Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid (0)

Tartu Ülikooli Õigusteaduskond
Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid
Referaat
Tartu 2017
Sisukord
Sissejuhatus...........................................................................................................................3
Keskaegne haridus ...............................................................................................................4
Keskaegsete ülikoolide tekkimine........................................................................................4
Esimesed keskaegsed ülikoolid.............................................................................................6
Üliõpilased keskaegsetes ülikoolides ....................................................................................7
Õpetajad keskaegses ülikoolis..............................................................................................8
Õigusteadus keskajal.............................................................................................................8
Õigusteadus keskaegsetes ülikoolides..................................................................................9

Keskaegse ülikooli õiguse allikad.......................................................................................10

Õigusteaduse õpetamise meetodid......................................................................................11

Kokkuvõte...........................................................................................................................12
Kasutatud kirjandus.............................................................................................................13
Sissejuhatus
Käesolev referaat kirjeldab ülikoolide tekkimist keskajal ja õigusteaduse õpetamist Euroopa esimestes olulisemates ülikoolides. Autor valis antud teema, kuna on haridusvaldkonnaga seotud olnud juba ligi 10 aastat ning tunneb selle teema vastu sügavamat huvi. Kuna hetkel on käsil ka õigusteaduse õpingud, tundub nende kahe teema ühendamine äärmiselt otstarbekas ning annab läbitöötatuna kogu edasisele õppetegevusele süvendatud pildi sellest, kuidas õigusteadus ajalooliselt ülikoolides üldse alguse sai.
Käsitleme teemasid nagu keskaegse hariduse vajalikkus, millest ilmeb, et haridus üldiselt ei olnud keskmisele inimesele oluline, kuid aadlike seas omandasid ülikoolid meeletu populaarsuse. Vaatleme, kus ja miks tekkisid esimesed ülikoolid, milline oli nende ülesehitus, mida seal õpetati, ning kes ja kuidas ülikooli juhtisid. Pisut pikemalt peatume erinevate Euroopa esimeste ülikoolide teemal, mis asusid Bolognas, Pariisis, Oxfordis ja Camebridges. Põgusalt peatume ka teemal, milline oli keskaegse üliõpilase ja ülikoolis õpetava õpetaja ametisolemise plussid ja miinused. Milliseid segadusi tekitas riigis fakt, et üliõpilased olid kiriku kaitse all.
Referaadi teises pooles vaatame põhjalikumalt, kuidas ja miks kujunes välja õigusteaduse õpetamine keskaegsetes ülikoolides ning milliseid peamisi õiguse allikaid kasutasid need haridustandvad asutused. Uurime, milliste meetodite abil koolides õppetööd tehti ning lõpetuseks, kuidas üliõpilane oma õigusteaduse kraadi kätte sai. Referaadi eesmärgiks on kirjeldada ülikoole nende algusaastatel ning võrrelda seal tehtavat õppetööd juriidilises aspektis praeguste oludega tänapäeva ülikoolis ning anda autoripoolne hinnang nimetatud võrdlusele.
Keskaegne haridus
Arvatakse, et 1330 . aastaks oli kooliharidus kättesaadav vaid viiele protsendile Euroopa elanikest. Enamus keskaegsetele inimestele ei olnud haridus keskajal vajalik. Loomulikult oli haridusele ligipääs ka eksklusiivne, mis omakorda vähendas selle omandamise protsenti. Enamustes Euroopa kuningriikides oli haridus kiriku võimu kontrolli all. Kirik koostas ülikooli õppekava, määras ära õpitava kontrollimiseks mõeldud testid ning juhendas üliõpilasi nende õpingute vältel. (Havlidis 2015)
Ülikoolid arenesid välja kloostri- ja toomkoolidest, mis meenutasid oma olemuselt tänapäevaseid algkoole ning nende õppetöö oli suunatud peamiselt tulevastu vaimulike ettevalmistamiseks nende ametitesse. Ülikoolide peamiseks erinevuseks tavalistest koolidest sai see, et ülikoolid pakkusid kvaliteetset teadus- ja õppetööd. Enamasti said hariduse omandada vaid kõrgemate maaisandate pojad, kes oskasid ladina keelt ning kellel oli tarvilik finantseering olemas. Ülikoolide tekkele andis tõuke keskaegse kultuuri elavnemine ning olulist rolli mängis ka inimeste suurem rändamine ja teadmiste kasv Lääne-Euroopas. (Boeree)
Juriidilise hariduse vastu tekkis huvi peamiselt linnade võitlusel suurfeodaalide vastu, kus linnad soovisid suurendada oma sõltumatust, milleks vajati aga õiguslikke akte. Seega kujunes õigusteadus peamiselt linnriikide tekke ajendil.
