Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid (0)

Tartu Ülikooli Õigusteaduskond
Keskaegne õigusteadus ja ülikoolid

Referaat
Tartu 2015
Y
14

Sisukord

YÜLIKOOLID KESKAJ
Ülikoolide sünd 4
Ülikooli kolledžid 5
Ülikooli üldine struktuur 5
ÕPETAJAD KESKAEGSES ÜLIKOOLIS 7
Õpetajaks saamine 7
Õpetajate karjäär 7
Õpetajate koht keskaegses ühiskonnas 8
KESKAEGSE ÜLIKOOLI ÕPILASED 9
Õpilased keskaegses ülikoolis 9
Õppimine keskaegses ülikoolis 9
Üliõpilaseks saamine 10
Keskaegse üliõpilase tüübid 10
ÜLIKOOLID KESKAJA LÕPUL 12
KESKAEGNE ÕIGUSTEADUS 13
Õigusteadus keskaegses ülikoolis 13
Juriidilised allikad keskajal 14
Õigusteaduse õpetamise viisid 14
KOKKUVÕTE 15
KASUTATUD ALLIKAD 16
ÜLIKOOLID KESKAJAL 4
Ülikoolide sünd 4
Ülikooli kolledžid 5
Ülikooli üldine struktuur 5
ÕPETAJAD KESKAEGSES ÜLIKOOLIS 7
Õpetajaks saamine 7
Õpetajate karjäär 7
Õpetajate koht keskaegses ühiskonnas 8
KESKAEGSE ÜLIKOOLI ÕPILASED 10
Õpilased keskaegses ülikoolis 10
Õppimine keskaegses ülikoolis 10
Üliõpilaseks saamine 11
Keskaegse üliõpilase tüübid 11
ÜLIKOOLID KESKAJA LÕPUL 13
14
KESKAEGNE ÕIGUSTEADUS 14
Õigusteadus keskaegses ülikoolis 14
Juriidilised allikad keskajal 15
Õigusteaduse õpetamise viisid 16
KOKKUVÕTE 16
KASUTATUD ALLIKAD 17
SISSEJUHATUS
Juba antiikajal oli võimalik omandada kõrgharidust, kuid puudusid kõrgkoolid ehk ülikoolid. Kõrgharidust oli siis võimalik omandada filosoofide, kõnemeeste , juristide või poliitikute käe all. Enamasti oli antiikajal võimalik kõrgharidust omandada neid isikuid vaadates ja kuulates.
Esimesed Ülikoolid tekkisid keskajal umbes 11 sajandil Euroopas. Tegelikult enne termini studium generale loomist, mis tähendab ülikooli, olid koolid, mis pakkusid kõrgemat haridust juba loodud. Seda ajalist perioodi on nimetatud ka eel-renesanssiks. Ülikool oli asutus, mis pakkus kõrgemat haridust ja mille staatuse oli kinnitanud kõrgeim autoriteet nagu näiteks paavst . Iga ülikooli lõpetanud õpilasele pidi ülikool andma diplomi , milles oli märgitud, millise kraadi üliõpilane on omastanud. Ülikoolid tekkisid vajadustest mitme ühiskonna arengu soodsa teguri kokku sattumisel . Kõigepealt tolle aegse kultuurielu elavnemine ja teadmiste kasv. Teiseks elanikkonna mobiilsuse kasv Lääne-Euroopas, kuna paljud sõjamehed soovisid saada haridust, sest ei jõudnud enam võidelda ja tahtsid turvalisemaid töid teha. Nii otsisidki sõjamehed linnadest üles Studium generaled ehk ülikoolid. Kolmadaks linnade võitlus suurfeodaalide vastu oma sõltumatuse eest, vajati riigiõiguslikke akte ja seetõttu hakkaski suurenema huvi juriidika vastu.
Tollel ajal oli Itaalia aladel riik nimega Lombaridia. Lombardias hinnati haridust väga kõrgelt ja seepärast tekkisidki esimesed ülikoolid just sinna riiki. Esimeseks ülikooliks oli Bologna ülikool, mis tekkis 1158. aastal. Esimene ülikoolidest väljaspool Lombardiat loodi Pariisis1150. aastal. Kõikides keskaegsetes ülikoolides oli kasutusel Ladina keel. Esimesed keskaegsed ülikoolid Inglismaal olid Oxfordi ja Cambridge ülikoolid. Oxfordi ülikool loodi 12. sajandi alguses ja Cambridge 13. sajandi alguses. Ülikoolide liikumine Euroopas oli Lõuna-Euroopast Põhja-Euroopasse. Enamasti ei rajatud ülikoole kuningriikide suurimatesse linnadesse vaid rohkem väikestesse linnadesse. Kõige rohkem ülikoole rajati keskajal tänapäeva Põhja-Itaalia aladele .
Õigusteadus tekkis keskajal välja sellest, et linnad soovisid iseseisvust, ehk õigusteadus tekkis ajal, mil hakkas tekkima ohtralt linnriike. Esimene keskaegne ülikool, mis õpetas õigusteadust oli Bologna ülikool. Õigusteadus oli üks põhjusi, miks ülikoole hakkas keskajal järjest juurde tekkima. Peamiseks põhjuseks oli see, et valitsejad ei lubanud inimestel õppida teise riigi õigust ja seadusi, seetõttu hakkasidki erinevad valitsejad kiiresti ülikoole looma, kus õpetati selle kuningriigi seadusi. Õigusteadus jagunes sellel ajal kanooniliseks -ja tsiviilõiguseks.

