Paiknemine Eestis Põhja-Eesti paeplatoo ja Peipsi järve vahel Pindala: 3345 km² Moodustab 7,4 % Eesti pindalast Piirneb: põhjas - Viru lavamaa lõunas - Ugandi ehk Kagu-Eesti lavamaa idas - Narva jõgi läänes - Pandivere ja Vooremaa http://www.hkhk.edu.ee/maastikud/eesti_maastikurajoonid.html Geoloogiline ehitus Madaliku moodustavad alad, mis on Peipsi nõo kerkinud põhjaosas olnud hilisjääaegse suure jääjärve põhjaks Aluspõhjas Peipsi järvest põhjas Ordoviitsiumi paekivid (ei paljandu) Mustveest läänes Siluri lubjakivid Äärmises kaguosas Devoni lubja- ja liivakivid 6-30 m sügavusel paekihtide vahel leidub 2,6- 2,8 m paksuses kukersiipõlevkivi kihte Pinnamood Kõrgeim koht: Tärivere mägi (94m) Laugelt kaldu Peipsi ja Narva jõe suunas Valdavad märjad alad: jääjärve- ja järvetasandikud ning sootasandikud
Laineline, Liiv, kruus, Vooremaa (Saadjärve Voor...2 liustiku voolimise meenutavad poolringjas moreen voorestik) tagajärg leivapätsi Kõrgendikud, mis on Laineline, Kruus, liiv, Vahe- Eesti tasandik Mõhn...4 Jääjärve setete kuhjad rühmiti poolringjas savi (Viitna) Pehmete Kruus, Liustikujõgede sete Kesk-Eesti tasandik ja Oos...3 Piklik (kitsas) otstega veeristik,
Koostis. Moreen, liiv, kruus, (liustiku kuhje tekkeviis)Vaisvara Sinimäed, Lääne-Saaremaa kõrgustik Äravooluorud paikneb palju järvi nt urvaste, kooraste otepää kõrgustikul, rõugjärved- haanja kõrgustikul Oosid ehk vallseljakud koostis kruus, veeristik, tekkeviis liustikujõe kuhje. Kuju on piklik paikneb Põhja-Eestis (paunküla,uljaste,neeruti-porkuni, rakvere, aegviidu-nelijärve jm.) Kirde-eesti Iisaku-Illuka. Mõhnad koostis: kruus, liiv, savi tekkeviis. Jääjärve kuhje, kuju ümar. Paiknevad rühmiti. Mõhnastikke moodustades. (jussi ja viitna kõrvemaal, männiuvälja alutagusel kaiu vooremaa idaservas) 1) Põhja-Eesti õhukese pinnakattega ja väheliigestatud relijeefiga. Kulutav tegevus. 2) Kesk-Eestit hõlmav kaarjas vahevöönd palju voorestikke. Kulutus ja kuhjevormid 3) Lõuna-Eestis paks pinnakate ja künklik relijeefiga kõrgustikud vööndid. kuhjav.
Sellele vastupanujoonele ongi mandrijää ja sulaveemere piirile tekkinud settekuhjatised - põik-oosid. Need on mäeseljandikud, kust praegugi võib alla vaadata Vahe-Eesti soistele metsadele, mida ka Kõrve- ja Kõnnumaaks on nimetatud. Mandrijää raskest painutamisest toibub Harju lavamaa veel tänapäevani, kerkides merest igal aastal kuni 3 millimeetrit. Harju lavamaa lõunapiiriks võib pidada Kasari jõe ürgorgu, mis pärineb jääeelsest ajast mis on, aga nüüdseks mattunud jääjärve setete - viirsavidega. Harju lavamaa on umbkaudu 3070 meetri kõrgune lubjakiviplatood, mille enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud ning mitmesugused karstivormid. Maastikuliselt esineb soid, paetasandikke ja lavajaid paekõrgendikke ning karsti ja liivatasandikke. Harju lavamaast on pikaajalise kulutuse tulemusena eraldunud mitmed lavajad saarmäed -- Tallinna Toompea, Viimsi Lubjamägi ning Suur- ja Väike-Pakri saar.
