ISLAM: LEVIK JA MÕJU INIMESTELE (0)

Tartu Ülikool
Pärnu Kollež
Ettevõtlus osakond
Aivar Silm (EP1)
Islam : levik ja mõju inimestele
Referaat
Juhendaja : Liina Käär
Pärnu2009

Sisukord

Sissejuhatus 3
1. Islami ajalooline ülevaade ja tekkelugu 4
2. Koraan ja usuelu 8
3. Islami mõju inimeste käitumisele ja elule 13
4. Islam ja terrorism 16
Kokkuvõte 20
Viidatud allikad 21

Sissejuhatus

Tänapäeval seostatakse enamasti islamiusulisi hirmu külvamise ja vägivallaga. Paljuski tulenevad need arvamused teadmatusest ja mitte mõistmisest, mida islami usk tegelikult endas sisaldab. Islam on midagi müstilist – midagi millest ollakse kuuldud, kuid millest tihti tegelikult ei teata. Kuidas tänapäeva maailmas on võimalik midagi sellist uskuda ? Miks peaks üks inimesed islamist üldse midagi teadma? Kas see usk tõesti õhutab inimest vaenule? Mis on islami järgijate religioossed kohustused ja kas terrorism on üks neist? Kes on see jumal Allah? Milline on islami tegelik pale, mida see inimesele õpetab ja kuidas nende elu mõjutab.
Töö eesmärgiks on analüüsida islamit, et saada teada selle usu olemus ja põhimõtted ja usu mõju inimkäitumisele. Töö on neljas osas. Töö esimese peatükis antakse ülevaade islami usu tekkeloost ja ajaloolisest arengust tekkimisest tänapäevani. Vaadeldakse, miks on tänapäeval tekkinud palju probleeme isalusuliste inimestega. Teises peatükis võetakse vaatluse alla Korran, mis see on ja mida see endas sisaldab. Lisaks uuritakse kuidas näeb välja islami usuelu. Kolmas peatükk uurib, kuidas islami usk mõjutab inimeste käitumist ja nende igapäeva elu. Töö neljas osa annab ülevaate islami usu ja terrorismi koos eksisteerimise võimalustest. Lisaks on välja toodud terrorismi tekke alguse põhjuste islamiusuliste seas.
Referaadi koostamisel võeti aluseks mitme erineva autori raamatud, mis käsitlesid islami usku – Bowker, Soll , Partridge, Breuilly, O´Brien, Palmer . Lisaks otsiti materjali internetist ja uuriti Koraani.