Keskaegsete ülikoolide tekkimine
Ülikooli ladinakeelne nimetus universitas tähendas algselt mingi eriala spetsialistide ühendust või gildi, hiljem juba kitsamalt akadeemikute ühendust. Ülikoolid arenesid välja kloostri- ja toomkoolidest, mis meenutasid oma olemuselt algkoole, kuid seal õppisid noorukid ning õpetajateks olid mungad ja preestrid . Ülikoolide peamiseks erinevuseks sai see, et ülikoolid hakkasid pakkuma kvaliteetset teadus- ja õppetööd. (Havlidis 2015)
Kõikvõimalikel korporatsioonidel oli keskajalal kombeks erineda üksteisest oma privileegide poolest, nii ka ülikoolidel. Kõige tähtsam nendest privileegidest oli autonoomsus . See tähendas seda, et ülikoolid olid asutused, mis ajasid oma sise- ja välisasju ise. Ülikoolidel oli lubatud luua oma sise-eeskirjad ja muud erinevad määrused.
Tegelikult oli kogu esmane keskaegne ülikoolide struktuuriline ülesehitus aluseks tänapäevasele ülikooli olemusele. Keskaegne ülikool koosnes nagu tänapäevalgi erinevatest valdkondadest ja osakondadest. Kõrgkoolid jagunesid sissejuhatavalt filosoofia teaduskonnaks, mis hõlmas kõiki teisi teaduskondi. Ülikoolides hakati õpetama peamiselt seitset vaba kunsti [septem] artes liberales. Vabade kunstide õppekavva kuulus kaks taset:  triivium  (trivium) ja kvadriivium (quadrivium). (Boeree)
Triiviumi moodustasid grammatika (lugemise ja kirjutamise kunsti, peamiselt keskendudes psalmidele ning Piibli tekstidele), kõnekunst ehk retoorika ning loogika . Kvadriiviumina lisandusid ka aritmeetria, geomeetria , muusika ja astronoomia . Alles peale neid tasemeid sai üliõpilane hakata õppima arsti-, usu- või õigusteaduskonnas. Õppetöö toimus ladina keeles ja kujunes välja oma terminoloogia , mis suures osas püsib tänapäevani. (Tulloch)
Ühe aine õpetajad moodustasid teaduskonna ning ülikooli juhtis nagu tänapäevalgi enamasti rektor. Tavaliselt valiti rektor ainult üheks semestriks pidulikel jumalateenistustel. Rektori põhiülesanne oli uute üliõpilaste nimede kandmine matriklisse, samuti ülikooli varade haldamine , koosolekute juhendamine, akadeemilite liikmete üle kohtumõistmine ning ülikooli ja linna vahel olevate probleemide lahendamine. Rektori töö ei olnud tasustatud, tegemist oli auametiga. Rektorit abistasid tema töös ka abilised nagu prorektor, sekretär ja notaarius, sündikus. (Woods 2005)
Algselt ei olnud ülikoolidel ametlikke hooneid. Üliõpilased ja õpetajad kohtusid kodudes, kirikus ja vahel ka tänaval ja linnaparkides. Hiljem hakati ruume rentima ja otstarbepäraseid hooneid ehitama. Loengud algasid tavapäraselt vara hommikul, kui oli valge, kuna puudus tehislik valgustus . Samuti püüti keskenduda päeva esimesel poolel tähtsamatele teemadele, võttes arvesse, et tudengite tähelepanu on alguses parem. Keskaegne ülikooliharidus oli alati tasuline, kas finantseeritud kuninga või paavsti poolt või makstud kuulajaskonna poolsest honorarist. Aastate vältel kujunes sellest samast honorari maksmisest välja niiöelda tänapäevane õppemaksusüsteem. (Havlidis 2015)
Keskaegset ülikooli iseloomustasid ka kindlate põhitekstide olemasolu, mida neid käsitlevad õppejõud omakorda täiendasid või lisasid õpetades juurde omapoolse nägemuse. Samuti iseloomustas ülikooli kindlaks määratud akadeemiline programm, mis kestis teatud arvu aastaid ja samamoodi saadi õpitu eest õpingute lõppedes akadeemiline kraad nagu tänapäevastes ülikoolideski.
