SISSEJUHATUS Valisin oma referaadi teemaks saksa filosoof Immanuel Kanti, tema eluloo ja tähtsama teooria. Algul põhiliselt seepärast, et filosoofil on äärmiselt huvitav eesnimi. Hilisemal tutvumisel filosoofi eluloo ja tõekspidamistega leidsin, et nii mõnigi temapoolt öeldu ja erinavate aurorite poolt väljatoodu kirjeldab ka mind ennast. Lisaksin leidsin ühe mulle huvitava fakti. Nimelt Tartu Ülikooli kunstimuuseum tähistas eelmisel aastal oma 209. aastapäeva üritusega Rääkivad pead, kus muuseumi varasalvedest toodi välja tõeline pärl Immanuel Kanti surimask, mida on maailmas vaid kaks tükki (http://forte.delfi.ee/news/teadus/tu-kunstimuuseum-toob-aastapaeval-valja-haruldase- surimaski.d?id=64263785). Sellele oleksin tahtnud isegi pilku heita. Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, kuid seda, millest ta kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks ning keegi ei ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade koh...
tõde mingist vaatepunktist, ilma võimaluseta absoluutsusele Nietzsche kirjutab, et „kõige halvem, kauaaegsem ja ohtlikum eksitus on seniajani üks dogmaatiline eksitus, nimelt Plantoni puhas hing ja hüve iseeneses”. Rääkida hingest ja hüvest nii, nagu Planton neist rääkis, tähendab tõe keeramist pea peale ja igasuguse elu põhieelduse, perspektiivsuse, eitamist. Tunneturteooria Me loome ise reaalsuse. Kõige aluseks on loomine ja tahe. Nietzsche perspektiivioptika lähtub Kantist ja õpetusest, et teadvus ise määrab reaalsuse üldiseimad omadused. Kuid äärmuste ja filosoofile mõistliku ja tasakaaluka Kanti skeemidest ei piisa. Nietzsche viib selle Kanti teema sellistesse äärmustesse, et peagi on selle algupära üsna võimatu ära tunda. Nietzsche tunnetusteoreetiised tõlgendused on selgelt inimkesksed, nad annavad juhikontrolli inimese loovale, ümberkujundatavale loomusele, mis on vältimatu, möödapääsmatu ja tähelepandamatu. Aitäh tähelepanu eest!
Kaks vastuväidet: -Sisetundel põhinev otsus tunded võivad olla kollektiivsed või ideologiseeritud. Näiteks on normaalne ühes kogukonnas, et inimene visatakse kividega surnuks, teises on see seletamatu. -Eetikat üritatakse rajada emotsioonidele, aga need ei ole faktid. Näiteks ei saa emotsioonidel põhinevat otsust kohtus kasutada. Kaitse ei ole kogukondlik ning on objektiivne, põhineb inimloomusel. 9. Selgitage deontoloogilise eetika positsioone Kohustuse eetika lähtub Kantist praktilise mõistuse kriitika. Teoses arutleb autor, et meie tegudel on erinevad motiivid, nt auahnus, soov vms. Sellistel puhkudel ei saa me öelda, et tegemist oli eetilise teoga ning vaja on omakasupüüdmatut motiivi. Maksiimid - reeglid, mis on kehtestud puhta mõistuse poolt, ei tulene materiaalsest huvist. Kategoorilised imperatiivid - eetika reeglid, mis selgitavad hea ja halva teo vahet. Juhtnöörid, kuidas peaks käituma, kui soovitakse käituda eetiliselt
valmistada tulevaseks elukutseks." Kant esines nii, just nagu otsiks tõde, mis on teadmata nii talle, kui tudengitele, täiendades ja korrigeerides enne väljaöeldud seisukohti. Talle meeldis korrata, et ta ei õpeta filosoofiat vaid filosofeerimist. Kantil ei olnud palju sõpru, kuid neid, kes tal olid, pidas ta väga headeks sõpradeks. Kõige lähem neist oli ilmselt inglise kaupmees Jossif Green. Tema mõjutusel saigi Immanuel Kantist pedant, kes elas kindla päevaplaani järgi. Kantile meeldis Greeniga vestelda, sest tegu oli filosoofiakauge, kuid samas laia silmaringiga mehega. Naised Kanti elus suurt rolli ei mänginud. Küll oli ta kaks korda elu jooksul armunud, kuid liikse häbelikkuse ja tagasihuoidlikuse tõttu neile armastust ei avaldanud. Kant ise seletas seda nii: ,,Siis, kui ma oleksin vajanud naist, ei olnud ma võimeline teda toitma; aga siis, kui ma olin võimeline teda toitma, ei vajanud ma teda enam."