LAANEMETS Olemus Eestis jagatakse laanemetsad 2-ks liigivaeseteks männi- ja kuusemetsadeks ning liigirikkaiks kuusemetsadeks. Levinud enamasti Lõuna-Eestis. Laanemetsad moodustavad 23% Eesti metsadest. Laanemetsad kasvavad laugete nõlvade jalameil, jääjärve tasandikel, moreentasandikel, moreenkattega mõhnastikel. Puistud kõrge tootlikkusega. Liigivaesed laanemetsad Jäänukid varasematest taigametsadest Kasvavad iseloomulikud taigametsade liigid:harilik mustikas, pohl, leseleht, laanelill, harakkuljus, kattekold ja ohtne sõnajalg. Ohtne s Ohtne sõnajalg Kattekold Liigirikkad kuuse- ja kuusesegametsad Kujunenud kunagistest tamme-segametsadest
järv ja Eesti suurim järv. Peipsi järv on tekkinud mandrijää poolt tekitatud madalasse lohku. Peipsi järve põhja ja lõunakallas on väga erinevad. Põhjakaldal (Nt. Kauksis) on liivane rand ning luited. Lõunakallas (Nt. Pihkva) on aga kinni kasvanud ning soostunud. Aluspõhi Devoni ja Ordoviitsiumi settekivimitest, kusjuures Devoni settekivimite paksus suureneb põhjast lõunasse. Aluspõhja kivimeid katavad liustikusete moreen ning selle peal jääjärve ja järvesetted. Jääjärvelise savi ning järvelise liiva ja muda paksus kokku on suurim (3436 m) Peipsi keskosas. Aluspõhja pinnamoes on kõrgemat ja tasast osa kaheks jagav lai vagumus, mille sügavus suureneb lõuna poole. Selle vagumuse põhi on järve keskosas 60 meetri võrra madalamal järve veetasemest (30 meetrit üle merepinna). Vagumuse lääneveer on üsna järsk. Vagumuse põhjas on mitu paarikümne meetri sügavust lohku.
Estonian Academy Publishers, Tallinn. 436 pp. Photo 13. The historically known Aruküla caves near Tartu where since 1831 large placoderms and other Devonian fishes have been excavated. Photo by Ü. Heinsalu and E. Mark-Kurik. Holotseen - turvas, jõe-, järve- ja meresetted, samuti luiteliivad jne Kvaternaar purdsetted Pleistotseen - moreen, jääjärve setted, jääjõe setted. valdavalt liivakivi (vähesel määral Devon lubjakivi ja dolomiit) Pealiskord Silur Lubjakivi, dolomiit valdavalt lubjakivi (vähesel Ordoviitsium settekivimid määral liivakivi ja savi)
Pinnavorm Kuju Koostis Tekkeviis Voor ovaalne moreen, liiv, kruus liustiku voolimine Otsamoreen piklik moreen, liiv, kruus liustiku kuhje Moreenküngas ümar moreen liustiku kuhje Oos piklik kruus, veeristik liustikujõe kuhje Mõhn ümar kruus, liiv, savi jääjärve kuhje 9. Vooluvee tekkelised sälkorg (sängorg), moldorg, lammorg, kaldavall, soot, terrass. Meretekkelised rannabarrid, maasääred, rannavallid. 10. Karstumine põhja- ja pinnavee sõõvitav tegevus. 11. Tuiskliivahanged, rannaluited, mandriluited. 12. Meteoriiditekkelised: lohud. Elutekkelised sootasandikud(rohu- ja samblamättad, älved ja laukad), kuhilpesad, loomarajad,linnamäed, põlevkivikarjäärid, tuhaplatood ja
on kõrgeima veetaseme korral (1928) hinnatud 175 km2 suuruseks. Emajõe üleujutusala pindala ulatub ligi 100 km2-ni. Väiksemad üleujutused võivad tekkida ka kevadel jäämineku ajal jääummistuste tõttu. EESTI JÕGEDEVÕRGU KUJUNEMINE Pärast mandrijää taandumist tekkisid jõed ennekõike Lõuna-Eestis, kus asuvad Eesti vanimad jõeorud (Piusa, Ahja, Võhandu jmt). Umbes 12 600 aastat tagasi langes praeguse Pihkva järve lõunaosas pärast mandrijää taandumist liustiku ees olnud jääjärve tase 7075 m-ni ü.m ning Piusa, Võhandu ja Ahja jõe orus hakkasid kujunema terrassid (vaata joonis). Liustiku edasise taandumise ja Peipsi jääjärve veetaseme languse tagajärjel tekkisid sügavad (3345 m) orud. See protsess kulges väga kiiresti ning umbes 200300 aasta jooksul olid orud oma põhijoontes välja kujunenud. Väljavool Peipsi jääjärvest kulges esialgu Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände. Seega on need orud
Eesti aluskord - eelkambriumiaegne, peamiselt leidub tard- ja moondekivimeid, nagu nt graniit, gneiss ja gabro. Aluspõhi ja pinnakate moodustavad pealiskorra. Aluspõhi - devoni, siluri, ordoviitsiumi, kambriumi ning vendi settekivimid, nagu liivakivi, liiv, savi, lubjakivi ja dolomiit. Vendi ajastust pärineb ka aleuroliit. Pinnakattes - kvaternaari ajastu purdsetted, nagu turvas, jõe-, järve- ja meresetted, luiteliivad, moreen, jääjärve ja –jõe setted. 8. Järjesta Eestis avanevad aluspõhja ladestud alustades kõige vanemast (või avanemise järgi alustades kõige põhjapoolsemast) + iseloomulikud settekivimid. ★ Aguaegkonna kristalsed kivimid - graniit ★ Vendi ladestu settekivimid – jämedateralised liivad kuni süvaveelised kõrgdisperssed savid. ★ Kambriumi ladestu settekivimid – terrigeensed stendid, erinevalt vendist vähem jämedapurrulisi setendeid, savid.
