Esimesed ülikoolid Euroopas (3)

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
2
1.ESIMESED ÜLIKOOLID EUROOPAS 3
1.KESKAJA ÜLIKOOL PARIISI ÜLIKOOLI NÄITEL 4
KOKKUVÕTE 8
KIRJANDUS 9
ILLUSTRATSIOONID 9
SISSEJUHATUS 3
1. ESIMESED ÜLIKOOLID EUROOPAS 4
2. KESKAJA ÜLIKOOL PARIISI ÜLIKOOLI NÄITEL 5
KOKKUVÕTE 8
KIRJANDUS 9
ILLUSTRATSIOONID 9

SISSEJUHATUS

Esimesed ülikoolid on loodud Aasia riikides (Hiinas, Koreas , Indias) meie ajaarvamise esimestel sajanditel (Wikipedia 1), kuid selles referaadis käsitletakse ülikoolide tekkimist ning arengut vaid Euroopas.
Referaat on jagatud kaheks osaks. Esimene pakub lühiülevaate esimestest Euroopa ülikoolidest: Salerno , Bologna ja Pariisi ülikoolist. Teine osa kirjeldab ülikoolielu keskajal, võttes aluseks nii kesk- kui kaasaja teadlaste käsitlused Pariisi ülikoolielust ning õppetöö iseloomust.
Kuna raamat „A History of the University in Europe I“ oli õigeaegselt raamatukokku tagastamata, puudus mul allikas tervikliku pildi saamiseks keskaegsetest ülikoolidest. Püüan aga luua võimalikult huvitava vaatenurga esimestele Euroopa ülikoolidele ning nende olemusele.
Pilt 1. Näide keskaegsest raamatust: keskaegne Piibel.

ESIMESED ÜLIKOOLID EUROOPAS

Euroopa ülikoolide alguseks võib pidada keskaja teist poolt, mil kloostrikoolides soovis õppida nii palju noori, et tuli luua eraldi õppeasutused. Tekkisid eraldi asutused, kus liideti ilmalik ja kiriklik õppesuund ja see viiski ülikoolide tekkeni. Edasist arengut ilmalikkuse poole mõjutasid Araabia õpetlased ning nende raamatukogudes säilinud Antiik-Kreeka teadlaste tööde jõudmine Euroopasse. Araablaste ristiretked viisid muudatusteni ka ühiskonnaelus ja keskklassil oli enam võimalusi haridusele. See oli tõukejõuks ülikoolide arengu hoogsustumisele. (Gutek 1995: 97)
Esimesed ülikoolid Lääne-Euroopas olid Salerno, Bologna ja Pariisi ülikool.
Pilt 2. Maal Salerno meditsiinikoolist 11. saj maj.
Salerno on Lõuna-Itaalia ülikool. Sealses piirkonnas oli säilinud Kreeka- Rooma kultuuripärand ja Salernot peeti ravivate mineraalveeallikate tõttu ka meditsiinikeskuseks. X–XI sajandil tegutseski Salerno meditsiinikoolina, ülikoolina märgiti alles 1231. Seal tõlgiti ladina keelde araablaste meditsiinialaseid töid, tundides lahati loomi ja õpiti anatoomiat füüsiliste näidete pealt. (Gutek 1995: 99)
Bologna ülikool sai ülikooli õigused 1158. Ta arenes ümbruskonna koolidest kõrgetasemeliseks õigusteaduse ülikooliks, mille nii itaallastest kui mitte-itaallastest üliõpilased kontrollisid üheskoos rektori valimist, teaduskonna moodustamist ja ülikooli akadeemilisi ning ärilisi asjaajamisi. Kuna nii ülikooli kui selle asukohalinna heaolu ning mainekus oli seotud nimekate õppejõududega, seisid Bologna üliõpilased edukalt prestiižsete õppejõudude kohalemeelitamise ning säilitamise eest. Bologna ülikoolist sai tunnustatud kanoonilisele ja tsiviilõigusele keskendunud ülikool. (Gutek 1995: 99–100)
Pariisi ülikool arenes välja Notre Dame`i katedraalikoolist ja selle alguseks loetakse aastat 1150, kuigi päris ülikooli nime all on ta tegutsenud alates aastast 1215 , mil loodi vabade kunstide, õigus-, usu- ja arstiteaduskond (Soe 2004). Pariisi ülikool oli tunnustatud vabade kunstide, eriti aga teoloogia poolest. Õppetöö oli tugevalt verbaalne ja intellektuaalne ning põhines arutelul ning kirjandusel, mille õppejõud ette dikteeris ning õliõpilased sõna-sõnalt järele pidid kirjutama. (Gutek 1995: 102)
Pariisi ülikoolis võeti kasutusele ka esimene akadeemiline kraad: magistrikraad kunstides ehk õpetamisluba, hiljem lisandusid bakalaureusekraad ning doktorikraad, kuid muidugi teistsuguses tähenduses kui tänapäeva akadeemilised kraadid (Gutek 1995: 103). Ka üliõpilaste vanus varieerus rohkem, Katri Soe järgi (2004) leidus nii 14 kui ka 40-aastasi mehi. Tänaseks on Pariisi ülikool jagunenud kolmeteistkümneks eraldi ülikooliks (New World Encyclopedia).
Pilt 3. Pariisi ülikool 17. sajandi gravüüril.

