rõhust. Aine kolmikpunktiks nimetatakse sellist rõhu ja temperatuuri väärust, kus 3 olekut on tasakaalus. Aurumissoojus on soojushulk, mis kulub 1 massiühiku vedeliku muutmiseks auruks antud rõhul. Auruks nimetatakse gaasilist faasi vedeliku pinna lähedal. Keemistemperatuuriks nimetatakse temperatuuri, mille juures aine läheb keema, sõltub rõhust. Keemissoojuseks nimetatakse vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril. Aurustumissoojuseks nimetatakse soojushulka, mille peab andma keemistemperatuuril oleva vedeliku massiühikule, et muuta see sama temperatuuriga auruks. Õhu absoluutseks niiskuseks nimetatakse suurust (roo), mis väljendab veeauru massi ühes ruumala ühikus. Veeauru osarõhuks nimetatakse rõhku, mida avaldaks veeaur, kui kõik teised gaasid puuduksid Q=c*m*Delta T -Sulamissoojus Q= *m L-Aurustumissoojus Q=L*m p-rõhk Wv=M*L//Na c-aine erisoojus Roo=m/V Srel=Roo/Roo0*100% Srel=p/p0*100%
auruva vedeliku temperatuuri hoidmiseks jäävana peab talle andma mingi soojushulga. Lihtne on auruva vedeliku temperatuuri hoida jäävana siis, kui vedelik on keema läinud. Keemine on vedeliku intensiivne aurumine kogu ruumala ulatuses, kusjuures vedeliku sees tekivad aurumullid, mis paisuvad ja tõusevad kiiresti pinnale. Keemissoojuseks L nimetatakse aurustumissoojust keemistemperatuuril. Vedelik keeb talle omasel keemistemperatuuril. Keemistemperatuur antud vedeliku korral sõltub välisrõhust (mida kõrgem on välisrõhk, seda kõrgem on keemistemperatuur). Soojushulka, mille peab keemistemperatuuril mingile vedelikukogusele andma, et ta täielikult aurustuks, arvutatakse järgmisel: Q=Lm, kus L-keemissoojus, aurustumissoojus (), m-vedeliku mass (kg) ja Q- soojushulk (J) Keemise ajal vedeliku temperatuur ei muutu. Kondenseerumisel vabaneb sama
Aurumise kiirus sõltub õhu liikumisest, õhuniiskusest, vedelikutemperatuurist, ainest, Aurumisel vedelik jahtub. Soojushulka, mille peab andma kindlal temperatuuril oleva aine massiühikule , et muuta see sama temperatuuriga auruks, nimetatakse aurustumissoojuseks . Aurustumissoojus = aine aurustumiseks vajalik soojushulk / aine mass. L=Q/m Ühik on 1 J / kg. Keemissoojuseks nimetatakse vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril. Sublimeerumiseks nimetatakse tahkete ainete aurumist. Keemine . Keemisele on iseloomulik mulin, mille tekitavad veepinnal lõhkevad suured mullid. Keemistemperatuur sõltub rõhust vedeliku pinna kohal.
m-mass kg Sulamisoojus Füüsikaline suurus, mis näitab kui suur soojushulk on vaja õhe massi ühiku aine sulatamiseks sulamistemperatuuril. Jää sulamissoojus on 3.4x10J/kg, see tähendab et ühe kilogramm jää sulatamiseks sulamistemperatuuril on talle vaja anda soojust 3.4x10J Aurumine ja Kondenseerumine 1. Aurumine on protsess, mille käigus vedelikuosad väljuvad vedelikust ümbritsevasse keskkonda. 2. Aurumine toimub igal temperatuuril. Kõige intensiivsem aurumine toimub keemistemperatuuril. 3. Aurumise kiirus sõltub vedeliku temperatuurist, õhuliikumisest ja õhuniiskusest. 4. Kui vedelikust väljuvate osade arv on võrdne tagasitulevatega on tegemist küllastunud aurumisega. · Kondenseerumise korral tulevad vedelikuosad vedelikku tagasi. · Kondenseerumisel vedeliku temperatuur tõuseb Soojushulga arvutamine aurumisel ja kondenseerumisel Q=+Lm Q-soojushulk J +L-aurustamissoojus J/kg m-mass kg Aurustamisoojus
Faasisiire on protsess, kus aine läheb ühest faasist teise. Faasisiirded: · sulamine (tahkest vedelasse) - tahkumine · aurumine (vedelast gaasilisse) - kondenseerumine · sublimatsioon (tahkest gaasilisse) - härmatumine Soojushulga arvutamine soojenemine <=> jahtumine Qneeldub Qvabaneb Q=cm(t2-t1) Q - soojushulk 1J c - erisoojus J/kgC0 aurumine <=> kondenseerumine Q neeldub Qeraldub Q=Lm L - aurustumissoojus keemistemperatuuril 1J/kg sublimatsioon <=> härmatumine Q=m - sulamissoojus 1J/kg soojushulk kütuse põlemisel Q=km k - kütteväärtus 1J/kg Kriitiline temperatuur on temp. millest kõrgemal väärtusel ei ole võimalik gaasi kokku surudes muuta vedelikuks. Vedeliku pinnal olevat gaasi nim. veeauruks. · Aine on gaas, kui tema temp. on kriitilisest temp. kõrgem · Aine on aur, kui tema temp. on kriitilisest temp. madalam Õhuniiskus iseloomustab vee auru sisalduvust.
etüleendiamiintetraäädikhappe dinaatriumi soola. See reaktiiv täidab vaadeldava meetodi puhul kaht rolli: tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni; tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0.02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vaba triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi
Kompleksi valmistatakse Na2CO3 lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja triloon B(ETDA-Na). Reaktiivi roll: · Toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-trioloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonist võetud proovi(sisaldab taandavaid suhkruid) viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandaub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(i)-ks. Moodustub Cu2O ja eraldub punase sademena. Lahusesse jääb vaba triloon B. Keetmisel 2 toimuv reaktsioon: Kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust määratakse vabanenud triloon B koguse tiitrimise teel.Selle käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi.