sissejuhatuses, kus Nietzsche kirjutab, et ,,kõige halvem, kauaaegsem ja ohtlikum eksitus on seniajani üks dogmaatiline eksitus, nimelt Plantoni puhas hing ja hüve iseeneses". Rääkida hingest ja hüvest nii, nagu Planton neist rääkis, tähendab tõe keeramist pea peale ja igasuguse elu põhieelduse, perspektiivsuse, eitamist. Me loome ise reaalsuse. Kõige aluseks on loomine ja tahe. Nietzsche perspektiivioptika lähtub Kantist ja õpetusest, et teadvus ise määrab reaalsuse üldiseimad omadused. Kuid äärmuste ja filosoofile mõistliku ja tasakaaluka Kanti skeemidest ei piisa. Nietzsche viib selle Kanti teema sellistesse äärmustesse, et peagi on selle algupära üsna võimatu ära tunda. Nietzsche tunnetusteoreetiised tõlgendused on selgelt inimkesksed, nad annavad juhikontrolli inimese loovale, ümberkujundatavale loomusele, mis on vältimatu, möödapääsmatu ja tähelepandamatu
Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. Nimi on selles mõttes eraldiseisev, sest ei saa moodustada hulka, klassi (pole olemas jaansust), lihtsalt tähistab objekti. Nimi ja deskriptsioon peaksid olema sünonüümid, kui ei ole, siis on deskriptsioon ebakorrektne. Tegelikult räägib terminist - erinimest, millele vastab ainult üks deskriptsioon: definitsioon. Nimi on rohkem ja kindlamalt seotud (bedeutung) kui deskriptsioon, mis on lihtsalt üles kirjutatud sisu (sinn). Lähtub Kantist: ütlusi on kahte sorti: analüütilisi (vastab igal juhul tõele) ja sünteetilisi (tinglikud, ei pruugi alati tõele vastata, on deduktiivsete seaduste aluseks). Frege tõestab, et kui a=a, siis võrreldakse omavahel mitte asju, vaid nende märke. Nime ja deskriptsiooni vahel on Frege arvates analüütiline suhe. FERDINAND DE SAUSSURE 1857 - 1913 Lõi semioloogia, mida luges sotsiaalpsühholoogia osaks. Peateos: "Cours de linguistique générale"
Õppimine kui talletamine, lähtub John Locke'ist. Alates sünnihetkest hakkab inimmeel täituma meelte poolt kokku kantud materjalist. Õpetuse asi on kogemuse toodang korrastada: materjal suhestada ning üldistada,selleks peab õpetaja pakkuma tõsiasju ning mudeleid ja õpilane kasvab teadmiste kaudu. Õppimine kui mõistmine on Platonist ja Augustinusest lähtuv arusaam. Parim mõistmine saavutatakse ise tõsiasju uurides. Õppimine kui määratlemine ja reeglistamine lähtub Kantist. Õppida tuleb põhjendades ning argumenteerides, selleks peab õppija õpitu pädevuses iseseisvalt veenduma seda testides ning hinnanguid andes. Õppimine kui tõlgendamine esindab hermeneutilist arusaama. Uus teadmine suhestatakse olemasoleva tähendushorisondiga. Õppimine on horisontide sulandumine, mille tiomel horisondid ise pidevalt avarduvad. Ehkki õppimise objekt võib kõigile olla üks, on see, mis tõlgendades toimub, isiklik ja unikaalne. Õppimine kui tegevus
Kanti moraaliteooria jätab emotsioonidele ebaadekvaatse rolli (empaatia, sümpaatia..) 3. Head idioodid Kant ei võta piisavalt arvesse tagajärgi. Mõni heade kavatsustega idioot võib tahtmatult põhjustada paljude inimeste surma. Heal tahtel võivad olla halvad tagajärjed. 4. Kui me ei leia tõestust Jumala olemasolu kohta, kas siis peaksime moraali üldse hülgama? III Vooruseetika • keskseks voorusemõiste • Erinevalt Kantist ja utilitaristidest (keskendusid mõlemad üksikute tegeude õigsusele või väärusele) keskendub vooruseetika inimese elule tervikuna • Põhiküsimus- Kuidas peaksin elama? Arenda oma voorusi, nii saad inimolendina õitsema. Vooruseetika põhiidee: • tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone • tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid tähtis on ka, et inimene naudiks hea olemist, et
