Islam (1)

Islam
Islam on maailma religioonidest noorim ming asub pooldajate arvu poolest ristiusu järel teisel kohal. Islam tekkis Lähis-Idas. Islam kujutab endast kõikehõlmavat religioosset eluviisi, mis läbib kogu muhameedlikku kultuuri ja sotsiaalset elu.
Muhamedi elu ja tegevus
Islami lähtekohaks on Araabia poolsaare nomaadide polüteistlik usund , milles austati taevakehasid, päikest ja kuud. Ohverdati pühade puude, kivide ja allikate juures, tehti palverännakuid Mekasse Kaaba pühamu juurde. Kõige tuntum ja jumalustest kõrgeim oli Allah , keda usuti määravat inimese saatust ning karistavat eksimuste eest. Meka ja Mediina olid kaubanduskeskused, kus elas palju juudi põgenikke ja kristlike munkade kogukondi. Islami rajajaks loetakse Muhamedi. Muhamed sündis Mekas aastal 570 pKr. Umbes 40-aastaselt hakkas Muhamed unenägusid ja nägemusi nägema ning jõudis veendumusele, et Allah on teda oma rahvale prohvetiks ja hoiatajaks valinud. Muhamedi esialgne sõnum oli väga lihtne: “Ei ole teisi jumalaid peale Allahi , kõik teised on ebajumalad ja nende kujud Mekas tuleb hävitada. Jumala kohus ja viimnepäev on lähedal.” Muhamedi pooldajaid hakati nimetama moslemiteks. Moslem – jumala tahtele alistunud. 622 siirdus Muhamed koos pooldajatega Mediinasse. Islami ajaarvamise algus!
Algas uus etapp Islami ajaloos. Muhamed asus agaralt Islami kogukonda moodustama, ehitas mošeesid, määras kindlaks palvuste ajad ja muutis palvetamise suuna Jeruusalemma asemel Mekaks. Muhamed andis seadusi moslemite usu, eluviiside ja sotsiaalse tegevuse kohta. Mediinas saadud ilmutuse toel võttis ta seisukoha ka sõjaliste ja poliitiliste sündmuste suhtes. 630. aastal naases Muhamed oma armeega Mekasse. Tema käsul hävitati Kaaba pühamu ebajumala kujud. Ruudukujulise pühakoja nurka kinnitatud musta meteoriitkivi jättis ta paigale. Nii muudeti araablaste iidne kultusepaik kõiki moslemeid ühendavaks keskuseks. Muhamed suri 632. aastal, enne surma oli ta ühendanud usuliselt ja riiklikult peaaegu kõik Araabia poolsarel elavad hõimud. Muhamedi haud Mediinas on palverännakute armastatud sihtpunkt . Islam rõhutab, et Muhamed oli inimenene, mitte jumaldamise objekt. Sellele vaatamata on ta prohvetite ahelas viimane ja ühtlasi tähtsaim Allahi saadik. Ta on vahendanud inimkonnale Jumala tahte koraani. Oma nägemustes ühendas Muhamed judaistliku ja kristliku ainese erilaadseks araablaste mugendatud monoteistlikuks raamatu usundiks.
Koraan
Muhameedlaste püha raamat on Koraan, kuhu on kokku kogutud Muhamedile antud ilmutused ja pärast teda suuliselt edasi kandunud pärimused. vastavalt suulisele pärimusele ja varasematele kirjapanekutele koostati Koraani ametlik väljaanne 7. sajandi keskpaiku. Muhameedlaste jaoks on Koraan täpne koopia taevasest originaalist, mis Muhamedile anti. See on ehtne vaid pühas keeles, araabia keles , Koraani on siiski ka teistesse keeltesse tõlgitud. Koraan koosneb 114'st peatükist ehk suurast. Selle maht on peaaegu sama, mis Uuel Testamendil. Peatükid ei ole järjestatud kronoloogiliselt vaid pikkusele vastavalt. Alguses on pikemad ja ühtlasi ka hilisemad peatükid.