Maagaas looduslik gaaskütus. Oksüdeerija liidab elektrone. Redutseerija annab elektrone ära. Redutseerumine elektronide liitmine. Summaarne valem molekulivalem, väljendab aine koostist nt C2H6. Fossiilne kütus geoloogilises minevikus elanud organismide jäänused, mittetaastuv, nt nafta, põlevkivi, kivisüsi. Nafta destilleermine nafta kuumutamine, mille kaudu saadakse erinevaid saaduseid nende keemistemperatuuril. Detonatsioon liiga kõrge temperatuuri juures põlemine, mis asendub plahvatusega. Oktaaniarv näitab isooktaani arvu destillatsioonis. TEP tetraetüülplii ehk antidetanaator. Bituumen destilleerimise jääkaine, asfaldi tegemiseks vajalik. Ainehulk on füüsikaline suurus, mis näitab aine osakeste arvu ühes massiühikus (n).
hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Töös leiab kasutamist kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon-B kompleksi. Reaktiiv lõpetab ensüümireaktsiooni ja tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub punase sademena eralduv Cu2O. Reaktsioonil vabaneb vaba triloon-B, mille kogus määratakse tiitrimise teel. Tiitrimiseks kulunud CuSO4 mahu järgi leitakse kaliibrimissirgelt taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus. Invertaasi aktiivsus tahke ensüümi puhul avaldatakse mikrokatalites 1 g kohta. 1 mikrokatal on
NING SÕLTUB VEDELIKU MATERJALIST Viide: http://www.taskutark.ee/m/keemine/? auth=dGFza3V0YXJr Q=L m · Q aine poolt keemise ajal saadav soojushulk, mõõtüh · L keemissoojus keevale ainele iseloomulik suurus · m keemisel aurustunud aine mass, mõõtühik 1kg Vedeliku keemissoojus (L) on soojushulk, mis on vajalik 1kg antud aine aurustamiseks tema keemistemperatuuril. Keemissoojuse mõõtühik on 1J/kg Viide: http://www.taskutark.ee/m/keemine/?auth=dGFza3V0YXJr NÄITED ELUST: · KEETMISEL HUKUVAD VEES LEIDUVAD MIKROORGANISMID JA SADESTUVAD VÄLJA MINERAALID NING LENDUVAD GAASID · KUUMADE JOOKIDE VALMISTAMINE · SÖÖGI VALMISTAMINE KULINAARSED EESMÄRGID · VAREM KASUTATI KEEVAT VETT PESU PESEMISEKS · STIRILISEERIMINE, BAKTERITE HÄVITAMINE Viited: · https://et.wikipedia.org/wiki/Keetmine · https://sisu.ut
happeliseks. Alumiiniumsulfaat võib mingil määral edasi hüdrolüüsuda, mis põhjendab ka tema madalama pH. Naatriumkarbonaadi puhul tekib hüdrolüüsil hüdroksiidioone, mis põhjustavad aluselise keskkonna. Tugevamini hüdrolüüsuvad kõrge laenguga väikeste mõõtmetega ioonid nt Al 3+. 2. Temperatuuri mõju hüdrolüüsile. Katseklaasi valan ~2 cm3 CH3COONa-lah↔ust ja lisan 2 tilka fenoolftaleiini ja kuumutan kuni keemiseni. Toatemperatuuril on lahus värvusetu, keemistemperatuuril muutub lahus roosakaks. CH3COONa ↔ CH3COOˉ + Na+ CH3COOˉ + Na+ + H+ + OHˉ ↔ CH3COOH + NaOH (aluseline kk) Järeldus katsest: Temperatuuri tõstmisel nihkub reaktsiooni tasakaal paremale, paremale kulgev reaktsioon on endotermiline. 3. Täielik hüdrolüüs. 2Al3+ + 6Cl- + 6Na+ + 3CO32- + 3H2O 2Al(OH)3 + 6Cl- + 6Na+ + 3CO2 Reaktsioonile vastav hüdrolüüsi võrrand: Al3+ + 3H2O Al(OH)3 + H+ See kulgeb lõpuni, kuna alumiiniumhüdroksiid sadeneb välja.