ÜLIKOOLID KESKAJAL

Ülikoolide sünd

Ülikoolide sünnil oli suur tähtsus Euroopa kultuurile ja haridusele. Esimesed ülikoolid rajati 12. sajandil. Aluse pani sellele Bologna ja Pariisi ülikoolide sünd, mis on väga üksteisest erinevad. Need ülikoolid olid kõige kuulsamad ülikoolid kuni keskaja lõpuni.
Bologna ülikool rajati 1088. aastal praegusel Itaalia alal. Bologna ülikooli peamiseks õppevaldkonnaks oli õigusteadus. Esimesi professoreid Bologna ülikoolis oli Pepo, kes õpetas umbes 1070 -1100. Veelgi tähtsam oli professor Irnerius, kes õpetas aastatel 1112-1125. Irnerius tundis väga hästi Corpus iuris civilist ja oskas seda ka õpilastele edasi anda. Õigust oli õpetatud ka varem, kuid Bologna ülikool oli midagi enamat, kui lihtsalt privaatkool, kus õppejõud õpetas õigust nii, nagu tema seda nägi. Bologna ülikool muutus nii tuntuks , et seal hakkasid õppima üliõpilase väga erinevatest riikides, nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Inglismaa. Õpilased moodustasid grupid vastavalt sellele, kust nad pärit olid. Need samad grupid hakkasid valima enda etteotsa rektorit. Need ühendused olid mõeldud kaitseks linnarahva ja kohalike võimude eest. Bologna ülikooli üliõpilased, kes õppisid õigust olid täiskasvanud ja nad pidid kindlasti olema aadlike perest . Üliõpilased palkasid õppejõud ja õppejõud määras neile peamise õpiku. Nendeks õpikuteks olid Corpus Iuris civilis ja Corpus iuris canonici.
Pariisi ülikool rajati 1155. aastal praeguses Pariisi linna alal. Pariisi ülikoolil oli palju teistsugused omadused kui Bologna ülikoolil. Algselt kujunes Pariisi ülikoolis välja ainult usuteaduskond. Meistrid õpetasid antiikautorite, eelkõige Aristotelese tekste . Sellest tingituna tekkis konflikt antiikautorite ja paavsti kiriklike doktriini seisukohtade vahel ja paavst keelas antiiktekstide õpetamise. Õpetati üüriruumides, kloostrites, isegi tänaval. Peaasi , et õppejõudu oli kuulda. Pariisi ülikoolis valiti rektor teaduskondade magistrantide poolt. Pariisi ülikooli on kutsutud ka ‘’magistrantide ülikooliks’’. Ülikool, kus meistrid omasid täielikku kontrolli ülikooli ja oma õpilaste suhtes. Magistrandid olid tavaliselt selle sama ülikooli usu-, õigus- või arstiteaduskonna lõpetanud. 13. sajandi hakkas Pariisis suurenema mungaordu mõju. Need suunasid oma võimekamaid liikmed just Pariisi ülikooli õppima ja selleks, et neil oleks elukoht lõid nad ühiselamu. Sellest ajast peale, tekkisid paljudesse ülikoolidesse ühiselamud.
Samadel aastatel sündis Oxfordi ülikool. Esimene Inglismaa ülikool, mis rajati väikesesse kaubanduslinna. Oxfordi ülikool kujunes välja väiksematest koolidest , mis tegutsesid Oxfordis kuni 12. sajandini. Kuigi Oxford ennast veel ülikooliks ei nimetanud, õpetati seal teadusi alates 1200 aastast. Peamiselt hakati Oxfordi ülikoolis õpetama õigus -ja usuteadust. Paljud Inglismaa üliõpilased ja magistrandid jätsid oma endised ülikoolid ja asusid õppima ja õpetama Oxfordis.

