Karl V (0)

Karl V
Karl V (24.veebruar 1500  Gent   21.september 1558  Hispaania , Extremadura Saksa- Rooma riigi valitseja 1519– 1556 ,  keiser  alates  1530 . aastast, Aragóni ja  Kastiilia  kuningas ( Carlos I) 1516 –1556 (Kastiilia kuningaks sai ta ametlikult alles pärast oma nõdrameelse ema Juana surma  1555 , kuid tegelikult valitses alates 1516),Saksa kuningas 1519– 1531 , Itaalia ja Napoli kuningas (Carlo IV),  Burgundia hertsog (Charles II) ( 1506 –1555) ja Austria ertshertsog , Austria valitseja aastatel 1519–1521.
Tema ajal jõudis Habsburgide dünastia oma võimsuse tipule. Et tema võimu alla kuulusid ka Hispaania asumaad Lõuna-Ameerikas, siis väideti Karl V impeeriumi kohta õigusega, et selle kohal ei looju päike kunagi. Teda peetakse ka valitsejaks, kes jõudis universaalmonarhiaidee elluviimisele kõige lähemale. Oma elu jooksul sai ta tuntuks  katoliikluse kindlameelse kaitsja, osava sõjamehe, diplomaadi ning (nagu ka tema paljud esivanemad ) pidevas rahanappuses oleva valitsejana. Tema peamised rivaalid olid Prantsusmaa kuningas François I, Inglismaa kuningas  Henry VIII ja Türgi sultan   Suleiman Tore.
Karli isiklikuks deviisiks oli  Plus ultra (veel kaugemale). Teda peetakse ka esimeseks monarhiks, kes võttis kasutusele tiitli  Tema Majesteetvõi Tema keiserlik Majesteet. Tema isiksuse omaduste üle on palju vaieldud, kuid senini pole saavutatud konsensust selle osas, kas ta oli pigem maailmavalitsemist ihkav katoliiklik fanaatik, usutülidest lõhkikistud Euroopat lepitada püüdev vagamees, pragmaatiline kõike enda jaoks ära kasutada püüdev reaalpoliitik või hoopis keegi teine. Karl von Habsburg sündis Madalmaades Genti linnas Burgundia hertsogi  Philipp Ilusa ja Kastiilia  printsessi  Juana  pojana . Tema isapoolne vanaisa oli Saksa-Rooma keiser Maximilian I. Vanaema, Burgundia pärijanna Maria, oli juba surnud. Emapoolne vanaisa oli Aragóni kuningas  Fernando II, vanaema aga Kastiilia kuninganna  Isabel I. Karlil oli vend  Ferdinand  ning õed Eleonore, Isabella, Maria ja Katharina.
Karl kasvas üles Madalmaades ning sai pärast oma isa ootamatut surma 1506. aastal Burgundia hertsogiks, mis tähendas toona Madalmaade ja Burgundia vabakrahvkonna, hilisema Franche-Comté valitsejaks saamist. Teoreetiliselt oli tal õigus saada ka Kastiilia kuningaks (ta isa oli Felipe I nime all selle valitseja olnud 1504–1506), kuid tema võimukas vanaisa Aragóni Fernando püüdis seda igati takistada, mistõttu riigi formaalseks valitsejaks sai Karli nõdrameelne ema Juana, tegelikult aga läks võim Fernando kätte. Fernandole lemmikuks oli Karli vend Ferdinand, kelle ta võttis oma õukonda. Ometi läks nõnda, et Aragóni ja Kastiilia valitsejaks sai ikkagi Karl ning Ferdinandist sai hiljem Saksa kuningas, hiljem ka keiser. Karl jäi elama Madalmaadesse ning tema olulisim õpetaja oli Utrechti Adriaan, kellest sai hiljem  paavst   Hadrianus VI.
Karl sai hea hariduse ning rääkis vähemalt viit keelt: emakeelena prantsuse, lisaks itaalia, saksa, hispaania ning ladina keelt. Võimalik, et ta rääkis ka hollandi keelt. Karli rahvust on raske määratleda, lapsepõlves kasvatati teda ehk kõige enam hispaanlasena, kuigi dünastia tõttu peetakse teda enamasti sakslaseks. Otto von Habsburg on vältinud otsest rahvuslikku määratlust ja nimetanud teda burgundlaseks.