Kolvi sisu valatakse lihtdestillatsioonikolbi või koostakse sama kolviga lihtdestillatsiooniseade. Etanooli liig destilleeritakse. Protsessi jätkatakse seni, kuni kilvis olev lahus kihistub. Pärast jahtumist valatakse mõlemad kihid jaotuslehtrisse ja lisatakse 20 ml eetrit.Eetrikiht eraldatakse ja veekiht ekstraheeritakse veel 10 ml eetriga.Eetrikihid ühendatakse, kuivatatakse veevaba . Eeter eraldatakse rotatsioonaurustiga , jääki destilleeritakse vaakumis. Kogutakse fraktsioon keemistemperatuuril 95-97 /13 mmHg, =1,5245. Saagis on ligikaudu 72% teoreetilisest. 2. PRAKTILINE OSA 2.1. Reaktsioonivõrrandid 2.2. Aparatuuride skeemid sünteesiseadmed Vaakumdestillatsiooni seade Lihtdestillatsiooniseade 2.3. Arvutused Aine Hulk moolides Hulk grammides Hulk ml Veevaba 0,6 48,32 55 benseen
FLUOR 10.klass Tähis - F - Fluorine Mittemetall, halogeen VIIA rühma element Järjenumber on 9 Aatommass: 18,9984 +9|2)7) OMADUSI Toatemperatuuril kahvatukollane, õhust raskem väga mürgine gaas. Sulamistemperatuur on -219,6 oC ja keemistemperatuur -188,1 oC Fluori tihedus keemistemperatuuril on 1,516 g/cm3 Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast fluere - "voolama". Aktiivseim mittemetall, kõige elektronegatiivsem element. Reageerib paljude lihtainete ja ühenditega väga Kokkupuutel vaba fluoriga süttivad ka vesi, asbest, tellis ja paljud metallid. Kõik keemilised elemendid (v.a He ja Ne) moodustavad püsivaid fluoriide. On alati teiste elementide suhtes oksüdeerija. Vesi reageerib fluoriga energiliselt, põlemissaadusena
Füüsika kordamisküsimused lk. 3888 1. Selgita mõisted: 1) Sulamissoojus Näitab kui suur soojushulk tuleb anda 1kg ainele tema täielikuks sulamiseks sulamistemperatuuril. 2) Aurustumissoojus Näitab kui suur soojushulk kulub 1kg vedela aine täielikuks aurustumiseks keemistemperatuuril. 3) Keemine Vedeliku aurustumine kogus ulatuses. 4) Isotoop Keemiline element, kus prootonite arv on sama, kuid neutronite arv erinev. 5) Looduslik radioaktiivsus Ebapüsivate tuumade iseeneselik sisemine ümberkorraldumine, mille käigus tuum paiskab välja alfaosakesi, beetaosakesi või gammakiirgust. 6) AhelreaktsioonProtsess, kus protsessi lõpptulemus käivitab uue samatüübilise protsessi. 2. Kirjelda ja võrdle: Thomsoni aatomimudel, planetaarne aatomimudel, Bohri aatomimudel
3) arvutatakse saadud sirge võrrandist aine keemistemperatuur normaalrõhul (760 torr); log760= -1642,2x + 7,549 x=(7,549-log760)/ 1642,2 x=2,8426*10^-3 x=1/T => T=1/x=351,79 K 351,79-273=78,79 C kraadi juures 80 90 t=78,79°C 4) arvutatakse Troutoni konstant, s.o. entroopia muut 1 mooli aine aurustumisel normaalrõhul aine keemistemperatuuril Tn.r: H aur S= JK -1mol-1 S 89,27022 J/Kmol T n .r . Järeldus Benseeni keemistemperatuur normaalrõhul katse tulemuste järgi on 78,79°C ja kirjanduse andmete järgi 80,1°C. Troutoni konstant tuli 89,27 J/Kmol, kirjanduses on samaks suuruseks antud benseeni puhul 89,45 J/Kmol 033 0,0034 aülikool
soojushulk ja Q2 jahutile ära antav soojushulk. Ideaalse soojusmasina kasutegur: kus T1 on soojendi temperatuur ja T2 jahuti temperatuur. Soojendamisel vajaminev soojushulk, kui soojendamisel aine agregaatolek ei muutu, arvutatakse valemist Q = c m∆T , kus c on aine erisoojus, m keha mass ja ∆T temperatuuri muut. Aine sulatamiseks sulamistemperatuuril vajaminev soojushulk Q = λ m , kus m on sulatatava keha mass ja λ tema sulamissoojus. Aine aurustamiseks keemistemperatuuril vajalik soojushulk Q = r m , kus m on aurustatava vedeliku mass ja r aurustamistemperatuurile vastav aurustumissoojus.
Kõige suuremas koguses, 50% ensüümidest toodetakse koos süljega, järgmisena tähtsuselt on võrdsed kõhunääre ehk pankreas ja meie soolestiku mikrofloora ehk peamiselt piimhappebakterid kumbki 25%. Toidus leidub ensüüme eriti rohkelt tooretes salatites (puu- ja köögiviljades, teravilja-idudes, pähklites) ning ka kuumutamata piimas ja muudes loomsetes saadustes. Ensüümid hakkavad hävinema, kui toidu tempetratuur tõuseb 48°C-ni ning 3-minutiline kuumutamine keemistemperatuuril hävitab toidust kõik ensüümid. Arvatakse isegi, et ensüümid ongi kogu elu käigushoidjad. Vananemisel toodab keha järjest vähem ensüüme ning järjest rohkem haigusi tekib erinevate ensüümide puudusest. Kui ensüümid kehas saavad otsa või nende tegevus lõplikult peatub, siis saabub surm. Vitamiinid Vastutavad oksüdatsiooniprotsesside eest organismis, olles kasvamise, ainevahetuse, rakkude taastootmise ja seedimise olulisteks teguriteks.