Mediina perioodist pärinevad suurad. Neile järgnevad lühemad Meka-perioodi suurad. Koraan sisaldab ebaühtlaselt vaheldumidi hoiatusi, üleskutseid, vastaste teravat kriitikat, seadusi, ajaloolisi ülevaateid, usundilisi ettekirjutusi ja palveid. Usutakse, et Koraan on jumala poolt araabia rahvastele antud raamat, mis on jätkuks ja täienduseks juutide seadustele ja kristlaste evangeeliumile. Koraan on muhameedlaste õpetuse ja eluviisi tingimusteta norm. Koraani peaidu on õpetus ühest ainsast jumalast. Muhamed ei nõua endale üli-inimlikke omadusi, ta on jumala sõnumi kuulutaja ja hoiataja. Just seetõttu Islamis Muhamedi ei jumaldatagi. Koraanis kõneldakse ka inglitest, kurjadest vaimudest, põrgust ja paradiisist. Koraani järgi on jumal kõikvõimas ja kõiketeadja, tema tatest sõltuvad nii inimeste teod ja saatused, kui ka lunastus ja hukatus. See küsitlus pani aluse õpetusele ettemääratusest, mis järjekindlalt tõlgendatuna tähendas vaba tahte eitamist. Osa muhameedlasi siiski tunnistab oma õpetuses inimese tahte osalist vabadust. Jumala tingimusteta ülemvõimust tuleneb viimse kohtupäeva kuulutus , mis oli algusest peale Muhamedi jutluse kese .
Koraanis on lõike, mis tõendavad, et Muhamed tundis juutide ja kristlaste õpetust. Näiteks: Jeesuse elust mainitakse muuhulgas imesid ja taevaminekut, kuid ristilöömist eitatakse. Jeesust nimetatakse Maarja pojaks, Messiaks, prohvetiks ja Jumala sulaseks . Mitmes kohas kõneldakse ka Vana Testamendi prohvetitest. Lauasuuras räägitakse kolmest rahvast, kellele jumal on oma ilmutusi läkitanud. Juutidele on antud Toora ehk seadus. Kristlastele evangeelium , araablastele Koraan, mis sisaldab Jumala lõplikku ilmutust. Kuigi Muhamed nimetatud raamatuusuneid austas, kritiseeris ta neid ka teravalt. Järgides oma prohveti üleskutset, hoidusid muhameedlased üldiselt juutide ja kristlaste tagakiusamisest, kuigi kiusasid neid. Islam sisaldab mitmeid judaistlikke kombeid. Näiteks: sealiha söömise keeldu, poisslaste ümberlõikamist. Islamis leidub ka piibellikke arusaami inimestest ja jumalast. Inimene on Jumala loodud ja jumal onarmuline ja halastav, muhameedlased eraldavad end siiski selgelt ristiusust ja judaismist. Nad eitavad kristlikku kolmainsuse õpetust ja piltide kasutamist. Muhameedlased ei pea Jeesust pattude lepitajaks ega Jumala ja inimese vahendajaks. Samuti eitatakse kristlikku pärispatuõpetust ja lunastuse käsitlust. Islamil puuduvad vaimulikkond ja kristlikele sakramentidele vastavad toimingud .
Õpetus ja eluviis
Islamil puuduvad ametlikud usudogmad, kuid Muhamed määratles sisiki mõningad tingimusteta täidetavad seadused, neid elu ja usku puudutavaid ettekirjutisi nimetati viieks tugisambaks. 1. Usk – Islami usutunnistus : “Ei ole teist jumalat peale Allahi ja Muhamed on Allahi saadik.” See usutunnistus tähendab vaieldamatult monoteismi. Usklik peab alistuma täielikult jumala tahtele. 2. Palvetamine – viis korda päevas, kindlal kellaajal, suunaga Meka pühamu poole. Palvetada võib kas kodus või mošees. Reedeti peavad kõik moslemid kogunema nädala tähtsaimaks jumalateenistuseks mošeesse. 3. Almuse andmine – almsue andmine on omamoodi vaestehoolekanne, mille suurus on aastas umbes 2,5 % kogu varast. 4. Paastumine – kestab terve ramadaani kuu, mille ajal pärimuse kohaselt Muhamed sai prohvetiks. Paastu ajal ei tohi täisealine muhameedlane süüa, juua ega lõbutseda pärastlõunast kuni loojakuni. 5. Palverännak Mekasse – on igale muhameedlasele kohustuslik vähemalt kord elus. Palverännak tuleb teha aasta viimasel kuul. Palverändurid kannavad valget hõlsti ning naised on kaetud pealaest jalatallani. Palverännak on mudameedlaste elu kõrghetkeks.
Muhameedlaste elu määravad igasugused käsud ja kulud:

