Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Keeleteaduse alused ülevaade". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
gram, keeleteadus, universaal, lingvistika, foneetika, häälik, sugulus, strukturalism, foneem, häälikud, grammatikad, keelekuju, duaalne, üldkeeleteadus, fonoloogia, trad, allofoon, süvastruktuur, abstraktne, formaal, märgisüsteem, motiveerimata, foneemid, eitus, algkeelest, sotsiolingvistika, keeleline, pragmaatika, suhtluses, inimmõistus, roomaKeele vahendusel edastatud info jaguneb kaheks: konkreetse sõnumi tähendus on semantiline informatsioon; märkide arv ning nende esinemissagedus ja -tõenäosus on statistiline informatsioon. Viipekeele puhul on esmatähtis mitteverbaalne suhtlus. Viipekeeles suhtlemine toimub zestide (viibete) kaudu, mida adressaat peab nägema, seega erinevalt tavalistest ehk audiaalsetest keeltest on viipekeel zestilis-visuaalne. Keeletasandid on: foneetika, morfoloogia, sõnavara ja süntaks. Sarnasused keeles on seletatavad: mõtlemisprotsesside universaalsuse, ühise põlvnemise ehk sugulusega, juhusliku kokkulangevuse ja laenamisega. Kõikidest või peaaegu kõikidest keeltest leiduvad omadused on absoluutsed universaalid. Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Grammatikad erinevad nii teadusliku lähenemise kui otstarbe poolest. Teaduslikud grammatikad on deskriptiivsed, laiale üldsusele
(dialoog) Intentsionaalsus kõneleja kavatsus saada infot, rääkida endast, mõjutada kuulajat, luua sotsiaalseid suhteid jms. Inimesed on agendid, kes otsustavad ise, millal, millest ja miks rääkida tahavad. Inimkeele omadused: o Arbitraarsus ehk motiveerimatus (pole seost tähenduse ja märgi vahel) aga ikoonid, indeksid o Diskreetsus ehk eristatavus (reeglid, ) o Paralingvistilised (intonatsioon, häälikud, rõhk) ja ekstralingvistilised (zestid) vahendid o Duaalsus (kaks liigendust) o Tähendus/vorm o Fonoloogiline süsteem o Produktiivsus (uute sõnade/liitsõnade/lausete moodustamine) o Metakeel (Objektikeele kirjeldamiseks kasutatav keel, teoreetilised mõisted) o Elusa keele süsteemi pidev muutumine o Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus o Keelesüsteemide variantid
teaksid ja peaksid sellest kinni. Enamikku keelelisi süboleid võib pidada meeleveldseks- ses mõttes, et häälikkuju ja tähenduse vahel pole vahetut seost. Osa loomuliku keele sümbolmärkidest nimetad välismaailma olendeid, esemeid või nähtusi. Kuid on ka sümboleid, mille tähendust või funktsiooni ei olegi nii lihte piltlikult selgeks teha. Mõned sümbolid väljendavad ka suhteid. Kellelist sõnumit vastu võttes on vaja ära tunda häälikud ja tähendust kandvad üksused, lisaks tuleb veel tajuda nende üksuste vahelisi suhteid, et sõnumi mõistmine üldse võimalik oleks. Kõneldes on tarvis sooritada vastavad protsessid vastupidises suunas. Keelesüsteemi ehitusest tuleneb, et keel on loov süsteem. Keeles on küll allsüsteeme, mis on piiratud või või mis muutuvad nii aeglaselt, et neid võib praktiliselt piiratuks pidada, kuid tervikuna on keel piiramatu.
