel suvivili, kolmas oli kesaks, levis seoses talirukki kasvatamisega. Rehielamu eestlaste elamu, mida kasutati ka tootmishoonena, ehk viljakuivatamiseks. Sumbkülad - levisid Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ja Saaremaal (talud paiknesid tihedalt koos), Ridakülad - Ida-Eesti voortel
- Tänapäeva seisukoht (Ligi, Tarvel, Kahk): Tegelikule mõisamajandusele üleminek toimus Põhja- Baltikumis alles varauusajal umbes 1550-1650 - Sunnismaisus (alates 15.saj): 1. Päris-/adratalupoja isikliku vabaduse kaotuse vorm, kus talupoeg ei tohi elukohta vahetada 2. Talupoja suguvõsa seoti pärimiskohustuse kaudu oma taluga - Ajaloolaste vaidlused, kas sunnismaisus tähendab otsest pärisorjust? (Leibeigenschaft) ja millal see siin kujunes?? - Teised maarahva kategooriad: 1. Vabatalupojad 2. Üksjalad (väiksema maksukohustusega uudismaa harijad) 3. Vabadikud (maata talurahvas või kehviktalupojad) 4. Linnadesse ärajooksnud Vana-Liivimaa talupoegadel keelati ära relva kandmine 1507 Eesti alade geograafilis-ajalooline defineerimine varauusajal: 1. 1558-1721: Saja-aastane sõjaperiood ja Suur-Rootsi ajastu - Vana-Liivimaa riigimoodustise lõplik likvideerumine 1561 - Kohalik eliit pidi valima Venemaa, Poola, Taani ja Rootsi vahel A
1167 munk Fulco, abiline Nicolaus 1143 Lüübeki rajamine + Kaupmehed ristida, et eestlased liiga ei teeks neile 1184 Meinhard liivlaste juurde 1186 Meinhard piiskopiks 1196-1198 Berthold 1199 piiskop Albert + Kuulutas ristisõjaks 1201 Riia linn + Piiskop Albert ehitas 1202 Mõõgavendade ordu + ek Kristuse Sõjateenistuse Vendade ordu Orduvennad e rüütlid Teenijad vennasd Piiskop-vennad + Sõjaline organisatsioon, ülesanne vallutada, Albert alustas + Theodorich Meinhardi abiline, hilisem Eesti Päevalehe piiskop, Mõõgavendade ordu initsiaator Võitlus 1208 Esimene retk Näitab, et vabadusvõitluse alul olid eestlaste väed
LääneEuroopas algas kiire linnade areng ja kasvas vajadus teravilja järele koos mõisapõldude laienemisega kasvas vajadus teotöö järele Rendistruktuuri muutus: valdavaks muutus teorent loonusrent absoluutsuuruses kasvas, kuid selle osakaal vähenes kümniseks maksti peaaegu ¼ saagist raharendi osa kasvas (eriti 16. sajandi algusest) kujunesid erinevad talupoegade kategooriad: kõige valdavam: adratalupojad; normaaltalu suuruseks oli üks adramaa, st külvipind oli 8 12 ha üksjalad väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva nädalas vabatalupojad maksid raharenti ja olid teotööst vabad maavabad omasid talu läänikirja alusel, ratsateenistuskohustus Sunnismaisuse kujunemine: koormiste tõustes hakkasid talupojad põgenema, selle vältimiseks sõlmiti lepped pagenute välja andmiseks 15. sajandil tekkis põhimõte "mees või võlg" 1458
adramaadega ning nad olid peamiselt teotöö tegijad. *) Üksjalad need talupojad, kes rajasid omale uue talu ning enamasti olid nad adratalupoegade nooremad pojad. Nende teotööks oli esialgu üks jala päev nädalas ehk kord nädalas pidi keegi nende talust minema jalgsi teotööle mõisa. Uue talu loomine võttis aega ning seega lubati neil tegeleda talu valmimiseni sellega kui aga talu valmis sai, muutusid nad adratalupoegadeks. *) Vabatalupojad talupojad, kes ei pidanud teotööd tegema, aga kümnist või hinnust pidid ikka maksma. *) Maavabad talupojad nad valdasid oma talu läänikirja alusel ehk olid saanud oma talu valdamiseks vastava dokumendi mingite teenete eest ning olid täiesti vabad kümnisest ja hinnusest. *) Sulased ja teenijad talu nad ei omanud, vaid nad töötasid teistes taludes või tegid teotööd. * Võrreldes ajaga enne Jüriöö ülestõusu jäid talupojad enamjaolt siiski maa kasutajateks,
EESTI AJALUGU Annika Vesselov 2 SISUKORD SISUKORD.................................................................................................................................3 1. KIVIAEG EESTIS..................................................................................................................4 2. METALLIAEG EESTIS.........................................................................................................5 3. EESTLATE MUISTNE VABADUSVÕITLUS.....................................................................7 4. EESTI ALA HALDUSLIK JAOTUS....................................................................................8 5. JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS (1343 1345)..................................................................................... 9 6. MAARAHVAS 14. 16. SAJANDIL.................................................................................11 7. KESKAEGSED LINNAD EESTIS........................................................
Kivid, allikad, puud-mida hakati pühaks pidama. Väge võis olla ka sõnades, sest nende abil lotsisti, nõuti ja raviti haigusi. Targad või nõiad olid inimesed kes ise sellist väge omasid. Loomadel ja inimestel oli kõige enam väge peas, südames, veres, küüntes, juustes, karvades ja hammastes- seepärast kanti kiskjate hambaid kaasas. Surmatud vaenlasel raiuti pea otsast, või kisuti süda välja, et väge hävitada. Orjad lasti kiilaks nagu abielunaisedki, et alistuda peremehele. Hing- on inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elushoidmiseks, magamise ajal võis hing kehast lahkuda ja asuda kellegi teise sisse. Tähtsaltkohal oli usk hauatagusesse ellu, millega seoses tekkis matmiskombestik kus surnule pandi kaasa tööriistu, relvi ja toitu. Sööki-Jooki viidi hiljemgi kui kalmel peedi mälestusööminguid. Sügisel mihkli ja
annaabi.ee 