Karli esimesed valitsusaastad
Aastal 1516 suri Aragóni kuningas Fernando ning Karlist sai Carlos I nime all riigi valitseja. Ta kuulutas end ka oma ema kaasvalitsejaks Kastiilias, ühendades nõnda tänapäevase Hispaania ala esmakordselt pärast Rooma aega ühe valitseja võimu alla. Ent sellega polnud rahul paljud Kastiilia väikeaadlikud ja kodanlased, kes arvasid, et Karli vaimuhaige ema Juana on võimeline valitsema . Neile oli vastumeelt ka Karli välismaine päritolu. Pärast mõneaastast käärimist puhkes  1520 . aastalComuneroste ülestõus, mis järgmiseks aastaks siiski maha suruti.
Aastal 1519 suri Karli teine vanaisa, keiser Maximilian I. Karl päris temalt küll probleemideta Habsburgide Austria- valdused , kuid keisritroonile tekkis mitu pretendenti. Põhikonkurentideks osutusid Karl ja François I. Tänu Hispaaniast, Madalmaade pankuritelt Fuggeritelt ja Saksa pankuritelt saadud rahale ning autoriteetse Saksi kuurvürsti  Friedrich Targa toetusele õnnestus Karlil valimised võita ning temast sai keiser Karl V, François'st aga tema eluaegne vihavaenlane. 23. oktoobril 1520 krooniti ta Aachenis ametlikult Saksa kuningaks. Kolm päeva hiljem andis Saksamaa priimas ( kirikupea ), Mainzi kuurvürst  Albrecht teada, et paavst on Karli nimetanud ka valitud keisriks. Kuni ametliku paavstipoolse keisriks kroonimiseni 1530. aastal kasutaski Karl V tiitlit "valitud keiser".
1520. ja 1530. aastatel laienes Karli impeerium oluliselt, sest seikleja  Hernando Cortés alistas Kesk-Ameerikas  asteekide  riigi. Peagi laienes Hispaania koloniaalimpeerium ka Lõuna-Ameerikasse, kus  Francisco Pizarro vallutas inkade riigi Peruus.
1521. aastal andis Karl oma vennale Ferdinandile valitseda Habsburgide pärusvaldused Austrias. Burgundia hertsogi ehk Madalmaade valitseja tiitel jäi Karlile. Ferdinandi kanda jäid peamiselt impeeriumi ja Habsburgide idapoliitika, näiteks võitlus Türgi vastu ning dünastia pärimisõiguse kindlustamine Böömimaal ja Ungaris.
Karl sattus aga ägedasse võitlusse läänes (vt. Itaalia sõda (1521–1526) ja Itaalia sõjad ), sest François I püüdis endale haarata Põhja- Itaaliat , eriti  Milano hertsogkonda, ning Karli käes olevaid Burgundia hertsogiriigi alasid: Madalmaid ja Burgundia vabakrahvkonda ( France -Comté't). Karli ja François' vaheline esimene sõda kulmineerus 24. veebruaril  1525 Pavia lahinguga Karli 25. sünnipäeval, milles Prantsuse väed täielikult lüüa said ning kuningas keisri kätte vangi langes. Karl ja tema nõunikud olid ootamatust edust täiesti šokeeritud ning Hispaanias viibinud keiser keelas igasugused võiduparaadid, selle asemel pidas ta patukahetseja riietes tänumissa. Pärast François' ligi aastast vangistust sõlmiti Karlile soodne  Madridi rahu, millega koguni Burgundia hertsogkond oleks taastatud, ent Prantsuse kuningas murdis oma lubadusi ning vangist vabanedes keeldus ta rahulepingut täitmast, sest see olnud talle ebaõiglaselt peale surutud. Nii puhkes Karli ja François' vahel peagi uus sõda (vt. Cognaci liiga sõda (1526–1530).