Islami ajalooline ülevaade ja tekkelugu

Islam on Jumalale andumise religioon , mis sai ajalooliselt alguse 7. sajandil pKr Araabias saadik Muhammadist, „rahu olgu temaga“ – see on õnnistus, mida austusavaldusena korratakse alati, kui mainitakse tema nime. Saadiku enese sõnade järgi kujunes islamist algusest peale eluviis ehk din (sageli tõlgitakse „religioon“), mida Jumal kavandas oma loodud olenditele algusest peale. Inimeste mässulisuse ja patustamise tõttu pidi Jumal alatasa läkitama saadikuid, kaasa arvatud Mooses (moslemite Musa) ning kristluse keskne tegelaskuju Jeesus (moslemite Isa), et inimesi õige din´i juurde tagasi tuua. Kuid peale Muhammedi ei võetud ühtegi teist saadikut kuulda – neid kiusati taga ja isegi mõrvati. (Bowker 2004: 176)
Islam tekkis Araabia poolsaarel asuvas Meka linnas 610. aasta paiku pKr. Seal ajal oli Araabia levinuim religioon üks muinassemiidi usundi vorme. Selle jumalatele ja jumalannadele oli rajatud paljudesse paikadesse pühamuid. Võib arvata, et ka usk kõrgemasse jumalasse või peajumalasse, keda araabia keeles nimetati Allahiks, oli laialt levinud. Teisi jumalusi peeti mõnel pool ingliteks, kelle poole usklik võis pöörduda palves, et nad tema eest peajumala ees kostaksid. (Partridge 2006: 356)
Enamik araablasi olid rändhõimude liikmed ehk beduiinid ja nad pidasid tähtsaks pigem inimese õilsust kui mingit jumalikku jõudu. Nad uskusid, et kogu nendega toimuva määrab ette ära Saatus või Aeg. Neid ei austatud usuliselt, vaid käsitati lihtsalt kui „asjade kulgemist“. Mõned hõimud ja hõimuliikmed olid võtnud omaks ristiusu ning Mediinas ja mujal Lääne-Araabias oli ka juudi kogukondi. Seetõttu olid paljud araablased mõneti tuttavad juutide ja kristlaste tõekspidamistega. ( Ibid : 356)
Muhammadi ülesandeks oli hoiatada oma rahvast Meka linnas tänapäeva Saudi Araabias. Kuigi teda ei võtnud enamik inimesed kuulda, uskusid mõned siiski, et ta avaldab jumalikku tõde. Nendest inimestest moodustus esimene moslemite kogukond , kes tagakiusamiste tagajärjel kolis Muhammadi juhtimisel aastal 662 pKr Jathribi, mis sai hiljem tuntuks Mediinana, nimetatakse hidžraks ning islami kuukalender mis on päikesekalendrist veidi lühem, algab „hidžra aastast“ (näiteks 1417HA algas 19. mail 1996). Muhammadile järgnenud moslemeid nimetatakse Muhadžirideks ja neid kes Muhammadit Mekas abistasid, aga ansariteks. (Bowker 2004:176)
Sõna „islam“ tõlgitakse sageli „alistumisena“. Kuid sõnale „islam“ on aluseks araabiakeelne tüvi slm, mis on seotud heebreakeelse rahutervitusega šalom. Seega tähendab islam „rahu leidmist andumuses Jumalale“. Selle avastaski Muhammad , kui ta keset juutide, kristlaste ja araabia polüteistide usuvaidlusi tavatses noorukina eemalduda Meka lähedale Hira mäele, et otsida jumalikku tõde. Sellel mäe koopas rabas teda kõikehõlmav Jumala (või tema saadiku ingel Džabraili/Gabriel) tunnetus, mis surus talle peale „Iqra“, „loe ette“. „Loe ette issanda minel, kes lõi; lõi inimese veretombust.... need on esimesed Jumala ilmutatud sõnad, mis hiljem koondati islami pühakirja Koraan. Koraan on Jumala sõna ning see on olnud tema juures taevas aegade algusest saadik. Alates pöördelistest sündmustest Hira mäel jõudis Muhammadini arusaam, et kui Jumal on Ainujumal , ei saa olla võistlevaid teooraid selle kohta, „kes on Jumal“, ning kindlasti ei saa olla ka võistlevaid jumalaid või mitmeid jumalaid. Saab olla ainult Jumal, ning seetõttu ongi tema nimetuseks Allah, „Ainujumal“. Samuti ei saa olla võistlevaid religioone või üksteise suhtes vaenulikult jugunenud inimesi – kõik inimesed kuuluvad Jumalale ning naasevad tema juurde pärast surma, et nende üle mõistetaks õiglast kohut nende tegude järgi. Sellepärast peaksid kõik inimesed ühinema ainsaks umma ´ks ehk kogukonnaks ning iga tegu ja elu nähtus peaks andma tunnistust sellest, et „ei olejumalat peale Ainujumala ja Muhammad on tema saadik. Seda tunnistust nimetatakse šahada´ks ja see on esimene islami viiest tugisambast , millel rajaneb moslemite elu. (Bowker 2005: 176-177)