Esimesed keskaegsed ülikoolid
Teadlased vaidlevad siiamaani, milline võiks olla kõige esimene ülikool. Üldiselt võistlevad omavahel Itaalia ülikoolid Salernos ja Bolognas. Bologna ülikool asutati 11. sajandil ning seal õpetati esimesena ka õigusteadust, mis meelitas üliõpilasi üle kogu Euroopa. Välisriikidest tulnud üliõpilastelt nõuti aga suuremaid makse, toit maksis rohkem ning seadused olid karmimad. (Havlidis 2015)
12. sajandi lõpul moodustasid nimetatud Bologna ülikooli õigusteadust õppivad välistudengid ühingu, mille eesmärgiks oli pakkuda kaitset nimetatud kohalike ebaõiglaste tavade ja õiguse eest. Üliõpilased pidid oma õiguste eest võitlema ning streikima lausa kolm aastat, et saada oma eemalolekuga võimudelt nõusolek paremateks tingimusteks. Kuna tudengid olid kohaliku majanduse toimimiseks suur panus, võisid nad nõuda ka paremaid tingimusi ning nii võitlesid nad endile odavama üürihinnad, toidu, maksud ja vabastuse sõjaväeteenistusest, samuti ka õiguse kehtestada õpetamise eest tasusid. (Havlidis 2015)
Pariisis näiteks samal ajal moodustasid õpetajad korporatsiooni nimega Universitas Magistorum. Üliõpilased Pariisis olid tavaliselt küll prantslased, kuid nende õpetajad välismaalased. Sestap organiseeriti üksteisele vastastikune kaitse mõlemapoolse heaolu eesmärgil. Üliõpilased võisid selle gildiga liituda kui nooremliikmed ja kui nad eksamid sooritatud said, võisid nad hierarhiliselt järjest kõrgemale liikuda. Hiljem järgisid sellist mudelit paljud Põhja-Euoopa ülikoolid. (Tulloch 2005)
Ülikoolid hakkasid üha enam üle Euroopa levima. Tihti viisid just ülikoolisisesed vaidlused tudengite ja õpetajate migreerumisele ja uute ülikoolide loomiseni. Näiteks Bologna migratsioonid viisid Padua ülikooli loomiseni aastal 1222 , sealt edasi ülikooli rajamiseni Vercellis 1228 . Osa teadlasi on arvamusel, et pooled Euroopa keskaegsetest ülikoolidest kujunesid välja just sedalaadi konfliktidest. Aastaks 1500 oli Euroopas juba 62 tunnustatud ülikooli. (Tulloch 2005)
14. sajand oli ülikoolidele tagasilöök, kuna Euroopa vallutasid näljahäda, haigused ja sõda. Saja-aastane sõda takistas kaubavahetust, katk nimega tappis peaaegu kolmandiku Euroopa elanikkonnast. Paljud ülikoolid suleti ning paljude õppekava muutus rigiidsemaks ja fikseeritumaks. 16. sajandiks oli muutunud süsteem nii palju, et paljud kriitikud pidasid tolleaegset ülikooli tagurlikuks ja ebaolulist õpetavaks. Õppejõude süüdistati vanas kinni olemises, kuna samal ajal toimusid Euroopas drastilised muudatused religioonis, poliitikas, majanduses ja maailmaavastamises. Ent ülikoolid jäid siiski püsima, andsid isegi järjest enam tööd uute teadmiste õpetamises valdkondades nagu kaubandus ja administratsioon. (Tulloch 2005)
Üliõpilased keskaegsetes ülikoolides
Ülikooli astumiseks oli tarvis osata ladina keelt. Õppimine keskaegses ülikoolis nõudis palju raha, millega tasuda eluaseme , toidu ja rõivaste eest. Immatrikuleerimise ajal maksti rektorile ja dekaanile tasusid ning ka edasised loengud olid tasulised. Maksude summa olenes perekonna jõukuse astmest . Õpperaha saadi tavaliselt vanematelt, sugulastelt või annetajatelt. Ülikoolidele annetatud raha, mis saadi katoliku kirikult, suurfeodaalidelt ja jõukatelt kaupmeestelt, jagati ka õpilastele stipendiumite näol. Üliõpilased käisid vahel ka koolmeistriteks või kaupmeeste sekretärideks, keda abistati kirjaoskusega. (Havlidis 2015)