Ülikooli kolledžid

Esimene ülikooli kolledž loodi Pariisi ülikoolis 12. sajandi lõpus. Kolledži mõte oli pakkuda võimalust ka vaesematele üliõpilastele. Ajaliselt järgmised kolledžid loodi Sorbonne , Harcourt ja Oxfordi ülikoolidesse. Kolledžid asusid linna territooriumil ja seetõttu pidid ülikoolid selle eest maksu maksma. See tähendas aga seda, et üliõpilane sai kolledžit kasutada vaid teatud aja oma õpingutest, kuna uusi vajajaid tuli liiga palju peale ja ülikoolil polnud tihti raha, et uusi kolledžeid luua. Institutsioonina olid ülikoolide kolledžid kõige edukamad 14. sajandil. 37 loodi Pariisis, 5 Oxfordis ja 7 Cambridges. Kõige tuntum ja tähtsam neist oli College of Navarre, mis loodi 1304. aastal Pariisis ja kus oli 70 üliõpilast. 14. sajandil hakkasid kolledžid levima ka Lõuna-Euroopas, kus poldud nendest veel midagi kuuldud , kuid kolledžid ei saanud seal kunagi nii populaarseks kui Pariisis ja Oxfordis. Kui algselt olid kolledžid mõeldud vaesematele üliõpilastele, siis 14. ja 15. sajandil muutusid kolledžid asutusteks, kuhu sai ülikoolis saadud tulemuste põhjal. Kolledžid hakkasid saama palju toetusi, kuna kogusid enda raamatukogudesse palju väärtkirjandust. Paljudes kolledžites mõeldi välja uusi õpetamismeetodeid.

Ülikooli üldine struktuur

Ülikoolid erinesid suurest antiikajal olevatest koolidest selle tõttu, et ülikoolid tegid kvaliteetset teadus -ja õppetööd. Peamised ülikoolide tüübid olid Pariisi ja Bolgona ülikoolide tüübid, samas ka neil oli sarnaseid seaduspärasusi, nagu ka studium generalel ja universitas scholariumil. Keskaja ülikoolid olid enamasti loodud paavsti või keisri poolt. Nagu iga korporatsioon keskajal, tahtsid ka ülikoolid erineda üksteisest oma privileegidega. Kõige tähtsam nendes privileegidest oli autonoomsus . See tähendas seda, et ülikoolid olid asutused, kes ajasid oma siseasju ise ja kauplesid teiste organisatsioonidega. Neil oli volitus võtta õppima õpilasi ja määrata õpetama õpetajaid. Ülikoolidel oli lubatud luua oma sisekorra eeskirjad ja ka teised erinevad määrused. Üliõpilastel ei tohtinud olla relvi . Nad ei tohtinud kanda ilmalikke riietusi ja tavaliselt ei tohtinud üliõpilane olla abielus. Kõrgkoolid jagunesid sissejuhatavalt filosoofia teaduskonnaks, mis hõlmas kõiki teisi teaduskondi. Õppida sai tavaliselt seitset vabat kunsti. Vabade kunstide õppekavva kuulus 2 taset. Alamaste oli triivium ja kõrgem aste kvadriivium. Triviumi alla kuulusid grammatika, dialektika ja retoorika ja kvadriiviumi alla aritmeetika, geomeetria, muusika ja astronoomia. Vabade kunstide õppija oli artist ja nad moodustasid üliõpilastest tunduva enamuse. Vabasid kunste võis õppima hakata juba 14. või 15. aastaselt. Bakalaureusekraadi sai üliõpilane siis, kui ta oli läbinud triiviumi katsed ja magistri siis kui oli läbinud kvadriiviumi katsed. Alles peale seda sai üliõpilane hakata õppima arsti-, usu- või õigusteaduskonnas. Õppetöö toimus ladina keeles ja kujunes välja oma terminoloogia , mis suures osas püsib tänapäevani. Ühe aine õpetajad moodustasid teaduskonna. Ülikooli juhtis rektor, juht või valitseja. Tavaliselt valiti rektor ainult üheks semestriks. Uus rektor seati ametisse pidulikul jumalateenistusel. Vana rektor pani uuele rektorile pähe sametist mütsi ja andis võimu sümbolina üle hõbedase ametikepi ja ülikooli põhikirja.. Rektori põhiülesanne oli uute üliõpilaste nimede kandmine matriklisse, samuti ülikooli varade haldamine , pidulike koosolekute juhendamine, kohtumõistmine akadeemilise pere liikmete üle ning ülikooli ja linna vahel olevate probleemide lahendamine. Rektori töö ei olnud tasustatud, tegemist oli auametiga.. Pidulikel üritustel kõndis ikka rektor peapiiskopi või piiskopi kõrval. Palgal olid kõik rektori abilised nagu prorektorid, sekretärid, notaariused. Mõjuvõimas mees oli politseimeister ehk pedel. Tema viis ellu rektori või dekaanide korraldusi. Pedelli ülesanne oli viibida jumalateenistustel ja akadeemiliste koosolekutel ja eksamitel ja kui seal esines korrarikkumisi, siis pidi ta viivitamatult rektorile sellest teada andma. Sündikus oli ametimees, kes tegeles ülikooli kassa ja majandustegevusega.