Inimkeelel on teiste keeltega võrreldes mitmeid eriomadusi: näiteks keelemärk on arbitraarne e motiveerimatu. Sümbol on näiteks ,,ä", seose puudumine vormi ja tähenduse vahel tähendab seda, et ,,ä" välimus ei ütle mulle kuidagimoodi, et ma peaksin ,,ä" niimoodi hääldama, nagu ma hääldan, diskreetne e eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) , duaalne (tähendus/vorm, fonoloogiline süsteem), produktiivne jne. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus tekkis 19 saj alguses! Diakrooniline - KT Ajalooline areng. Arvestab ajalist arengut, eri etappide keelemuutused, vaadeldakse kuidas KT läbi aja muutub. Sünkrooniline - selgitab probleemi antud ajahetkest lähtudes,ei arvesta ajaloolist arengut. On ajahetkel muutumatu. KT Hetkeseisund.
1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3. TEOREETILINE – eesmärgiks keelesüsteemi kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduste loomine, pole praktilist kasu 4. PRAKTILINE – kasutatakse teoreetilisi keelteaduse teooriad, mõisteid ja tulemusi,et lahendada praktilisi probleeme 5. MIKROLINGVISTIKA(autonoomne) – uuritakse ainult keelt ennast eraldi 6
6. Keeleteaduse suundi Lingvistika- tegeleb loomulike keelte teadusliku analüüsiga. Võrdlev-ajalooline keeleteadus pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile,sh keelte genialoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale.Deskriptiivne grammatika- kooligrammatika.Sotsiolingvistika-uurib murdeid. Tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika-uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälisest situatiivsetest faktoritest. Kriitiline lingvistika. Psühholingvistika- kõne tootmine ja tuvastus. Neurolingvistika. Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt.Filoloogia(sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia) Foneetika- kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine. Arvutilingvistika-keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus Semiootikaga- märgiteooriaga
· Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) Suurima kõnelejatearvuga keel on mandariinihiina (üle 800 miljoni), järgmine hispaania (üle 320 miljoni), siis inglise (üle 300 miljoni), hindi jne. 13. Keelkond, algkeel, haru (parimate iseseisvate tööde autorid ei pea vastama) Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.
· Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) Suurima kõnelejatearvuga keel on mandariinihiina (üle 800 miljoni), järgmine hispaania (üle 320 miljoni), siis inglise (üle 300 miljoni), hindi jne. 13. Keelkond, algkeel, haru (parimate iseseisvate tööde autorid ei pea vastama) Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.
· Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) Suurima kõnelejatearvuga keel on mandariinihiina (üle 800 miljoni), järgmine hispaania (üle 320 miljoni), siis inglise (üle 300 miljoni), hindi jne. 13. Keelkond, algkeel, haru (parimate iseseisvate tööde autorid ei pea vastama) Keelkond on ühisest algkeelest põlvnevate keelte rühm. Algkeel on alguspärandi keel, aluskeel, oletatav sugulaskeelte ühine lähtekuju. Haru on 14. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus Võrdlev ajalooline keeleteadus sai alguse 19. sajandi Euroopas ja pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, muuhulgas keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale. Põhiline küsimus on, kas kunagi on olnud üks algkeel, millest kõik tänapäeva keeled on pärit? Võrdlev ajaloolise keeleteaduse meetodid ei ulata rohkem kui 8000 aasta taha.