• Keelatud on pruukida veini ja teisi alkohoolseid jooke
  
• Süüa sealiha või teisi verest valmistatud toite
  
• Lihaloom peab olema õigel viisil tapetud
  
• Koraani kohaselt tuleb vargal käed otsast raiuda, abielurikkuja kividega surnuks loopida. Keelatud on liigkasuvõtmine.
  
• Püha sõda ja kättemaks on haavamise eest kohustuslikud
  
• Piltide kasutamine religioossel eesmärgil on keelatud
  
• Poisslapsed lõigatakse ümber 3-13 aasta vanuselt
  
• Surnud maetakse 24 h jooksul peale surma näoga Meka suunas.
  

Kuu kalendri järgi koosneb aasta 354-st päevast.
Islami levik ja peasuunad
Muhamedi järeltulijad kaliifid levitasid islamit võidukate vallutussõdade abil. Lähis-Ida tähtsaimad riigid vallutati 20 aastaga. 7. sajandil ulatus Islami võimupiirkond Põhja-Aafrikas Atlandini ja idas Indiani välja. 8. sajandi algul tungisid kaliifide sõjaväed Põhja- Indiasse ja sama aastasaja keskel ka Kesk- Aasiasse ja Hiinasse. Euroopas tungisid eurooplaste väed aastal 711 Hispaaniasse. Tungiti isegi Prantsusmaale , kus araablased aastal 732 Poitiers ' lahingus peatati. Konstantinoopol , Ida- Rooma ja Ida kiriku pealinn langes Islami valitsuse alla aastal 1453. Ka kristlaste ja juutide püha linn Jeruusalemm oli moslemite valduses. Ristisõdijate katsed Palestiinat tagasi vallutada ebaõnnestusid. Sel ajal tekkis islami ja kristliku maailma vahel lõhe, mis püsib tänapäevani. 9.-13- sajandil arenes jõudsalt araabia kultuur, Islami maailm kujunes teaduse ja kunsti keskuseks. Languse periood algas 15. sajandil ja kestis 19. sajandi lõpuni. Nii mõnigi islami riik muutus sel ajal koloniaalmaaks. Islami sõjavägede kiiret võidukäiku soodustas mitme senise riigi, näiteks Bütsantsi ja Pärsia keisririigi laostumine . Muhameedlased sõdisid oma valduste suurendamise nimel , et sel teel parandana oma rahva elutingimusi ning ühtlasi levitada ka religiooni. Vallutuskirge soodustas Muhamedi poolt oma järgijatele antud lubadus , et need, kes surevad võitluses õige usu eest, pääsevad paradiisi . Ka koraanis leidub üleskutseid pühale sõjale. Uusi piirkondi hõivati nii kiiresti, et ei jätkunud aega alistatud alasid oma usku pöörata ega korralikult valitseda. Kohalik elanikkond säilitas üldjuhul oma religiooni. Valistejatena olid araablased küllaltki leebed. Kristlasi kiusati harva taga, sellegipoolest hävisid muhameedlaste ülemvõimu ajal peaaegu täielikult Põhja-Aafrika ja Väike- Aasia kristlikud kogudused . Polüteistlike usundeid koheldi aga palju karmimalt, näiteks Indias hävitati hindustlikke templeid.
Islami peasuunad