Sest ka religioonis ei ole absoluutne vaim omandanud veel puhast möttelist kuju, vaid on veel seotud kujutluste ja tunnetega. Filosoofia asetab kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu ja tuntu puhtasse möttelisse vormi. Hegel näeb filosoofia ülesandena "haarata aega mötetes", anda olevikule väljendus. Filosoofia on ajalooliste sündmuste teadlik kommentaator. Alles filosoofias jöuab Vaim täiesti iseenda juurde tagasi . Kuid Hegel selle teekonna löpul seisjana eemaldus siiski liialt Kantist ja ületas need piirid, mis Kant oli seadnud. Hegel muudab dialektilise printsiibi - nagu Hegeli looming näitab - on kindlasti väga viljakas korrastav pöhimöte meie mötlemisele, olemise printsiibiks endaks. Meil on vöimalik siin vaid üks möte esiletösta: laad kuidas Hegel üksiku suhet ühiskondlikesse jöududesse kirjeldab. Me teame, et hegeli puhul algab moraalsuse sfäär alles objektiivse vaimu valdkonnast. Üksiku väärtus ei seisne mitte selles, mis väärtus vöi möte on
Bertrand Russell selgitab seda nii: kui me kannaksime kogu aeg siniseid prille, siis tajuksime maailma sinisena, kuid see ei tähenda, et maailm ongi sinine. Kas see tähendab, et maailm kui asjade ja nähtuste kogum on vaid meie kujutlus? Jah, seda küll: ''Me tunnetame loodust üksnes nähtumuste, st meis olevate kujutluste kogumina .." 2. Artur SCHOPENHAUER -sakslane Schopenhauer võttis omaks Immanuel Kanti mõtte, et tuleb eristadaasja iseeneses ja asju meie jaoks. Erinevalt Kantist väitis Schopenhauer, et me võime siiski tunnetada ka asja iseeneses mitte küll mõistuse või intellekti abil, sest viimane on mõeldud vaid nähtuste tunnetamiseks. Inimesel on aga olemas ka nö sisemine tunnetus, võime süüvida iseenesesse. Ainult iseennast me võime tunnetada kahte moodi: meelte kaudu (analoogselt asjade tajumisega) ning nö sisemiselt. Viimasel juhul me kogeme ennast kui tahet. Seega, Schopenhaueri arvates tarvitseb meil vaid süüvida iseendasse ning
Tartu Ülikooli prof. 1919 1923. Rajas ülikoolis geograafia kabineti, mis hiljem sai instituudi õigused. Selle raames pandi alus nii Eesti loodusruumide kui ka inimese poolt kujundatud sotsiaalruumide maakondade, kihelkondade, linnade ja alevite uurimisele. Tartu Ülikoolis maateaduse õpetamisele ja teadustööle aluse pannud Johannes Gabriel Granö õpilastest said August Tammekannust ja Edgar Kantist Eesti esimese iseseisvusaja silmapaistvaimad geograafid. 3. Maastikuteadus Eestis enne II Maailmasõda, teadlased ning millega tegelesid. Maastikulisi uurimisi ettevalmistav periood. Rahvapärane maastikutunnetus, mis avaldus geograafiliste komplekside mõistmisena rahvatüpoloogias (soo, nõmm, lodu jt.); geoloog ja botaanik Carl F. Scmidt uuringud Eesti aluspõhja ja kvaternaarigeoloogia ning PõhjaEesti taimestiku kohta.