Üliõpilaste vanused keskaegses ülikoolis varieerusid alates 14-aastast kuni 30-aastani. Enamasti elasid üliõpilased ülikoolidest õppimisperioodi ajal kaugel ning olles sedasi koduse järelvalveta, kujunes neile reputatsioon kui purjutatest ja huligaanidest, kes linna tänavatel ja baarides hilisöösiti räuskasid ning oma üliõpilasstaatust kurjasti ära kasutasid. Ometi olid tudengid oma ametiaja jooksul vaimulikkonna õigusliku kaitse all ja seega ei olnud lubatud neile füüsiliselt kahju teha. Selline olukord viis väga keeruka õigusliku probleemini, kuna üliõpilased panid toime mitmesuguseid kuritegusid, mida ei saanud ilmalikes kohtutes karistada . (Havlidis 2015)
Õpetajad keskaegses ülikoolis
Õpetaja amet oli keskajal väga lugupeetud ja hinnatud. Hoolimata sellest ei kirjutatud ametlikes tekstides õpetajatest midagi head. Põhjuseks oli linnakodanike kadedus, kuna õpetajad said tunnustust kirikult ja paavstidelt. Õpetajaamet nõudis aadliseisust, kuna enamus õpilasi olid samuti aadlikud , kes poleks allunud endast madalamal positsioonil olevale inimesele. Keskajal kutsuti õpetajaid meistriteks, doktoriteks või professoriteks. (Havlidis 2015)
Õpetaja amet keskaegses ülikoolis jagunes enamasti kaheks. Õpetajad jagunesid madalamate ainete ja kõrgemate ainete õpetajateks ning erinevus seisnes enamasti metoodikas . Esimesed õpetasid ebaolulisemaid tekste ning seda tegid tavaliselt bakalaureuse kraadiga üliõpilased. Kõrgemate ainete õpetajad olid kas doktorid või meistrid, kes õpetasid kõige olulisemaid ladina tekste. Enamasti oli võimalik aga madalamate tekstide õpetajal saada mõne aasta jooksul kõrgema õpetaja aste ja jätkata juba kõrgemate tekstide õpetamisega. (Woods 2005)
Õigusteadus keskajal
Õigusteaduse õpetamine algas 11. sajandil Bologna ülikoolis, kus hakati õpetama rooma õigust. Taasavastati kuuendal sajandil keiser Justianuse käsul kokku pandud kogumik Digest, mis sisaldas roomaõiguslike tekste, mis olid unustusse vajunud ligi kuueks sajandiks. Lisaks roomaõiguse taasleidmisele hakati Bolognas õpetama ka kiriku õigust, mis sai aluseks kanoonilise õiguse õpetamisele teaduslikul tasemel. Need tekstid said aluseks traditsioonilisele keskaegsele õiguseõpetamisele nii tsiviil- kui kanoonilises õiguses, mis üsna pea levisid üle kogu Euroopa ning olid omakorda aluseks sajandeid vältanud Lääne õiguskultuuri kujunemisele. (Woods 2005)
Keskaegse õigusõpetamise areng oli peamiseks põhjuseks ülikoolide rajamisele ka teistes Euroopa riikides. Paratamatult õigusteadusliku hariduse kasv tõi endaga kaasa ka erinevad õiguslikud kultuurid ja praktikad. Järjest enam hakkasid keskaegsed juriidilised tekstid ja kommentaarid keskenduma protseduurilistele ja praktilistele õiguse elementidele, mis viitasid tsiviil- ja kanoonilise õiguse juristide spetsialiseerumisele. Kasvav nõudlus juriidiliste tekstide järele andis ka oma suure panuse raamatu ajaloo kujunemisele. (Woods 2005)
Õigusteadus keskaegsetes ülikoolides
Õigusteadus oli üks põhjusi, miks ülikoole hakkas keskajal järjest juurde tekkima . Peamiselt seetõttu, et valitsejad keelasid õppida teise välisriigi õigust ja seadusi, seetõttu hakkasidki erinevad valitsejad ülikoole looma, kus õpetati just oma kuningriigi seadust. Õigusteadust hakkas ülikoolides levima alates Bologna Õigusteaduskooli menukusest, kus õpiti esmalt tsiviil- ja kiriklikku õigust. Viimase õpetamisest olid loomulikult väga vaimustunud paavstid ja seepärast sai selle õppimine kiiresti populaarseks. Itaalias õpetasid Bologna kõrval tasemel õigusteadust ka Padua, Pavia, Perugia, Siena ülikoolid. Pariisi ülikoolis õpetati vaid kiriklikku õigust ja teda ei hinnatud niivõrd õigusteaduse poolest. Mujal Prantsusmaal õpetasid tsiviil- ja kiriklikku õigust Montpellier’i, Orleans’i, Toulouse ’i ja Avingoni ülikoolid. (Woods 2005)