mis on ja mida näitab erisoojus, aurustumissoojus, sulamissoojus ERISOOJUS c = Q / m . t (J / kg . K) AURUSTUMISSOOJUS L=Q/m (J/kg) Keemis- ehk aurustumissoojus (L) on füüsikaline suurus, mis näitab kui palju soojust on vaja 1 kg antud aine aurustumiseks või kui palju soojust eraldub 1 kg aine kondenseerumisel keemistemperatuuril. L-i saame tabelist (õpiku tagakaanelt, ülesannete kogu tagant) Näidisülesanne 2 Mida näitab vee keemissoojus 2,3·10 J/kg. Vastus: 1 kg vee aurustumiseks on vaja 2 300 000 J soojust/energiat. 1 kg vee kondenseerumisel eraldub 2 300 000 J soojust/energiat. SULAMISSOOJUS = Q : m (J / kg) Sulamiseks nim. aine üleminekut tahkest olekust vedelasse olekusse. Temperatuuri, mille juures aine sulab,
neeldunud soojushulgaga (tingimusel: auruva vedeliku ja kondenseerunud vedeliku temperatuurid on võrdsed) Olekumuutused · . Hetkel, mil kogu jää on · Vesi keeb 100 °C juures. See on muutunud veeks, on vee vee keemistemperatuur. Vett temperatuur 0 °C. Seda võib keeta ükskõik kui kaua, nimetatakse jää kuid temperatuur enam ei tõuse. sulamistemperatuuriks. Keemine · Vedeliku muutumine gaasiks keemistemperatuuril · Sõltub: · rõhust vedeliku pinnal · kõrgusest üle merepinna · Vedeliku puhtusest (vesilahused või puhas aine) Näide: 40% soolvesi keeb temperatuuril 108 ºC Vee keemistemperatuuri sõltuvus õhurõhust (normaalrõhust suuremate väärtuste korral kPa) Mõningate ainete keemistemperatuurid normaalrõhul Vee keemistemperatuuri sõltuvus kõrgusest
Ainekoguse sulamiseks kuluv või tahkestumisel vabanev soojushulk on võrdeline aine erisoojusega ja aine massiga.15 13 https://et.wikipedia.org/wiki/Sulamissoojus (10.02.16) 14 http://entsyklopeedia.ee/artikkel/sulamissoojus1 (10.02.16) 15 http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/aine_agregaatoleku_muutumine_maarj a.htm (10.02.16) 12 6. Aurustumissoojus Aurustumissoojuseks nimetatakse soojushulka, mille peab andma keemistemperatuuril oleva vedeliku massiühikule, et muuta see sama temperatuuriga auruks. Aurustumissoojuse mõõtühik on üks dzaul kilogrammi kohta (1 J/kg), kuid keemias kasutatakse sageli mõõtühikut 1 kJ/kg. Aurustumissoojus sõltub temperatuurist ja väheneb temperatuuri tõustes ning kaob aine kriitilisel temperatuuril. Reeglina määratakse aurustumissoojus aine keemistemperatuuril normaalrõhul, mida võib samuti nimetada keemissoojuseks.16 16https://annaabi.ee/aurustumissoojus-o.html (10.02
toatemperatuurilt (20C) sulamistemperatuurini? 2. Kui palju soojust kulub 250 grammi tina sulatamiseks? 3. Jää algtemperatuur on (miinus) -20 kraadi. Kui palju soojust läheb vaja, et tõsta temperatuur (pluss) +20 kraadini. Jääd on üks kilogramm. 4. Jää algtemperatuur on (miinus) -15C. Arvuta soojushulk, mis tuleks anda 300 grammile jääle selle sulatamiseks. 5. Leia soojushulk, mis kulub 1,5 liitri vee, mille algtemperatuur on 270K, aurustamiseks keemistemperatuuril. 6. 0,5 liitrisse vette, mille temperatuur oli 50°C, pandi 100 grammi jääd temperatuuriga -10°C. Arvuta vee temperatuur peale soojusliku tasakaalu saabumist. (V:27,46°C?) 7. Kui palju soojust vabaneb 1,5 kg veeauru jahtumisel, mille algtemperatuur on 373K, jääks, mille temperatuur on 260K. 8. Leia vajalik masuudi kogus, mille põletamisel saaks normaalrõhul muuta auruks üks tonn vett algtemperatuuriga 4C. Soojendamise kasutegur on 65%
http://www.abiks.pri.ee TAHKISED Tahkiseks nim sellist ainet, millel on kristallstruktuur Amfoteerseks nim selliseid tahkeid aineid, millel puudub kristallstruktuur (neil on vedelikele sarnane omadus voolata, neil puudub sulamistemp) Monokristalliks nim ainet siis, kui tahkises aines paiknevad molekulid kindla korra järgi üle terve ainekoguse Polükristallil koosneb ainekogus paljudest erinevalt orienteeritud monokristallidest (metallid) Anisotroopiamolekulide korrapärase paigutuse korral sõltuvad aine omadused suunast (iga molekul on järgmisest võrdsel kaugusel) Isotroopiamolekulide mittekorrapärase paigutuse korral aine omadused keskeltläbi suunast ei sõltu Kristallitüübid(4): 1.ioonkristallides valitsevad tõmbejõud positiivsete ja negatiivsete ioonide vahel (keedusoolNaCl) 2.aatomkristallides tekivad tõmbejõud tänu ühistele elektronpaaride...