kõrgusel. Piir pöördub itta Kaisa küla kohal ning seejärel kaardub Mooste ja Meelva raba umber kuni Võhandu jõeni, kust läheb Räpinast kaarega ümber. Lääne poolt möödub Värskast ja ida poolt Mustoja mõhnastikust (Arold, 2005). Paetasandiku, meretasandiku, voorestiku, moreenküngastiku, oosistiku, luitestiku, mõhnastiku ja moreenkattega mõhnastiku levimusalasid Peipsi madalikul ei ole. Moreentasandiku levimusala on 3%, murrutatud moreentasandiku levimusala on 26,9%. Jääjärve- ja järvetasandiku levimusala on 23,2%, jääjõetasandiku levimusala on 0,3%, jõetasandiku levimusala on 1%. Tehnogeense tasandiku levimusala on 0,4%, orustiku levimusala on 0,8% ja rannavallistiku levimusala on 1,6%. Märgi mineraalmaid rajoonis on 30,7% (Arold, 2001). Maastiku eripäraks võiks veel ära tuua Peipsi järve üleujutuste mõju maastiku arengule ning madaliku asend kahe arhailisehõngulise etnokultuuri (vanausulised ja setod) siirdevööndis (Arold, 2005).
Kui liustik lõpuks sulama hakkas, jäid temast maha rändrahnud ja moreensetted, mis katavad suure osa Eestimaast. Moreentasandikud tekkisid suurte liustikusulavee-alade all. Seal ulatub moreeni paksus kohati 10 meetrini. Liustikusetetest moodustusid ka paljud meie künkad. Voored on piklikud mäed, mis tekkisid liikuva jääserva lähedal. Jää andis voortele piklike pätside sarnase voolujoonelise kuju.(Vooremaa kõrgustik.Sootaga.) Kuplid on künkad, mis tekkisid jääjärve põhja kuhjunud liivast ja kruusast. Sinna, kus oli jääkamakas, jäid hiljem järved, jääst väljasulanud vette aga settis nii palju kive, kruusa ja liiva, et pärast oli selle koha peal mägi. (Otepää ja Karula kõrgustik.) Oosid on järskude nõlvadega vallseljakud, mis tekkisid jääs olevatesse pragudesse. Jääsulamisvesi valgus pragudesse ja sinna kuhjus aja jooksul palju setteid.(Tapa ümbruse oosid, Pikassaare. Ka jää sulamisveed kujundasid meie
Pindala on 1448 ha. Turbakihi maksimum paksus on 5,8 m, keskmine aga 2,6 m. Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis- , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Rohkesti esineb rabasaari. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike kõrgus ulatub mitukümmend meetrit üle merepinna. Rabasaartel leidub kasvamas haruldast
alumised ja ühtlasi kõige vanemad kihid. Lõunapoole liikudes avanevad lääne-idasuunaliste vöötmetena järjest nooremad kihid. Pinnakatteks nimetatakse aluspõhja katvaid kobedaid setteid, mis on tekkinud murenenud ning samasse kohta jäänud aluspõhjakivimeist või on geol. välisjõududega mujalt kohale kantud. Pinnakate on kujunenud kvaternaaris (s.o. viimase 2 milj. Aasta jooksul), mis jaguneb: * pleistotseeniks e. jääajaks; setted: moreen(gl), jääjärve(lgl) ja jääjõe(gfl) setted * holotseeniks e. jääajajärgseks ajaks; setted: turvas, jõe-, järve- ja meresetted, samuti luiteliivad jne. Vastandina aluspõhjakihtidele on pinnakatekihid üldjuhul lõunas ja kagus vanemad, põhjas aga nooremad. See on tingitud mandrijää taganemisest kagust loode suunas. Olulisus: _ Pinnakate on meil peamine ehitusalus ja muldade lähtekivim, oluline veereziimi ning vete keemilise koostise kujundaja.
Mõhn on liustikujõesetetest koosnev positiivne pinnavorm. Tekivad mandrijää sulamisvee setetest kas 10. Mis on Madal-Eesti? Kirjelda Madal-Eesti loodusgeograafilist eripära võrreldes Kõrg-Eestiga. liustikualuses või liustikupeases väiksemas veekogus või jääjärve setetesse mattunud jääpankade hilisemal Madal-Eesti on tasased ja soised Põhja- ja Lääne-Eesti alad, mis mandrijää taandudes olid üle ujutatud. sulamisel kujunenud sulglohkude vahele. 11. Mis põhjustab meresaarte arvu muutumist Eesti rannikumeres?