Inglismaal loodi esimene õigusteaduskond Oxfordi ülikoolis. Prantsusmaa ja Itaalia ülikoolid õpetasid Rooma õigust, mille õpetamine oli Inglismaal keelatud, kuna sealseks õiguseks oli tavaõigus ehk common law. 14. ja 15. sajandil hakati õigust õpetama ka teistes Euroopa ülikoolides Prahas, Viinis , Heidelbergis ja Lepzigis. (Woods 2005)
Bologna ülikool
Nagu eelpool mainitud, oli üks esimesi ülikoole Bologna ülikool Itaalias ning selle kooli olulisemaks õppevaldkonnaks loeti õigusteadust. Bologna ülikool muutus nii tuntuks , et sinna kogunesid õppima tudengid erinevatest riikides nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa. Bologna ülikooli üliõpilased olid täiskasvanud ja ning nõuetekohaselt aadlike soost. Üliõpilased maksid õppejõududele tasu ja õppejõud määras neile peamise õpiku. Põhilisteks õiguse õpikuteks olid Corpus Iuris civilis ja Corpus iuris canonici. (Tulloch)
Pariisi ülikool
12. sajandil loodi tänase Pariisi linna aladele ka Pariisi ülikool. Esimesena loodi Pariisi ülikoolis ainult usuteaduskond. Õpetati peamiselt antiikautorite, eelkõige Aristotelese tekstide järgi. Nii aga tekkis konflikt antiikautorite ja kiriklike doktriini seisukohtade vahel ja kirikuvõim keelas antiiktekstide õpetamise. Rektor selles ülikoolis valiti magistrantide poolt. Pariisi ülikoolis omasid meistrid täielikku kontrolli ülikooli ja oma õpilaste üle. Magistrandid olid tavaliselt selle sama ülikooli usu-, õigus- või arstiteaduskonna õpilased. (Tulloch)
Oxfordi ja Cambridge ’i ülikoolid
Esimesed keskaegsed ülikoolid Inglismaal olid Oxfordi (12. sajand) ja Cambridge (13. sajand) ülikoolid. Need ülikoolid loodi linnakeskustesse ning tihti tekkisid tülid linnavõimu ja akadeemiliste gildide vahel. Palju poleemikat tekitas küsimus, kes peaks akadeemikute üle seaduslikku võimu omama. Oxfordi ülikool arenes välja väiksematest koolidest, mis tegutsesid Oxfordis kuni 12. sajandini. Peamiselt hakati ülikoolis õpetama õigus- ja usuteadust. Oxfordi ülikool osutus nii populaarseks, et paljud Inglismaa üliõpilased ja magistrandid jätsid oma endised ülikoolid ja asusid õppima ja õpetama just Oxfordis. (Tulloch)

Keskaegse ülikooli õiguse allikad

Keskajal õpetati õigust peamiselt kahe juriidilise teksti abil, milleks olid Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilis. Keskaegse kanoonolise õiguse alustekstiks loetakse teost Decretum Gratiani nii nagu Digest, Code ja Institutes olid peamised alustektsid tsiviilõiguse taassünnil. Oluline vahe nende kahe õiguse suuna vahel seisnes selles, et tsiviilõiguse allikas oli fikseeritud ja muutumatu, kuid kiriku õigus jätkas aina koostamist.
Põhilisteks kanoonilise õigusteaduse õpetatavateks tekstideks olid Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilis, mille moodustavad Gratian Decretum (12.saj), Liber Extra ( 1234 ), Paavst Boniface VIII Liber sextus ( 1298 ), Clementine Decretal (1311) Extravagantes Ioannis XXII (1325) ja Extravagantes comunesest (1501). (Woods 2005)
13. sajandi lõpus hakati juriidilisi töid kirjutama ka rahvakeeles. Peamine põhjus, mispärast ladinakeelsed õigustekstid rahvakeelde tõlgiti oli fakt, et lihtkodanik ei osanud ladina keelt.