KESKAJA ÜLIKOOL PARIISI ÜLIKOOLI NÄITEL

Pariisi ülikooli reeglid aastast 1215 ütlevad ( Ross , McLaughlin 1977: 594-596), et õpetada ei või keegi enne 21 aastaseks saamist, kohustuslik on vähemalt kuueaastane ülikooliharidus ning teadmiste kontrollimiseks testi sooritamine positiivsele tulemusele. Kord õpetajaks saanud, peab mees ametipostil püsima vähemalt kaks aastat. Õppematerjaliks olgu Aristotelese dialektika ning Priscialsi õpetus. Pidupäevadel tohtis õpetada vaid teatud teemadel. Aristotelese metafüüsika ja veel mõned teosed ning nende kokkuvõtted olid õppematerjalidena kasutamiseks keelatud.
Reeglites on käsitletud ka joomist, riiete annetamist, õpetlaste riietumisviisi ning isegi õpetlase surmaga seotud käitumisnorme, samuti karistamise ning muu käitumisega seotut.
Eraldi reeglid on aga teoloogidele, kes ei või õpetada enne 35-aastaseks saamist ning kohustuslik on vähemalt kaheksa aastat ülikooliharidust ja viis aastat teoloogialoenguid.
Tudengielu Pariisis Jacques de Vitry järgi (13. sajand) püüdsid nii kohalikud kui välistudengid vaid teadmisi ammutada, olgu see siis teadmisjanust, kuulsusejanust või üksikutel juhtudel tõesti hingelise arenemise soovist. Arutelude ja vaidluste ühe aspektina toob Vitry välja erinevuse rahvuste vahel. Näiteks peeti inglasi joodikuteks ja neil usuti saba olevat, Prantsuse aadlike võsukesed on aga naiselikult ehitud ja ka olemuselt naiselikud, sakslased see-eest vihased ja esinevad pidusöökidel rõvedalt. Loetelu jätkus veel pikalt. Vitry mainib ka loogikuid, kelle tarkade sõnade taga puudub tähendus, ja kes olid vastuolus teoloogidega. Järgmises lõigus tõdeb, et lihtsam on olla kuulaja kui õpetlane, sest arukaid ja jumalakuulelikke õpetlasi on olnud vaid mõni üksik.
Tudengielu Pariisis Jeffrey L. Singmani järgi (1999: 202) tähendas, et Pariisi ülikooli õppima sattunud noormees oli tavaliselt 14-aastane ja pärit Prantsusmaalt, kuigi oli ka vanemaid-nooremaid ning välisüliõpilasi. Tavaliselt jätkati preestritena, kuid oli ka neid, kes soovisid kõrgemaid ametikohti või õpetlase tööd teha. Eeltingimuseks ülikooli pääsemisel oli vähemalt piisav ladinakeele oskus, sest õppetöö toimus ladina keeles.
Ülikoolis oli organiseeritud vaid tundidega seotud, vaba aja pidid poisid organiseerima ise. Tavaliselt renditi üheskoos elamispind, näiteks terve maja. Vastne üliõpilane pidi endale ka õpetaja leidma, kellest sai peamine teadmiste allikas. Tavaliselt oli selleks 20ndates noormees, kes vastutas täielikult noore õpilase õppetükkide täitmise eest, samas oli õpilaselt saadud raha ka oluliseks elatusallikaks ning õpilase püsimine tähtis ka õpetajale endale. (Singman 1999: 202–203)
Algõpe tähendas seitset vabakunsti : grammatikat, retoorikat, loogikat, muusikat, aritmeetikat, geomeetriat ja astronoomiat. Umbes kahe aasta möödudes toimus suuline eksam ning diskussioon kokkulepitud teemal. Rahuldava tulemuse korral sai üliõpilasest magister ja ta võis mingis ulatuses tunde anda. Veel kahe aasta möödudes tuli testimisele üliõpilase õpetamisoskus ja selle heakskiitmisel sai õpilane magistrikraadi, mis tähendas vabade kunstide programmi edukat lõpetamist. (Singman 1999: 204)
Edaspidi võis üliõpilane spetsialiseeruda, kuna Pariisi ülikooli tugevuseks oli teoloogia, nagu juba varemgi mainitud , oli soovitatav jätkata just sel suunal. Kuid valida võis ka meditsiini, kanoonilise või tsiviilõiguse. Meditsiini õpiti tavaliselt kuus aastat, teoloogiat koguni 15. (Singman 1999: 204)
Keskaegsel ülikoolil puudus tavaliselt õppehoone, loenguruume renditi ning koosolekuid peeti kohalikes kirikutes. Seega oli õpperuumiks tavaliselt väike elutuba , kuhu mahtus vaid piiratud arv õpilasi. Õpikud olid nii õpetajate kui õpilaste omandid, neid võis laenutada ka raamatukaupmeestelt, kes toimisid siis raamatukogudena. (Singman 1999: 204)
Pilt 4. Õppine Pariisis 14. Sajandi lõpus. Põrandal istuvad õpilased loevad Suuri Prantsuse Kroonikaid (Grandes Chroniques de France).
Majanduslikku olukorda hinnates oli nii selliseid üliõpilasi, kes pärinesid rikastest perekondadest või kel olid tutvused vajalike inimestega, selliseid, kes juba töötasid kirikutes ja ka vaesemaid, keda toetasid kohalikud kirikud eeldusel , et üliõpilane oma teadmistega kunagi kirikusse õpetama tuleb (Singman 1999: 204).
Üliõpilasel oli tavaliselt kaks olulist loengut päevas. Õppejõu loeng algas tavaliselt juba kell kuus hommikul ja seisnes eelnevalt määratud õppetüki õppimisest. Pärastlõunane tund seisnes tavaliselt töötamises tekstiga , mis kraadi saamiseks otseselt vajalik polnud. Õppetöö algas tavaliselt oktoobris ning lõpes lihavõttepühadeks. (Singman 1999: 205)

