Heintaimed (0)

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool
Põllumajandus
Allar Martson
Heintaimed
Referaat
Juhendaja : Endla Pesti
Olustvere 2014
Heintaimed
Heintaimed moodustavad rohttaimede valdava enamiku. Heintaimed võivad olla kõrrelised, liblikõielised, lõikheinalised, loalised ja rohundid.
Käesolevast rubriigis tutvustatakse heintaimedest kahte väärtuslikumat liiki:

• liblikõielisi, mis on proteiini - ja mineraalainerikkad söödataimed ning ühtlasi rikastavad ka mulda lämmastikuga;
  
• Kõrrelised, mis ületavad pikaajalisel kasutamisel teisi heintaimi saagikuselt. Ka ohustab ebasoodus ilmastik nende saaki vähem.
  

Kõrrelised heintaimed

Enamik kõrrelisi heintaimi kuulub väärtuslike söödataimede hulka. Õige väheste saak on niidetuna söödaks kõlbmatu (luht- kastevars , sinihelmikas). Kõrreliste heintaimede tähtsus söödakultuurina põhineb nende bioloogilis-majanduslikel omadustel, nimelt nende suurel võrsumisvõimel, heal ädalakasvul, heal söödavusel ja suurel saagivõimel. Kõrrelised mitmeaastased heintaimed on liblikõieliste heintaimede kõrval väärtuslikumaid söödataimi. Nende kestus heintaimikus on pikem, osadel nendest on parem karjatamiskindlus kui liblikõielistel heintaimedel. Kõrreliste heintaimede puuduseks liblikõielistega võrreldes on nende madalam valgusisaldus, väiksem positiivne mõju mullaviljakusele ja suur lämmastikväetise vajadus viljelemisel mineraalmullal.
Kõrrelised on enamasti vastupidavad talvitumisele, haigustele, ebasoodsatele kasvutingimustele ja on pikema kasutuskestusega. Liblikõielised heintaimed sageli neil põhjustel hävivad. Kui liblikõielisi puhtalt kasvatada, jääb põld kohati hõredaks või tühikuliseks, annab vähe saaki ja umbrohtub. Segusse võetud kõrrelised võrsuvad ja täidavad tühjad kohad kamaras ning hoiavad ära umbrohtumise. Kõrrelised koos liblikõielistega moodustavad tihedama taimiku, seega kujuneb ka saak suuremaks .

