Keskaeg - oluline etapp inimkonna arengus? (10)

Keskaeg - oluline etapp inimkonna arengus?
"Keskaeg" tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid "vahepealset" aega halvustama. Euroopa keskaja kestuseks loetakse tavaliselt aastaid 476 (Lääne- Rooma riigi langus) kuni 1500 (renessanssi, humanismi ja tsentraalvõimuga riigikorra laiema leviku algus). Sagedasti dateeritakse keskaja lõpp aastaga 1492, mil Kolumbus jõudis Ameerikasse. Seega üritan antud juhul esitatud arutluses välja selgitada kas keskaeg on olnud oluline etapp inimkonna arengus.
Üheks oluliseks etapiks inimkonna arengus on olnud suured maadeavastused . Suurteks maadeavastusteks võib nimetada geograafilisi avastusi, mis tehti eurooplaste poolt väljaspool Euroopat 15. sajandi algusest 17. sajandi alguseni . Suured maadeavastused on just seepärast oluliseks etapiks inimkonna arengus, et Kolumbus avastas Ameerika, A. Vespucci ja Vasco de Gama avastasid ümber Aafrika Indiasse kulgeva meretee ning F. de Magalhãesi esimene ümbermaailmareis täiendas ja korrastas oluliselt maailmakaarti. Samuti laiendasid maadeavastused inimeste silmaringi, ning tänu maadeavastustele arenes laevaehitus uuele tasandile . Kuid maadeavastused on toonud kaasa ka negatiivseid külgi inimkonnale, nimelt tõi see kaasa Euroopasse kiire hindade tõusu, vähendas Vahemeremaade kaubalinnade tähtsust ning samuti tõi see kaasa majandusliku ebavõrdsuse hüppelise kasvu.
Kindlasti on olnud üheks oluliseks etapiks keskajal inimkonna arengule feodaal suhete kujunemine. Seda just seepärast, et feodaalsuhted olidki keskaja riigi – ja majanduskorralduse põhialuseks. Feodaalsuhted kujunesid välja Frangi riigis Merovingide ja Karolingide ajal ning kandusid sealt mujale Euroopasse. Feodaalsuhted rajanesid kahe inimese vahelistel nn. vasalliteedisidemetel. Feodaalsuhete kujunemise põhjusteks võib arvata uut laadi sõjavärorganisatsiooni tekkimist ning vajadust luua stabiiline võimusüsteem. Kuninga otsestest vasallidest moodustus suurfeodaalide kiht, nendeks olid hertsogid , parunid, krahvid ning markiid. Neile läänistati hiigelsuuri maa-alasid, mida nad läänistasid edasi väiksematele vasallidele. Väikevasallid aga kogusid oma läänist talupoegadelt ,akse ning teenisid väes isiklike ralvade, ratsu ja kaaskonnaga suurfeodaali juhtimise all. Nii kujuneski välja feodaalne hierarhia, mille tipuks oli kuningas ning aluseks väikevasallid. Nii saigi kehtivaks põhimõte, et ”minu vasalli vasall et ole minu vasall”. Frankide põhialadel kujunenud feodaalsuhted kandusid koos Karl Suure vallutustega mujalegi Euroopasse - praegusele Saksamaale ning Põhja – ja Kesk Itaaliasse. Hiljem levisid need Inglismaalne ning Lõuna – Itaaliasse, samuti ka Hispaaniasse. Saksa kolonisatsioon tõi feodaalsuhted ka Eesti aladele .