ja asetatakse tagasi termostaati o kohe pärast segu läbiloksutamist võetakse sellest 1ml lahust ja viiakse ühte komplekslahuse kolbi (0-proov) o järgmised 2 proovi võetakse 10 ja 20 minuti möödudes invertaasi lisamisest o reaktsioonisegu eemaldatakse termostaadist · Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine o Cu(II) taandamine ja Cu2O sademe teke toimub keemistemperatuuril o proovidega kolvid asetatakse elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema o aega arvestatakse keemise algusest o 10min pärast lõpetatakse reaktsioon 150ml destilleeritud vee valamisega kolbi o kolb jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini o kolbidesse lisatakse 5-6 tilka 0,3% mureksiidi, mis annab violetse värvuse o tiitritakse 0,02M CuSO4 lahusega roheka värvuseni
Aur- Gaasiline faas vedeliku pinna lähedal. Gaas – Kui (T > Tkr) nimetame gaasilist faasi (gaasiks). Küllastunud aur – aur (auru konstrentatsioon) antud temperatuuril, kus vedeliku aurumine ja kondensatsioon on tasakaalus. Keemistemperatuur – Väärtus, millest alates muutub aurumise iseloom. Kriitiline temperatuur – Temperatuur, mille kõrgemal väärtusel ei ole võimalik enam gaasi vedelikuks muuta. Keemissoojus – Vedeliku aurumissoojus keemistemperatuuril. Õhuniiskus – Veeauru sisaldus õhus. Õhu absoluutne niiskus – Väljendab veeauru massi ühes kuupmeetris õhus. Valemid: 1 p= n∗mv 3 2 mv =const . 2 T 1−T 2 Q=κ S∗t I Q=λm (Sulamis ja tahkussoojuse valem) Q=L∗m Q=C ¿ m ¿ t Q1+ Q2=Q3 +Q4 A v =M 0∗L/ N A Pt S rel = ∗100 P tk ρt S rel = ∗100 ρtk
Kaseiinkiu tugevus on väike, tõmbetugevus vaid 10 cN/teks, märjalt väheneb see 50% võrra. Märjalt kiud tursub ja tõmbub kokku, kuivab hästi. Venimisomadustelt sarnaneb kaseiinkiud lambavillaga, samuti saab kaseiinkiudu nagu lambavillagi kuumutamise abil vormida [4]. Kaseiinkiud (Pilt 1) võrreldes villakiuga on hapete suhtes tundlikumad. Leelislahuste suhtes on kaseiinkiudude vastupidavus veidi suurem kui villakiul, kuid lahjades leelislahustes on nad keemistemperatuuril täielikult lahustuvad. Suurim erinevus võrreldes lambavillaga on kaseiinkiu 8 madal väävlisisaldus (umbes 0,7%, kui lambavillas on väävlit umbes 3,7%). Disulfiidsidemete puudumine ongi kaseiinkiu halvema keemilise püsivuse põhjuseks [4].Lisaks sellele on kaseiinkiud taaskasutatav ja bioloogiliselt lagundatavad [1].
võttes üks ühele hulga ja triloon-B). Antud reaktiiv täidab kahte rolli: · Tänu tugevalt aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile mille pH 4,8 inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni. · Tagab taandavate suhkrute määramiseks vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)- triloon B kompleksi. Taandavaid suhkruid sisaldav reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades kindlakonsentratsioonilist 0,02M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon-B uuesti Cu(II)-ioonidega ja kompleksi
4. Kohe peale ensüümi lisamist võetakse 1 ml hüdrolüüsisegu ja viiakse ühte koöbidest, kus on komplekslahus. Selles määratav taandaavate suhkrute sisaldus iseloomustab 0-proovi. 10 min- peale ensüümi lisamist pipeteeritakse 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ja siis 20 min. pärast kolmandasse kolbi. 5. Kolvid reaktsiooniseguga asetatakse 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimub vase redutseerimine. Keetmine lõpetatakse ymbes 150 ml dest. vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolb võetakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 6. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määratakse 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisatakse igasse kolbi 0,3 ml mureksiidi lahust. Kolvi sisu värvub violetseks. Tiitritakse seni, kuni kolvi sisu muutub samblaroheliseks. Kaste tulemused.
FLUOR ÜLDANDMED Füüsikaline olek tavatingimustes: kahvatukollane gaas Aatomnumber: 9 Aatommass: 18,9984 Elektronegatiivsus: 3,98 Leidumine maakoores: 950 g/t Sulamistemperatuur: 219,6 oC Keemistemperatuur: 188,1 oC Tihedus: 1,516 g/cm3 (keemistemperatuuril) LEVIMUS, AVASTAMINE, SAAMINE Levinuim halogeen maakoores, üldse 13. kohal. Ühendite koostises tunti juba 18. sajandil. Mitmed keemikud said tervisekahjustusi või surid fluoriga tehtud katsete tagajärjel. Lihtainena eraldas esimesena fluori H. Moissan KHF2 ja HF segu elektrolüüsil 1886. aastal. Tähtsamad mineraalid fluoriit (sulapagu) CaF2, krüoliit Na3AlF6 ja fluorapatiit Ca5(PO4)F. Nimetus tuleneb ladinakeelsest sõnast fluere ("voolama").
kompleksomeetrilist meetodit, milles põhireaktiiviks on -triloon-B kompleks (tugevalt aluseline). Seda valmistatakse , ja triloon-B lahustest (siin kasutan eelnevalt valmistatud segu). Sellel reaktiivil on antud töös 2 rolli: · inaktiveerib invertaasi (kompleksil on kõrge pH), kuna invertaasi , · tagab taandavate suhkrute määramiseks leeliselist kekkonda ja vask()-triloon B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub taandavate suhkrute toimel -ks, mis eraldub punase sademena. Lahusesse jääb ekvimolaarses koguses vaba triloon-B. Järgneb triloon-B kontsentratsiooni määramine tiitrimisel kasutades 0,02 M lahust. Toimub vase taaskomplekseerumine triloon-B-ga ja seda saab visualiseerida, kui lisada lahusesse indikaator mureksiid (lahuse värvus muutub violetsest roheliseks). Tiitrimiseks kulunud mahu järgi leitakse varem koostatud kaliibrimisgrrafikust taandavate suhkrute kontsentratsiooni.
