Kahjulikud lisaained ning koostisosad toidus ning nende vältimine (0)

Kahjulikud lisaained ning koostisosad toidus ning nende vältimine
Minu poolt valitud teema on tänapäeva ühiskonnas väga aktuaalne . Teema olulisusele viitab terviseprobleemide olemus arenenud riikides (kaasa arvatud Eestis). Iga kolmas inimene sureb südame ja veresoonkonna haigustesse, ning viimastel aastatel on tekkinud seisukoht, et iga kolmas vähist põhjustatud surmajuhtum on samuti põhjustatud valest toitumisest.  
On ilmselge, et tänapäeva ühiskonnas ei ole igaühel võimalik eluks vajalikku toitu ise kasvatada. Toite töödeldakse, säilitatakse ja konserveeritakse. Selleks kasutatakse kuumutamist, külmutamist ning lisaaineid . Kõikidele vorstitoodetele lisatakse säilitusaineid nitriteid ja nitraate (E249- E252), mis meie organismi sattudes moodustavad vähkitekitavaid ühendeid. Kui osta toorest liha ning see ära keeta, siis läheb värvus halliks. Poes olevad vorstitooted on aga lillad, punased ja roosad– mida roosam või lillam on toode, seda rohkem nitriteid ja nitraate, mis toimivad üheaegselt nii värvi- kui säilitusainena, samas aga suurendavad riski, et  neid sööval inimesel tekiks vähk . Säilitusainetest vaba on näiteks hakkliha ning erinev töötlemata liha. Ka pelmeenid,  frikadellid ja naturaalsed kotletid on parem valik kui vorstid . Kuigi ka sinkidele lisatakse nitraate, on see ikkagi lõppkokkuvõttes tervislikum kui vorstid.
Säilitusained on väga levinud– eriti sagedasti võib neid leida näiteks kõikvõimalikes limonaadides, maiustustes, jäätistes, ning muudes töödeldud või eelvalmistatud toitudes. Magusates toodetes on eelkõige levinud sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210)– erandlikud säilitusained, mis on küll looduslikud, kuid võivad omada negatiivset kõrvaltoimet, näiteks laste hüperaktiivsust. Üldjuhul on säilitusainetest vabad piimatooted (jogurtite puhul tuleb aga tähelepanelik olla, sest mõned erkroosad ja kollased jogurtid sisaldavad sünteetilisi värvaineid).  Samuti on suurel osal säilitusainetel astmat ja allergiaid süvendav mõju. Mitmed säilitusained (samuti ka maitsetugevdajad ja toiduvärvid ) suurendavad inimese ärrituvust ning rahutust, eriti üliaktiivsetel lastel.
Maitsetugevdajad annavad toidule tavaliselt erilise ja meeldivalt soolase maitse. Tavaliselt ei teata aga seda, et kõik maitsetugevdajad on psühhoaktiivsed ained, mis võivad inimest muuta närvilisemaks ja kergesti ärrituvaks, eriti kui tegu on lapsega. Maitsetugevdajaid leidub näiteks puljongikuubikutes, paki - ja purgisuppides, kartulikrõpsudes, maitseainete segudes ning tihti  igasugustes töödeldud liha ja kulinaariatoodetes. Peamisi kahjulikke maitsetugevdajaid on lihtne meelde jätta, need on E620-E623.
Toiduvärvid (E100 – E199) võivad olla looduslikud või sünteetilised. Sünteetilised värvained (eriti asovärvid ehk nitrovärvid) on lisaainetest ühed ohtlikumad - nende tarbimisega kaasneb oluline allergia avaldumise või süvenemise risk. Samuti on tuvastatud, et sünteetilised toiduvärvid süvendavad astmat ning toiduvärvidega toidu tarbimine muudab inimesi närvilisemaks ja kergestiärrituvaks. Toiduvärve lisatakse nende kahjulikkusele vaatamata aga eelkõige just toodetesse, mis on mõeldud lastele: limonaadile, kommidele ja maiustustele.
Sünteetilised suhkruasendajad on väga magusad, kuid vähe või üldse mitte energiat sisaldavad tehislikud ained. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni kampaania “suhkur on valge surm” kohta on organisatsioon nüüd ise tunnistanud, et see oli eksimus. Magusainetega toitude puhul on probleemiks see, et need ei leevenda nii kiiresti näljatunnet kui suhkrut sisaldavad tooted (üks näljatunnet reguleeriv asjaolu on vere suhkrusisalduse tõus) ning seetõttu süüakse neid rohkem. Tulemusena saadakse lõppkokkuvõttes isegi rohkem energiat kui suhkruga tooteid süües . 