Probleemid Lutheri ja paavstiga

Aastal 1517 oli  munk  Martin Luther enese teadmata alustanud reformatsiooni, ehkki esialgu oli ta toetajaskond marginaalne ning reformaator ise püüdis pigem uuendada  katoliku kirikut kui sellest lahku lüüa. Karl V nägi Lutheri tegevuses aga ketserlust, seda enam tema radikaalsemate järgijate tegudes. Seetõttu asus ta Lutheri ja ta mõttekaaslaste suhtes eitavale positsioonile ning ehkki ta aktsepteeris mõningaid Lutheri nõudmisi (eriti paavstluse mõju ja korruptsiooni ning lodeva elu vähendamise osas kirikus), ei nõustunud ta üldiselt Lutheri visioonidega, sest arvas neid minevat vastuollu kristlusega. Karl oli kahtlemata traditsionalist ning küllap ka suures osas romantik (ta unistas Burgundia hertsogiriigi taastamisest, plaanitses ristisõdu  Konstantinoopoli vabastamiseks, omas kindlaid  džentelmenlikkepõhimõtteid ja käitus erinevalt oma rivaalidest, kes lähtusid enam renessanslikest põhimõtetest), ennekõike aga võimsaim katoliiklik monarh ning seega ei saanud ta kirikut õõnestavat Lutheri tegevust heaks kiita. Nii pani Karl Lutheri 1521. aastal Wormsi riigipäeval, kus too oli keeldunud oma vaadetest loobumast, riigivande alla (mis tähendas sisuliselt tema lindpriiks kuulutamist) ning too pidi otsima varjupaika Saksi kuurvürsti Friedrich Targa juures. Et Saksamaal oli rahulolematus paavsti ja teiste kirikujuhtide toretseva ning pillava eluviisiga suur,renessanssi ideed polnud veel kuigivõrd levinud ning Lutheri novaatorlik vaatenurk kristlusele tundus paljudele õigem, siis polnud mässulise munga lindpriiks kuulutamisest erilist kasu. Pealegi ei soovinud Karl korrata keiser Sigismundi viga, kelle ajal põhjustas tšehhi usu-uuendajaJan Husi ketserina hukkamine Böömimaal hussiitide sõjad ja 16. sajandissegi ulatuva vaenu Böömimaal.
Lõpuks selgus aga, et sõda tuli ilma Lutheri hukkamisetagi. Kõigepealt puhkes riigirüütlite sõda ehk Sickingeni vaenus (1522–1523), kus usu-uuendamisega kaasa läinud riigirüütel Franz von Sickingen püüdis vägivaldsete vahendite abil Trieri peapiiskoppi kukutada ja tema valduseid sekulariseerida. Tema tegevus oli seotud ka riigirüütlite mõju tuntava vähenemisega, mis oli vürstivõimu tugevnemise paratamatu tagajärg.[6]Ehkki Karli ennast toona Saksamaal ei olnud, võitsid tema väed Lääne-Saksa vürstide, eriti Hesseni Philippi kaasabil, Sickingeni. Veelgi tõsisem konflikt puhkes aga  1524 . aasta lõpul. Talupojad, kes Lutheri ja tema järel tulnud veelgi radikaalsemate usureformaatorite seisukohti tõlgendasid selliselt , et kõik inimesed peaksid igas mõttes võrdsed olema juba ilmalikus elus, alustasid rahutusi, millest kasvas välja Saksa talurahvasõda (1524–1525). Sellisest anarhistlikust ja ekstremistlikust puhangust ehmunud Luther asus aga aadlike poolele ning suutis niimoodi sõlmida ka teatud vaherahu Karliga, ehkki Saksa-Rooma riigi valitseja ei aktsepteerinud jätkuvalt enamikku tema seisukohtadest. Ometigi ühendas harrast katoliiklast Karl V ja sügavalt usklikku usu-uuendajat Martin Lutherit üks asi: nad mõlemad olid vastu paavsti poliitikale. Luterlusest sai aga Saksa riigivürstide tööriist nende keisrivõimust sõltumatuse suurendamisel.
Paavstidega olid Karli suhted enamasti halvad, sest tema ilmalik võim oli nende jaoks liiga suur. Renessansiaegsed paavstid olid üldiselt pigem ilmalikud valitsejad kui vagad vaimulikud kirikupead ning enamasti oli nende sooviks muuta Kirikuriik võimsaimaks riigiks Itaalias. Sõdalasest paavstil  Julius II-l (paavst 1503–1513) oli see ka peaaegu õnnestunud, kuid tema järglane Leo X (paavst 1513–1521) andus rohkem hedonismile ning toetas kunsti ning arhitektuuri, valitsejana polnud aga kuigi võimekas. Seetõttu hakkasid paavstluse positsioonid nõrgenema ning nii otsustas katoliku kiriku pea mitte lasta tugevneda Habsburgidel, vaid vastukaaluks neile toetada Prantsusmaad ja selle kuningat François'd või hoopis Friedrich Tarka. Siiski ei õnnestunud tal Karli keisriks valimist väärata ning see liitis teda veelgi enam prantslastega. Asjaolud muutusid teatud määral 1522. aastal, mil paavstiks sai Karli endine õpetaja Hadrianus VI nime all, kuid et ta suri juba järgmisel aastal, siis polnud tema tegevusel kuigi suurt mõju. Järgmine paavst  Clemens VII (paavst 1523–1534, Leo X sarnaselt Medicite suguvõsa esindaja) oli selgelt Prantsusmaa- meelne ega soovinud katoliku kirikus midagi muuta (ehk siis lasta tekkida võimalusel, et tema võim väheneb), mistõttu protestantlus leidis üha laiemat kõlapinda ning Euroopa katoliiklik ühtsus kadus lõplikult. Karlil kui katoliikluse kaitsjal oli seetõttu väga raske tegutseda, sest tema soovis pigem olla kahe poole lepitaja kui armutu paavstluse eest võitleja, seda enam, et üleüldine meelestatus Saksamaal oli paavstluse suhtes negatiivne.