Pärast Muhamedi surma said moslemite juhtideks kaliifid (asemikud), kelle juhtimisel islami levik jätkus. Araablaste vallutustega laienes moslemite usuline ja poliitiline võim uutele suurtele aladele. Vallutatud alade elanikud võisid oma usu säilitada, kui nad ei võidelnud islami vastu. Üldiselt pöörduti nendel aladel islamisse aegamööda. (Breuilly et al. 1999: 69)
711. aastal ületasid moslemid Induse jõe ning jõudsid Indiasse . Samal aastal tungisid moslemid ka Hispaaniasse. Nende ekspansioon põhja lõppes 732. aastal, kui nad kaotasid Prantsusmaal Toursi lahingu. Kristlik Euroopa võitles moslemite vastu sajandeid. Ajapikku vallutasid kristlased tagasi Hispaania ning 1492. a ajasid moslemid sealt lõplikult välja. 14. sajandil tungisid Osmani türklased Anatooliast Euroopasse ning vallutasid suurema osa Balkani poolsaarest. (Breuilly et al. 1999: 69)
Samal ajal laienes islami mõju Bagdadi abassiidide kalifaadi kaudu idasuunas kuni Bengali laheni Indias. Alates 1526. aastast kontrollis Mogulite impeerium enamikku Hindustani poolsaart, kuid kaotas pikkamööda oma jõu ning 1858. a sai Indiast Briti impeeriumi osa. (Breuilly et al. 1999: 69)
1700. aastast on alates on islamimaailma kirjeldatud kui „islami languse“ ja „Lääne tõusu“ või „taanduva traditsiooni“ ja „võidutseva modernsuse“ võitlust. Tänapäeval on selline lähenemine liigse lihtsustamisena kõrvale lükatud. Kunagi võimukas Osmanite Türgis ja Safaviidide Iraanis ja Mogulite Indias süvenesid korruptsioon ja sõjaline nõrkus ning nad olid kogu 18. sajandi jooksul teravas vastuolus majanduslikult laienevate Briti, Prantsuse ja Hollandi impeeriumidega. Lääne majanduslik surve ei mõjutanud siiski otseselt islamit, mille põhisuund oli tol ajal islamiühiskonna algsete moraalsete väärtuste taastamine ja sufi traditsioonide korrastamine. Sunniitide taassünniliikumine tekkis kohapeal ning reformiideed levisid traditsiooniliselt, näiteks Mekasse tehtavad igaaastase palverännaku ajal. Pühad linna Meka ja Mediina olid õppekeskused, mida külastati kõikjalt. Esimese maailmasõja lõppedes olid kolm muslimite impeeriumi lagunenud. Euroopa koloniaalvõimud olid okupeerinud või saanud oma otsese võimu alla kogu muslimimaailma. Muslimid tajusid Euroopa võimu kristliku, mitte ilmaliku võimuna. Kuigi nad võtsid rõõmuga omaks osa teaduse ja tehnika arenguga kaasnevaid hüvesid, jäid nad ükskõikseks sellise uusaegse väärtuste suhtes nagu demokraatia ning vaasid vaenulikkusega kristlike misjonäride katsetele nende usu põhiväärtusi kõrvale tõrjuda. 19. sajandil levis arvamus et koraani ei tuleks tõlgendada prohvetliku traditsiooni valguses, vaid lähtuda tuleks pühakirja enda tekstist. Uuendajad nägid, et iga muslim võiks iseseisvalt otsida enda jaoks pühakirja tähendust. Selle asemel et sõna-sõnalt minevikus kinni olla, peaksid muslimid kujundama oma tuleviku ühiskonna huvidest lähtuvalt, et uusaja dramaatiliselt muutunud oludes toime tulla. 20. sajandi islamiäärmuslastest reformijate eesmärk oli modernsuse islamistamine, mitte islami moderniseerimine . Viimase veerandsajandi on islamimaailma liidrid , sealhulgas konservatiivse suuna pooldajad , väljendanud oma muret nende kogukondades pead tõstva ekstremismi pärast. Nad mõistavad, millist ohtu see nende idee kujutab. (Partridge 2006: 391-393)
Tänapäeval on maailmas üle miljardi moslemi. Suurem osa neist elab Lähis- Idas, Põhja- ja Lääne-Aafrikas, Kagu-Euroopas ja Malaisias. Islam koosneb kahest harust: sunniitlikust, millesse kuulub 80% maailma moslemitest, ning šiiitlikust, mis on levinud peamiselt Iraanis, Iraagis, Jeemenis ja Bahreinis. (Breuilly et al. 1999: 67)