Õigusteaduse õpetamise meetodid

Keskajal oli ülikoolis tavaliselt kaks õigusteaduskonna kolledžit. Esimene tsiviilõiguse õppijatele ja teine kanoonilise õiguse õppijatele. Tavaliselt õpiti küll vaid ühes neist, kuid oli ka õpilasi, kes suutsid korraga õppida mõlemas kolledžis.
Õigusteaduse aluseks olev tekst jaotati ära osadeks, millest osasid õpetasid tähtsamad õpetajad ehk magistrandid ja need tekstid kuulusid lectio ordinaria alla. Osad, mida õpetasid bakalaureuse kraadiga õpetajad, kuulusid lectio extraordinaria alla. Õppetöö jooksul korraldati õppimise edendamiseks ka väitlusi. Need olid tavaliselt avalikud arutelud juriidilistel teemadel, mis mõeldi välja või võeti päriselust. (Woods 2005)
Õigusteaduskondades ei olnud eksamite tegemise kord mitte iga kursuse lõpus, vaid määrati ära, kui palju kursusi peab õpilane läbima, et temast saaks magistrant või doktor. Näiteks Bologna ülikoolis sai magistri kraadi õpilane, kes oli lugenud 5 kursust õigusteaduse teksti ja doktori kraadi, kui oldi lugenud 6 kursust kõiki juriidilisi tekste. Enne magistri ja doktori kraadi kättesaamist pidid õpilased tegema eksami. (Woods 2005)
Kokkuvõte
Juba keskajal olid ülikoolid kui iseseisvad üksused, mis tegelesid oma siseasjadega ise. Keskaja ülikoolis olid erinevate tasemetega õppejõud: tähtsamad ja vähemtähtsamad. Paljusi tunde andsid keskajal üliõpilased, kes olid juba kraadi ülikoolist kätte saanud. Näiteks õpetasid vähemtähtsaid aineid üliõpilased, kes olid omandanud bakalaureuse kraadi. Keskajal austati õpetajaid väga, kuna nad olid saanud tunnustust paavsti käest ning nad abistasid neid, kellel puudus kirjaoskus ja muud teaduslikud teadmised. Üliõpilastel seevastu ei olnud keskaegses ühiskonnas väga head mainet, kuna nad jõid ja räuskasid öösiti.
Õigusteaduskonda peeti keskaegsetes ülikoolides kõige tähtsamaks teaduskonnaks. Õigusteadus jagunes tsiviil- ja kanooniliseks õiguseks. Nii tsiviil- kui kanoonilisel õigusel olid erinevad õppejõud ja õppematerjalid. Õigusteaduse areng oli keskajal nii suur, et see oli aluseks paljude uute ülikoolide rajamiseks ning teaduslike juriidiliste tekstide tõlkimiseks rahvakeelde. Põhilisteks õppematerjalideks keskaja õigusteaduses olid Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilis.
Loetu põhjal leiab autor, et keskaja ülikoolid olid oma ülesehituselt ja õpetatavate ainete poolest üsna sarnased tänapäeva ülikoolidele. Ülikoolid jagunesid teaduskondadeks, kolledžiteks ning samuti omandati teaduskraadid, tegutsesid õppejõud ja õppisid üliõpilased. Keskajal oli peamiselt neli teaduskonda : õigus-, arsti-, kunsti- ja usuteaduskond. Tänapäeval on lihtsalt palju enam teaduskondi. Peamiseks erinevuseks ülikoolide ja koolide vahel oli see, et ülikoolides pakuti kvaliteetseid teadus- ja õppetöid.
Kasutatud kirjandus
Interneti allikad:
Boeree, C. G. „The Middle Ages“. Kättesaadav aadressil: http://webspace.ship.edu/cgboer/middleages.html (viimati külastatud 12.12.2017)
Havlidis, D. R. (2015) „ Medieval education in Europe : a force of freedom and submission “. Kättesaadav aadressil: https://www.lostkingdom.net/medieval-education-in-europe/ (viimati külastatud 12.12.2017)
Tulloch, D. „The rise of medieval universities “. Kättesaadav aadressil: http://www.encyclopedia.com/science/encyclopedias-almanacs-transcripts-and-maps/rise-medieval-universities (viimati külastatud 12.12.2017)
Woods, E. T. Jr. (2005) „The cathaolic church and the creation of the university “. Kättesaadav aadressil: https://www.catholiceducation.org/en/education/catholic-contributions/the-catholic-church-and-the-creation-of-the-university.html (viimati külastatud 12.12.2017)