Taimeökoloogia iseseisev töö (0)

Sugukond - KANNIKESELISED-VIOLACEAE
Perekond kannike -Viola L.
Sookannike- Viola palustris
Tavaline taim Eestis, Saare- ja Muhumaal on haruldane . Kasvab soistel niitudel ja puisniitudel, märgades lepikutes. Kannikeseliste sugukonnast , mitmeaastane. Taim pikkade maapealsete võsunditega. Kõrgus 5 kuni 20 cm. Lehed ümarneerjad või laimunajad, tömbid, pikarootsulised ja alaküljelt täiesti paljad (sarnasel liigil turvaskannikesel on lehed alt hõredalt karvased). Abilehed on hambulised. Õied kuni 1 (1,5) cm pikad. Kroonlehed on kahvatu-(hele)lillad, tumedate joontega. Kannus on sirge. Kandelehekesed kinnituvad õierao keskpaika või on sellest veidi allpool. Õitseb aprillist juunini . Viljaks paljas , munajas kupar
http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=181
Iseloomulikud tunnused: Lehed ainult juurmised, lehistunud vart pole, õieraod kinnituvad rosetilehtede kaenlasse. Lehed paljad, laimunajad. Abilehed narmastunud või terve servaga. Õied 1-1,5 cm pikad. Õieraod 4-10 cm pikad, kandelehekesed kinnituvad õierao keskele või allapoole. Õied helelillad, kannus 1-1,5 mm pikk, tömp. Kõrgus 5-15 cm.
Levik ja ökoloogia : Mitmeaastane. Soistel niitudel ja puisniitudel, lepikutes. Tavaline. Õitseb mais, juunis. Märkused: Sarnane turvaskannikesele, kelle lehed on alt veidi karvased
http://efloora.ut.ee/Eesti/species/5274.html
Eesti taimede levikuatlas, 2005
Lõhnav kannike- Viola odorata
Etümoloogia
Legendi kohaselt armus Zeus kaunisse neidu nimega Io. Varjamaks teda oma armukadeda naise Hera eest, muutis ta Io lehmaks. Maapinnast võrsusid Io toiduks taimed, mis said temalt ka oma nime.
Kirjeldus
Taime kõrgus on 10–15 cm. Lehed peaaegu ümmargused või neerjad, südaja alusega, lühikarvased. Abilehed munajad, vahel serval lühidalt narmastunud. Tugeva meeldiva lõhnaga umbes 2 cm läbimõõduga õied võivad olla nii lillakas -sinised kui valged. Õitseb aprillis -mais 25 päeva, võib sügisel ka kordusõitseda. Viljaks kerajas, lühikarvane kupar.[1]
Levila ja kasvukoht
Liigi looduslik levila on Vahemere maad, Aasia ja Põhja-Aafrika, kuid taim on naturaliseerunud mitmel pool Euroopas ning ta on introdutseeritud ka Põhja-Ameerikasse ja Austraaliasse. Eelistab poolvarjulisi huumusrikka mullaga kasvukohti. Pikaajalise inimkaaslejana suudab ta kasvama jääda kunagise lillepeenra kohale ka siis, kui inimhooned on maha jäetud või igaveseks kadunud. Looduslikes kooslustes levib harva. Teda leidub lisaks ilupeenardele veel iselevinuna parkides, kirikute ja hoonete ümbruses, müüride ja kiviaedade kõrval[2].
Kasutamine
Juba Vanas-Kreekas kasutati lõhnavat kannikest ilutaimena, veini maitsestamiseks, toitude kaunistamiseks ning lõikelillena.
Kulinaarias
Kannikese söödavate õitega võib kaunistada lehtsalateid ja magustoite. Prantsusmaal kasutatakse suhkrustatud õisi kondiitrimaiuste kaunistamiseks.
Ilutaimena
Lõhnavat kannikest kasutatakse dekoratiivtaimena peenras , iluaias ja lõikelilleks, teda võib istutada põõsaste, puude varju või veekogu äärde. Sobib kasvama ka põõsaste alla ja ümbrusse. Kaunis püsik moodustab kiiresti tumerohelistest lehtedest ja nende kohal kõrguvatest lõhnavatest õitest padjandi[3].
Eriti populaarne oli see taim 19. sajandil, mil seda kasvatati peamiselt lõikelilleks. Ükski endast lugupidav seltskonnadaam ei väljunud kodust ilma kannikesekimbuta[4]. On teada, et 1874 . aastal nopiti Lõuna-Prantsusmaal kuus tonni kannikeseõisi[5].
Euroopa maamõisates oli kombeks kasvatada kannikesi suurtes anumates , mis toodi talveks sisse, et taimi talvel ajatada[4]. Ainüksi Windsori palee aias kasvatati 3000 taime kuningliku perekonna ja õukonna tarbeks[5].
Ravimtaimena
Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud maapealset ürti. Peamiseks toimeaineks on rutiin , mida õitsemisaegsetes lehtedes on kuni 0,13%, lisaks mitmesugused värvust andvad flavonoidid ja karotinoidid, eeterlikud õlid, saponiinid ja C- vitamiin .