Aluspõhja karbonaatkivimitest madalad kõrgendid, mis on Raikküla lademe avamusalaks, on iseloomulikud Saduküla, Härjanurme, Jõune, Tõrve, Kursi, Tammiku ja Pikknurme ümbruses. Maapinna reljeef on tasane, ainult valla keskosas Tammiku piirkonnas esineb laugeid madalaid künkaid ning Jõuna ja Tõrve lõigus on Pedja jõe org kuni 56 m sügavune. Valla läänepoolmikul olevad metsad on kujunenud savise pinnakattega jääjärve- ja moreentasandikel. Maapinna absoluutkõrgused on soistel aladel 3540 m vahemikus, paekõrgendikel valdavalt 4250 m vahemikus. Kõrgeim on maapind Saduküla ja Härjanurmeümbruses, kus absoluutkõrgus ulatub 6667 meetrini. Mullastik: Üldiselt on tegemist nii heade (keskmine boniteet üle 45 hindepunkti) kui ka keskmiste muldadega (boniteet on 3545 hindepunkti). Pikknurme ja Puurmani ümbruses levivad märjad leostunud mullad kuuluvad
Muldade kivisus (Kallio Kildema järgi). 1 väga vähene, 2 vähene, 3 keskmine, 4 rohke, 5 väga rohke PINNAMOOD 9 Viljandimaa asub karstivabal alal, põhiliselt moreentasandikul, mis on tekkinud liustikust välja sulanud setetest. Maakonna keskel ja lõunapool asub ka künklik moreeni reljeef. See tekib, kui setteid on liustiku sees ebaühtlaselt. Liustiku sulades tekib ebatasane moreenreljeef. Viljandimaa lääneosas on jääjärve setteline tasandik. Seal on suhteliselt palju ürgorge ehk jääsulavee äravooluorge, põhiliselt Kesk-ja Edela- Viljandimaal. Kõikjal üle terve Viljandimaa on voored. Väga vähesel määral ka mandriluiteid (tekkinud kunagistele läänemere rannikutele 2000-10 000 aastat tagasi ) ja oose. Oosid on piklikud vallid, mis on tekkinud liustikujõgede põhja settinud liivast ja kruusast. Liustiku ära sulades jäid järgi piklikud vallid. (Lisa 1)(entsyklopeedia.ee)
Eesti aluskord on eelkambriumiaegne, peamiselt leidub tard- ja moondekivimeid, nagu nt graniit (rabakivi), gneiss ja gabro. Aluspõhi ja pinnakate moodustavad pealiskorra. Aluspõhjas on devoni, siluri, ordoviitsiumi, kambriumi ning vendi settekivimid, nagu liivakivi, liiv, savi, lubjakivi ja dolomiit. Vendi ajastust pärineb ka aleuroliit. Pinnakattes on kvaternaari ajastu purdsetted, nagu turvas, jõe-, järve- ja meresetted, luiteliivad, moreen, jääjärve ja jõe setted. 8. Järjesta Eestis avanevad aluspõhja ladestud alustades kõige vanemast (või avanemise järgi alustades kõige põhjapoolsemast) + iseloomulikud settekivimid. Aguaegkonna kristalsed kivimid - graniit Vendi ladestu settekivimid jämedateralised liivad kuni süvaveelised kõrgdisperssed savid. Kambriumi ladestu settekivimid terrigeensed stendid, erinevalt vendist vähem jämedapurrulisi setendeid, savid.
tasandikuliseks alaks kujundanud kohalike ja Balti jääpaisjärve veed. Enamus pinnamoest liivased tasandikud (33,4%) ja hiljem tekkinud sood (37,7%). Aluspõhja geoloogiliselt ehituselt jääb Põhja-Kõrvemaa kesk- ja ülemordoviitsiumi (Keila, Oandu, Rakvere ja Nabala lade) karbonaatkivimite avamusala. Aluspõhja kivimeid katab kuni 30 meetrine kvaternaari setete kiht, mille moodustavad saviliiv-moreen, liustikujõe kruusliiv, mitmesugused jääjärve- ja nüüdisjärve- ning soosetted. Iseloomulik suhteliselt paks pinnakate. Pinnakate on aga väga õhuke kirdeosas VatkuIlumäePalmse piirkonnas asuval paari kilomeetri laiusel, mandrijää kulutatud paesel saarlaval , mida Soome lahe poolt ääristab paekallas. Teine, soodest ümbritsetud paelava asub Kõrvemaa idaosas, Paidest ja Mäost põhja pool. Pandivere kõrgustiku jalamil on rohkesti lõunaedela-sihilisi (1015 m kõrgusi ja 10001500 m pikkusi) väikevoori
Turbakihi maksimaalne paksus on 5,8 meetrit, keskmine aga 2,6 meetrit. Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase 6 põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo. Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus raba arenemine, mis kestab tänapäevani. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke ja künkaid, nagu Kamarusmägi, Tuudipalu „mäed“ ja Pikksaar, mis kerkivad kuni kümme meetrit soopinnast kõrgemale. Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis 1984. aastal.