Kuiva pipetiga võeti kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viidi ühte kolbidest, kus on komplekslahus. See oli 0-proov, mis iseloomustab olukorda hüdrolüüsi alghetkel. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteeriti 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning omakorda 10 min pärast 1 ml kolmandasse. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetati 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmine lõpetati umbes 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolvid võeti pliidilt ja jahutati kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määrati 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimisele asumist lisati igasse kolbi indikaatorin umbes 7 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvu violetseks. Tiitritakse seni, kuni violetne värvu asendub samblarohelisega.
lahust. Loksutasin ja fikseerisin ensüümireaktsiooni alguse. Kuiva pipetiga võtsin kohe pärast ensüümi lisamist 1 ml hüdrolüüsisegu ja viisin ühte kolbidest, kus oli komplekslahus. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteerisin 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ning 20 min pärast 1 ml kolmandasse. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määrasin 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimist lisasin igasse kolbi indikaatorina 8 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvus sinakas-violetseks. Tiitrisin seni, kuni violetne värv asendus samblarohelisega.
invertaasi töölahust ja loksutasin. Kohe peale reaktsioonisegu läbiloksutamist võetakse sellest pipetiga 1 ml lahust ja viiakse ühte kolbidest, kus on komplekslahus. Reaktsioonisegu tuub panin termostaati tagasi ja käivitasin stopperit. 10 ja 20 minuti pärast kordusin seda. Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetasin 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Kõikidesse kolbidesse lisatakse indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega.
koonilisse kolbi komplekslahusesse. o 20min pärast ensüümireaktsiooni algust võtan sama pipetiga 1ml reaktsioonisegu ja viin selle kolmandasse koonilisse kolbi komplekslahusesse. o Eemaldan reaktsiooniseguga katseklaasi termostaadist. III. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Vastavalt ülaltoodud reaktsiooniskeemile reutseerub Cu(II) keemistemperatuuril taandavate suhkrute toimel ja tekib punane Cu2O sade. o Kolvid, kus on komplekslahusele lisatud ka reaktsioonisegust võetud proovid, panen elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. o 10min hiljem lõpetan keetmise 150ml destilleeritud vee lisamisega lahusele läbi püstjahuti. Võtan kolvi pliidilt ja jahutan voolava vee all toatemperatuurile.
nx y - x y B= =-1694,3 nx 2 - ( x ) 2 2) arvutatakse aine auramissoojus, H aur B =- => H aur = -B* 2,303R 2,303R H aur =32441 J/mol 3) arvutatakse saadud sirge võrrandist aine keemistemperatuur normaalrõhul (760 torr); log760= -1694,3x + 7,6774 x=(7,6774-log760)/ 1694,3 x=1/T => T=1/x=353,23 K t=80,08°C 4) arvutatakse Troutoni konstant, s.o. entroopia muut 1 mooli aine aurustumisel normaalrõhul aine keemistemperatuuril Tn.r: H aur S = J K -1 mol -1 =32441/353,23=91,84 Tn.r . Järeldus: Benseeni keemistemperatuur normaalrõhul katse tulemuste järgi on 80,08°C ja kirjanduse andmete järgi 80,1°C. Troutoni konstant tuli 91,84 J/Kmol, kirjanduses on samaks suuruseks antud benseeni puhul 89,45 J/Kmol Katset võib lugeda õnnestunuks.
sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel. Suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrmiseks kulunud CuSO 4 hulga järgi kaliibrimissirgelt
energia/soojus eraldub. Aurustumiseks vaja minevat ja kondenseerumisel eralduvat soojushulka saab arvutada valemiga: Q = Lm Q – soojushulk (1J) L– keemis-, aurustumissoojus (1 ) m – mass (1kg) 9 Aurustumine/keemine, kondenseerumine Keemis- ehk aurustumissoojus (L) on füüsikaline suurus, mis näitab kui palju soojust on vaja 1 kg antud aine aurustumiseks või kui palju soojust eraldub 1 kg aine kondenseerumisel keemistemperatuuril. L-i saame tabelist (õpiku tagakaanelt, ülesannete kogu tagant) Näidisülesanne 2 Mida näitab vee keemissoojus 2,3·10⁶ J/kg. Vastus: 1 kg vee aurustumiseks on vaja 2 300 000 J soojust/energiat. 1 kg vee kondenseerumisel eraldub 2 300 000 J soojust/energiat. 10 Kütuste energia Mida sa tead aine ehitus? Molekulid koosnevad aatomitest. Iga molekuli võime jagada aatomiteks.
aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO 4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ning moodustub punane Cu2O sade. Keetmisel toimub järgnev reaktisoon: Järgnevalt tuleb tiitrimise teel määrata vabanenud triloon B kogus. Selleks kasutatakse 0,02M CuSO4 lahust. Lahusesse lisatakse ka indikaatorina mureksiidi, mis muudab värvi triloon B ja Cu(II)-ioonide kompleksi taastekkimisel. Tiitrimisel toimub järgnev reaktsioon:
kindlakstegemiseks kasutatakse nn kompleksomeetriline meetod, kus põhireaktiiviks on tugevalt aluselise reaktsiooniga lahus, mis sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi. Nimetatud kompleks valmistatakse kõrge Na2CO3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades (1:1) CuSO4 ja etüleemdiamiintetraäädikhappe dinaatriumi soola (EDTA-Na, tuntud kui triloon B). Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, viiakse komplekslahusesse. Keemistemperatuuril taandub komplesis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub Cu2O, mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Järgneb reaktsioonil vabanenud triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)- ioonidega ja komleksi taastekkimine on täheldatav lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi värvuse muutumise järgi. Töö käik: Ensüümpreparaadist töölahuse valmistamine
kondenseerumisel energia/soojus eraldub. Aurustumiseks vaja minevat ja kondenseerumisel eralduvat soojushulka saab arvutada valemiga: Q = Lm Q soojushulk (1J) L keemis-, aurustumissoojus (1 ) m mass (1kg) 9 Aurustumine/keemine, kondenseerumine Keemis- ehk aurustumissoojus (L) on füüsikaline suurus, mis näitab kui palju soojust on vaja 1 kg antud aine aurustumiseks või kui palju soojust eraldub 1 kg aine kondenseerumisel keemistemperatuuril. L-i saame tabelist (õpiku tagakaanelt, ülesannete kogu tagant) Näidisülesanne 2 Mida näitab vee keemissoojus 2,3·10 J/kg. Vastus: 1 kg vee aurustumiseks on vaja 2 300 000 J soojust/energiat. 1 kg vee kondenseerumisel eraldub 2 300 000 J soojust/energiat. 10 Kütuste energia Mida sa tead aine ehitus? Molekulid koosnevad aatomitest. Iga molekuli võime jagada aatomiteks.