Koraan ja usuelu

Koraan

Koraan on islami püha raamat. Koraan sisaldab endas Allahi ilmutusi Muhammadile ajavahemikul 610-632. Sõna koraan täpne tähendus pole teada. Kõige sagedamini loetakse selleks "(ette)lugema", aga esineb ka allikaid, mis tõlgivad seda "koguma", või "kokku siduma". ( Vikipedia 2009)
Pilt 1Koraan
See on Raamat, milles ei ole midagi kahtlemisväärset ja mis on teejuhiks jumalakartlikele, neile, kes usuvad seda, mis on salajas, peavad palvust ja jagavad almust sellest, mis me neile osaks oleme andnud; neile, kes usuvad seda, mis on ilmutatud sulle ja mis läkitatud enne sind, ning on veendunud, et on olemas tulevane elu. (Koraan 2. suura)
Koraan pandi kirja araabia keeles Muhammadi lähikondlaste poolt. Peale Muhammadi surma 632. aastal koguti ülestähendused paarikümne aasta vältel kokku. Hiljem täiendati neid punktuatsiooni ning täishäälikutega, mida algne araabia kiri ei sisaldanud. (Vikipedia 2009)
Koraan jaguneb 114 peatükiks ehk suuraks. Kõik suurad algavad märkega ilmutuse saamise asukoha kohta (Meka või Mediina). Suurade pikkus on väga erinev. Alguses on peatükid pikemad , lõpu poole lühemad. Pikim, teine peatükk, sisaldab 286 värssi. Lühimad, 103., 106. ja 108. ainult 3 värssi. (Ibid)
Koraani struktuur ei ole kronoloogiline nagu näiteks piiblil. Peamiselt sisaldab koraan käske ja hoiatusi, lugusid on vähem. Kuna koraanis sisalduvad vihjed on tavainimesele sageli mõistetamatud, on koraani lugemisel vajalikud selle sisu tõlgendused. Peamiselt loodi tõlgendused islami esimestel sajanditel, aga mõned õpetlased tegelevad sellega ka tänapäeval. Eksisteerib mitmeid erinevaid tõlgendusi, aga neid kõiki loetakse võrdselt õigeiks. Koraaniteaduslikust vaatenurgast esineb tänapäeval seitse erinevat koraani tõlgendust, millest igaühte on võimalik lugeda kahte moodi. See annab muslimeile võimaluse koraani mõista 14 erineval moel. (Ibid)
Koraani ettelugemine on kujunenud omaette kunstiks. Tavaline asend selleks on istudes lootoseasendis, kummardununa üle sülle või spetsiaalsele madalale lauakesele asetatud raamatu. Loetakse rütmiliselt, kerega väikesi ringe tehes. Koraani lugemine on muslimeile meditatiivne tegevus, mida ei saa teha suvalisel ajal suvalises kohas. (Ibid)
Islamimaailmas valitseb seisukoht, et koraani ei ole võimalik täiesti õigesti tõlkida - ainult araabia keelne originaal on õige ning usklikule sobiv. Seetõttu loevad ka araabia keelt mitteoskavad muslimid koraani tavaliselt araabia keeles. (Ibid)
Esimese võõrkeelena tõlgiti koraan ladina keelde 1143 . aastal. Tänapäeval on koraan tõlgitud kõigisse suurematesse keeltesse. Eestikeelne tõlge ilmus kirjastuselt Avita 2007. aasta detsembris, tõlkis Haljand Udam . Esialgne tiraaž oli 2000 eksemplari; esimesed 1000 eksemplari müüdi läbi mõne tunniga. (Ibid)

Usuelu

Islamis on viis peamist uskumust (Breuilly et al. 1999: 73):

Usutunnistus (Šahada) – Ei ole jumalat peale Jumala ja Muhamed on tema prohvet . Neid sõnu korratakse igapäevastes palvetes ning need on kirjutatud ka majaseintele. See on islami tuum.

Palve (Salat) – Moslemitele on määratud viis palveaega: enne päikesetõusu, pärast keskpäeva, hilisel pärastlõunal, päikeseloojangul ning öösel. Need palvused on kohustuslikud kõigile moslemitele, kui nad ei ole haiged või reisimas. Lisaks neile palveaegadele on islamis olulised ka isiklikud palved. Eeldatakse, et reedeti viiakse keskpäevane palvus läbi mošees koos teiste moslemitega.

Paast ( Saum ) – Islami aasta üheksas kuu – ramadaan – on paastumise kuu. Siis loobub täiskasvanud moslem söögist, joogist, suitsust ja intiimsuhetest koidust päikeseloojanguni. Paastu eesmärk on puhastada keha ning täita see vagaduse ja õiglustundega. See on aeg, mil peatuda ning vaadata enesesse.

Annetused ( Zakat ) – Zakat on moslemi kogukonna õigus isiku omandi lisaväärtusele. Harilikult on selleks 2,5 % isiku varast ning see jagatakse puudust-kannatajatele. Zakat on miinimum, mida moslemilt oodatakse – paljud moslemid annavad heategevuseks rohkem.