Boheemlane peab kunstnikuksolemist, loomisseisundis viibimist tähtsamaks kui lõpetatud kunstiteost. Kunstnikke ühendas ühine ellusuhtumine, mitte sarnane vormikäsitlus. Õigem ongi romantismi nimetada mitte stiiliks, vaid vooluks, mis sarnast sisu väjendades kasutab erinevaid stiile. Millisena näeb A. Schopenhauer kunstide tähendust? Kõik elavad erinevas maailmas, Mõjutatud Kantist- huvitu kaemus.Neutraalne meditatiivne vaatlus. Inimtunnetuse tulemus. Tõel on vabastav toime. Kõrgeim kunstiliik muusika. Mis on Hegeli arvates esteetika kui ilu filosoofia objektiks? Miks? Ta võtab esteetikat kui teadust, mis käsitleb tundeid ja emotsiooni, kuid kasutame seda ka tunnete kirjeldamiseks. Tunnete nagu hirm, kaastunne, nauding, imetlus jne. Kõnekeeles
tunnetusstruktuuri kohta. Nimelt käib see kaemuse vormide kohta. Ruum on välismeele kaemuse aprioorne vorm - me ei saa midagi ette kujutada ilma ruumilise ulatuvuseta Aeg on sisemeele kaemuse aprioorne vorm - me ei saa midagi ette kujutada ilma ajalise kestvuse ja järgnevuseta Ruum ja aeg ei eksisteeri iseeneses, transtsendentaalselt, vaid on meie kaemuse eeltingimused. Need vormid on mõistuse poolt peale pandud igale kogemusele. Kantiaanlik seisukoht Kantist lähtuva seisukoha järgi on niisiis kõik paratamatud propositsioonid aprioorsed ning kõik aprioorsed propositsioonid paratamatud. Ka analüütilised tõed on paratamatud, sest nende väärus pole mõeldav (selliste väidete vääruse eeldamine on vasturääkiv) Samas kõik aprioorsed väited pole analüütilised, sest mõned aprioorsed väited on ka sünteetilised. Seega pole ka kõik paratamatud väited analüütilised. Ei kehti:
agressioonil pole kuhugi mujale pöörduda, kui iseendasse. Kuid Hegel väidab, et Revolutsioon on selleks ajaks juba algatanud pöördumatu protsessi ning antiteesile järgneb süntees ehk absolutismi asendumine konstitutsiooniga. Sellel arutluskäigul baseerub hegellik dialektiline mõttelaad. Schopenhauer loobus varsti peale mainitud vahejuhtumit igaveseks ülikoolis õpetamast ja hoidis eemale ka poliitilisest elust. Tema Kantist ja Buddhast mõjutatud filosoofia kujutab peale Hegeli eitamise siiski ka väga tugevat originaalset panust semiootika kujunemislukku. Oma keskses teoses ,,Die Welt als Wille und Vorstellung" toob ta välja kaks maailma kogemise tasandit. Tahtele vastab Kanti ,,asi iseeneses", representatsioonile ehk näilisusele Kanti fenomen. Kuid erinevalt Kantist, kes väitis, et ,,ding an sich" ei ole mõistuslikult
inimelusid. Kui nad olid oma ülesande täitnud, siis kaotas maailmavaim nende vastu huvi ja nende lõpp oli traagiline (Alexander Suur jõi end surnuks, Caesar tapeti senaatorite poolt, Napoleon tapeti pagenduses). 11 ARTUR SCHOPENHAUER 1. Maailm kui tahe! Pidas maailma olemuseks võimutahet. On nõus Kantiga selles, et on olemas asi iseeneses, kuid erinevalt Kantist arvab, et kui inimene süüvib iseendasse, siis ta näeb, et tema olemuseks on tahe. Tahe on igavene alge. See pole mitte mõistus ega jumal, ta ei jaotu ruumiliselt, ei ole algust ega lõppu seega ongi asi iseeneses. Kuna tahe on pime siis on Schopenhaueri maailm eesmärgitu. Tahe avaldub looduses loodusseadustena ja loomadel instiktidena ja ainult inimene saab teadvustada endale, et tema olemuseks on tahe. 2. Maailm kui kujutlus