1.2 Rohkem on Maal (magedat/soolast) vett 1.3 Magedast veest enamus on (p6hjavesilpinnavesi) 1.4 Enamuse pinnaveest moodustavad fiiirved ja jded, jeii ja liustikud) 2. Veeringe liilid on ....(4) Sademed ja auramine, jõgede äravool, infiltratsioon,veebilanss 3. Too nhiteid kuidas m6jutab auramist vesi aurustub kiiremini keemistemperatuuril või mida kuumem on seda rohkem kui õhk on veega küllastunud vesi auruda ei saa segab ühtlast aurumist aurumine sõltub palju pinnasest jahedamas piirkonnas kus on allikad toimub aurustumist vähem 4. Kui ei oleks soojusvahetust Maa erinevate piirkondade vahel, siis oleks suurtel laiustel
Fikseerime aega ja paneme reakstioonisegu tagasi termostaati. · 10ndal ja 20ndal minutitel võtame ka teine ja kolmas proov ja lisame neid 250 kolbidese. · Selle tulemusena mneil on 3 250 ml-list kolbi kus asuvad erineval ajal proovid ja komplekslahus. Komplekslahus neutraliseerib invertaasi. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine. · Cu(II) ioonide taandavate suhkrute poolt redutseerumine Cu2O-ks ja vaba Triloon B eraldumine toimub keemistemperatuuril, siis asetame 3 250ml-list kolbid elektripliidile püstjahuti alla 10 minutiks keema. · 10 minuti pärast lisame kolbi 150 ml külma vee, mis lõpetab keetmist. Segu jahutame toatemperatuurini. · Iga kolbi lisame indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust, mis annab lahusele violeetse tooni. · Tiitrimine. Tiitrimiseks kasutame 0,02M vasksulfiidi lahust. Tiitrimine jätkatakse kuni violeetne värvus muutub roheliseks.
sisaldab vask(II)-triloon B kompleksi ning valmistatakse kõrge Na2Co3 kontsentratsiooniga lahuses, võttes ekvimolaarsetes hulkades CuSO4 ja EDTA dinaatriumi soola (triloon B). See reaktiiv toimib invertaasile inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümireaktsiooni ning tagab leeliselise keskkonna taandavate suhkrute määramiseks. Komplekslahusesse viiakse kindlal ajahetkel võetud ning taandavaid suhkruid sisaldav proov. Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja tekib punane Cu2O sade. Keetmisel toimub reaktsioon näeb välja nii: Sellele järgneb triloon B koguse määramine tiitrimise teel, kasutades 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitrimisel komplekseerub triloon B Cu(II)-ioonidega ja kompleksi taastekkimist saab kindlaks määrata indikaator mureksiidi värvuse muutumise järgi. Taandavate suhkrute kontsentratsioon reaktsioonisegus leitakse tiitrimiseks kulunud CuSO4 lahuse
lisan teise komplekslahust sisaldavasse kolbi. 6) 20 minutit peale ensüümreaktsiooni algust võtan veel 1 ml reaktsioonisegu ja lisan kolmandasse kolbi. Peale viimast proovi võttmist eemaldan katseklaasi termostaadist. Reaktsiooniproduktide sisalduse määramine ja aktiivsuse arvutamine Kolvid komplekslahusega, kuhu on lisatud hüdrolüüsisegust võetud proovid, asetan 10 min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimub vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmine lõpeb umbes 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolbi läbi püstjahuti. Kolvid võtan pliidilt ja jahutan kraanivee all toatemperatuurini. Reaktsioonil vabanenud triloon B kogus määran 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimisele asumist lisan igasse kolbi indikaatorin umbes 5 tilka mureksiidi lahust, mille toimel kolvi sisu värvub violetseks. Tiitrin seni, kuni violetne värvu asendub samblarohelisega.
vedelikust lahkub ja naaseb sama arv osakesi. Keemine On üks aurumise eriliike. Iga vedeliku jaoks on olemas antud rõhul mingi temperatuuri väärtus, millest alates muutub aurumise iseloom. Seda temperatuuri nim aine keemistemperatuuriks. Keemistemperatuur sõltub rõhust. Keemine tähendab intensiivset aurumise, kusjuures aurumine ei toimu ainult vedeliku pinnalt, vaid ka mullidena vedeliku seest. Vedeliku aurustumissoojust keemistemperatuuril nim keemissoojuseks. Õhuniiskus 1. Absoluutne niiskus a) tiheduse kaudu Valem: Q= m:V Def. absoluutne õhuniiskus on füüsikaline suurus, mis mõõdetakse 1 m õhus sisalduva veeauru massiga grammides. b) rõhu kaudu ( 1 mm/Hg; 1Pa) Def: absoluutne õhuniiskus on füüsikaline suurus, mida mõõdetakse õhus sisalduva veeauru osarõhuga. 2. Seda väljendab relatiivne ehk suhteline niiskus. Valemid: roo jagatud roo indeksiga 0 korrutatud 100%
ained auruvad, aurumisel keha temperatuur langeb. Aurumise kiirus sõltub keha temperatuurist, ainest, õhuniiskusest ja õhu liikumisest. 26. Soojushulga arvutamine aurumisel ja kondenseerumisel Q=+-LM L= aurustumissoojus J / kg 27.Aurustumissoojuseks nimetatakse füüsikalist suurust, mis näitab, kui suur soojushulk on vaja ühikulise massiga aine aurustamiseks jääval (kindlal) temperatuuril. 28.Vee aurustumissoojus on 2.3*10(6) J/kg, st et 1kg v ee aurustamiseks keemistemperatuuril tuleb talle anda soojust 2.3*10(6) J. 29.Kütteväärtuseks nim. Füüsikalist suurust, mis näitab, kui suur soojushulk eraldub 1 massiühiku kütuse täielikul põlemisel. 30. Bensiini kütteväärtus on 4.6*10(7) J/kg, st et 1kg bensiini täielikul põlemisel eraldub soojust 4.6*10(7) J.
