Kollane käoking (Aconitum lasiostomum) Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.
Kui jugapuu seemned on väga mürgised, siis seemnerüü on söödav ja mitmed linnuliigid toituvad sellest. 2.2 Õistaimede ehitus : Juur, vars ja leht on taime vegetatiivsed organid. Õis ja vili on generatiivsed organid ning esinevad üksnes õistaimedel. Organiks nimetatakse kudede kogumit, millel on kindel ehitus ja ülesanne. Õistaimede organite ehitusse kuuluvad erinevad alg- ja püsikoed. Nendega on võimalik tutvuda iga organi ehituse juures. 2.2.1 Õied Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Lehed Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes
kaugelt maadelt naasnud meremehed õnnestus kaasa tuua elusaid võõramaa taimi.Alguses ei suudetud taimi elus hoida mis tõttu taimed kärbusid ära, kuid aja-pikku hakati tundma orhidee kasvatamis nii öelda kunsti ning üha enam suudeti võõralt maalt toodud taimi elus hoida, hiljem ka juba paljundada, ritutada teiste liikidega, millest tekkisid uued sordidid ja hübriidid. (Siibak 2007: 10) Eesti esimene looduskaitseseadus võttis 1936.aastal kaitse alla kaheksa käpaliseliiki: punane tolmpea, valge tolmpea, lehitu pisikäpp, püramiid-koerakäpp, lõhnav käoraamat, kaunis kuldking, arukäpp ja leeder-sõrmkäpp. Viimane oli selleks ajaks juba inimtegevuse tõttu hävinud. (Eestis orhideede kaitse 2011) Orhideed on endiselt aktuaalsed, kuna uusi sorte ja liike on palju ning nende kasvatamine on väga keeruline ja nende kasvatamise ja paljundamise kohta tekib aina rohkem uusi küsimusi. 4 1.2. Orhidee elustiil
ja tahma suhtes. Need omadused teevad temast väga hea pargipuu. Lõpuks ei saa mainimata jätta veel seda, et jugapuu ei ole mitte ainult Eesti kõige pikema eaga puu, vaid maailma üks vanimaks kasvavaid puid üldse. Jugapuu võib elada kuni 4000 aastaseks. Seejuures võib tema tüve läbimõõt olla üle pooleteise meetri ja kõrguski üle kolmekümne meetri. Huvitav on seegi, et jugapuu on meil ainuke ilma vaiguta okaspuu. Kollane käoking (I kategooria) (Aconitum lycoctonum) Kollane käoking on nii haruldane taim, et tema rahvapäraseid nimesid ei olegi teada. Eestis kasvab ta teadaolevalt vaid ühes kohas - Viljandi lähedal. Küll on aga laialt tuntud tema siniseõieline sugulane sinine käoking, kelle rahvapärased nimed on kingalill, siller jt. Need taimed erinevad teineteisest peamiselt õite värvuse poolest. Nii sobib sinise käokinga kohta räägitu paljuski ka kollase käokinga kohta. Sinist käokinga kasvatatakse meil vahel iluaedades, kuid looduslikult ta meil ei esine.