Kuna linn ja linnakultuur etendasid feodaaltsivilisatsiooni arengus väga olulist rolli, siis võib ka linnade tekkimist nimetada üheks oluliseks etapiks keskajal. Linnad keskajal tekkisid peamiselt merede äärde. Keskaegsete linnade kujunemisloost võib esile tuua neli võtmesõna. Nendeks on: käsitöö, kaubandus, turvalisus ning soodne asukoht. Keskaegsel linnal oli kaks keskpunkti – katedraal ja turuplats. Turuplatsi lähedal painkes ka raekoda. Kauplemine etendas linnaelus suurt rolli, kuna just turust sai alguse linnade ja linlikkuse kiire areng. Nimelt tekkis linnaturu nõudlusele spetsialiseerunud käsitööliste kiht, mille tegevus pani aluse kaubatootmisele. Keksaegne linn koosnes kitsate tänavate, läbikäikude ja siseõude võrgustikust, mis meenutas osaliselt labürinti. Tänavaid katsid kas varikatused või lihtsalt ülesriputatud riidepalakad. Majade uhkemad küljed, mis olid värvitud erksamate värvidega olid tänava poole. Linnas valitses kindel kord, samuti ka oma arenguloogika. Üha enam üritati linnu avardada, planeerida ning kaunimaks muuta. Linnu valitses raad. Keskaegses linnas elamine nõudis inimestelt suurt kohanemisvõimet, kuna pidi elama ”pead-jalad koos”, kuna enamikud keskaegsed linnad olid üle rahvastatud ning eraldatust said endale lubada vaid vähesed. Kuna linnades elasid inimesi, kes oskasid korraldada ühiselu, ravida haigeid, pidada arveid, koguda makse jne tõi kaasa ülikoolide kiire arengu. Samuti võimaldas linnade tekkimine inimestel ka töökohti leida, ning võimaldada sellega seoses endale paremat elu.
Keskaja suurimaks saavutuseks, mis mõjutas inimkultuuri kõige olulisemal viisil, tuleb pidada trükikunsti. Trükikunst on olnud pikaajalise arengu vili. Juba vanad roomlased kasutasid 200. aasta paiku järgmist moodust: tähed lõigati puuplaadi sisse, seejärel värviti ning pressiti siis tekst papüürusele või pärgamendile. 15. sajand trükiti sel moel Euroopas ka piibel . Euroopas kuulub trükikunsti leiutaja au Johann Gutenbergile. Kõige esimeseks trükitud raamatuks Euroopas oligi tema trükitud Piibel, milles igal lehel oli tekst kahes veerus ning mummalgi lehel 42 rida. Edasi hakati trükkima ka paberraha ning mängukaarte. Trükikunsti leiutamine hõlbustas valitseja teadaannete avaldamist ning trükitud raamatute kaudu kandusid inimestele kiiresti edasi uusi teadmisi ning ideid.
Üks olulisemaid etappe keskajal on olnud ka ülikoolid teke. Pärast barbarite sissetungi Rooma riigi aladele toimus teaduse, hariduse ja laiemalt kogu kultuuri vallas järsk langus. Määravaks sai ka kiriku osa. Varakeskajal olid vaimulikud ainsad kirjaoskajad, ja see, keda huvitasid haridus ja teadus, pidid astuma kloostrisse või muul viisil kiriku teenistusse. Uute koolide ja ülikoolide rajamise peamiseks tõukejõuks on läbi aegade olnud haridust ja teadust hindavate inimeste olemasolu. Algselt moodustas ülikooli õigusteadust õppivate üliõpilaste organisatsioone - universiteete, mis palkas endale ise õpetajaid – doktoreid. Ülikoolidesse valiti juhid – rektorid. Valdav enamik vanemaid ülikoole sai oma asutamisüriku ja privileegid paavstilt. Euroopas on vanimaks tunnistatud ülikooliks Bologna ülikool, järgnevaks ülikooliks on tunnistatud Pariisi ülikool, kus olid kõige selgemalt välja kujunenud need jooned, mida peame tänapäevalgi ülikoolile kui kõrgkoolile ainuomaseks. Keskaegses ülikoolis oli eristatud vaid nelja teaduskonda: filosoofia, arstiteadus, usuteadus ning õigusteadus. Keskaegses ülikoolis polnud õppeaeg piiratud, erinevalt tänapäeva ülikoolidest. Keskajal asusid ülikoolidesse õppima 13 – 14 aastased meessoost isikud. Õppetöö toimus ladina keeles. Kõiki keskaja ülikoolides viljeldud teadusi nimetati kokku skolastikaks, mille kõige iseloomlikum joon oli toetumine autoriteedile. Põhilise autoriteedina tõusis esile Aristoteles . Keskajal arenes mingil määral siiski ka kogemusele rajatud teadus, mis oli rajatud matemaatika, füüsika ja astronoomia kohta.
Antud argumentide põhjal julgen väita, et keskaeg on olnud tõesti üheks oluliseks etapiks inimkonna arengus, kuna just keskajal avardus inimeste maailmapilt, tehti olulisi saavutusi kaubanduses, tekkisid esimesed teadaolevad ülikoolid ning leiutati trükikunst.