Greenberg. Ta käsitleb oma põhiteoses Universals of Human Language eelkõige universaalide uurimise metodoloogiat ning fonoloogia, morfoloogia ja süntaksi universaale. Näiteks on uurimise keskmes olnud alati sõnajärg. Paljud esitatud universaalidest on implikatiivsed. See tähendab, et omadus b võib esineda ühes keeles ainult eeldusel, et keeles on ka omadus a. Omadusest b järeldub seega a, kuid a-st ei järeldu b. Implikatiivse vastandiks on mitteimplikatiivne universaal, mis kinnitab mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata. Üldistused võivad olla eranditud, sellisel juhul on tegemist absoluutsete universaalidega. Vastandiks on universaalne tendents, mis lubab mõningaid erandeid. Suhteliselt universaalne on näiteks see, et paljudes keeltes on subjekt enne objekti. Erandiks on näiteks malagassi keel (VOS). Keeleuniversaal on näiteks eitus, mida saab väljendada igas keeles. 5
;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu. Laused realiseeruvad sõnade, sõnad morfeemide, morfeemid foneemide kaudu. Semantika koha osas on selline hierarhia siiski eksitav. Semantika on oma abstraktsusest hoolimata seotud kõikide teiste allsüsteemidega. Süntaksi struktuuridel on sageli semantilisi eriülesandeid. 3. Lingvistika ja semiootika struktuur (harud ja suunad) - Häälikuid uuriv teadus on häälikuõpetus ehk foneetika. Foneemi tasandist alates on kindlasti tegemist keeleteadusega. Seda osa keeleteadusest, mis tegeleb foneemidega, nimetatakse fonoloogiaks. Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on
2 Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine. Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi. Renessanss: uus kultuurikeskkond, maadeavastused, uued keeled, "tegeliku" keelekasutuse arvestamise rõhutamine, rahvuskeeled, keelte arenemise idee (mis oli saanud ladina keelest?) 4. 17-18. sajand (Port Royali grammatika). Ratsionaalne keeleteadus ja universaalsed grammatikad 17.-18. saj valitsesid keeleuurimises pühad keeled. Temaatika osas tagasipöördumine skolastiliste grammatikute juurde: otsiti keele universaalset alust. Otsinguid püüti tõestada Euroopa keelte vormielementidega. 18. saj pööre empiirilisuse suunas, loobuti teoloogilise suunitlusega spekulatsioonidest. Taustal maadeavastused. Arutlused eri keelte sugulussuhete üle. Taust: Murrang reaal-teadustes (Galilei, Copernicus, Kepler, Newton). Empiiriline analüüs +
väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus: · üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus 1. üldkeeleteadus hõlmab võimalikult palju keeli korraga; 2. deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus
kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt. mingi eriala, rühma või isiku keel allofoon- foneemi variant allomorf- morfeemi variandid antonüümia- semantiline vastandussuhe antropoloogiline lingvistika- (Ameerika) strukturalismi varasem etapp. Selle juured on 19. sajandi lõpul alanud indiaani keelte uurimises, mis sundis keeleteadlasi ümber hindama ning uuesti formuleerima oma uurimispõhimõtteid ja meetodeid. areaallingvistika- võib uurida keelte jaotust e
1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); India keeleteadus tekkis vajadusest õigesti retsiteerida ja interpreteerida veedasid; keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste
keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi). Allkeel - keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) Allofoon - foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest v Allomorf - morfeemi variant
kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi). Allkeel: keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, üldkeel, argikeel, släng) Allofoon: foneemi variant; foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.
üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. * Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika). * Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia).
ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant Anafoor keeleelementi kasutatakse tekstis varem jutuks olnud elemendile viitamiseks Analüütiline keel keel, milles sõnadele liitub vähe morfoloogilisi elemente
Indeksite motivatsioon on põhjuslik: me järeldame midagi: jäljed liival on märk inimesest, me järeldame, et inimene oli rannas. Järelduslikud märgid on keelemurded. 2) keelemärgi diskreetsus ehk eristatavus: Vorm ja tähendus on selgelt koos, piirid on kindlad. On kas "kana" või "kala", vahepealset võimalust pole. Märk süsteemis on tervik. Paralingvistilised vahendid on kõnes kuuldavad hääleomadused, mis pole häälikud: toon, intonatsioon jms. Sellist diskreetsust pole, tempo, häälekõrgus muutuvad. Ekstralingvistilised vahendid on keelele lisaks, nt pilk 3) keelesüsteemi duaalsus- kõik imimkeeled on kaheliigilised: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem, kus tähenduseta üksustest pannakse kokku tähenduslikud üksused (sõnad) 4) keelesüsteemi produktiivsus- Keelel ei ole piire; lausete hulk keeles on piiramatu.