Liblikõielised heintaimed

Rohumaadel on proteiinirikkamaks taimerühmaks liblikõielised, neile järgnevad rohundid ja lõpuks kõige enam levinud kõrrelised. Liblikõieliste hein on väga maitsev ja sisaldab rohkesti proteiini, kaltsiumi- ja fosforisooli ning vitamiine. Liblikõielisi heintaimi kasvatatakse kõige rohkem põldheinas, tavaliselt 60-80 % seemnesegust. Suur osatähtsus on liblikõielistel ka lühiajaliste niitude segudes. Pikema kestusega niitudele ja karjamaadele külvatakse vähem 15-25%, ülejäänud osa langeb kõrreliste heintaimede arvele. Looduslikel rohumaadel harilikult peamassi ei moodusta. Nad esinevad küll sageli, kuid enamasti üksikute eksemplaridena ja laiguti.
Mitmeaastastest liblikõielistest heintaimedest kasvatatakse meil punast, roosat ja valget ristikut, hübriid ja sirplutserni ning viimasel ajal ka ida-kitsehernest ja harilikku nõiahammast, ülejäänud liigid on levinud rohkem looduslikel rohumaadel nagu harilik- ja aedhiirehernes, humal lutsern, aasseahernes.
Liblikõielistel heintaimedel on enamasti arenenud sammasjas peajuur, millest lähtuvad tugevad juureharud, mis omakorda harunevad niitjateks juurteks. Liblikõieliste juured tungivad üldiselt sügavamale mulda kui kõrreliste heintaimede juured, kuid liikide vahel esineb selles osas suuri erinevusi.
Punane ristik
Punane ristik (Trifolium pratense) on püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkuste vartega puhmikuline niidutüübiline liblikõieline heintaim . Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni. Eestis kasvatatakse kahte tüüpi punast ristikut: hilist ja varast.
Punane ristik on lühikese kasutuskestusega (3-4 aastat). Läbilöövus segudes esimesel kasutusaastal on tugev. Talub hästi kattevilja. Põldheinas ja lühiajalisel niidul on punane ristik hea saagivõimega, karjatamisel vähe vastupidav. Punane ristik on hästi söödav ja kõrge toiteväärtusega. Punase ristiku saagi kvaliteet ei lange saagikoristuse hilinemisel nii kiiresti kui teistel liblikõielistel heintaimedel. Parim koristusaeg on peale esimese õie puhkemist kuni 20% õitsemiseni.
Iseloomulik tunnus punase ristiku lehel on valge V-kujuline märgis, mis taime närbudes kaob. Leht on karvane ja lehe alumine külg ei läigi.Punase ristku sordid jagunevad - varasteks ja hilisteks ning di- ja tetraploidesteks sortideks Punase ristiku külvisenorm puhaskülvis on 15 kg/ha.
Varajane punane ristik erineb hilisest esmajoones kiire kasvu poolest. Katteviljata külvi korral moodustab varajane ristik esimesel eluaastal massiliselt varsi ja õisi, samuti kattevilja alla külvatult. Nii võib varajane ristik anda esimesel aastal juba 100 ts haljasmassi. Hiline punane ristik on suurema võrsumisvõimega, varte arv suurem ja need on pikemad ja rohkem harunenud, mistõttu hilise ristiku saak on harilikult suurem, võrreldes varajasega. Varajane punane ristik on veidi põuakindlam kui hiline, sest ta areneb kevadel varem ja tarbib seega paremini kevadist mullavett. Pikemavarreline hiline punane ristik lamandub lopsaka kasvu korral kergemini, kusjuures söödaväärtus alaneb (alumiste lehtede varisemise ja mädanemise tõttu) ja mehhaniseeritud koristamine raskeneb. Põllumajanduses kasutatavatest liblikõielistest punase ristiku poolt seotud lämmastiku kogus kõigub tavaliselt 60-120 kg vahel.
Põldtimud
Põldtimut (Phleum pratense) on 20-100 cm pikkuste kõrtega tiheda, rulja, kareda tömbitipulise, painutamisel sagarateks mittejaguneva pöörispeaga hõredapuhmikuline pealishein. Põldtimuti läbilöövus segudes on esimestel aastatel tugev, hea saagivõimega põldheinas ja niidul. Kasutuskestus 5-6 aastat ja kauemgi. Hea söödavusega ja kõrge toiteväärtusega. Kasutusaastatel hakkab kasvama vara, kuid areneb aeglaselt, mistõttu õitsema hakkab alles juuli alguses.
Põldtimut kasvab hästi soodsa niiskusrezhiimiga saviliiv -, liivsavi - ja savimuldadel ning keskmiselt ja hästilagunenud turvasmuldadel.
Põldtimutit ei tohiks niita kõrsumise faasis enne lipulehe ilmumist. Selles kasvufaasis on taime toitainete varud väga väikesed ning seetõttu on äralakasv väga aeglane ning samuti võib taimik hõreneda.Põldtimut on meil üks sagedamaid põldudel kasvatatavaid kõrstaimi. Päris ammustel aegadel teda meie looduses ilmselt ei kasvanudki. Inglismaale toodi ta XVIII sajandi keskel Ameerikast . Sealt levis ta kiiresti teistesse Euroopa maadesse. Nüüdseks on põldtimut laialt tuntud heintaim peaaegu kogu maailmas. Sagedamini kasvatatakse teda koos punaseõieliste ristikutega.
Loomasöödana on põldtimuti väärtus kõrgem ilmselt kõigist teistest meie kõrstaimedest. Seepärast kasvatatakse timutit nii heinamaadel kui ka karjamaadel. Ta sobib loomadele nii haljassöödana kui ka silona ja kuiva heinana. Loomulikult on ta suurepäraseks toiduks ka paljudele metsloomadele.