Islami usulahud ei ole alati tekkinud puhtreligioossel pinnal, lahkarvamuste põhjused on olnud ka poliitilised ja rahvuslikud. Pärast Muhamedi surma toimus juba 650. aastatel esimene Islami lõhenemine sunniitideks ja šuiitideks. Eriarvamuste ja võimuvõtluse põhjuseks sai neljanda kaliifi määramine.
Sunniidid : muhameeldaste hulgas umbes 90 %. Nad tunnistavad nelja esimest kaliifi ja nende järeltulijaid. Nende arvates võib kaliifi küll valida, kuid soovitatavalt Muhamedi enda suguvõsast. Sunniidid peavad ennast õigeuskliku Islami esindajateks, kuna järgivad koraani kõrval ka surnat, millesse kuuluvad pärimused Muhamedi toimimisviisidest. Ühetgi hilisemat ilmutist nad jumalikuks ei tunnista.
šiiidid: olid veendunud, et kaliifi tiitel kuulub nõole ja väimehele Ali'le ja tema järeltulijatele. Ali ja tema kaks poega mõrvati. šuiidid on seisukohal, et ilmutust võib toimuda lisaks koraanile ja surnale ka hiljem. Koguduse juht imaan pole nende jaoks üksnes palvuse juhataja, vaid usuline autoriteet ja uut ilmutust toov õpetaja. Selline käsitlus on tekitanud erinevaid alamlahke, enamus šuiite ootab Mahdit, kus on üks maailma ülekohtust päästev Messia kuju. Iraanis on šuiitlus riigiusund, seda leidub ka Iraagis , Süürias, Põhja – Indias ja Ida – Aafrikas.
Sufism: müstiline liikumine, mis tekkis 9. sajandil. Sufid tõlgendavad usku ühte ainsasse jumalasse nii, et Jumal hõlmab kõiki olendeid . Erilise treeningu ja mediteerimsie abil üritatakse minetada oma mina ja sulanduda jumalasse. Sufid rõhutavad armastust ja elavad askeetlikult. “ villase rüü kandjad ”. Nad imetlevad Jeesuse vaesust ja enesesalgamist. Sufisid on 3%.
Dervišid: sufistlikud mungad, nad elavad kloostrilaadsete vennaskondadena. Nende järelevaatajaks on juhataja, kes eitab mõtisklemise, paastumise ning isegi piinamise kaudu jõuda müstilise ja ekstaatilise kogemuseni. Paljudes islamimaades on tänapäeval mitmesugused müstilised liikumised kulust hoolimata õitsval järjel.
Religiooni positsioon on tänapäeval tugevnemas enamikes Islami maades, ühtlasi on laienenud ka misjonitöö. Tuntuim neist on Ahmadija – misjon , mis tegutseb kõikidel mandritel.
Islam ühiskondliku tegurina
Muhameedlaste religioonikäsitluses on palju sellist, mida kristlane peab ilmaliku elu probleemiks. Islam ei tunnista vaimuliku ja ilmaliku lahutamist. Muhamedi rajatud ühiskond oli teatud määral teokraatia , ehk riik, mida juhtiti jumala tahte järgi. Muhamedi järel kujunes kalifaat teokraatiaks. Kaliid valvas usuliste juhtide, imaamide, abiga koraani käskude täitmist ning ilmaliku võimu teostaja oli sultan . Paljudes Islami maades taotleb maise ilmaliku võimu kandja ka kõrgemat vaimulikku autoriteeti.