Palverännakud (Hadž) – Kui vähegi võimalik, peab moslem kord elus võtma ette palverännaku Mekasse. Palverännaku kuu (dhul-l-hidža) on aeg, mil tuntakse osadust teiste moslemitega, kellega jagatakse oma rõõme ja muresid . See on aeg, mil vaadatakse enesesse ning leitakse rahu enda, Jumala ning kõige looduga. Kuid palverännak ei ole kohustuslik (majanduslik ja füüsiline olukord).
Pilt 2 Palverändurid Mekas palvetams
Igapäevaelus tähtsaim islamimaailma välist pilti kõige rohkem kujundav jõud on palvus. Palvetatakse viis korda päevas: koidikul, keskpäeval, pärastlõunal, päikeseloojangu ajal ja öö saabumisel. Ramadaani ajal lisandub tavapärasele viiele palvusele päevas üks teistest pikem palvus ning on soovitav innukalt Koraani lugeda. Palvus toimub alati kindlatel aegadel ja kindlate reeglite järgi, ükskõik kus muslim ka ei viibiks. Palvusega kaasnevad erinevad poosid. Palvus lõpetatakse põlvitamisega, mille vältel loetakse usutunnistust, palutakse õnnistust prohvetile ja kõikidele usklikele; lubatud on meenutada ka oma muresid. (Soll 2003: 128)
Rituaalne kümblus enne palvet on kohustuslik, vesi võib olla soe või külm, keelatud on aga varem puudutatud vesi. Pärast väiksema ebapuhtuse seisundit , mis seostub kehast väljutatud tahke, vedela või gaasilise eritisega, une või minestusega, tuleb sooritada väike puhastamine. See tähendab näo ja lauba, käte kuni küünarnukini ja jalgade kuni kederluuni pesemist voolavas vees. Iga liigutusega käib kaasas kindla palve lugemine. Liiv on puhtuse sümbol ja vee puudusel kasutatakse liiva rituaalse pesemise juures. (Soll 2003: 128)
Islamimaades on traditsiooniline nädalalõpp neljapäeva pärastlõunast reedeni . Muslimi püha päev on reede. Reedel töötegemine keelatud ei ole; souk´id on avatud, kuid soovitav on mediteerida ja päeval paastuda. Reede keskpäeval peavad kõik usklikud kogunema nädala tähtsaimaks jumalateenistuseks mošeesse. Iga mošee lähedal või selle siseõues on rituaalse pesemise tarvis purskkaev või veekraanid. Üle pühakoja lävepaku astutakse alati parema jalaga. Jalatsid jäetakse palveruumi ukse taha. (Soll 2003: 129)
Muslimid usuvad, et kord saabub viimne kohtupäev, mil surnud üles äratatakse ja Allah nende tegude üle kohut mõistab. Surmajärgne elu on islamis tähtsamgi kui maine elu. Surnukeha pestakse kombekohaselt ning keeratakse valgesse linasse. Koolnu tuleb matta kiiresti, soovitavalt 24 tunni jooksul ning näoga Meka suunas. Surnuid ei kremeerita, kuna usutakse ihu ülestõusmist. Ei pooldata liigset leinamist. (Soll 2003: 133)

Islami mõju inimeste käitumisele ja elule

Islami mõju inimkäitumisele (Soll 2003: 114-117):

• Ülitähtsad on isiku väärikus, au ja maine. Nende, iseäranis au kaitseks ei ole ükski jõupingutus liiga suur. Sageli võetakse au ja häbi kollektiivse mõistena, mis hõlmab kogu perekonda või inimeste rühma;
  
• Araablased järgivad kõik ühte ja sama moraaliõpetust;
  
• Araabias on sõber inimene, kes ei saa keelduda teie palveid täitmast;
  
• Ennast tutvustades räägib araablane pikalt-laialt oma päritolust, sidemetest ja perekonna meesliinist;
  
• Äri ajamiseks kasutab araablane isiklikke sidemeid ;
  
• Tähtis on kiitus, eriti siis, kui tööga on suurepäraselt hakkama saadud;
  
• Araablased ei tunne privaatsuse mõistet;
  
• Araabiamaades seisab naine ühiskonnas mehest allpool ja elab tema varjus ;
  
• Araabiamaades suhtlevad naised vabalt ainult teiste naiste ja lähedaste sugulastega;
  
• Avalikus kohas liikuv naine peab kandma loori ;
  
• Islamiusulist naist ei tohi lääne mees kõnetada ega puudutada;
  
• Araablane imetleb haritust ja asjatundlikkust;
  
• Araablane hindab vastupidavust, osavust ja vaprust;
  
• Araablastele ei meeldi puudutada loomi (eriti koeri) ega nendega koos viibida.
  

Muslimile on keelatud (Soll 2003: 119):

• alkoholi tarvitamine ja hasartmängude mängimine;
  
• veri , sealiha ja nendest valmistatud produktide söömine;
  
• abielurikkumine;
  
• petmine (NB! Turisti ehk võõra koorimine on igapäevane nähtus);
  
• kohatu riietus;
  
• flirtimine islamiusku naistega ;
  
• bordelli külastamine;
  
• islami põhiuskumuste kahtluse alla seadmine.
  