Timut kipub aga sageli ka ühe teise meie heinamaade taimega segamini minema. Selleks taimeks on rebasesaba.võib looduslikes kasvukohtades kohata vähemalt sama sagedasti kui põldtimutit. Eks ole kasvukoha järgi pandud ka nende kahe taime nimed: “aas-“ ja “põld-“. Mis neil siis vahet on? Kõige lihtsam on endale selgeks teha timuti ja rebasesaba õisiku erinevused. Timutil on see mõnevõrra jäigem. Peamised erinevused torkavad aga silma, kui timuti või rebasesaba pikk ruljas õisik kaarekujuliseks painutada. Timuti puhul paindub ta ühtlaselt kogu pikkuses , rebasesabal murduvad aga kaarest sälgud välja, samuti ilmuvad nähtavale pikad valged karvakesed , mis on iga üksiku lible tipul . Timuti puhul me erilisi karvakesi ei märka, sest nad on vaid umbes millimeetripikkused. Kes juba kõrstaimi paremini tunneb, see märkab, et timutil ja rebasesabal saab ka ilma neid puudutamata vahet teha. Nimelt muutub rebasesaba õisik tipuosas ühtlaselt järjest peenemaks, timutil on aga õisik täiesti ühtlaselt jämenenud. Lisaks põldtimutile kasvavad meie niitudel veel loodtimut ja mugultimut. Loodtimut sarnaneb rohkem rebasesabale, sest tema õisik jaguneb painutamisel sälkudeks, kuid õied on ilma oheteta (karvadeta). Mugultimut on aga väga sarnane põldtimutile. Mugultimut on tavaliselt põldtimutist väiksem ja nõrgem, tema vars on peenike ja õisik on lühike. Nimi räägib midagi mugulast. Mugultimuti varre alumine ots, mis jääb mulda, on mugulataoliselt paksenenud. Tegelikult võib väikest paksendit märgata ka põldtimutil, kuid harilikult on see mugultimuti “mugulast” palju väiksem.
Valge ristik
(Trifolium repens)
härjapea, maaumalad, valge härjapää, jaani rohud
Valge ristiku välimuse kirjeldamist ei vaja ilmselt mitte ka väikesed lapsed. Eelkõige tuntakse teda valgete õite järgi. Tegelikult aga polegi need õied, vaid paljudest õitest koosnevad, nutiks nimetatavad õisikud. Valge ristiku õienutis võib olla isegi kuni kaheksakümmend õit. Ristikud on kõik liblikõielised. See tähendab, et nende üksikud õied on samasugused, kui näiteks herne õis. Seega on valge ristikul väikeses õies olemas nii laevuke, puri kui ka tiivad. Õitest aga arenevad pisikesed kaunakesed, milles on tavaliselt kaks seemet .
Ristiku õitest on palju kasu. Eelkõige on taim need loonud muidugi seemnete kasvatamiseks. Selleks tuleb neid aga tolmeldada. Selle töö võtavad enda peale mitmesugused putukad, näiteks mesilased . Korraliku taimena ei jäta ristik neid aga ilma vastuteenest. Ristikuõied on küllaltki meerikkad ja nii on ristik hinnatud meetaim ka mesinike poolt. Inimene võib meelõhna enamasti vaid aimata, rohkem meenutab valge ristiku lõhn õuna lõhna. Viimasest on tal muide kohati tekkinud ka nimi upinhain: ubin on ju õun.
Eelkõige on aga ristikud hea loomasööt. Kõige maitsvamad ja toitvamad osad on just õied ja lehed. Need sisaldavad palju loomadele kasvuks vajalikke aineid, värskelt ka vitamiine. Kuna lehed on pehmed , mahlakad ja hea maitsega, siis ei ütle neist ära ei ükski taimtoiduline kodu- ega metsloom . Valge ristik on kariloomadele tähtsaks toiduks eelkõige looduslikel heina- ja karjamaadel, kuid mõnel pool kasvatatakse teda isegi põllul kultuurtaimena.
Kuid lõpuks ei saa mööda minna sellest, et inimene saab valgest ristikust ka otsest kasu. Ta on ammu tuntud ravimtaimena. Ravimiks kogutakse valge ristiku nooremaid õienutte. Need kuivatatakse tuuletõmbuses ja varjus. Korraliku ravimi värvus ei tohi erineda värskete õite omast. Kasutada saab seda nii teena kui hautisena. Hautist pannakse kompressina paistetanud kohtadele, et paistetus alaneks. Teed juuakse aga mitmesuguste haiguste, eelkõige reuma ja külmetushaiguste vastu.
Kas tunnete aga valge ristiku ära, kui tal pole õisi küljes? Võib igaks juhuks meelde tuletada, et ta roomab alati. Ükski teine meie tavalistest niitude ristikutest ei rooma . See on valgele ristikule aga elulise tähtsusega, sest võimaldab taimel vegetatiivselt paljuneda. Rohked varreharud juurduvad sõlmekohtades ja tekibki uus taim. Niimoodi kiiresti paljunedes võib ristik isegi laisa talupidaja põlluumbrohuks saada.
Valge ristik on pikkade, lamavate , sõlmedest juurduvate vartega, lühikese sammasjuurega 5-30 cm kõrgune alushein.
Valge ristiku läbilöövus segudes on esimesel aastal väike, kuid soodsamates tingimustes levib ja püsib rohukamarates aastakümneid. Hea saagivõimega ainult karjamaadel, kuna mullapinnal roomavate varte tõttu võtavad saagi moodustamisest osa vaid lehed. Valge ristiku saak koosneb seega ainult kõrge toiteväärtusega lehtedest ning õienuttidest. Püstise taimiku kvaliteet ei lange järsult ka koristamisega (karjatamisega) hilinemisel. Valge ristik on väga hea söödavusega ja väga kõrge toiteväärtusega. Õhulämmastiku hea sidumisvõime tõttu vähendab lämmastikväetiste vajadust, parandab mullaviljakust, parandab saagi kvaliteeti. Kasutatakse ka murude seemnesegudes. Taim on väga valgusenõudlik ega talu seepärast kattevilja ega kõrget rohtu .
Valge ristiku leht on ilma karvadeta ning lehe alumine külg läigib. Lehekestel on valge märgis.

Valge ristik
punane ristik
Põldtimut
kokkuvõtte
Heintaimed moodustavad rohttaimede valdava enamiku. Heintaimed võivad olla kõrrelised, liblikõielised, lõikheinalised, loalised ja rohundid.
Kasutatud allikad

• http://www.pikk.ee/
  
• http://bio.edu.ee/taimed/