mõjutatud soine vöönd, kus põhjavesi kohati allikatena välja kiildub. Maastikustruktuuri eripära ja seal toimuvate looduse arengunähtuste erinevuste alusel võib madalikul eristada kolme vesikonna paikkonda: lääne-, ida- ja põhjarannik. Joonis 1. Võrtsjärve vesikond. A.Järvet Lääneranniku paikkond (159 km²)on suuremas ulatuses madal 3-4 km laiune Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vahele jääv ala. Selle maastik on kujunenud valdavalt märgadel liivastel ja saviliivastel jääjärve- ning järvetasandikel. Veepiiri ääristab peaaegu kogu ulatuses roostik. Turvastunud huumushorisondiga muldadel kasvavad enamasti sõnajala-kaasikud, kohati ka männikud. Happelistel liigniisketel muldadel kasvavad rabastunud metsad sinika- ja karusamblamännikud. Tarvastu jõe alamjooksule on rajatud polder, sest järve üleujutused ei lase muidu maad kultuuristada. Lääneranniku sood on enamsti järve taandumisel tekkinud
soostumisel. Liivade madalsoofaas olnud lühiajaline, mujal rabad reljeefi suhteliselt kõrgetes/vanemates osades. Enamasti puisrabad. Madalsoo Osmussaarel, Siirdesoo Järise soomassiivis. Lääne-Eesti suurte ja keskmise suurusega soode vk - suured, ülekaalult madalsood. Esineb suuri roostikke. Sageli kohtab ka rabasid. Soode leviku määravad aluskivimi veeläbilaskvus ja äravoolu takistavad rohked otsamoreenid ja rannamoodustised. Valdkond asetseb Limneamere ja Balti jääjärve levipiiride vahelisel alal. Edela-Eesti suurrabade vk savikate setetegaa kaetud endistele rannikumadalikele tekkinud suured sood. Turvast maksimaalselt 5-7 m. Kesk-Eesti väikerabade vk - levib jääpaisjärvede tasandikualal. Sood on enamasti väikesed. Põhja-Eesti tasandiku väikeste ja keskmise suurusega soode vk paikneb õhukese moreenkattega alal. Domineerivad väikesed segatoitelised tasandisood, mille piires võime kohata kõiki sootüüpe
*Saadjärve voorestik on üks Euroopa suurimaid . Moreentasandikud: tasase või lainja pinnaga liustikutekkeline kuhjevorm. *Rohkesti Kõrg-Eestis ( Kagu-Lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul, Pandivere ja Sakala kõrgustikul) Otsamoreen: piklik, koosneb: moreen, liiv, kruus, tekkeviis: liustiku kuhje. Nt. Vaivara Sinimäed, Lääne-Saaremaa kõrgustik. Oos: piklik, koosneb: liiv, veeristik, tekkeviis: liustikujõe kuhje Nt. Kõrvemaal Mõhn: ümar, koosneb: kruus, liiv, savi, tekkeviis: jääjärve kuhje. Nt. Kõrvemaal, Kurtnas Moreenküngas: ümar, koosneb: moreen, tekkeviis: liustiku kuhje. Milline on Eesti pinnavormide geograafiline jaotus? 1) Õhukese pinnakatte ja väheliigestatud reljeefiga Põhja-Eesti, kus on palju tööd teinud liustike kulutav tegevus. 2) Kesk-Eesti, kus leidub palju voorestikke (kulutus-kuhjevorme) 3) Lõuna-Eestis moodustavad paksu pinnakatte ja künkliku reljeefiga kõrgustikud
Eesti aluskord on eelkambriumiaegne, peamiselt leidub tard- ja moondekivimeid, nagu nt graniit (rabakivi), gneiss ja gabro. Aluspõhi ja pinnakate moodustavad pealiskorra. Aluspõhjas on devoni, siluri, ordoviitsiumi, kambriumi ning vendi settekivimid, nagu liivakivi, liiv, savi, lubjakivi ja dolomiit. Vendi ajastust pärineb ka aleuroliit. Pinnakattes on kvaternaari ajastu purdsetted, nagu turvas, jõe-, järve- ja meresetted, luiteliivad, moreen, jääjärve ja jõe setted. 8. Järjesta Eestis avanevad aluspõhja ladestud alustades kõige vanemast (või avanemise järgi alustades kõige põhjapoolsemast) + iseloomulikud settekivimid. Aguaegkonna kristalsed kivimid - graniit Vendi ladestu settekivimid jämedateralised liivad kuni süvaveelised kõrgdisperssed savid. Kambriumi ladestu settekivimid terrigeensed stendid, erinevalt vendist vähem jämedapurrulisi setendeid, savid.