Muslimi elu kulgeb tavade järgi, mis pärimus on täpselt ette kirjutanud. Üks olulisemaid on nimepanemine. Araabia nimedel on enamasti tähendus ja need võivad anda tunnistust nime omanikku puudutavatest tõikadest, olla seotud usu või päritolumaaga. (Soll 2003: 120)
Islami abieluõigus lubab mehel omada kuni nelja seaduslikku naist, kui ta suudab neid võrdselt kohelda, ning suvalisel hulgal liignaisi. Islami abielu on erinevalt läänemaades levinud kooselust püha. Abielud sõlmitakse seisuste järgi. Enamik araablasi eelistab sõlmida perekondlikult korraldatud abielusid. Abielulepinguga sõlmitakse ka pruudiluna suurus. Pruudiluna (mahr) koosneb kahest osast: üks läheb pulmade korraldamiseks ja kaasavaraks, teine jääb naise valdusse kui kapital , mis kindlustab talle ülalpidamise mehe surma või lahutuse korral. (Soll 2003: 133-135)
Islam lubab lahutust , kuid prohvet ütles, et see on Jumalale kõige vastumeelsem. Meestel on lahutuse algatamiseks suurem vabadus, kuid seda lubav Koraani salm sisaldab ka manitsusi, et naise suhtes tuleb olla halastav, kaastundlik ja õiglane. Enne lahutuse kinnitamist on ette nähtud kolmekuuline ooteaeg, mille vältel peab selguma , ega naine last ei oota , ning selle ajal jooksul võib lahutuse tagasi pöörata. Et lahutus ametlikult jõustuks, on tarvis see kolm korda välja kuulutada. Kuigi seda on lubatud teha ka ühekorraga – ja selline lahutus on ka siduv –, käsitletakse niisugust lahutust kui ebatavalist ja uuenduslikke lahutust (talaq bida) ning seda peetakse solvavaks. Lubatud on ka lahutanute uuesti abiellumine , aga kui lahutus on saanud ametlikuks ja tagasipööramatuks, siis ei tohi mees oma lahutatud naisega abielluda enne, kui too on abiellunud teise isikuga ja temast omakorda lahutanud. Selle piirangu ilmselge eesmärk on vältida kergekäelisi lahutusi. (Partridge 2006: 388)
Et saada söögiks sobilikku liha, tuleb loom tappa õige kombe kohaselt ja Jumala nime öeldes. Seda nimetatakse halal´i lihaks. Sealiha söömine on karmilt keelatud ning enamik moslemeid peab sealiha roojaseks. (Breuilly et al. 1999: 81)
Islami karistusseadustik eristab nelja liiki karistust (Soll 2003: 137):

talio näeb ette süüaluse hukkamise või kehalise vigastamise, kui süü, milleks on raskendavatel asjaoludel toimunud tahtlik tapmine , leiab kohtus kinnitamist;

kui tapmine on toimunud kergendavatel asjaoludel, peab süüdlane maksma hüvitise;

teatavate kuritegude jaoks on seaduses kindlad karistused, näiteks varguse korral raiutakse maha parem käsi;

kohtunik võib määrata karistuse inimliku äranägemise järgi.