ÕPETAJAD KESKAEGSES ÜLIKOOLIS

Õpetajaks saamine

Õpetaja funktsioon on tekkinud palju varem kui tekkisid esimesed ülikoolid. Keskajal kutsuti õpetajaid meistriteks, doktoriteks või professoriteks. Õpetaja pidi olema aadlik , kuna enamus õpilasi olid aadlikud ja nad ei oleks kuulanud endast madalamal positsioonil olevat inimest.. Meistriteks kutsuti selliseid õpetajaid, kes olid loonud kooli või juhtisid kooli. Keskaja lõpuks hakkasid ülikooli lõpetanud ennast kutsuma meistriteks. Esimeste ülikoolide loomisest alates reguleeriti ka meistri tiitli saamist. Selleks tuli kandidaadil läbida 3 etappi :

Saada tunnustus oma meistri käest ja esitleda ennast ülikooli ametivõimudele, kelleks olid rektor ja kantsler, kes selgitasid välja, kas kandidaat on lugenud ettenähtud kirjandust ja lahendanud vajalikud ülesanded

Lahendada kaks meistrite testi, mida kontrollisid teised meistrid. Peale nende testide sooritamist omistati meistri tiitel.

“Avalik” eksam. Alles selle eksami läbimine andis õiguse ülikoolis õpetada

Õpetajate karjäär

Õpetaja amet keskaegses ülikoolis ei olnud ühesugune. Õpetajad jagunesid ‘’tavalisteks’’ ja ‘’erakordseteks’’ õpetajateks. Erinevus seisnes eelkõige pedagoogikas. Olid olemas ‘’ tavalised ’’ tekstid, mis olid kõige tähtsamad ja mida õpiti väga sügavalt ja mida õpetasid doktori või meistri kraadiga inimesed. ‘’Erakordsed’’ tekstid ei olnud nii suure kaaluga, neid loeti pealiskaudselt ja seda andsid edasi bakalaureuse kraadiga üliõpilased enamasti teiste tundide vahepael.
Teiseks oli vahe ‘’erakordse’’ ja ‘’tavalise’’ õpetaja vahel see, et ‘’tavaline’’ õpetajal oli keskaegses ülikoolis palju suurem võim. Nad väitsid, et neil on täielik autoriteet üliõpilaste üle. ‘’Tavalisi’’ õpetajaid pidi austama, kuna nad kuulusid juhatusse. Selline süsteem oli ainult ‘’meistrite ülikoolis’’ nagu selleks oli Pariisi ülikool. Bologna taolistes ülikoolides olid kõige tähtsamad üliõpilased, sest nende poolt makstud õppemaksust said õpetajad palka. ‘’Erakordsed’’ õpetajad olid tavaliselt üliõpilased ise või siis kehvemate tulemustega ülikooli lõpetanud üliõpilased. Tavaliselt said ‘’erakordsed’’ õpetajad paari aasta jooksul ‘’tavalisteks’’ õpetajateks.
Õpetajad olid tavaliselt abielus ja õpetaja amet oli lugupeetud ja hinnatud. Sageli olid naissoost õpetajad nõus selle väärika ameti pärast oma pered maha jätma, kuna õpetaja amet nõudis väga palju rändamist.
Munkadel , kes olid õpetanud usuteadust või õigusteadust, oli rohkem võimalusi tulevikus. Nende kiriklik karjäär oli palju suurem, kui nad olid olnud õpetajad. 13. - 15. sajandil olid paljud piiskopid, kardinalid ja paavstid olnud enne usklikku ametit õpetajad. 13. sajandil sai üle 33 protsendi Pariisi ülikoolis usuteaduskonna endistest õpetajatest tulevikus tööd piiskoppidena, ministritena või kardinalidena.

Õpetajate koht keskaegses ühiskonnas

Vaatamata sellele, et õpetajad kutsusid ennast meistriteks ja doktoriteks ei kirjutatud ametlikes tekstides õpetajatest midagi head, sest inimesed kadestasid neid. Esimeste ülikoolide ja õpetaja ameti tekkimisel said õpetajad tunnustust paavstidelt., kes kirjeldasid õpetajaid kui ‘’kiriku tuled, mis helendavad säravalt nagu tähed taevas’’ ja see tekitas linnarahvas kadedust õpetaja ametit pidavate inimeste vastu. Õpetajate halvustajateks ja kritiseerijateks olid tavaliselt pettunud endised ülikooli liikmed. Õpetajatel oli ülikoolis ja keskaegses elus väga suur autoriteet. Neile kingiti tihti kingitusi erinevate ametnike poolt, sealhulgas paavstide ja preestrite poolt. Õpetaja oli keskajal kõige austatuim amet.