... Peateos "maailm nii tahe kui kujutlus" Suri 1860 aastal 21. Septembril Looming: "maailm nii take kui kujutlus" "Elutarkus" "koomilise teooriast" "Parerga ja Paralipomena "Naistest" Põhimõtted: Kinnitas pessimismi Peateos sisaldab tema pessimismi süsteemi valmimis kujul Tema pessimistliku filosoofia tuumaks on metafüüsiline õpetus maailmas kui tahtest Ta lähtus lausest "Maailm on minu kujutlus" Eetika põhialuseks on empiirilise ja intelligiibse iseloomu eristamine Erinevalt Kantist väitis ta et me võime siiski tunnetada ka asja iseeneses Inimene on vaid iseenda jaoks nii tahe kui ka kujutlus Tahe on maailma tõeliseks olemuseks. Maailm on tahe. Ütlused: Tahe on loomulikult tahe elada ja elada maksimaalselt Tahe igavene vaenlane on surm Mitte jõukus, vait tarkus on õige tee KARL MARX Sündis 1818 aastal Saksamaal Trieri linnas Oli Marx oli juudi päritolu Saksa filosoof, majandusteadlane ja revolutsionäär. Marc ei olnud
[---+ Inimese mõistus on järelduste kindlust ning alahindas inimese loomingut avastuste kui ebatasane peegel, mis peegeldab asju moonutatult. tegemisel. Bacon arvas, et tema avastamismeetod annab kindlaid järeldusi ning see toimub praktiliselt mingi algoritmi järgi. Tegelikult XLII võib selles kahelda: inimmõistuse konstrueerivat, aktiivset rolli hinnatakse tänapäeval (alates juba saksa filosoofist Kantist) Koopaiidolid kujutavad endast inimeste isiklikke eksimusi. Lisaks olulisemaks kui Baconi ajal. Nimelt eeldab isegi lähteandmete eksimustele, mis on omased inimsoole tervikuna, on igaühel veel otsimine ja leidmine mõistuse aktiivsust. Kõigepealt peab olema oma koobas, mis nõrgendab ja moonutab valgust. See tuleneb kas
seletada harmoonilise maailmaterviku teket algsest kaosest. Sellele küsimusele, kuidas see algne mateeria tekkis, ei suuda ka Kant anda mingit seletust Ta leiab, et me peame oletama Loojat, kes mateeria lõi ja sellele jõud andis, mis võimaldasid sellel algstaadiumist moodustada korrastatud kosmose. Mõned aastakümned hiljem tuli prantsuse matemaatik ja astronoom Pierre Laplace (1749-1827) sõltumatult Kantist samasugustele kujutlustele. Sellest ajast alates räägitakse Kant-Laplace neulaarhüpoteesist. Teine teos, milles Kant teedrajavaid loodusteaduslikke mõtteid arendab on "Füüsiline monadoloogia". Kant võtab siin kasutusele Leibnitzi monaadi mõiste. Ta püüab neid väikseimaid osakesi, mille liikumisest maailmaruum tekib, oma olemuselt lähemalt määratleda. Ta defineerib nende olemuse "ruumitäitva jõuna". Niisiis see, mis moodustab
Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. Nimi on selles mõttes eraldiseisev, sest ei saa moodustada hulka, klassi (pole olemas jaansust), lihtsalt tähistab objekti. Nimi ja deskriptsioon peaksid olema sünonüümid, kui ei ole, siis on deskriptsioon ebakorrektne. Tegelikult räägib terminist - erinimest, millele vastab ainult üks deskriptsioon: definitsioon. Nimi on rohkem ja kindlamalt seotud (bedeutung) kui deskriptsioon, mis on lihtsalt üles kirjutatud sisu (sinn). Lähtub Kantist: ütlusi on kahte sorti: analüütilisi (vastab igal juhul tõele) ja sünteetilisi (tinglikud, ei pruugi alati tõele vastata, on deduktiivsete seaduste aluseks). Frege tõestab, et kui a=a, siis võrreldakse omavahel mitte asju, vaid nende märke. Nime ja deskriptsiooni vahel on Frege arvates analüütiline suhe. FERDINAND DE SAUSSURE 1857 - 1913 Lõi semioloogia, mida luges sotsiaalpsühholoogia osaks. Peateos: "Cours de linguistique générale"