1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini (u 400 eKr) grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); Veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, nad on ka hinduismi aluseks, suulised tekstid. Keel on personifitseeritud jumalannaks, sest keel suudab kirjeldada püha ja siis ta peab ka ise püha olema. Veedadel oli kuus aabitsateadust: grammatika, foneetika, meetrika,etümoloogia, astronoomia, tseremooniateadus. Artikulatoorne foneetika sündis vajadusest veedasid õigesti hääldada. Leiti foneetilised reeglid, mis muutusi sõnapiiridel eristasid, sest sõnu hääldati retsiteerimisel kokku ja sõnapiiridel toimusid foneetilised muudatused. Panini grammatika olemus, eripärad, tähtsus: Panini u 400 suulist reeglit kirjeldavad tolle aja ülikute kõnekeelt. Tema tekstist pole võimalik ilma kommentaarideta aru saada, sest ta kasutab sümboleid, mis väljaspool grammatikat ei
Scaliger väitis, et ladina keel pärineb kreeka keelest ja kõik keeled heebrea keelest. Siis nimetas 4 gruppi keeli, millel ei ole sugulust - romaani, kreeka, germaani, slaavi. Leibniz postuleeris ungari ja soome keele sugulise, leidis, et kõigi keelte eellast pole enam olemas ja paigutas heebrea keele araabia keelte hulka. Jagas maailma keeled kaheks. Võrdlev-ajaloolise meetodi loojad olid Rasmus Rask, Jakob Grimm, Franz Bopp ja Wilhelm vom Humboldt. Nad näitasid, et keeltevaheline sugulus on tõestatav ainult häälikumuutuste alusel. Nn Grimmi seaduse juures ütleb ka ise, et seda häälikumuutust alati ei järgita. 10. Keel ja rahvus, von Humboldti vaated keelele. Keele ja rahvusliku eripära seos oli 19.sajandi põhilisi keeleteoreetilisi oletusi. Wilhel von Humboldti sõnul on keel loov energia, mitte grammatikute kirjeldatud produkt. Igal keelel on sisemine vorm, mis määrab keele foneetilise ja grammatilise ja leksikaalse vormi. Keel on abstraktne võime
üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo.
kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo.
• keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika
tavaliselt kirjeldatud keelepuu abil. Algkeel- keel, millest aegade jooksul on välja kujunendu omavahel suguluses olevaid keeli(keelepuu tüvi) Haru-osa keelepuust-Selle moodustavad rühm keeli, mis on omavahel lähedas suguluses Keelepuu on võrdlev-ajaoolises keeleteaduses tarvitatav mudel suguluses olevate keelte omavaheliste seoste esitamiseks, näiteks keelkondade kirjeldamisel. 5. Võrdlev-ajalooline keeleteadus, häälikuseadused, rekonstruktsioon, etümoloogia Võrdlev-ajalooline keeleteadus-püüab paljusid keeli omavahel võrreldes välja selgitada keelte sugulust Rekonstruktsioon on algkeele põhisõnavara ja struktuuri välja selgitamine tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused- kirjeldavad süstemaatilisi
põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust. • Veedade periood – 1300 – 800 eKr – veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, hinduismi alus – keel personifitseeritud jumalannaks: kuna keel suudab kirjeldada püha, peab ta ka ise olema püha – veedade kuus abiteadust: grammatika, foneetika, meetrika, etümoloogia, astronoomia, tseremooniateadus (kõneaktide läbi viimine) • Veedad olid suulised tekstid. • Artikulatoorne foneetika sündis vajadusest veedasid õigesti hääldada, kui argikeel hakkas muutuma. (sellep foneetika abiteadus veedadel) • Kuna sõnu hääldati retsiteerimisel kokku ja sõnapiiridel toimus foneetilisi muutusi, pidi teada olema, kus on õiged sõnapiirid, muidu poleks veedadest aru saadud
saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste struktuuride ja fonoloogiliste protsesside alusel; semantilised rollid: agent, kogeja, teema, instrument, allikas, suund, transitiivsus). Nyaya suutrate järgi on kolm tähenduse tüüpi: individuaalne, universaalne ja kujutluslik. 2. Vahemere keeleteadus Egiptuses leiutati piktograafiline kiri, sellest arenesid süllaabilised kirjad, neist omakorda kujunes Kreekas välja tähestikuline kiri. 3. Kreeka-ladina keeleteadus 3. sajandi lõpust eKr kuni 4. sajandini pKr moodustasid Kreeka ja Rooma ühe poliitilise ja kultuurilise terviku. Poliitiliselt olid roomlased kreeklaste isandad, ent kultuuriliselt oldi kreeklaste õpilased. 4. Kreeka keeleteadus
Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes
Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine
koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka selle arvamuse, et ajul on sektorid. Ei ole teada, kuidas keeled tekkisid. Struktuuriliselt võivad keeled siiski väga erinevada see, kuidas neis erinevatest asjadest räägitakse/kirjutatakse on erinev. Nende erinevuste ja sarnasuste kirjeldamiseks vajame metakeelt ja keeleteadus annabki selle. Metakeel oskame lugeda ja sõnu seostada selle abil Grammatika keele osa, mid pakub kõige rohkem infot inimese arengu kohta. Kõige rohkem on keeli Aafrikas, Aasias ja Austraalia ja Okeaanias keeli, sest need on kõige kauem asustatud paigad + looduslikud tingimused on nii halvad, et igas orus elab erinev grupp erineva keelega + inimestel polnud vaja liikuda ja siis keeled ei segunenud/tekkinud ühte keelt. Maailma keeled
laenatud on sõnu. Seotud morfeeme, näiteks käändelõppe on võimalik laenata, kui samast keelest on laenatud ka sidumata morfeeme, näiteks sõnu. Eessõnade ja teiste grammatiliste sõnade laenamine on võimalik vaid juhul, kui sõna süntaktiline positsioon laenamisel ei muutu. See tähendab, et eessõna jääbki eessõnaks mitte ei muutu tagasõnaks. Kes tegelevad keelte uurimisega? Keelte uurimisega tegeleb ajalooline keeleteadus, sotsiolingvistika ja grammatisatsiooniteooria. Ajalooline keeleteadus rekonstrueerib keele varasemaid kujusid, et välja selgitada kuidas neist on tekkinud tänapäeval kasutusel olevad keeled. Sotsiolingvistika uurib, kuidas mingist vormist, mida kasutab vaid piiratud grupp inimesi, saab levinud norm terves kõnelejaskonnas ning kuidas ühiskond ja selles toimuvad muutused mõjutavad keele arengut. Grammatisatsiooniteooria tegeleb grammatiliste elementide tekkimise ja muutuste uurimisega. Näiteks sellega, kuidas eesti keele kaasaütlev kääne
Onomatopoeetiline sõna põhineb helimatkingul või loodushääle jäljendamisel. Nt mää, kluu-kluu, klirdi, nurruma, mürtsuma, kääksuma, pinisema. Võivad moodustuda terved onomatopoeetilised sõnaread, mis iseloomustavad helide vähimaidki varjundeid: sihiseb -- sahiseb -- sohiseb -- suhiseb -- sähiseb, sulin -- vulin -- pulin -- mulin -- kulin -- lulin, kilin -- kõlin -- kulin -- kolin. LOENGUD 10. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika: · on teadus keelest, selle olemusest, ehitusest, talitlemisest ja arenemisest; · on keele teaduslik uurimine; · käsitleb kõiki probleeme, mis on seotud maailma keeltega. Teoreetiline - eesmärgiks on keelesüsteemi või selle kasutamise teooria, õpetuste ja kirjelduse loomine kas üldkeeleteaduse või mingi üksikkeele vaatenurgas. Teaduslik, praktilist kasu pole. Üldkeeleteadus- 11. Loomulik keel (vs tehiskeel)
annaabi.ee 