Aaskannikese ürti kasutatakse kroonilise psoriaasi, paisete ja vinnide, ka raskesti paranevate nahahaavade ravimisel . Kannikeseteest mähised ja vannid vähendavad nahahaigustest põhjustatud sügelust. Õietee mähist on kasutatud vesise ekseemi korral[6].
Lõhnatoodete valmistamiseks
Kannikese kuivatatud õisi kasutatakse lõhnasegude koostises ning värskeid mitmete parfüümide valmistamiseks. Põhja-Prantsusmaal Hyères kasvatatakse aga lõhnava kannikese varieteete parma kannikest ja viktooria kannikest mitte õite vaid lehtede pärast. Nendest pressitakse õli, mille lõhn erineb täiesti õite omast[7]. Seda õil kasutati näiteks Roger & Gallet 1892. aastal loodud kuulsas parfüümis Vera Violetta.
Legendid
Lõhnavat kannikest on kultuurtaimena kasvatatud juba Vana-Kreekas. Kannike on ka jumalanna Aphrodite ja tema poja, aedade jumala, Priapose sümboltaimeks. Kreeklased austasid kannikesi väga, kuna need olid ka Athena lilled[4]. Kannike oli ka Ateena linna sümboliks ning kannikese õitega kaunistati sageli jumalate kujusid [8].
Viited
1.Taimede välimääraja, Valgus, Tallinn, 1975
2.Lõhnav kannike Viola odorata http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=14
3.Lõhnav kannike http://seemnemaailm.ee/index.php?GID=1500
4.McVicar. Jekka , Suuri yrttikirja, WSO, 2004
5.History in your garden : Sweet violet (Viola odorata) http://www.dailymail.co.uk/home/gardening/article-1144603/History-garden-Sweet-violet-Viola-odorata.html
6.Kuidas kasutada kannikest ravimina? http://maakodu.delfi.ee/news/maakodu/aed/kuidas-tarvitada-kannikest-ravimina?id=46402641
7.Violet http://www.bojensen.net/EssentialOilsEng/EssentialOils31/EssentialOils31.ht m
8.Maitsetaimede leksikon, Maalehe raamat, 2004
Turvaskannike- Viola epipsila
Juurmine leht kasvab üksikult. Varrelehed puuduvad.Leht alt karvane .
Tavaline kannikeseliik Eesti niisketes metsades ja madalsoodes. Kannikeseliste sugukonnast, mitmeaastane. Õieraod 5 kuni 20 cm pikad, kandlehekesed paiknevad selle ülemisel poolel. Laimunajad lehed on tömbi tipuga, alt hõredalt kaetud madalate karvadega, pealt aga paljad. Abilehed terveservalised. Õied helelillad, kannus 2–3 mm pikk ja tömbi otsaga. Õitseb mais-juunis.
http://herba.folklore.ee/?menu=taime&botid=254
Iseloomulikud tunnused: Lehed ainult juurmised, lehistunud vart pole, õieraod kinnituvad rosetilehtede kaenlasse. Lehed pealt paljad, alt hõredalt karvased, laimunajad. Abilehed terveservalised. Õied helelillad, 1,4-2 cm pikad, kannus 2-3 mm pikk, tömp. Õieraod sageli üle 10 cm pikad, kandelehekesed kinnituvad õierao keskosast oluliselt kõrgemale. Kõrgus 10-20 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Niisketes metsades, madalsoodes. Tavaline. Õitseb mais, juunis.
Märkused: Sarnane sookannikesega, kelle lehed on alt paljad
http://efloora.ut.ee/Aegna/species/9145.html
Eesti taimede levikuatlas, 2005
Nõmmkannike-Viola rupestris F.W. Schmidt
Iseloomulikud tunnused: Madalad, paljude rosetilehtedega, sageli murusalt kasvavad üleni lühikarvased (sageli hallikad ) taimed. Vars lühike, õieraod kinnituvad varrelehtede kaenlasse. Lehed 1,5-2,5 cm pikad ja 1,5 cm laiad , ümardunud. Õied 12-17 mm pikad, sinakaslillad, 2-5 cm pikkustel raagudel. Kõrgus 3-10 cm.
Levik ja ökoloogia: Mitmeaastane. Loodudel, loometsades, liivastes kohtades. Tavaline. Õitseb mais, juunis
http://efloora.ut.ee/Aegna/species/1816.html
Eesti taimede levikuatlas 2005
Põldkannike -(Viola arvensis)
käoorvik, annasilm, vaeselapsesilmavesi, põlluvõerasema
Kõik tunnevad kindlasti kauneid lilli võõrasemasid, keda istutatakse sageli linnade haljasaladele, rõduservadele ja kalmistutele. Meie looduses leidub aga umbes paarkümmend liiki võõrasema sugulasi . Nad on küll väiksema õiega, kuid see õis on siiski sama kaunis kui nende suureõielisel sugulasel. Meie looduse võõrasemasid ei nimetata aga võõrasemadeks, vaid kannikesteks. Sageli on kannikesed tuntud ka käoorvikute ja vaeselapsesilmavetena. Põldkannike on meie looduslikest
kannikestest kõige tavalisem . Kuna ta kasvab enamasti põldudel, siis on talle nimeks pandud ka põlluvõõrasema.