Varre muudendid-Evolutsiooni tulemusena võivad varred olla välimuselt tundmatuseni muutunud, kuna on omandanud teisi funktsioone, kui vartele tavaline. Et tegu on vartega, näitab: 1) vartele omane kudede paiknemine e. organi siseehitus; 2) pungade või lehtede või mõlema olemasolu.Eristatakse maapealseid ja maa- aluseid varremuudendeid. Maapealsed: Köitraod e väänlad, astlad, maapealsed võsundid e stoolonid, sukulentide lihakad varred. Maa-aluse varre muudendid: Risoom e juurikas, mugul, mugulsibul, sibul. EHITUS: väljastpoolt sisse epiderm, koore parenhüüm, endoterm, floeem, ksüleem, säsi, steel. Esikoor koosneb varre puhul kollenhüümist. Jagunemine: dihhotoomne kaheks harunenud teljed, monopodiaalne- 20.Pung. Esikasv, teiskasv. Pungaks nimetatakse kasvukuhikut koos teda katvate soomustega. Pungas asuvad lehealgmed, punga teljest kujunevad sõlmevahed, seega on tegemist lühivõrsega. Asuvad lehtede kaenaldes
Varre muudendid-Evolutsiooni tulemusena võivad varred olla välimuselt tundmatuseni muutunud, kuna on omandanud teisi funktsioone, kui vartele tavaline. Et tegu on vartega, näitab: 1) vartele omane kudede paiknemine e. organi siseehitus; 2) pungade või lehtede või mõlema olemasolu.Eristatakse maapealseid ja maa- aluseid varremuudendeid. Maapealsed: Köitraod e väänlad, astlad, maapealsed võsundid e stoolonid, sukulentide lihakad varred. Maa-aluse varre muudendid: Risoom e juurikas, mugul, mugulsibul, sibul. EHITUS: väljastpoolt sisse epiderm, koore parenhüüm, endoterm, floeem, ksüleem, säsi, steel. Esikoor koosneb varre puhul kollenhüümist. Jagunemine: dihhotoomne kaheks harunenud teljed, monopodiaalne- 20. Pung. Esikasv, teiskasv. Pungaks nimetatakse kasvukuhikut koos teda katvate soomustega. Pungas asuvad lehealgmed, punga teljest kujunevad sõlmevahed, seega on tegemist lühivõrsega. Asuvad lehtede kaenaldes
Gametofüüdifaas väga lühike. Puidus lisaks trahheiididele ka trahheed. Klass üheidulehelised - Üheiduleheliste fülogeneesi võib vaadata kui hargnemiste rida, kus esmalt eralduvad: vee keskkonnaga seotud taimede sugukonnad (konnarohulised, penikeelelised, võhalised) siis väljapaistvate õitega sugukonnad (käpalised, liilialised, laugulised) ja lõpuks tugevalt spetsialiseerunud sugukonnad (kõrrelised, lõikheinalised). Tunnused: üks iduleht, õied kolmetised, narmasjuurestik, rohttaimed, juhtkimbud hajusalt, primaarne kambium puudub, lehed rööp- v. kaarroodsed, abilehti pole. Eestis põhiliselt 4 seltsi: konnarohulaadsed, kõrreliselaadsed, asparilaadsed, liilialaadsed. Sk. Liilialised sibultaimed. Lehed: rööproodsed, männases v. vastakud. Õis: õiekate lihtne, kolmetine, *P3+3 A 3+3 G(3), aktinomorfne, sigimik ülemine. Vili: kupar, seemned lapikud. N: sügislill, kuldtäht, tulp, kirju püvilill, kirju liilia. Sk
teistelt taimedelt. Härghein. VARS Ülesanded o Külgharude moodustamine o Lehtede, õite ja viljade kandmine o Vee ja mineraalainete transport o Fotosünteesiproduktide transport Põhitunnused o Maapealne asend o Kasvab kaua pikkusesse o Kannab lehti o Harunemisvõimeline o Radiaalse siseehitusega o Rohkete juhtkimpudega (enamasti kollateraalsed) Varre muudendid Risoom e maa-alune vars, stoolon e maapealne (v. –alune) võsund, mugul, sibul (maa-alune lühivõrse), mugulsibul. Köitraod (viinapuu), astlad (viirpuu, laukapuu), assimileerivad varred (osjad), kladood e lehetaoline vars, millel on lehefunktsioonid (jõulukaktus). Võsuväänel (varre külgharust tekkinud kinnitusorgan), võsuastel (terav, torkiv moodustis, mis on tekkinud lühivõsu muundumise tagajärjel). Varre ehitus Epiderm: ühekihiline Esikoor: Steel:
teistelt taimedelt. Härghein. VARS · Ülesanded o Külgharude moodustamine o Lehtede, õite ja viljade kandmine o Vee ja mineraalainete transport o Fotosünteesiproduktide transport · Põhitunnused o Maapealne asend o Kasvab kaua pikkusesse o Kannab lehti o Harunemisvõimeline o Radiaalse siseehitusega o Rohkete juhtkimpudega (enamasti kollateraalsed) · Varre muudendid Risoom e maa-alune vars, stoolon e maapealne (v. alune) võsund, mugul, sibul (maa-alune lühivõrse), mugulsibul. Köitraod (viinapuu), astlad (viirpuu, laukapuu), assimileerivad varred (osjad), kladood e lehetaoline vars, millel on lehefunktsioonid (jõulukaktus). Võsuväänel (varre külgharust tekkinud kinnitusorgan), võsuastel (terav, torkiv moodustis, mis on tekkinud lühivõsu muundumise tagajärjel). · Varre ehitus Epiderm: ühekihiline Esikoor:
Teine käsitleb kolme Dactylorhiza liigi omavahelist hübridiseerumist (De hert et al., 2012) ning kolmandas artiklis uuriti nende samade liikide idanamisvõimet ning leiti, et ebaõnnestunud idanemine ei oma suurt tähtsust nende liikide reproduktiivses isolatsioonis (De Hert, Honnay, & Jacquemyn, 2012). Neljas artikkel kirjeldab orhideede võimekust kasvada edukalt ka taastatud kasvukohtadel (De Hert, Jacquemyn, Provoost, & Honnay, 2012). Kollane käoking (Aconitum lasiostomum, Aconitum lycoctonum) Kokku kuus artiklit. Ühes artiklis vaadeldi kahe tulikalise liigi õitsemist, tolmlemist ja putukate külastatavust. Kollase käokinga õitsemine toimus juunis/juulis, samas A. carmichaelii õitses septembris/oktoobris. Kollane käoking alustas õitsemist kell 5:00, samas, A. carmichaelii hakkas õitsema kell 8:00. Selle tulemusena erines tolmukapeade arv lille kohta, tolmukapeade suurus ja mass. Kollase käokinga hinnanguline õietolmu
Jugapuu kasvab aeglaselt, kuid võib elada neli tuhat aastat vanaks. Jugapuu puit on hästi töödeldav ja peab vastu mädanemisele Jugapuust tehti vastupidavust nõudvaid tööriistade osi nagu rattakodaraid,rehapulki ja vesirataste hambaid. Vana-Egiptuses tehti jugapuust sarkofaage Tänapäeval kasvatatakse jugapuud ka dekoratiivpuuna Jugapuust toodetakse vähiravimit dotsetakseeli Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia) RIIK Taimed HÕIMKOND Õistaimed KLASS Üheidulehelised SELTS Asparilaadsed SUGUKOND Käpalised PEREKOND Tolmpea LIIK Valge tolmpea Valge tolmpea on meie käpalistest üks suuremate õitega need võivad olla kuni kahe sentimeetri pikkused. Õied muudab eriliseks lumivalge värvus Tema tavaliselt kuni paarikümneõieline õisik on üpris hõre. Valge tolmpea lehed on pikad ja tugevad, vihmaveerennitaoliselt nõgusad. Neil on ka tugev terav tipp.
Eosed eospeades. Eelleht maapealne. Esindajad. mets-, põld-, aas,- raudosi Hõimkond sõnajalgtaimed: Vars tavaliselt lühike, maasisene, maapeal leht, eelleht maapealne, eospesad koondunud gruppidesse, mida pealt katab loor. kilpjalalised kilpjalg, naistesõnajalalised naiste-, laane-, kolmissõnajalg; soosõnajalalised - harilik soosõnajalg; sõnajalalised ohtene, laiuv, maarjasõnajalg, odajas astelsõnajalg. Sammaltaimede ja sõnajalgade elutsüklid - Sammaltaimedel puuduvad õied ja seemned, nende lihtsa struktuuriga lehed katavad peent vart. Enamiku oma elust on sammaltaimed gametofüütses faasis, soodsates oludes aga moodustavad eoseid ehk on sporofüütses faasis. Sammaltaimed paljunevad suguliselt ja mittesuguliselt. Mittesuguline paljunemine toimub vegetatiivselt või eostega. Sammaltaimed paljunevad peamiselt eostega. Eosest areneb uus taim, millel moodustuvad suguorganid. Viljastunud munarakust areneb taime tipmises osas eoskupar, milles moodustuvad eosed
Pärnu Kuninga Tänava Põhikool Punane tolmpea Referaat Kaisa-Kriki Kais 4C klass Pärnu 2013 Sissejuhatus Punane tolmpea (Cephalanthera rubra) on käpaliste sugukonna tolmpea perekonda kuuluv mitmeaastaste rohttaimede liik. Taim on oma eredate lillakasroosade õitega üks Eesti eksootilisema välimusega orhideesid. Eesti Orhideekaitse Klubi valis punase tolmpea 2010. aasta orhideeks. Välimus Tumedate, sinakasroheliste lehtedega ja pisut võnkliku varrega punane tolmpea kasvab kuni 50 cm kõrguseks (Eestist on leitud ka 1 m kõrgune taim). Suuri õisi on taimel kuni kümmekond ja need puhkevad jaanipäeva paiku