näited). Glatsiaalsed e jäätekkelised pv: kulutusvormid e eksaratsioonivormid (jääkriimud, silekaljud, kaljuvoored ning kulutusnõod ja vagumused); kuhjevormid e akumulatsioonivormid (moreentasandikud, otsamoreenid, moreenkünkad); kulutus-kuhjevormid (voored). glatsiofluviaalsed e voolavate jääsulavete poolt kujundatud pv: kulutusvormid (jääsulamisvee uuristus ja äravoolu orud); kuhjevormid (oosid, sandurid). limnoglatsiaalsed e jääjärve tekkelised pv: kulutusvormid (jääpaisjärve abrasioonitasandikud, -nõlvad ja -astangud); kuhjevormid (jääpaisjärve akumulatsioonitasandikud, rannavallid), kulutus-kuhjevormid (jääpaisjärvede abrasiooni-akumulatsiooni tasandikud) Iseloomusta soode teket, arengut ja leviku iseärasusi Eestis. Soo võib kujuneda veekogust selle kinni kasvades e mültudes või mineraalmaa muldade soostudes. Soostumine toimub niiske kliimaga
Tammel ja selle lähikonnas. Sel peaaegu ideaalselt tasasel alal küünivad vaid mõne meetri võrra ümbritsevast kõrgemale kaldavallid, rabalavad ja järvetasandikud. Maastikustruktuuri ja looduslike arenguprotsesside alusel saab Võrtsjärve madalikul eristada nelja paikkonda: 1. Lääneranniku paikkond (159 km²) on suuremas ulatuses madal 3-4 km laiune Sakala kõrgustiku ja Võrtsjärve vahele jääv ala. Selle maastik on kujunenud valdavalt märgadel liivastel ja saviliivastel jääjärve- ning järvetasandikel. Veepiiri ääristab peaaegu kogu ulatuses roostik. Turvastunud huumushorisondiga muldadel kasvavad enamasti sõnajala-kaasikud, kohati ka männikud. Happelistel liigniisketel muldadel kasvavad rabastunud metsad sinika- ja karusamblamännikud. Tarvastu jõe alamjooksule on rajatud polder, sest järve üleujutused ei lase muidu maad kultuuristada. Lääneranniku sood on enamasti järve taandumisel tekkinud
*Saadjärve voorestik on üks Euroopa suurimaid . Moreentasandikud: tasase või lainja pinnaga liustikutekkeline kuhjevorm. *Rohkesti Kõrg-Eestis ( Kagu-Lavamaal, Kesk-Eesti tasandikul, Pandivere ja Sakala kõrgustikul) Otsamoreen: piklik, koosneb: moreen, liiv, kruus, tekkeviis: liustiku kuhje. Nt. Vaivara Sinimäed, Lääne-Saaremaa kõrgustik. Oos: piklik, koosneb: liiv, veeristik, tekkeviis: liustikujõe kuhje Nt. Kõrvemaal Mõhn: ümar, koosneb: kruus, liiv, savi, tekkeviis: jääjärve kuhje. Nt. Kõrvemaal, Kurtnas Moreenküngas: ümar, koosneb: moreen, tekkeviis: liustiku kuhje. Milline on Eesti pinnavormide geograafiline jaotus? 1) Õhukese pinnakatte ja väheliigestatud reljeefiga Põhja-Eesti, kus on palju tööd teinud liustike kulutav tegevus. 2) Kesk-Eesti, kus leidub palju voorestikke (kulutus-kuhjevorme) 3) Lõuna-Eestis moodustavad paksu pinnakatte ja künkliku reljeefiga kõrgustikud
Antsülusjärv 9300-8000. Litoriinameri 8000-4000. Limneameri, algas 4000 aastat tagasi. 12 Pleistotseeni setted Jääaegade setted: Liustikutekkelised setted ehk moreen sorteerimata, kihilisus puudub, sisaldab liiva, kruusa, saviosakesi, aluskorrarahne. Jääjärvelised setted savid, viirsavid, aleuriit ja liiv. Liustikujõelised setted veerised, kruusaterad, jämeliiv. Balti jääjärve setted savi, viirsavi, aleuriit, liiv. Jõelised setted 3-10 m paksused liivad, kruusad. Tuulesetted põimjaskihilised kvartspäevakivi- ja kvartsliivad. Jäävaheaegade setted: Soo- ja järvesetted turvas, sapropeliit, aleuriit ja liiv. Holotseeni setted Merelised setted Läänemere vanad setted (Joldiamere, Antsülusjärve, Litoriinamere, Limneamere setted). Järvesetted järvemuda, -lubi, aleuriit, liiv. Soosetted madalsoo-, siirdesoo- ja rabaturvas.