Märgi sisu on alati kontekstile orienteeritud. Nimi on selles mõttes eraldiseisev, sest ei saa moodustada hulka, klassi (pole olemas jaansust), lihtsalt tähistab objekti. Nimi ja deskriptsioon peaksid olema sünonüümid, kui ei ole, siis on deskriptsioon ebakorrektne. Tegelikult räägib terminist - erinimest, millele vastab ainult üks deskriptsioon: definitsioon. Nimi on rohkem ja kindlamalt seotud (bedeutung) kui deskriptsioon, mis on lihtsalt üles kirjutatud sisu (sinn). Lähtub Kantist: ütlusi on kahte sorti: analüütilisi (vastab igal juhul tõele) ja sünteetilisi (tinglikud, ei pruugi alati tõele vastata, on deduktiivsete seaduste aluseks). Frege tõestab, et kui a=a, siis võrreldakse omavahel mitte asju, vaid nende märke. Nime ja deskriptsiooni vahel on Frege arvates analüütiline suhe. FERDINAND DE SAUSSURE 1857 - 1913 Lõi semioloogia, mida luges sotsiaalpsühholoogia osaks. Peateos: "Cours de linguistique générale"
Aristotelese voorusel põhinevat eetikat nimetatakse mõnikord ka areetiliseks eetikaks. Arete on kreekakeelne vaste sõnale "voorus". Aristotelese järgi: käitumise ja tundmise 3. Nimetage normatiivse eetika liike (vähemalt 2). Teleoloogiline eetika, - teooria, mis keskendub tegevuse eesmärgile või selle tagajärgedele (nt õnn või heaolu), määratlemaks, kas tegevus on muster: Tendents käituda, soovida ja tunda teatud viisil vastavates situatsioonides. Erinevalt Kantist, on kohaste emotsioonide kogemine heale elule juhtimisele kesksed. Moraalsed voorused moraalselt põhjendatud. Teleoloogilised teooriad võivad keskenduda kas mingi tegevuse konkreetsele eesmärgile või väita, et kogu inimtegevus on suunatud mingi eemärgi poole ja et meid kõiki Aristotelese järgi: Kuldse kesktee teooria äärmuslike käitumisviiside vahel (nt Vaprus on hulljulguse ja arguse vahepeal) NB
mingit vastutust tõtt rääkides. emotsioonide roll – jätab emotsioonidele ebaadekvaatse rolli. Eriti voorusteoreetikud arvavad, et emotsioonid on moraalse tegevuse keskseks aspektiks. head idioodid – heade kavatsustega idioodid võivad tahtmatult põhjustada paljude surma vms. Kant ei võta piisavalt arvesse tagajärgi. Vooruseetika - eetikateooriad, milles on keskseks vooruse mõiste - Kantist ja utilitaristidest erinevalt ei keskendu üksikute tegude õigsusele või väärusele, vaid indiviidi elule tervikuna. - põhiküsimus on: kuidas peaksin elama? vastus: arenda oma voorusi, seda tehes saad sina õitsema. Vooruseetika põhiidee: tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive, emotsioone. Tähtis pole mitte ainult see, et inimene peab oma lubadusi,
külalislahkus, võtan ulu alla, pakun süüa aga sel juhul tuleb külalisel käituda selle koha reeglite järgi. Ntks probleem aafrika riigid. Mis on rahvusriikide tulevik või mis hakkab neid asendama Habermas: uue maailmakorra loomine üks tähtsamaid ülesandeid; rahvusriik asendub konstitutsioonilise patriotismiga, rahvusriik kaob, asemele tuleb konstitutsiooniline patriotism, kuni inimesed on truud põhiseadusele on nad kodanikud, tema ideed on mõjutatud Kantist. tolerantsuse tähtsus, tänased natsionalistid on homsed fundamentalistid Kant: maailmakodanikud ja inimeste föderatsioon Heaoluühhiskond pensionisüsteem Tööoluühiskond pensionieas on eesmärgiks teha võimalikult palju tööd, ntks töö appid, sõita taksot vms Dworkin igaühel kohustus iseennast arendada, probleem seotud kirikuga, kes ütleb mis on õige Habermas: riik on disfunktsionaalne. Tänapäeva inimese pidev rahulolematus.