ka väga headeks ravimtaimedeks. Eestis leidub umbes 100 erinevat liiki mürktaime. Mürktaimi võib leida nii koduaiast, teeäärtest, soodest, parkidest ja ootamatutest kohtadest. Oluline on lastele näidata ja selgeks teha, millistest taimedest eemale hoiduda. Eriti ahvatlevad on kõikvõimalikud meelitavad marjad ning ka meil leidub mürgiste marjadega taimesid üsna mitmeid. Eesti kõige mürgisemad taimed on mõningad putkede liigid ja sinine käoking, mis oma iluga ligi tõmbab. Sarikaliste perekonda kuuluvad putkelised ei ole kõik mürgised, kuid eemale tasuks hoiduda siiski kõigist liikidest. Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed : Putked Harilik mürkputk (Cicuta virosa) Harilik mürkputk on sarikaliste sugukonda ja mürkputkede perekonda kuuluv mürktaim, mida leidub väga paljudes kohtades üle Eesti. Harilik mürkputk armastab kasvada niisketes kohtades, järvede ja jõgede kallastel ning soistes kraavides
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
I Looduskaitse seadus Eestis, esimesed kaitsealused taimeliigid Looduskaitse Eestis · Vaika saarte LK ala 1910 · LK seadus 1935, 1936 20+6 taimeliiki · Eesti NSV LK seadus 1957, 55 taimeliiki 1958 · Kaitstavate Loodusobjektide Seadus 1994 · Looduskaitseseadus 2004 kaitsealused liigid kolmes kategoorias 1936. aastal võeti kaitse alla: Püramiid-akakapsas (Ajuga pyramidalis), (huulõielised) LK2 Gmelini kilbirohi (Alyssum gmelinii), (ristõielised) LK2 Valge tolmpea (Cephalanthera longifolia), (käpalised) LK2 Punane tolmpea (Cephalanthera rubra), (käpalised) LK2 Mägi-kadakkaer (Cerastium alpinum), (nelgilised), LK1 Taani merisalat (Cochlearia danica), (ristõielised) LK2 Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum), (käpalised) LK1 Rand-ogaputk (Eryngium maritimum), (sarikalised) LK2 Lõhnav käoraamat (Gymnadenia odoratissima), (käpalised) LK2 Harilik luuderohi (Hedera helix), (araalialised) LK2 Harilik kobarpea (Ligularia sibirica), (korvõielised) LK1
Tupp liitlehine, viie terava tipmega 106. 107. mets-nõianõges LIBLIKJAS ÕIS Sügomorfne õis, mille kroon koosneb ühest ülemisest laiemast kroonlehest, PURJEST, kahest külgmisest TIIVAST ja kahest alumisest, mis on kokkukasvanud LAEVUKESEKS. Tupp liitlehine, viie tipmega 108. KIIVERJAS ÕIS Kiivritaoliselt kumerdunud krooniga õis 109. sinine käoking KANNUSJAS ÕIS Kroonleht pika õõnsa väljakasvega, kannuseid võib õies olla üks või mitu 110. harilik käokannus 111. harilik kurekell LEHTERJAS ÕIS Liitlehise krooniga õis, mille krooni alumine osa aheneb õiepõhja suunas ühtlaselt, lehterjalt 112. ogaõun KELLUKJAS ÕIS Liitlehise krooniga õis, mille alumine osa on avar, ümar Tupp liitlehine 113. ümaralehine kellukas RATASJAS ÕIS
Püsikute õppematerjal Marju Saag 17MESÕ1A Sinine käoking (Aconitum x napellus) Kõrgus ulatub kuni 130 cm, pärit on Kesk- ja Lõuna- Euroopa, hästi mürgine, püstine Kasvukohaks sobivad rasked mullad,sobib varjuline ja valgustatud, kuid mitte lauspäike ja liigne kuumus. Muld-igasugune aiamuld, ei tohi olla liiga niiske ega liivane. Õied tihedad, kuni 10 cm pikkuste õisikutena. Õitseb alates juuni lõpust 30-35 päeva (juulis) ja veelgi kauem. Talvekatet ei vaja. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
Põhikudede jaotus funktsiooni järgi. Põhikudede jaotus paiknemise järgi. 11. Taime kattekoed. Primaarne ja sekundaarne kattekude. Taime sisemised kattekoed. 12. Taime tugikoed. Primaarsed ja sekundaarsed tugikoed. 13. Taime juhtkoed. Ksüleem ja floeem. 14. Juhtkimp, selle ehitus ja tüübid. 15. Taime ertituskoed 16. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed) ÕISTAIMED: Paljunemisorgan- õis koos viljaga. Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemed. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK • Kitsad, mitmel korral jagunenud, RAUDROHI veidi hallikasrohelised lehed ja suured valged liitõisikud.