KESKAEGSE ÜLIKOOLI ÕPILASED

Õpilased keskaegses ülikoolis

Ülikooli astumiseks ei olnud vaja mitte midagi peale ladina keele oskuse. Ülikool võttis vastu kõik, kes soovisid saada suppositiumiks või membrum universitatiseks. Isegi pime olemine ei takistanud üliõpilaseks saamist. Õppimine keskaegses ülikoolis nõudis noorukilt palju raha, kuna tuli leida endale eluase, tasuda söögi, joogi, rõivaste ja jalatsite eest. Juba immatrikuleerimise ajal pidi nooruk rektorile ja dekaanile maksma mingi kindla summa. Kõik loengud olid tasulised.. Maksude summa, mida õpilane pidi maksma olenes sellest, kui jõukast perest õpilane pärit on. Mida kõrgemale tõusti akadeemilisel karjääriredelil, seda kallimaks läks elu, kuna kirjandus maksis väga palju. Raha saadi tavaliselt vanematelt, sugulastelt või hooldajatelt. Helded annetajad ülikoolidele oli katoliiklik kirik , suurfeodaalid ja jõukaid kaubahärrad, kes annetasid ülikoolile raha, mida jagati õpilastele stipendiumite kaudu. Usinamaid õpilasi käisid ülikooli kõrvalt koolis. Bakalaureuse õpilased kasutasid oma teadmisi olles koolmeistrid. Palju tulusam amet oli aga kaubahärrade sekretär, kuna kaubahärrad olid tavaliselt kirjaoskamatud.
Üliõpilastel ei olnud keskaegses ülikoolis väga head mainet. 13. -15. sajandil õpilasid laulsid, röökisid, kaklesid, pummeldasid öistel tänavatel. Tihti olid õpilased hasartmängu sõltlased. Hasartmängu alla kuulusid tol ajal ka kabe ja male . Nad käitusid ebaviisakalt linnakodanikega, gildide liikmetega ja linnavalitsusega. Tihti oli linnas röövimisi ja vara lõhkumisi, mille panid toime üliõpilased. 13. - 15. sajandil arvati et üliõpilast ei tõmmanud enam mitte haridus vaid üliõpilaselu.

Õppimine keskaegses ülikoolis

Õpilane, mis iganes astmel ta ei olnud ei saanud ‘’teaduslikku’’ haridust, vaid said pigem traditsioonilisi teadmisi kogenenud ja tunnustatud asutustelt. Materjalid õpilastel ja õpetajatel olid identsed ja loeng ja arutelu olid omavahel tihedalt seotud. Tunnis õpetaja luges lihtsustatud teksti ja selgitas keerulisemaid kohti. Kuulajaskond jälgis teksti enda koopiatest ja tegi märkmeid. Peamine osa tunnist oli ikka seletuse osa. Iga päev peale loenguid asusid üliõpilased lahendama ülesandeid. Üks või kaks korda aastas korraldati suurel väljakul üritus, kuhu kogunesid iga teaduskonna õpetajad ja õpilastel oli võimalus esitada neile täpsustavaid küsimusi .

Üliõpilaseks saamine

Üliõpilaseks saamiseks tuli kandidaadil läbi kolm protseduuri, milleks olid immatrikuleerimine, bennaliaasta ja depositsioon .
Immatrikuleerimise viis läbi rektor, kus rektor vestles kandidaadiga ja tegi kindlaks kandidaadi päritolu ja ladina keele oskuse. Sobiv kandidaat kirjutati matriklisse.
Bennaaliaasta oli aasta, mil vanemad üliõpilased kasvatasid noori. Sellega kaasnes sageli ka nende paljaks röövimine, vaimne ja füüsiline mõnitamine . Vanemaid üliõpilasi nimetati absoluutideks. Igal bennaalil oli oma absoluut ja ta pidi absoluuti teenima. Bennaaliaasta kestis tavaliselt ühe või kaks semestrit. Bennaali tunnuseks olid vanad ja katkised riided.
Depositsioon ehk sarvede maha võtmine. Selle käigus tehti bennaalist igati vastuvõetav üliõpilane. Tavaliselt kogunes depositsiooni vaatama kogu ühiselamupere. Bennaali nägu värviti tahmaga mustaks, pähe pandi talle sarved ja näkku kihvad . Peale seda hakati bennali pesema nii seest kui väljast. Teda küüriti veega ja pesemise käigus lõigati ära sarved ja kihvad. Bennalil ajati ära habe ja lõigati ära küüned. Kui bennaal oli puhas pandi ta keelele soola ja anti rüübata veini. Peale seda lubati tal suudelda deposiitorite käelaba. Kõige lõpuks pidi bennaal kogu üliõpilasperele välja tegema joovastavat jooki .