Kui Kant oleks teinud sama, oleks ta pidanud jõudma järeldusele, et puhtast mõistusest ei ole võimalik tuletada mingeid üldkehtivaid norme, sest sellise võimaluse eitamisele tema kriitika suunatud oligi. Õiguspositivism [43]Ajalooline lähenemine avas perspektiivi, et õigus võib olla üpris muutlik; ent kas me saame olla kindlad, et ühiskondlikud muutused ei puuduta ka õiguse aluseid? Ontoloogiline aspekt: Kantist alates tehakse vahet oleval ja olemapidaval. Hume'i seadus - olevast ei saa loogiliselt tuletatada olemapidavat - on vaieldav. [44](1) Uurimisobjektiks kehtiv õigus, positiivne antus, mille uurimisel välditakse (metafüüsilisi) spekulatsioone. Tuleks eristada ontoloogilist ja metodoloogilist aspekti. [Mitte segada antud filosoofilist küsimust ära küsimusega konkreetse õigusnormi
Klassikalise loogika järgi kehtib järgmine intuitsionistlikult mittekehtiv väide: üks kahest, kas igal arvul on omadus P või on on olemas arv a, millel seda omadust ei ole. Kuidas saaks suvalise omaduse P jaoks kindlaks teha, kas igal arvul on see omadus P? Ei kuidagi, sest arve on lõpmatult palju ja seetõttu ei ole põhimõtteliselt võimalik neid kõiki läbi kontrollida. Intuitsionistliku koolkonna alguspunktiks on L.E.J.Brouweri 1907. aastal ilmunud ja oletatavasti Kantist mõjutatud doktoridissertatsioon. Dissertatsiooni ilmumise järel võttis Brouwer ette mammutprojekti matemaatika ülesehitamiseks intuitsionistlikest printsiipidest, s.o. piirangutest lähtudes. Intuitsionistlike tõestuste leidmine on reeglina keerulisem, kui klassikaliste tõestuste leidmine, kuid sellegipoolest suutis Brouwer neid tõestusi leida ja sel viisil näidata, et suur hulk olulist matemaatikat kehtib ka intuitsionistlikust vaatepunktist. Aastal 1918
probleemipüstitus Kanti-järgse filosoofia-kriitika vormid filosoofia kui kohahoidja filosoofia kui interpreet 1981. aastal kirjutatud artikkel. Ajendiks seda kirjutada on olnud Rorty üks teos. Polemiseerib tolleaegste vaadetega. Rorty „Demograafia“. Haberman teeb ka tagasivaate filosoofia identiteeti ja legitimatsiooni otsigutele – seda alates Kantist. Mis see filosoofia on ja kuidas tema olemasolu oleks õigustatud? Raskus on selles, et Habermas on raskepärase kirjutamisviisiga autor ja temast on raske aru saada. Teksti osa: Uued Filosoofid – prantsuse filosoofias, 70ndatel aastatel oli selline filosoofite rühm. See uudsus polnud sisuline originaalsus, vaid pigem uut tüüpi intellektuaalid. Sarnased sellega, kuidas Rorty kirjeldas filosoofe. Avalikult kommenteeriti sündmusi ja sekkusid ühiskonnaellu ja poliitikasse
Inimesel ka võime teadvustada ja maailmast mõistusepäraselt aru saada, näiteks Hegel ütleb, et mõistusepäraselt võimalik maailmavaimu eesmärki välja uurida. Schopenhauer leiab, et see eeldus on vale inimese vaim ja mõistus on kõigest pealispind, inimene on oma põhiolemuselt hoopis TAHE. Inimest juhib ja paneb käima elutahe, mis on isekas, omakasupüüdlik, ihne ja rahulolematu. Schopenhauer on inspireeritud nii Platonist, Kantist kui ka hinduismist ja budismist. Inimeses möllav elutahe kontrollib meie mõistust ja aru. ,,See (tahe) on tugev, pime, kes kannab nägijat lombakat.'' Tahe = tugev pime. Mõistus ei saa ise hakkama (üritab suunata), aga tahe viib ikka nii, nagu tahab. Schopenhauer laob vaikselt vundamenti Nietzche ja Freudi tungide teooriale. Elutahe väljendub selles, kuidas püüdleme toidu, peavarju, kuulsuse ja sugulise armastuse poole, see tahe elab ja veab meid
mikrolaineahjus 135. Kategooriline imperatiiv "Toimi ainult sellise maksiimi kohaselt, mille kohta sa saad samal ajal soovida, et sellest saaks universaalne seadus."(Sel imperatiivil on ka teisi sõnastusi.) Selle imperatiivi abil saab testida konkreetseid moraalireegleid. Kas reegel "Sina pead varastama!" võiks saada üldiseks seaduseks? 136. Vooruseetika Eetikateooriad, milles on keskseks vooruse mõiste. Erinevalt Kantist ja utilitaristidest ei keskendu vooruseetika üksikute tegude õigsusele või väärusele, vaid indiviidi elule tervikuna. Põhiküsimus: kuidas peaksin elama? Vastus: kultiveeri (arenda) oma voorusi. Voorusi kultiveerides saad sina inimolendina "õitsema". Vooruseetika põhiidee Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone.