Järgneb Ordoviitsiumi-Kambriumi veekiht, mis on ülemisest Ordoviitsiumi veekihist eraldatud glaukoniit liivakivist ja argilliidist veepidemega. Meretasandikul levib Kvaternaari veekiht, mis on seotud mereliste ja jääjärveliste liivpinnastega ja ürgorgude piires jääjõeliste liivade jakruusaga, vähem moreenis esineva kruusaga. Jääjõelistes setetes esinev vesi on enamasti surveline, veetase jääb 2...4 m sügavusele maapinnast. Samale kõrgusele jääb ka mere ja jääjärve setetega seotud vaba pinnalise veekihi vesi. Reljeefi madalamates kohtades on veetase siiski maapinnalähedane. Ürgorud on lõikunud sügavalt aluspõhja kivimitesse ja avavad Ordoviitsiumi-Kambriumi ja Kambrium-Vendi veekihid. Kakumäe aluspõhja kõrgendikul levib põhjavesi mereliivades (Kvaternaari veekiht) ja Kambriumi liivakivides ja aleuroliitides (Ordoviitsiumi-Kambriumi veekiht). Aluspõhjalised veekompleksid on Haaberstis paksu pinnakatte tõttu maapinnalt lähtuva
Viimase jäätumise mandrijää hakkas Eestis taanduma umbes 13 500 aasta eest. Lõplikult vabanes Eesti ala jääst umbes 11 000 aastat tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik. On leitud sammalde eoseid, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolmu. Keskdrüüases levisid astelpaju, rabamurakas, selaginell, drüüas, efedra, rand-ogamalts, soolarohi jt. Subarktiline kliimaperiood, 11 800 - 10 000 BP 10 300 BP tekib Balti jääpaisjärvel ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis ja jääjärve tase alanes 25 m võrra, ühtlustudes maailmamere tasemega. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas laialdasem metsade levik. Iseloomulik on kase ja männi osatähtsuse pidev suurenemine. Rohttaimedest leidusid näiteks angervaks, palderjan, ubaleht jt. Preboreaal (10 0009000 BP) Preboreaali lõpus (95009300 BP) katkes Joldiamere ühendus ookeaniga, kujunes Antsülusjärv, mille veetase kerkis sarnaselt Balti jääpaisjärvega üle maailmamere taseme. Väljavool
* Kulutusvagumused on pikemad ja kitsamad, avatud negatiivsed pinnavormid. Ka need on jää poolt kulutatud ja silutud. 2. Võrdle glatsiofluviaalseid (e jääjõetekkelisi) ja limnoglatsiaalseid (e jääjärvetekkelisi) pinnavorme (teke, siseehitus, näited). Glatsiofluviaalsed e voolavate jääsulavete poolt kujundatud pinnavormid: a) - kulutusvormid (jääsulamisvee uuristus ja äravoolu orud) b) - kuhjevormid (oosid, sandurid, glf. mõhnad, glf. deltad) Limnoglatsiaalsed e jääjärve tekkelised pinnavormid a - kulutusvormid (jääpaisjärve abrasioonitasandikud, -nõlvad ja -astangud) b - kuhjevormid (jääpaisjärve akumulatsioonitasandikud, rannavallid, lgl mõhnad) c - kulutus-kuhjevormid (jääpaisjärvede abrasiooni-akumulatsiooni tasandikud) 3. Kuidas on tekkinud ja mille poolest erinevad oosid ja voored? harioosid - ristlõikes kitsad, suhteliselt kõrged, terava laega; kujunenud kitsastes jääalustes tunnelites
jääst umbes 11 000 a tagasi. Kasvas arktiline tundrataimestik (sammalde eosed, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolm; astelpaju, rabamurakas, soolarohi, rand-ogamalts jne). Tundrafauna: 26 karvase mammuti hamba- ja luuleiud, üks karvase ninasarviku leid ja kahe ürgpiisoni sarvjätket. o Subarktiline kliimaperiood Balti paisjärvel tekib ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis > jääjärve tase ühtlustus. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas laialdasem metsade levik (kask, mänd). Rohttaimedest angervaks, palderjan, ubaleht jt. Fauna: sõralised ja kabjalised (põhjapõder ja piison), vb ka metshobune. Alust arvata külma ja lund taluvate imetajate sisserännet (pruunkaru, saarmas, kobras, põder jt). 10 000: jääaja ja jäävaheaja piir; järvesetets saavutavad ülekaalu orgaanilised jäänused. o Preboreaal
Kasvas arktiline tundrataimestik (sammalde eosed, vaevakase, lõikheinaliste ja kanarbikuliste õietolm; astelpaju, rabamurakas, soolarohi, rand-ogamalts jne). Tundrafauna: 26 karvase mammuti hamba- ja luuleiud, üks karvase ninasarviku leid ja kahe ürgpiisoni sarvjätket. o Subarktiline kliimaperiood Balti paisjärvel tekib ühendus Atlandi ookeaniga Kesk-Rootsis > jääjärve tase ühtlustus. Kujuneb soolane Joldiameri. Algas laialdasem metsade levik (kask, mänd). Rohttaimedest angervaks, palderjan, ubaleht jt. Fauna: sõralised ja kabjalised (põhjapõder ja piison), vb ka metshobune. Alust arvata külma ja lund taluvate imetajate sisserännet (pruunkaru, saarmas, kobras, põder jt). 10 000: jääaja ja jäävaheaja piir; järvesetets saavutavad ülekaalu orgaanilised jäänused.