Keskaegse üliõpilase tüübid

Keskaegses ülikoolis oli vähemalt viite erinevat tüüpi üliõpilasi.
Esimene neist on õpilane, kes oli tavaliselt 14-16 aastane ja kes immatrikuleeris ülikooli esimest korda. Ta oli tavaliselt pärit keskklassi kuuluvast perest. Tavaliselt käisid nad enda kodukohale kõige lähemas ülikoolis. Ta teadis peamisi teadmisi lugemisest ja kirjutamisest ladina keeles. Nad ei saanud ülikoolist mingit tiitlit, kuna neil ei olnud raha eksamite eest maksta. Tavaliselt õppisid nad 1.8 aastat ja kunstiteaduskonnas.
Teine tüüp ei erine väga palju esimesest, kuna immatrikuleeris ülikoolis samuti esimest korda. Teist tüüpi üliõpilane oli veidike rikkam ja tema eesmärgiks oli saada bakalaureuse kraadi kunstiteaduskonnas, mis saadi kahe või kahe ja poole aastaga, õppides enda poolt valitud meistri käe all. Test tüüpi üliõpilane oli umbes 16-19 aastane.
Kolmandat tüüpi oli õpilane, kes omas juba bakalaureuse kraadi kunsti teaduskonnas ja tahtis omandada magistri kraadi, kas siis usuteaduskonnas või arstiteaduskonnas . Õpilane oli selleks ajaks umbes 19-21 aastane ja sotsiaalne taust oli suhteliselt rikas. Temale anti juba luba õpetada vähem tähtsaid aineid kunstiteaduskonnas. Esimest ja teist tüüpi üliõpilased said teda valida oma meistriks, kelle käe all bakalaureuse kraad omandada.
Neljandat tüüpi õpilane on täielikult erinev kolmest eelmisest. Ta sisenes ülikooli juba magistri kraadiga, mille ta oli omandanud mingist teisest ülikoolist. Ta on pärit jõukast aadli perest. Tema jaoks ei olnud enam kunsti-, arsti-, või usuteaduskond, vaid kolmandat tüüpi üliõpilane õppis tavaliselt õigusteaduskonnas. Ta õpetanud kunstiteaduskonnas, kuna see oli liiga kahjustav tema mainele.
Viiendat tüüpi üliõpilane oli üliõpilane, kellel oli käes doktori kraad, kuid soovis ennast veelgi täiendada. Tavaliselt täiendas ta ennast mingi teise erialaga. Näiteks oli ta omandanud õigusteaduses doktori kraadi, siis võis ta hakati uuesti õppima näiteks arstiteaduskonnas. Sageli olid nad juba tähtsad õpetajad ülikoolis. Viiendat tüüpi üliõpilase vanus oli tavaliselt 25-30 ja ta soovis saada täisväärtuslikuks õpetajaks. Viiendat tüüpi üliõpilasteks said ainult aadlike perest pärit noorukid, kuna see nõudis väga palju raha.

ÜLIKOOLID KESKAJA LÕPUL

Enamus Euroopa ülikoole rajati 14. ja 15. sajandil. 1378. aastaks oli Euoopas 28 ülikooli. Enamus neist ülikoolides olid Lõuna-Euroopas ja peamine teaduskond oli õigusteaduskond. Populaarseks ülikooliks sai Praha ülikool, mis loodi 1348. aastal. Populaarsust kogus ta just sellega, et meelitasid sadu Saksa, Tsehhi ja Poola noori aristokraate õppima, kuna nendes riikides polnud veel ühtegi ülikooli. 1378. aasta katoliku kiriku kirikulõhe lõhkus ülikoole väga palju ja tekitas sellega väga suurt kriisi ülikoolide tegevuses. Eriti ülikoolides, milles õppisid väga erineva kultuuriga inimesed, nagu näiteks Pariisi ülikool. Peale kirikliku lõhe taastamist hakkasid tekkima uued ülikoolid Põhja-Euroopasse. Need uued ülikoolid võtsid oma peamised õpetusviisid ja peamised struktuurid üle Pariisi ülikoolilt. Põhja-Euroopa ülikoolidel oli neli põhi valdkonda, milleks olid kunst , usk, õigus ja meditsiin . Kõikides nendes ülikoolides olid need teaduskonnad olemas algusest peale või loodi paari aasta jooksul. Keskaja lõpuks oli Euroopas 85 ülikooli.

