Haridus ja teadus keskajal (0)

Haridus ja teadus keskajal
Kloostikoolid varakeskajal
Ainsateks kirjaoskajateks olid vaimulikud ja hariduskeskusteks kloostrid . Kloostrikoolide eesmärk oli vaimulike ettevalmistamine. Elementaarset haridust anti ka nunnadele. Haridus oli vaimulik, sest pea tähelepanu pöörati Piiblile, kirikuisade teostele, ladina keelele. Tähtsaim Rooma autor oli Cicero . Kreeka keelt ei osatud, kuigi tunti ka natuke vanakreeka autoreid , tuntuim Platon .
Linnakoolide teke
Linnade kiire kasv tõi kaasa vajaduse ka sealsetele inimestel hariduse järele. Rajati katedraalikoolid ehk toomkoolid , kus õpetus oli küll endiselt vaimulik, kuid õpilaste hulgas järjest rohkem vaimulikku seisusesse mittekuuluvaid poisse . Tekkis ka koole , kus anti ka õigusteadusealaseid kui ka arstiteadusealaseid teadmisi. Kirjaoskus muutus üha tarviklikumaks ka linlastele. Asutati linnades põhikoole, kus käsitööliste ja kaupmeeste pojad alghariduse said ja ametikoole ehk abakusekoole, kus tähelepanu pöörati arvutamisele ja raamatupidamisele, õppe toimus emakeeles.
Ülikoolid
Mitmest linnakoolist arenesid välja ülikoolid. Esimese ülikooli asutamisaega ei teata. Kõige varem tekkisid sellised õppeasutused aga Itaalias. Saleron oli 10.sajandil arstide kool, millest sai üks Euroopa tähtsamaid arstiteaduse keskuseid kogu keskajaks. Bolognas tekkis 11-12.sajandi vahetuse ülikool(1119a.), kus õpetati peamiselt õigusteadust. Pariisi ülikoolis tekkis 12.sajandil kloostri-ja kirikukoolide üinemisel, tähtsaim teoloogia uurimise ning õpetamise keskus. Samal ajal ka matemaatika ja loodusteaduste Oxford . Cambridge asutati 13.sajandil. Hispaania arstiteaduse keskus Salamanca ülikool. Saksamaal tekkisid ülikoolid alles 14.sajandil. Põhja-Euroopas veel kauem, esimene ülikool oli Uppsala ülikool Rootsis.
Õppetöö ülikoolis
Ülikooli stuudium sai alguse seitsme vabakunsti õppimisega. Neist kolm esimest moodustasid alamastme: 1)grammatika – kirjutamine 2)retoorika- kõnekunst 3)dialektika- arutluskunst.
Nelijärgmist ülemastme ehk quadriviumi : 1)aritmeetika – arvutamisõpetus 2) geomeetria - ruumili kujundeid käsitlev matemaatika haru 3) Astronoomia - tähetadus 4) muusika – hõlmas ka kirjandus.
Peamised õppetöö vormid olid loeng ja dispuut . Loengus seletas õppejõud üliõpilastele raamatutes kirjapandut, vahel ka luges lihtsalt raamatut ette. Raamatud ei olnud kättesaadavad, sest neid kirjutati käsitsi ümber, seega oli vähe koopiaid ja olid kallid. Dispuutidel õpiti loengutes omandatud loogiliste arutluste ja vaidluste käigus rakendama. Varsti kujundati kunstide teaduskond, kus sai jätkata kõrgemal tasemel, nt usuteaduskonnas, õigusteaduskonnas või arstiteaduskonnas. Sai alguse Pariisi ülikoolist. Tõeline ülikool oli see, kus oli neli teaduskonda esindatud .
Tähtsaimad nimed
Aristotelesest sai Piibli kõrval kõige hinnatum autoriteet keskaegses teaduses ja tema sõnastatud loogikareeglitest keskaegse argumentatsiooni ja arutluskunsti alus.
Õigusteaduses tugineti jätkuvalt keiser Justianuse ajal kodifitseeritud Rooma õigusele.
Aquino Thomas – keskaja silmapaistvamaid teolooge ja skolastikuid, pärines Itaalia aadliperekonnast. Pariisi teoloogiaprofessor. Tähtsaim teos „Summa Theologiae“, seletas ta jumalikul ilmutusel põhinevate usutõdede ja loogikal põhinevate mõistuse tõdede vahekorda.
Roger Bacon – Inglise frantsisklane, kes tegutses nii Pariisis kui ka Oxfordis, pööras teistest skolastikutest enam tähelepanu vahetule kogemusele tõe tunnetamisel. Oluline oli tema meelest matemaatika, mida pidas Aristotelese loogikast selgemaks. Suhtus kriitiliselt teistesse skolaatikutesse.
Ptolemaios - kaasaegsete õpetlaste arusaam maailmast ja ilmaruumist põhines tema teostel . Ptolemaiose eeskujul tunnistasid paljud skolastikud Maa kerakujulisust, ning uskusid, et Maa asub universumi keskpunktis . Päike, Kuu ja plaaned aga triilevat selle ümber.
Al-Idris oli araabia geograaf, kes 12.sajandil tegutses mitmel pool kristlikus Euroopas ja oli pikemat aega Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia kuninga Roger II teenistuses. Rogeri tellimusel valmistas ta 1154a. 150-kilosele hõbekettale graveeritud maailmakaart koos põhjaliku geograafilise kommentaari, nn Rogeri raamatuga.