Põldkannikest tuleb enamasti pidada umbrohuks, mitte põllukaunistajaks. Tema õied on pisikesed ja vähe silmatorkavad. Nende läbimõõt küünib harva pooleteise sentimeetrini ja värvus on kahvatukollane kuni peaaegu päris valge. Kui põldkannikese õis sõrmede vahele võtta ja teda lähemalt uurida, kasvõi luubi abil, siis tuleb ilmsiks tema ilu. Näete, et ka see väike õis on samasugune nagu suur võõrasema ehk aedkannikese õis. Tema alumisel kroonlehel on olemas ka ilus kannus. Ning õite värvuski ei ole vaid üksluine valkjaskollane: mitmetel kroonlehtedel leidub sageli ka lillakaid laike ja tumedamaid jooni.
Umbrohtudele omaselt on ka põldkannikesel hästi arenenud paljunemine. Vahel võib tavaliselt üheaastane põldkannike isegi talve üle elada ja veel teiselgi aastal oma seemneid laiali külvata . Eriti huvitav aga on just enamiku kannikeste seemnete levitamise viis. Nimelt on neil paiskviljad, mis seemnete valmides lähevad järsku väikese krõpsatusega lahti ja lennutavad kõik seemned laiali.
Et põldkannikest lihtsamini teiste kannikeste hulgast ära tunda, selleks olgu siinkohal räägitud veel ühest tunnusest.
Kannikestel kasvavad varrel tavaliste lehtede all veel abilehed. Need on enamasti poole väiksemad, ilma rootsuta. Põldkannikese abilehed on lõhestunud sügavateks hõlmadeks. Selliste abilehtedega kannikesi on meil vaid kaks liiki. Üks on aaskannike ja teine põldkannike ise. Aaskannikese õied on aga alati suuremad kui poolteist sentimeetrit ja nad on ka kirjumad. Nii ei olegi võimalik õitsevat põldkannikest teiste taimedega segi ajada. Määramise teeb lihtsaks veel see, et põldkannike hakkab õitsema sageli juba aprillis ja lõpetab oma õiteilu näitamise alles septembris.
Eestikeelne nimi põldkannike
Ladinakeelne nimi Viola arvensis Murray
Rahvapärased nimed käoorvik, annasilm, vaeselapsesilmavesi, põlluvõerasema
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda kannikeselised, perekonda kannike.
Eluvorm Ühe- kuni kaheaastane ühekojaline rohttaim . Kõrgus 5¼30 (40) cm.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega ühe sümmeetriateljega õied. Õie pikkus 1¼1,5 cm. Tupplehed süstjad, teritunud, kuni 1,6 cm pikad. Kroonlehed tupega enam-vähem ühepikkused, valkjad, kollakasvalged või kahvatukollased, kaks ülemist kroonlehte osalt lillakad, teistel esinevad neelus tumedamad jooned, alumisel on sirge lillakas kannus. Õied asuvad kuni 10 (11) cm pikkustel kandilistel raagudel, mille ülaosas on 2 kandelehekest. Õitseb (aprillist) maist või juunist septembrini.
Vili Piklikmunajas karvadeta kuni 1 cm pikkune kupar. Seemned valmivad alates juunist või juulist. Valminud viljad kuivavad ja seemned paisatakse laiali.
Leht Hõredalt karvased lihtlehed . Leheserv täkiline kuni peaaegu terve. Lehe pikkus kuni 6 (7) cm, laius kuni 2 cm. Alumised lehed umbes laba pikkuse rootsuga, ülemised lühirootsulised. Esinevad täkilise servaga sulgjalt lõhestunud abilehed, millede pikkus on 3¼4 cm.
Vars Varred on nõrgad, tõusvad kuni püstised, mõnikord lamavad, harunemata või juba alusel harunenud, lühikeste karvadega kaetud.
Maa-alune osa Taimel on rohkesti haruneva peajuurega sammasjuurestik .
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud peaaegu kogu Euroopas, kuid ka Lääne- ja Ida- Siberis , sisseviiduna ka Väike-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis sage.
Kasvukoht Meil kasvab peamiselt umbrohuna põldudel, söötidel, karjamaadel, kraavide nõlvadel, teeservades, aedades, vahel ka loo- ja pärisniitudel, rannavallidel. Küllaltki kuivalembene, kasvab sageli liivastel, kuid mitte liialt lubjarikastel kohtadel.
Koht ökosüsteemis Taim võib vahel sattuda mõningate taimtoiduliste loomade toidu hulka, kuid tihedamalt pole ühegi elusolendiga seotud.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Taime on varem kasutatud meditsiinis lahtistava ja okseleajava ravimi valmistamiseks.
http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/pkannike2.ht m
Eesti taimede levikuatlas 2005