Islam ja terrorism

Tänapäeva meedias kasutatakse tihti termineid nagu „ terroristid ” ja „islami-äärmuslased” sünonüümidena. Sellest tulenevalt on rahvas jõudnud arusaamisele, et kõik terroristid on islamistid ja kuna islamistid kuuluvad moslemite hulka, siis järelikult on kõik moslemid terroristid, mis muidugi ei vasta tõele. (Islam 2009)
Kandev roll kõiges selles on Lähis-Ida poliitikal. Pea kõik tänapäeva Lähis-Ida probleemid tulenevad otseselt Esimese maailmasõja järgsetest ebaõnnestunud poliitilistest sammudest. Siinkohal sobiks anda väike ülevaade sündmustest, mis meie ajalooõpikutest aja ja ruumi puuduse tõttu tihti välja jäävad. Inglismaa lubas Otomani impeeriumis vähemuses olevatele araablastele oma vaba riigi ja suveräänsuse, kui nood asuvad Liitlaste poolele Saksamaa ja Otomani impeeriumi vastu, kuid peale sõda lubadust ei täidetud ning sõjajärgselt kukutatud Otomani impeeriumi araabia alad (välja arvatud Araabia poolsaar) jaotati riikideks, mida enne ei eksisteerinud - Süüria, Iraak , Liibanon, Transijordaania, Palestiina („jaotada, et paremini valitseda ”) – ja seati kas Inglise või Prantsuse protektoraadi alla. Üks riik, üks rahvas, üks kultuur, üks usk – mudel, mis iseloomustab Euroopa riike ja mida Liitlased ka Lähis-Idas rakendada püüdsid, loodetud tulemusi ei andnud, kuna sealne rahvas on alati olnud segu erinevatest religioonidest, kultuuridest ja rassidest. (Ibid 2009)
Islam on religioon halastusest, ei luba terrorismi. Jumal on Koraanis öelnud: „Jumal ei keela teil näidata headust neile ja kohelda õiglaselt neid, kes pole sõdinud teiega religiooni pärast, ega ajanud teid välja teie kodudest. Jumal armastab neid, kes on õiglaseid.” (60:8)
Prohvet Muhammed keelas sõduritel tappa naisi ja lapsi ja ta andis neile nõu: „Ärge reetke, liialdage ega tapke vastsündinud last“. Ja ta ütles ka „Kes on tapnud moslemitega lepingut pidava inimese, ei saa tundma paradiisi lõhna, kuigi see lõhn levib neljakümne aasta tee kaugusele“. Samuti keelas prohvet Muhammed tulega karistamise . Kord loetles ta mõrva olemaks teisel kohal peamistest pattudest ja ta koguni hoiatas, et: „Esimesed juhtumid , mida inimeste vahel viimsel kohtupäeval lahendatakse, on verevalamised“. (Islam 2009)
Lisaks sellele, võttes loomalt elu toiduks, on moslemid kohustatud tegema seda viisil, mis põhjustab vähimal võimalikul määral hirmu ja kannatusi. Prohvet Muhammed ütles: „Kui te veristate looma, tehke seda parimal moel. Teritage oma nuga looma kannatuste vähendamiseks“. (Ibid 2009)
Kui juba loomadega tuleb ilusti ümber käia, mis veel siis rääkida inimestest? Selle ja teiste islamialaste tekstide valguses on islami ja moslemite seisukohalt kaitsetute tsiviilisikute südametes kabuhirmu õhutamine, ehitiste ja vara laialulatuslik hävitamine, süütute inimeste, naiste ja laste pommitamine ja sandistamine kõik keelatud ja jälestusväärsed teod. Moslemid järgivad rahu, halastuse ja andestuse religiooni ja suuremal enamusel ei ole mingit pistmist nende vägivaldsete sündmustega, mida mõned on moslemitega seostanud. Kui moslemist indiviid sooritab terrorismiakti, on see inimene süüdi islamiseaduste rikkumises. (Islam 2009)

Terrorism teke

Egiptuse kooliõpetaja Hassan al-Banna asutas 1928. aastal noorteklubi, mis sai nimeks Moslemivennaskond. Aastatega kasvas vennaskond riigi mõjukaimaks ühiskondlik-poliitiliseks liikumiseks, mille ideoloogia kohaselt vastab islam täielikult kõigile ühiskonna ja üksikisiku vajadustele – nii poliitilistele, moraalsetele, sotsiaalsetele, kultuurilistele kui ka majanduslikele.( Postimees 2009)
Vennaskonna haruorganisatsioonid tegelesid hariduse ja heategevuse kõrval ka valitsuse vastu suunatud terroriaktide korraldamisega. Tähelepanuväärseim neist oli peaminister Nuqrashi mõrvamine 1948. aastal. Et vennaskonna mõju piirata, arreteerisid võimud tuhandeid liikmeid ja lasid eriteenistustel al-Banna tappa.(Ibid)
Kuid vennaskond tegutses edasi – kord avalikumalt, kord põranda all. 1960. aastatel tõusis Moslemivennaskonna sõjakama tiiva ideoloogiliseks juhiks Sayyid Qutb , Ühendriikides koolitust saanud haridustegelane. Korduvalt valitsusvastase tegevuse eest vangis istunud Qutb leidis oma lõpu 1966. aastal, kui Egiptuse diktaator Nasser ta hukata lasi.(Ibid)
Ka Qutbi tapmine ei teinud islamiäärmuslusele lõppu. Vangla -aastate jooksul oli Qutb viljakas kirjamees . Oma olulisimas teoses «Teemärgid» kuulutab ta enamiku islamimaid juhtivatest režiimidest islamivastaseks ning annab juhiseid võitluseks tänapäevase jahiliyya’ga – sõna, mis tähistab Muhamedi- eelset «vaimupimeduse aega» Araabiamaade. «Teemärgid» on tänaseni islamifundamentalistide tähtsamaid ideoloogilisi alustekste.(Ibid)
Nagu al-Banna ja Qutb, nii alustasid ka tänapäevase globaalse terrorivõrgustiku liidrid oma võitlust kodumaiste «islamivaenulike» režiimide vastu. Oma valitsusi süüdistati süvenevas majanduslikus mahajäämuses läänemaailmast ja alandavates sõjalistes lüüasaamistes Iisraelilt, ent need ei olnud ainsad etteheited.(Ibid)
Autoritaarsete režiimide suurima patuna nägid islamistlikud ühiskonnaliidrid valitsejate ükskõiksust islamikogukonna kesksete väärtuste, st egalitaarse ühiskonnakorralduse ja sotsiaalse õigluse suhtes.(Ibid)
Usaldamatus läänemaailma suhtes ulatub aega, mil Euroopa kiire majandusarengu toel ning kontsessioonide ja kapitulatsioonide abil islamimaade loodusvarasid ja infrastruktuure kontrollima asus.(Ibid)
Afganistani džihaad tõi kokku Saudi Araabiast pärit Osama bin Ladeni, egiptlase Ayman al-Zawahiri ja paljud teised praeguse terrorivõrgustiku juhid. Vahetades kodumaalt kaasa võetud kogemusi, kujunes araabia maadest pärit mudžahiidide seas ühine arusaam, mis islamimaailma kunagise hiilgusega valesti oli läinud ja kuidas ajalugu õigele rajale pöörata. (Ibid)
Kui uutesse hõimuvastuoludesse ja verevalamisse uppunud Afganistanis tõusis võimule fundamentalistlik Talibani liikumine, leidsid araablastest mudžahiidid tagasitee Afganistani. Pakistani piirialadelt võrsunud äärmuskonservatiivne Taliban ja Afganistani sõja veteranidest loodud Al- Qaeda toimisid sümbioosis: Al-Qaeda pakkus sõjalist tuge Talibani režiimile, viimane tagas Al-Qaedale turvalise paiga, kus treenida oma liikmeid ja haududa sõjaplaane apostaatidest araabia liidrite ja jumalavallatu läänemaailma vastu. Järgnev, nagu öeldakse, on ajalugu: USA saatkondade pommitamine Nairobis ja Dar es Salaamis, rünnak USS Cole ’ile, New York ja Washington, Madrid ja London.(Ibid)