Teine sõda Prantsuse kuningaga ning keisriks kroonimine

1527 . aastal puhkes sõda François I ja Karli vahel uuesti. Prantsusmaad toetas mitu Itaalia linnriiki, kes kartsid Habsburgide võimu kasvamist, samuti paavst. Itaalia vastu saadeti Georg von Frundsbergi  juhitud palgasõdurite armee , millele palga maksmisega tekkisid aga probleemid. Paavst oli juba valmis alla andma, kuid saamahimulised palgasõdurid sundisid oma ülemusi rünnakut Roomale jätkama, mille tulemuseks oli Karli prestiižile väga halvasti mõjunud Sacco di Roma . Rooma rüüstati ning paavst põgenes linnast. Üldiselt ei suutnud aga kumbki pool otsustavat edu saavutada ning peagi hakati otsima rahu, seda suuresti ka põhjusel , et türklased sultan Suleiman Toreda isiklikul juhtimisel piirasid Viini.
Karli tädi, Madalmaade asehaldur Margarethe ning François' ema Louise de Savoie jõudsidki viimaks kokkuleppele, mis on ajalukku läinud  Cambrai  ehk Daamiderahu nime all. Sellega loobus Karl Burgundia territoriaalse terviku taastamisest ehk ei nõudnud enam Prantsusmaale kuuluvaid Burgundia alasid, François aga loobus taotlustest Milanole ning teistele piirkondadele Itaalias, samuti pidi ta Karlile ära andma Madalmaade piiri äärseid alasid. See rahu tegi ühtlasi ametlikult lõpu Karli nõudmistele tema seisukohalt sõnamurdliku François' vangistusse tagasipöördumise osas ning ta vabastas suure lunaraha eest alates 1526. aastast tema käes pantvangis olnud Prantsuse kuninga pojad, samuti abiellus Prantsuse kuningas tema õe Eleonorega. Seejärel võis Karl teoks teha oma ammuse unistuse: lasta end paavsti poolt keisriks kroonida. See toimus Bolognas 1530. aastal ning Karlist sai viimane Saksa-Rooma keiser, kelle paavst kroonis. Tema vend Ferdinand ning tolle järglased võtsid endale ainult valitud keisri tiitli, sest tekkinud luterlaste ja katoliiklaste usulõhe tõttu poleks esimesed paavsti poolt õnnistatud keisrit enam aktsepteerinud.
Ferdinandi nimetas Karl 1531. aastal aga Saksa kuningaks ehk oma järglaseks Saksa-Rooma troonil. Tema enda vanim poeg Philipp (tulevane Felipe II) oli veel liialt noor ja pealegi olid vennad juba sisuliselt kokku leppinud Habsburgide impeeriumi jagamises. 1526. aastal oli Ferdinand pärinud ka Böömimaa ja Ungari troonid ning seega Habsburgide võimubaasi veelgi laiendanud.

Esimesed vastuolud protestantlike vürstidega

1526. aastal olid Saksa protestantlikud vürstid , kasutades ära Karli viibimist Itaalias, kuulutanud esimesel Speyeri riigipäeval välja aadelliku usuvabaduse ehk alamad pidid järgima seda usku, mida tunnistas nende valitseja. 1529. aastal korraldas Ferdinand Karli nõudmisel teise Speyeri riigipäeva, kus püüti Wormsi edikti reaalselt ellu rakendada ehk luterlust illegaalseks muuta. Seepeale esitasid luterlikud vürstid protesti ning teenisid nõnda protestantide nimetuse. Kompromissi püüti leida 1530. aastal Augsburgi riigipäeval, kus Philipp Melanchthonesitas Augsburgi usutunnistuse. Karl sellega ei leppinud ning nõudis protestantide "tõelisesse" kirikusse tagasipöördumist . Ta oli valmis ka mõningaid vürstide nõudmisi kaaluma , et lülitada neid kirikureformi, kuid protestandid jäid kangekaelselt endale kindlaks ning ka paavst polnud nõus järele andma. See põhjustaski esimese tõsise konflikti keisri ja protestantide vahel: viimased lõid 1531. aastal oma usu kaitseks Schmalkaldeni liiga. Kuid et Karlil oli soov minna pühasse sõtta türklaste vastu, siis oli ta sunnitud ajutiselt protestantidega leppima. 1530. aasta Augsburgi riigipäev oli lõppenud sisuliselt kompromissiga, luterlikud vürstid võisid kuni kirikukoguni uue usu juurde jääda. Siiski ei rahuldanud see kokkulepe kedagi ja protestandid muutusid keisri suhtes üha jultunumaks ning seda enam, mida kaugemal Karl oli. Kohati hakkasid nad rüüstama katoliiklaste alasid ning nood vastasid samaga. Nii tekkisid sisekonfliktid, kuid ametlikku sõda keisri ja protestantide vahel ei tulnud veel 15 aasta jooksul.
Aleksandr Lushin
11.R