KOKKUVÕTE

Alates X sajandist hakkas Euroopas tekkima üha enam ülikoole, lisaks referaadi 1. peatükis käsitletud Salerno, Bologna ja Pariisi ülikoolile avati 1096 Oxfordi ülikool, 1175 Modena ülikool, 1208 Palencia ülikool, 1209 Cambridge ´i ülikool jne (Wikipedia 2). Kuigi geograafiliselt asusid ülikoolid üle Euroopa ja nagu võis näha ka kolme ülikooli kirjeldusest, oli igal koolil oma spetsialiseerumine ning eripära, kuid kindlasti esines ka ühiseid jooni, milledest nii mõnigi on mainitud referaadi teises peatükis, mis käsitleb pisut põhjalikumalt Pariisi ülikooli keskajal.
Iga keskaja lõpu ülikool suurendas haritud meeste hulka, arenesid loodusteadused ning üha enam asendusid kiriklikud arusaamad ilmalike seletustega, arenes arusaam inimesest kui sellisest üldse ja see viibki keskajale järgnenud humanistliku mõtteviisini.

KIRJANDUS

Gutek, Gerald L 1995. A History of the Western educational Experience .
New World Encyclopedia: http://www.newworldencyclopedia.org/entry/University_of_Paris ; 21. 10. 2009.
Ross, James Bruce , Mary Martin McLaughlin 1977. The Portable Medieval Reader, pp 594-596 – Rules of the University of Paris , AD 1215. (1215. aastat pärit reegleid oma kogumikus kasutanud). http://www.uvawise.edu/history/wciv1/parules.html ; 21. 10. 2009.
Singman, Jeffrey L 1999. Daily life in medieval Europe. http://books.google.ee/books?id=SOdNT0xFnJsC&printsec=frontcover&dq=Daily+life+in+medieval+Europe&hl=en#v=onepage&q=&f=false ; 21. 10. 2009.
Soe, Katri 2004. Sorbonne revolutsioonirahava ülikool. http://www.ap3.ee/Default2.aspx?PaperArticle=1&code=2710/new_eri_artiklid_271005 ; 21. 10. 2009.
Vitry, Jacques de 13. sajand. Life of the Students at Paris. http://www.fordham.edu/halsall/source/vitry1.html ; 21. 10. 2009.
Wikipedia 1: http://en.wikipedia.org/wiki/University ; 21. 10. 2009.
Wikipedia 2: http://en.wikipedia.org/wiki/Medieval_university ; 21. 10. 2009

ILLUSTRATSIOONID

Pilt 1. http://www.upenn.edu/ARG/archive/manuscripts/book1.jpg ; 21. 10. 2009.
Pilt 2. http://en.wikipedia.org/wiki/File:ScuolaMedicaMiniatura.jpg ; 21. 10. 2009.
Pilt 3. http://static.newworldencyclopedia.org/d/d4/Sorbonne_17thc.jpg ; 21. 10. 2009.
Pilt 2. http://en.wikipedia.org/wiki/File:Philo_mediev.jpg ; 21. 10. 2009.