liiv). Limnoglatsiaalsed setted- jääjärvesetted. Peeneteralisemad, kui fluvioglatsiaalsed, levinud Lääne-Eestis (viirsavi-soojemal perioodil settis liiv, külmemal perioodil savi). Selle järgi saab kliima kohta andmeid. Kionosfäär- atmosfääri osa, kus langeb rohkem sademeid, kui sulab Nivaalne ehk lumekliima- lumepiirist kõrgemal olev kliima Firn ehk sõmerlumi Eksaratsioon- jääpurustus Jääkünne- jää kulutus Sandur- fluvioglatsiaalne liivatasandik Jääjärve abrasioon- jääjärv tasandab järvepõhja Kaar ehk orvand- mäestikuliustiku süvend Ruhiorg ehk troog- liustikupoolt süvendatud sälkorg 13. Darcy seadus ja selle kasutamise piirid Darcy seadus- filtrit läbiva vee hulk on võrdeline veetasemete erinevusega filtri erinevates otstes ning pöördvõrdeline vooluteega. Filtratsiooni põhiseadus seob filtratsiooni vooluhulga (q) rõhuga (∆H/L), mis iseloomustab voolu energia kadusid. Põhjavee vool võib olla turbulentne või laminaarne.
Viimase jää taandumise ajal toimus sarnane järsk külmenemine. Eesti alalt taandus jää u 10 500 eKr, Skandinaavia oli jätkuvalt jää all. Suur osa sulanud jääst kogunes Läänemere nõkku ja tekkis Balti Jääpaisjärv. Eesti oli selle vee all. Järk-järgult liikus rahvas jää alt vabanenud alale. Siis, kui jää oli taandunud Kesk - Rootsi kohale, Billingeni mägede juures, murdis veetase välja ookeani ja toimus suur vee äravool. Seda momenti, kui toimus jääjärve allajooks nimetatakse Billingeni katastroofiks. Seal võis elada ka inimesi ja nende jaoks oli see tõesti katastroof. See toimus u 8213 aastat eKr. See tehti kindlaks veekogu setete põhjal. Nüüd dateeritakse Billingeni katastroofi umbes 9600 eKr. Vee alt vabanenud maal tekkis loodus. Euroopas on palju hilispaleoliitikumi kultuure. Koopajooniseid tegid Madeleine`i kultuuri inimesed, see on mõjutanud ka paljusid teisi kultuure.
kogu pikkuses laevatatav, võiks paigutada keskmise suurusega jõgede hulka. Kõik ülejäänud jõed kuuluvad väikejõgede klassi. Pikimad on: Võhandu (162), Pärnu (144), Põltsamaa (135), Pedja, Keila, Kasari, Piusa, Pirita jne. Pärast mandrijää taandumist tekkisid jõed ennekõike Lõuna-Eestis, kus asuvad Eesti vanimad jõeorud (Piusa, Ahja, Võhandu jmt). Umbes 12 600 aastat tagasi langes praeguse Pihkva järve lõunaosas pärast mandrijää taandumist liustiku ees olnud jääjärve tase 70–75 m-ni ü.m ning Piusa, Võhandu ja Ahja jõe orus hakkasid kujunema terrassid. Liustiku edasise taandumise ja Peipsi jääjärve veetaseme languse tagajärjel tekkisid sügavad (33–45 m) orud. See protsess kulges väga kiiresti ning umbes 200–300 aasta jooksul olid orud oma põhijoontes välja kujunenud. Väljavool Peipsi jääjärvest kulges esialgu Väikese Emajõe kaudu lõunasse, hiljem Emajõe ja Viljandi oru kaudu läände.
turbasammalde ning hariliku karusambla osatähtsuse tõus. Raiestikel: toimuvad alustaimestiku muutused on suhteliselt väikesed. Mõned turbasamb- laliigid asenduvad teistega või karusamblaga. Mõnevõrra suureneb tupp-villpea, sinihelmika ja pohla katvus. Levik: Põhja-, Lääne-, Edela- ja Kagu-Eestis, Peipsi põhjakaldal, Saaremaal ja Hiiumaal. Tähtsaim taimekooslus: sinikamännik. 7.2. KARUSAMBLA KASVUKOHATÜÜP (Kr) Reljeef: tasane, madalad jääjärve- või meretasandikud, soode ümbrus; mikroreljeef mätlik. Muld: leetunud glei- LkG, leede-glei- LG, ja kahkjas gleimuld LPG või turvastunud leedemullad LGI raskema lõimisega (savi,liivsavi) aluskihtidel lasuvatel õhukestel liivadel. Metsakõdu ja turba kogutüsedus on 10-30 cm, see on lagunemisastme alusel jagatav 2-3 allhorisondiks. Järgneb õhuke AT- horisont või kergema lõimise korral E- ning edasi Bg- või Bhfg-horisont
annaabi.ee 