reaktsiooniga lahus, mis sisaldas vask (II)-triloon-B kompleksi. Komplekslahus täidab aktiivsuse määramisel kaht rolli: 1. Tänu aluselisele reaktsioonile toimib ta invertaasile, mille pH opt = 4,8, inaktiveerivalt ja lõpetab ensüümreaktsiooni 2. Tagab vajaliku leeliselise keskkonna ja vask(II)-triloon-B kompleksi. Kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov viiakse kompleklahusesse. Kompleksis sisalduv Cu(II) taandub keemistemperatuuril Cu(I)-ks ja moodustub vask(II)oksiid. Cu2O eraldub punase sademena. Alles jääb ekvivalentses koguses vaba triloon-B. Vabanenud triloom-B kogus määratakse tiitrimise teel. Tiitrimiseks kasutatakse 0,02 M vasksulfaadi lahust. Protsessi käigus komplekseerub triloon-B uuesti Cu (II) ioonidega. Lahusesse lisatud indikaator mureksiid muutub rohekaks, kui vastav kompleks on tekkinud. Tiitrimisel toimuv reaktsioon:
7 80 353 0,00283286 0 769 6,64509097 2,885926 Arvutused: 1. Arvutatakse aine aurustumissoojus, arvestades, et sirge tõus B graafikul log (paur) = f (1/T) H aur B=- 2,303R 2. Arvutatakse saadud sirge võrrandist ln p = A + B*1/T aine keemistemperatuur T0 normaalrõhul (p0 = 760 mm Hg) 3. Arvutatakse Troutoni konstant, s.o. entroopia muut 1 mooli aine aurustumisel normaalrõhul aine keemistemperatuuril T0, K: H aur S = 0 J K -1 mol -1 T 10,5 R (paljudel ainetel 87...89 J K1 mol1) Graafikud: Järeldus: Katse käigus mõõdeti keemistemperatuure erinevatel rõhkudel, mis annab küllastatud aururõhu temperatuuriolenevuse. Aine aurumissoojuse väärtus tuli arvutuslikult . Troutoni konstandiks sain , mis jääb piiridesse 87...89 J K1 mol1.
reaktsioonivõrrandile: Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi a fruktoosi summaarse kontsentratsiooni määramisel reaktsioonisegus. Sahharoosi hüdrolüüsi käigus tekkinud produktide glükoosi ja fruktoosi koguse kindlakstegemiseks viiakse kindlal ajahetkel reaktsioonisegust võetud proov, mis sisaldab taandavaid suhkruid, komplekslahusesse (triloon B). Keemistemperatuuril taandub kompleksis sisalduv Cu(II) suhkrute toimel Cu(I)-ks ja moodustub , mis eraldub reaktsioonisegust punase sademena. Lahusesse jääb ekvivalentses koguses vaba triloon B. Keetmisel toimub reaktsioon: Reaktsioonil vabanenud triloon B kogust määratakse tiitrimise teel, kasutades selleks 0,02 M vasksulfaadi lahust. Tiitrimise käigus komplekseerub vabanenud triloon B uuesti Cu(II)- ioonidega ja kompleksi taastekkimist võib täheldada lahusesse lisatud indikaatori mureksiidi
5. Kohe peale ensüümi lisamist võetakse kuiva pipetiga 1 ml hüdrolüüsisegu ja viiakse ühte kolbidest, kus on komplekslahus. Selles määratav taandaavate suhkrute sisaldus iseloomustab 0- proovi. 10 min pärast ensüümi lisamist pipeteeritakse 1 ml reaktsioonisegu teise kolbi ja 20 min. pärast kolmandasse kolbi. 6. Kolvid reaktsiooniseguga asetatakse 10 minutiks elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimub vase redutseerimine taandavate suhkrute toimel. Keetmine lõpetatakse 150 ml destilleeritud vee lisamisega kolvidesse läbi püstjahuti. Kolvid võetakse pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 7. Reaktsioonil vabanenud triloon-B kogus määratakse 0,02 M CuSO4 lahusega tiitrimisel. Enne tiitrimise alustamist lisatakse igasse kolbi 0,3 ml(umbes 6 tilka) mureksiidi vesilahust, mille toimel värvus kolvi sisu violetseks
Nafta tiheduse hindamiseks kasutatakse API-skaalat. Vee tihedus API-skaalal on 10, kergemate vedelike tihedus on kümnest suurem. Naftat, mille tihedus on alla 20, loetakse raskeks naftaks, tihedusega 20...25 on keskmine ning tihedusega üle 25 loetakse naftat kergeks. Värvuselt on nafta peaaegu värvitust kuni mustani, olles enamasti pruunikat tooni. Et nafta on erinevate ühendite segu, millel kõigil on erinevad keemistemperatuuril ning sulamistemperatuurid, ei saa ka nafta kohta tuua välja keemistemperatuure ega sulamistemperatuure. Küll aga tuleb arvestada sellega, et madalatel temperatuuridel muutuvad nafta ja sellest valmistatud tooted viskoossemaks ning võivad seega põhjustada probleeme näiteks õlitatavatel masinatel, mida kasutatakse külmas kliimas. (Nafta pumbad, http://www.srbija-info.yu/Razvoj/img/cevi-nafta.jpg ) ( nafta pump, http://cover
annaabi.ee 