oma religioon, oma o riginaalne lõpmatusekontseptsioon 2) fantaasial, poeetikal ja kujutlusel on universaalne metafüüsiline väärtus 3)filosoofia poetiseerimine ja poeesia filosofeerimine 4) Novalis: Mida luulelisem, seda tõesem, ehtsam 5) reaalsuse ja ideaalsuse piirid ühte elu on olemas vaid sedavõrd, kui teda luuletame Nimed: Hoffmann, Hugo, Swinburne, Rulke, Mallarme, Verlaine, Maeterlink, Gide, Poe, Brjussov SCHOPENHAUER: Maailm kui tahe ja kujutlus Lähtub Kantist, kellele maailm iseeneses tunnetamatu. Schopenhauerile see kujutlus, mida juhib tahe. Varem põhiküsimus, kuidas maailma tunnetada või universaalset teadmist saada. Schle asi iseeneses tahe, mis on tume ja allutamatu, kõik muu meie kujutlus. Uus põhiküsimus kuidas hallata tahet. Maailmas pole tõde, see vaid tahtest määratud fiktsioon. Hakatakse otsima olemise tarkust. Pääsetee tahte valitsetud maailmast leiab Schopenhauer kunstist ja Kanti määratlusest, et kunst on huvitu
Vastus Hegeli ratsionalismile. Alusepanijaks Sören Kierkegaard (1813-1855), Arthur Schopenhauer (1788-1860), Friedrich Nietzsche (1844-1900). Peavad mõistuse ja mõtlemisvõime tunnetusvõimalusi piiratuks, tegelikkus kaootiline mitte mõistuspärane. Irratsionalistlikud õpetused tekivad murranguaegadel. Pole süsteem, vaid killud, mõju ei tohi alahinnata. ARTHUR SCHOPENHAUER (1788-1860) "Maailm kui tahe ja kujutlus" (1819, 1844) - peateos. Schopenhauer saab inspiatsiooni Platonist, Kantist ja India Upanisadidest". Seaduspärased kujutlused määravad ära välise maailma. Maailma sisemine olemus avaneb üksnes subjekti enesekogemuses. Me kogeme oma ihu kui objekti (kujutlus) ja kui tahet. Kehalised väljendused on tahteaktid. Tahe on mõistuseta ja pime tung, tunnetamatu. Tahe objektiveerub ideedes, mis on eeskujuks üksikutele asjadele. Üksnes geenius on võimeline alluma ideedele ja looma neist teose. Eetika
62 STANKEVITS: Ma... ma otsin... ma ei tea... (paus) Nii et te sõidate homme koju. LJUBOV: Jah. Aga võib-olla... (Enne kui Ljubov jõuab jätkata, tormab sisse Mihhail ja veab Stankevitsi endaga kaasa.) MIHHAIL: Lähme! Ljubov!... Ma sain tuttavaks Stankevitsiga, nagu näed. Me lähme Kantist rääkima. Kant on õige mees! Oh, kõik see aeg, mis ma olen ära raisanud! Nüüdsest peale... LJUBOV: Mihhail... MIHHAIL: Mis on? LJUBOV: (improviseerides) Aga mis... sõjaväega saab? MIHHAIL: Ära muretse, kõik on kontrolli all. (Kui nad lahkuvad:) Te peate tulema meile Premuhhinosse külla. Tulete?
Ent sagedamini on kõne eesmärk ikkagi teiste isikute mõjutamine; tavaliselt on kõne ikkagi dialoog, mitte monoloog. Dialoogina saab käsitleda ka olukordi, kus kuulajaid-lugejaid- vastuvõtjaid on mitu, ning olukordi, kus monoloog siiski leiab mõistmisvõimelise adressaadi. Loogika kui õpetus (või teadus) püüab kätte näidata, millised arutlused on vastavuses kehtivate loogiliste vormidega ja millised mitte. Sellist loogikat on alates I. Kantist nimetatud formaalseks loogikaks, hiljem on seda nimetatud ka sümbolloogikaks, sest formaalset loogikat on võimalik kirja panna sümbolite abil, nt G. Ryle (19001976) samastas formaalse loogika sümbolloogikaga. Ryle võrdles formaalset loogikat rividrilliga, samas kui sõda sunnib sõdurile peale tegelikke lahinguid. Loogika on vajalik, nii nagu väljaõppinud sõduril on tegelikes lahingutes ka drillist kasu. Ent sellest ei piisa. Ryle kirjutas: ,,Kuid on ilmne, et
annaabi.ee 