Kokkuvõte

Töö eesmärgiks oli analüüsida islamit, et saada teada selle usu olemus ja põhimõtted ja usu mõju inimkäitumisele. Antud töö tõi välja peamised punktid mida peaksid inimesed teadma islami usust ja islamiusuliste käitumisest. Töö eesmärk sai täidetud, kuna referaat katab suure osa islami usuga seonduvast.
Esimene peatükk annab pildi islami ajaloolisest ülevaatest tekkimise algusest kuni tänapäevani. Lisaks vaadeldakse Muhhamadi seost islami usu tekkelooga ja tema tähtust islamiusuliste seas.
Teine peatükk uurib koraani ja mida see püha raamat islamiusulistele tähendab. Kuidas seda lugema peaks ja mida see sisaldab. Peatüki teine osa võtab vaatluse alla islamiusuliste usuelu ja mida see nende ellu kaasa toob.
Kolmas peatükk käsitleb Islami mõju inimeste käitumisele ja elule. Peatükk annab ülevaate mida islamiusulised tohivad teha ja mida mitte. Lisaks on väikses osas välja toodud islami karistusseadustik, mis eristab nelja liiki karistust.
Neljas peatükk uurib islami usu ja terrorismi seotust. Peatükist tuleb välja, kui moslemist indiviid sooritab terrorismiakti, on see inimene süüdi islamiseaduste rikkumises. Sellest võiks järeldad et islami usulised pole terrorismiga seotud. Peatüki teine osa just uuribki seda millised islamistid on sellega seotud ja mis on neid selleni viinud.

Viidatud allikad

Bowker, J. Maailma usundid. Tallinn: Varrak kirjastus, 2004, 216lk.

Breuilly, E., O´Brien, J., Palmer, M. Maailma usundid: ülevaade uskumustest, traditsioonidest ja pühadest. Tallinn: Avita, 1999, 160 lk.

Islam [ http://www.islam.pri.ee/poliitikatxt.php ] 14 detsember 2009

Islam [ http://www.islam.pri.ee/terrorismtxt.php ] 14 detsember 2009

Koraan

Partridge, C. Maailma usundid. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006, 495 lk.

Postimees [ http://www.postimees.ee/010308/esileht/olulised_teemad/11_september/217400.php?sven-mikser-enne-ja-parast-terrorit ] 18. detsember 2009

Soll, K. Teejuht purunevasse maailma. Tallin: Koolibri, 2003, 240 lk.

Vikipedia. Vaba entsüklopeedia [ http://et.wikipedia.org/wiki/Koraan ] 14. detsember 2009