Akrüülamiide kasutakse laialdaselt teaduses ja tööstuses. On avastatud aga, et akrüülamiidid tekivad ka teatud toiduainetes, valmistamise kõrvalproduktidena. Akrüülamiidide ohtlikkus tuleneb nende kahest erilisest omadusest. Esimene omadus on see, et nad tekivad imelihtsalt- piisab vaid tärkliserikka toiduaine 170˚ C kuumutamisest , kui akrüülamiidid hakkavad moodustuma. Seetõttu leidub aküülamiide praekartulites, friikartulites, kartulikrõpsudes, leivakoorikus, röstitud müslis, maisihelvestes ja paljudes teistes sarnastes toodetes. Seega mida kõrbenum ja küpsenum on tärkliserikas toode, seda rohkem on selles vähkitekitavaid akrüülamiide. Ka väike kogus akrüülamiide jääb organismi ning suurendab vähi tekkimise tõenäosust. Kartulikrõpsude puhul tuleb aga arvestada sellega, et lisaks kantserogeensetele akrüülamiididele sisaldavad nad ka säilitusaineid, maitsetugevdajaid ning oksüdeerunud rasvu. Tekkinud kombinatsioon muudab kartulikrõpsud praktiliselt kõige ebatervislikumaks toiduks, mida poest on võimalik osta.
Normaalses koguses tarbitud värske õli ja rasv on meile kasulik ja eluks vajalik. Kui aga rasvainet või ükskõik millist rasvaineid sisaldavad toodet kõvasti kuumutada või jätta see päikese kätte, hakkab ta oksüdeeruma ehk hapnikuga reageerima. Ulatusliku oksüdeerumise tulemusena muutub rasvaine inimesele mürgiseks ja kantserogeenseks. Seetõttu ei tohi sama rasva ega õli toiduvalmistamisel kasutada mitu korda. Osaliselt aitavad hüdrogeenitud rasvadest pärinevate vabade radikaalide vastu võidelda vitamiinid . Eelkõige on vajalikud E-vitamiin, provitamiin A (leidub näiteks porgandis, tomatis, paprikas ja muudes oranžikates aedviljades) ja C vitamiin. Seega on kasulik rasvaste toitude kõrvale juua näiteks porgandi- või segumahla.
Oma olemuselt on hüdrogeenitud rasv keemiliste meetodite abil tahkeks muudetud taimeõli. Hüdrogeenitud rasvad on üheks peamiseks südame ja veresoonkonna haiguste allikaks. Nad sisaldavad küllastatud ja trans-rasvhappeid, mis tekitavadki probleeme veres (“veresoonte lupjumist” ehk rasva kogunemist veresoonte seintele, mis võib põhjustada südameatakki või insulti). Kuigi inimeste harimisele toitumise valdkonnas on viimasel ajal üha rohkem tähelepanu pööratud, ei jõua teadusavastusel põhinev info kuigi kiiresti avalikkuseni ja vanad müüdid on visad kaduma. Üks selliseid on näiteks arusaam, et margariin on tervislikum kui või. Selline arusaam põhineb nähtavasti teadmisel, et taimsed õlid on tervislikud . Paraku näitavad kõik teadusuuringud aga, et tervislik taimne õli ei jää sugugi sama tervislikuks peale selle tööstuslikku muutmist poolvedelaks või tahkeks. Hüdrogeenitud rasv on paraku levinud kõikjal, kus varem kasutati tervislikku piimarasva: juustus , vahukoores, jäätistes, isegi mõnedes kohukestes. Samuti leidub neid pea kõigis kondiitritoodetes. Arvestades, et südame ja veresoonkonna haigused on läänemaailmas kõige levinum surma põhjus, on hüdrogeenitud rasvade vältimine väga oluline.
Paljud meist ei teadvusta endale, mida sisse söövad. Kuni käesoleva essee tegemiseni kuulusin ka mina nende hulka. Muidugi olin kuulnud palju müüte ning võib-olla ka vähem müüte erinevatest kahjulikest lisaainetest ning koostisosadest toidus, kuid ei teadvustanud endale, mis see tegelikult tähendada võiks. Sain tänu essee kirjutamisele sel alal palju targemaks ning kindlasti püüan nüüd tervislikumalt toituda. Essee kokkuvõttena leian, et kõike tuleb tarbida mõõdukalt, et keha saaks kätte vajalikud ained ning tuleks toime ka kahjulikemate ühenditega.