KESKAEGNE ÕIGUSTEADUS

Õigusteadus keskaegses ülikoolis

Esimest korda kuuldi õigusteadusest 11. sajandi lõpus, kui tekkis Bologna Õigusteaduskool. Esmalt õpiti sealses koolis tsiviil- ja kiriklikku õigust. Kirikliku õigus õpetamisest olid väga vaimustunud paavstid ja seetõttu sai selle õppimine kiiresti populaarseks. Itaalias õpetasid Bologna kõrval tasemel õigusteadust ka Padua, Pavia, Perugia ja Siena ülikoolid. Prantsusmaal õpetasid tsiviil -ja kiriklikku õigust Montpellier, Orleans, Toulouse ja Avingoni ülikoolis. Pariisi ülikoolis õpetati vaid kiriklikku õigust ja seetõttu polnud ta õigusteaduses tasemel. Keskajal Püha Rooma Keisririigis oli kiriklik õigus peamine õiguse õpetamise viis. Prantsusmaa ja Itaalia ülikoolid, kus õpetati õigusteadust, meelitasid sinna õppima õpilasi üle terve Euroopa, kuid mitte Inglismaa õpilasi. Prantsusmaa ja Itaalia ülikoolid õpetasid Rooma õigust, mille õpetamine oli Inglismaal keelatud kuna nende õiguseks oli tavaõigus ehk common law. Õigusteaduskond loodi Inglismaal Oxfordi ülikoolis. 14. ja 15. sajandil hakati õigust õpetama ka Kesk-Euroopa ülikoolides, nagu Praha, Vienna , Erfurt, Heidelberg ja Lepzig. Need ülikoolid meelitasid õigust õppima õpilasi Skandinaaviast, Madalmaadest ja Ida-Euroopast. Peamised kirikliku õiguse õpetamise viisid tulevad ikkagi Bologna ülikoolist.
Kõige tähtsamad inimesed õigusteaduse loomisel keskajal olid Cino da Pistoia, Bartolus de Saxoferrato, Baldus de Ubaldis, Jacques de Revigny ja Pierre de Belleperche. Nendele inimestele oleme tänulikud tänapäevalgi erinevate õiguste loomise eest ja isegi Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilise loomise eest.
Keskajal õpetati õigust ladina keeles, kuid 13. sajandi lõpus hakati juriidilisi töid kirjutama rahvakeeles. Õiguse õpetamine ja kirjutamine ladina -ja rahvakeeles olid väga sarnased, kuna need keeled täiustasid üksteise sõnavara. Peamine põhjus, milleks ladina keelsed õigustekstid rahvakeelde tõlgiti oli harimatus , kuna lihtkodanik ei osanud ladina keelt. Keskajal õpetati õigust peamiselt kahe juriidilise teksti abil, milleks olid Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilis.
Tänapäeval kasutatakse kõigis kristlikes riikides rooma kanoonilist õigust, mida tänapäeval kutsutakse Euroopa tavaõiguseks.

Juriidilised allikad keskajal

Eelnevas peatükis on juba mainitud , et põhilisteks kanoonilise õigusteaduse tekstideks olid Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilis. Eelnevad tekstid koosnevad: 12. sajandi Gratiani Decretumist, 1234. aasta Liber Extrast, 1298. aasta Paavsti Boniface VIII Liber sextusest, 1311. aastal loodud Clementine Decretalsist, Extravagantes Ioannisest XXII, mis loodi 1325. aastal ja 1501. aastal loodus Extravagantes comunesest.
Tsiviilõigust õpetati Rooma õiguses Justinianuse kogust. Keskaja juristid jagasid tekstid neljaks osakas: Kokkuvõtted, koodeksid, Instituudid ja Novellid, mille abil õpetati tsiviilõigust terve keskaja vältel.