seda üha enam takistanud vajadus edukaks tegutsemiseks vaenlase vastu. Konkurentne valiku surve on asendunud üha enam surmavaenlase või sõbra (kiskja, parasiidi või sümbiondi, edifikaatori) valikusurvega. 7. Elusorganismi teoreetiline 'täiuslik" arengutsükkel - elusorganismi võimalik paljunemine erinevatel arengustaadiumitel. ????????? 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
C kroonlehed > C 5+5 kroonlehed asuvad kahel ringil A tolmukad G emakad > G5 (kriips all) ülemine emakas Õiediagramm * kiirjas e aktinomorfne; ebasümmeetriline e sügomorfne Kaheli õiekate olemas nii kroon- kui ka tupplehed (P on K ja C asemel) Lõpmatus palju tolmukaid ja emakaid, tavaliselt üle 10 ·Perigoon: lihtne õiekate (ainult üks ring õiekattelehti nt värvilised) ·Hermafrodiitne õis: kahesuguline õis; õied nii emakad kui tolmukad Ühesuguline õis: õies ainult toimukad või ainult emakad ·Diöötsiline e kahekojaline taim emas- ja isassugurakud asuvad erinevatel taimedel (paju, kanep, astelpaju, põõsasmaran) ·Monoöötsiline e ühekojaline taim: emas-ja isassugurakud asuvad asuvad ühel taimel (tamm, kask, sarapuu, võilill) ·Õisik: moodustavad pisikesed koondunud õied (rukkilill). Õisiku tüübid: lihtsarikas ühe varre otsas palju erinevaid õisi (üleval vasakul),
html Eesti taimede levikuatlas, 2005 Lõhnav kannike- Viola odorata Etümoloogia Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime. Kirjeldus Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas- sinised kui valged. Õitseb aprillis-mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1] Levila ja kasvukoht Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja- Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise
Kariklootel arenevad kolm lootelehte, millestigaühest arenevad kindlad elundid ja elundkonnad. Nii taimede kui ka loomade embrüonaalneareng allub biogeneetilisele reeglile. Selle kohaselt meenutab arenev embrüo omaevolutsiooniliste eellaste looteid. Alles embrüogeneesi hilisesmas järgus kujunevad välja liigileiseloomulikud tunnused 8. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed). Õistaimed: paljunemisorgan- õis koos viljaga . Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemned. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes.
kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab. Kui seeme kukub kohta, kus silmale nähtamatut seent parasjagu ei ole, uut taime ei kasva. Ka teised orhideed kasvavad aeglaselt. Seened, milliseid nad kõik vajavad, on vaid harva abivalmilt ootamas. Ka igasugusel mullal ei suuda need hellad taimed kasvada. Õnneks paljuneb see taim ka vegetatiivselt .Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa risoom, mis kasvab pikkamööda, teisest otsast samal ajal kõdunedes. Üks puhmik võib elada vähemalt 30 aastat vanaks. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine. Ameerikas on kasutatud ravimiks pulbrit või vedelikku, mille põhiliseks koostisosaks ongi risoom. Põhiliselt tarvitatakse seda kui diaforeetikut, närvisüsteemi stimuleerivat
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
Hiirekõrva kevadised värsked lehed sobivad supi sisse või salatikaussi. Supi maitsestamiseks on soovitatud ka õlirikkaid seemneid. Ka hiirekõrv on tegelikult üks tüütu umbrohi. Ühel tema taimel võib valmida mitukümmend tuhat seemet ja need säilivad mullas idanemisvõimelistena kuni kuus aastat. Valge iminõges (emanõges, imenõges, piimanõges, miiksmaasikas, mesilill) Valget iminõgest tunneb ilmselt igaüks. Tema õied eritavad magusat ainet- nektarit, millest paljud putukad meelsasti toituvad. Nektarist teevad mesilased mett. Valge iminõgese õied võivad oma nektarirohkuselt võistelda selle ala tugevamatega. Kuna iminõgese õis on aga väga omapärase ehitusega, siis ei pääse mitte iga putkas tema kallale maiustama
vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad. Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili.
Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses. Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Üks õisik iga varre kohta on ka jänesvilladel, kuid nende õisikud on ju palju-palju õrnemad ning taimedki väiksemad. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik kahtlemata kõige olulisem turba moodustaja. Seega omab ta isegi mõneti inimese jaoks tähtsust. Rohkem aga vaatame tupp-villpead, kui ühte rabade kaunistajat. Sageli võime lagedatel rabadel või väheste puudega rabastuvates metsades näha tupp-villpead massiliselt
1. Liigid......................................................................4 2. Sordid......................................................................5 3. Taime ehitus...............................................................6 4. Juurestik.....................................................................6 Maasika maapealne osa.....................................................7 Võsundid......................................................................7 Maasika õied..................................................................8 Maasika viljad.................................................................9 Viljade põhikujud...........................................................10 4. Viljade iseärasused......................................................10 5. Paljundamine............................................................13 6. Maasika istandiku hooldus.............................................14 7. Kokkuvõte.........
õisik kaarekujuliseks painutada. Timuti puhul paindub ta ühtlaselt kogu pikkuses, rebasesabal murduvad aga kaarest sälgud välja, samuti ilmuvad nähtavale pikad valged karvakesed, mis on iga üksiku lible tipul. Timuti puhul me erilisi karvakesi ei märka, sest nad on vaid umbes millimeetripikkused. Kes juba kõrstaimi paremini tunneb, see märkab, et timutil ja rebasesabal saab ka ilma neid puudutamata vahet teha. Nimelt muutub rebasesaba õisik tipuosas ühtlaselt järjest peenemaks, timutil on aga õisik täiesti ühtlaselt jämenenud. Lisaks põldtimutile kasvavad meie niitudel veel loodtimut ja mugultimut. Loodtimut sarnaneb rohkem rebasesabale, sest tema õisik jaguneb painutamisel sälkudeks, kuid õied on ilma oheteta (karvadeta). Mugultimut on aga väga sarnane põldtimutile. Mugultimut on tavaliselt põldtimutist väiksem ja nõrgem, tema vars on peenike ja õisik on lühike. Nimi räägib midagi mugulast
· Emakas karvase kaelaga speltanisu Speltanisu (Triticum spelta L.) on kõrreliste sugukonda nisu perekonda kuuluv teravili. Speltanisust on aretatud harilik nisu ehk pehme nisu (Triticum aestivum L.). Speltanisu on vahepealsest unustusest jälle moodi läinud, sest sisaldab rohkelt vitamiine ning mineraale. Speltanisust valmistatud tooted on kergelt seeditavad; nende maitse meenutab pähklit. orashein Ta on üks tavalisemaid ja · Orasheina õisik on tihe, tülikamaid umbrohtusid. lapik ja küllaltki pikk. Suurtel põldudel · Ta koosneb lapikutest kasutatakse temast sinakas- või vabanemiseks hallikasrohelistest mitmesuguseid mürke. kaherealiselt asetunud Orasheina hävitamise teeb pähikutest. raskeks tema kiire · Mõnest teisest liigist paljunemine maa-aluste eristamiseks on vaja teada varte ehk risoomide abil. ka seda, et tema õisik on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