Õigusteaduse õpetamise viisid

Õigusteadust õpetati süsteemselt - õigusteaduse raamat jaotati ära mitmeks osaks ja osad, mis kuulusid lectio ordinariasse õpetati õpilastele kindlatel päevadel magistrantide poolt. Osad, mis kuulusid hoopis lectio extraordinariasse õpetati õpilastele bakalaureuse kraadiga õpetajate poolt.
Ülikoolid korraldasid ka vaidlusi, mis tavaliselt toimusid kaks korda aasta- kevadel ja suvel. Need olid tavaliselt avalikud arutelud juriidilistel teemadel, mis tavaliselt mõeldi välja või võeti päris elust. Ainukesed inimesed, kellel oli luba selliseid arutelusid korraldada olid ülikooli doktorandid, kuid igal õigusteaduskonna liikmel oli õigus tõsta kätt ja vaielda teema üle.
Õigusteaduskondades ei tehtud iga kursuse tagant eksameid, vaid määrati ära kui palju kursusi peab õpilane läbima, et temast saaks magistrant või doktor. Näiteks Bologna ülikoolis sai magistri kraadi õpilane kes oli lugenud 5 kursust õiguslikku raamatut ja doktori kraadi kui oli lugenud 6 kursust kõiki juriidilisi töid. Enne magistri ja doktori kraadi kätte saamist pidid õpilased tegema eksami. Bakalaureuse kraadi saamiseks polnud vaja eksameid teha.
Keskajal oli ülikoolis tavaliselt kaks õigusteaduskonna kolledžit. Esimene tsiviilõiguse õppijatele ja teine kanoonilise õiguse õppijatele. Tavaliselt õppis õpilane ühes neist, kuid oli ka õpilasi, kes suutsid korraga õppida mõlemas kolledžis.

KOKKUVÕTE

Keskaja ülikoolid ei erinenud väga palju tänapäeva ülikoolidest. Olid olemas teaduskonnad, kolledžid, erinevad kraadid , õppejõud ja üliõpilased. Peamiseks erinevuseks tänapäevaga võib tuua selle, et tänapäeval on palju rohkem teaduskondi, sest keskajal oli peamiselt neli teaduskonda , milleks olid õigus-, arsti-, kunsti- ja usuteaduskonnad. Kolledžid olid sellel ajal mõeldud põhiliselt vaesematele üliõpilastele, kellel ei olnud võimalik endale ise peavarju leida. Peamiseks erinevuseks ülikoolide ja teiste koolide vahel oli see, et ülikoolides tehti kvaliteetseid teadus- ja õppetöid. Juba keskajal olid ülikoolid kui iseseisvad üksused, mis tegelesid oma probleemide ja siseasjadega ise. Keskajal oli ülikoolides palju selliseid ameteid, mida tänapäeva ülikoolidel pole. Näiteks pedellid, kes olid kui ülikooli turvamehed ja sündikus, kes tegeles ülikooli majandusasjadega. Keskaja ülikoolis olid erinevad õppejõud: mõned tähtsamad ja teised vähemtähtsamad. Paljusi tunde andsid keskajal üliõpilased, kes olid juba mingi kraadi ülikoolist kätte saanud. Näiteks õpetasid vähemtähtsaid aineid üliõpilased, kellel oli bakalaureuse kraad. Keskaegseid õpetajaid austati väga, kuna nad olid saanud tunnustust paavsti käest.
Selleks, et keskaegsesse ülikooli õppima asuda ei olnud vaja midagi muud kui osata ladina keelt ja omada raha. Ilma ladina keele oskuseta ei olnud ülikoolis mitte midagi teha, sest kõik töö käis ladina keeles. Raha oli vaja selleks, et maksta erinevaid makse ülikoolile. Üliõpilastel ei olnud keskaegses ühiskonnas väga head mainet, kuna nad jõid ja räuskasid öösiti, mis häiris linnarahvast. Üliõpilaseks saamiseks tuli kandidaadil läbi kolm protseduuri, milleks olid immatrikuleerimine, bennaliaasta ja depositsioon.
Õigusteaduskond oli keskaegsetes ülikoolides kõige tähtsamaks teaduskonnaks. Õigusteadus jagunes tsiviil- ja kanooniliseks õiguseks. Nii tsiviil- ja kanoonilisel õigusel olid erinevad õppejõud ja õppematerjalid . Õigusteaduse areng oli keskajal nii suur, et erinevaid teaduslikke tekste ja juriidilisi töid hakati tõlkima rahvakeelde, kuna rahvas oli väga huvitatud õigusest. Põhilisteks õppematerjalideks keskaja õigusteaduses olid Corpus iuris canonici ja Corpus iuris civilis. Kõige huvitavam fakt keskaja õigusteaduskonna kohta on minu arust see, et meistrid korraldasid üliõpilastele vaidlusi, kus said osaleda kõik üliõpilased.

KASUTATUD ALLIKAD

Walter Rüegg, H.De Ridder-Symoens (1992). " A history of the university in Europe". Cambridge Univesity Press.
Charles Homer Haskins " The Rise of Universities". Cornell University Press
https://arhiiv.err.ee/vaata/ajalootund-r2-s-ajalootund-r2-s-keskaegsete-ulikoolide-tekkimine-ja-korraldus-laane-eu
https://arhiiv.err.ee/vaata/ajalootund-r2-s-ajalootund-r2-s-uliopilaselust-keskajal