Minu kodukoha turism (0)

Võrumaa Kutsehariduskeskus
Minu kodukoha turism
Referaat
Väimela 2009

Sisu

Sissejuhatus 3
1. Meenikunno raba 4
1.1.Meenikunno raba 4
1.2.Meenikunno raba taimestik . 5
2.Tilleorg 6
2.1.Postitee 6
2.2. Merioone allikas 6
2.3. Ristimänd 7
3. Taevaskoda 8
3.1.Suur Taevaskoda 8
3.2.Väike Taevaskoda 8
3.3.Emaläte 8
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10
10

Sissejuhatus

Põlvamaa on paljudele üha uusi avastusi pakkuv sihtkoht . Siin on vaatamisväärsusi ja huvikohti kõigile vanusegruppidele. Mõni aasta tagasi ei olnud ka mina neist paljude kohtadega tuttav. Alati oli soov ikka kaugemale puhkama ja reisima minna. Nende paari aasta jooksul olen avastanud Meenikunno imelise raba, Tilleorus oleva Eesti Maantee muuseumi ja selle kõrval lookleva matkaraja. Üks tähtsamaid turismiobjekte Põlvamaal on Taevaskoda, kuhu ei häbene viia ka kõige tähtsamaid külalisi.
Viimaste aastatega on Põlvamaa paljuski arenenud. Ei oskagi öelda, kas võlgneme tänu Euroopa Liidule või on õppinud Põlvamaa inimesed ise paremini oma kodukoha loodust, ajalugu ja kultuurimälestisi hindama ja väärtustama.

Meenikunno raba

Meenikunno raba

Meenikunno raba asub Kagu-Eesti lavamaa lõunaosas, Põlva maakonna lõunapiiril. Pindala on 1448 ha. Turbakihi maksimum paksus on 5,8 m, keskmine aga 2,6 m.
Meenikunno raba on suhteliselt noor raba. Raba kujunemine algas 5000-6000 aastat tagasi maapinnalähedase põhjavee taseme tõusuga mineraalpinnasel. Alguses tekkis madalsoo . Jõudes arengus rabafaasini, ujutati soo uuesti üle ning madalsoo taastus. Turbalasundi kasvades jätkus tänapäevani kestev raba arenemine. Raba edelaosa on tekkinud kunagise jääjärve kinnikasvamise tulemusena. Rabatüüpidest esineb siin puis - , lage- ja älveraba. Raba katavad kidurad männid. Tüüpiline laukaraba puudub, kuigi esinevad üksikud laukad, millest kaks on muutunud soojärvedeks. Märgid soo arengus viitavad uute laugaste tekkele ja älveraba väljakujunemisele.
Rohkesti esineb rabasaari. Esineb ka raba ümbritsevaid liivaseljandikke. Seljandike kõrgus ulatub mitukümmend meetrit üle merepinna . Rabasaartel leidub kasvamas haruldast austria-roidputke, mille tavapärane kodu on Kesk- ja Lõuna-Euroopa mägismaal.
Kaitsealal on rikkalik linnustik . Kindlaks on tehtud 40 linnuliigi esinemine, pooled neist kuuluvad haudelindude hulka. Rändeperioodil peatub rabal rohkesti sookurgi, rabahanesid , suurlaukhanesid ja laululuiki. Kaitsealal võib kohata teise kaitsekategooriasse kuuluvaid liike nagu metsist, väikepistrikku, sarvikpütti. Suurematest loomadest võib kohata põtra, karu, metssiga, metskitse ja hunti . Raba lääneosas toodetakse freesturvast, millest suurem osa moodustab alus- ja aiandusturvas. Praeguseks on turba varumine minimaalne, sest kuivendustööd freesturbaväljal võivad põhjustada soo kuivamise ; freesturbaväljaku veetaset on alandatud 1-2 m. Nimelt on Meenikunno tüüpiline looduslikult kaitsmata põhja- ja pinnaveega n-ö "rippuv" soo, mille alla jääb veega küllastumata liivakiht. Raba alumise veepideme moodustab turbaalune nõrgkivi, kus imbub vähesel määral vesi läbi, suutmata aga liiva ja liivakivi poore täita. Hüdroloogilised uuringud näitasid, et turba tootmist on ohtlik laiendada ka Nohipalu järvede pärast. Kuivendussüsteemi tagajärjel Meenikunno-taolises rabas võivad veevarud väheneda suuremal alal. Selliseid soostumisel liivapinnasele tekkinud rabasid on Eestis kolmandik ja kõik need tuleks võtta kaitse alla! Meenikunno raba uurimist alustati Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudis. Esialgu oli ajendiks freesturba tootmise laiendamine, millega võisid ohtu sattuda haruldased taimeliigid. Uurimistöödel lisandusid geoloogilised-hüdroloogilised probleemid, nagu Valgjärve veerežiimi muutumine, rabasaarte rõngana paiknemine .
Meenikunno rappa on rajatud ka õpperada. Õpperada rajati selleks, et iga inimene saaks tutvuda Eesti ürgsema maastiku - rabaga. Matkal tutvustatakse omapärast rabaloodust. Rada kulgeb mööda laudteed, mille pikkuseks on 2,4 km. Laudtee ääres asuvaid peatusi tähistavad numbritulbad, millel olevad numbrid vastavad õpperada tutvustavas voldikus olevatele numbritele. Raba ääres on puhkemaja ja vaatetorn, millest avaneb vaade lagerabale ja mitmele soosaar.

Meenikunno raba taimestik.

Soo koos saartega on rikas taimestiku ja linnustiku poolest. Eestis harvem ette tulevatest taimedest kasvavad seal näiteks, vesilobeelia, järv-lahnarohi ja mitu orhideeliiki-rohekat käokeelt. Sealt võib leida Põlvamaal vaid paaris kohas kasvavat soojemast kliimaperioodist pärit II kaitsekategooriasse kuuluvat sarikalist austria roidputke, orhideedest rohekat käokeelt, pruunikat pesajuurt ja roomavat öövilget, mis on arvatud III katisekategooriasse. Metsadest on valitsevad männi enamusega palumetsad, kust leiab rohkesti metsamarju ja seeni.
Meenikunno maastikukaitseala asub Kagu-Eesti orustatud lauskmaal Põlva maakonnas , Veriora, valla territooriumil, Võhandu jõe valgalal. Kaitseala moodustati 25.05.1981 aastal ning selle pindala on1757 ha. Sellest moodustab 53% Meenikunno raba, 1% hõlmavad veekogud ning ülejäänud 46% on kaetud metsaga. Kaitseala ülesanneteks on säilitada Ida-Eestile tüüpilist raba, soosaarte haruldast floorat, kaitsta omapärast maastikku, arenevaid älveid ning unikaalseid Nohipalu Must- ja Valgjärve. Kaitseala ülesandeks on ka põhjavee kaitse ja Meenikunno raba kui haruldase Lõuna-Eesti raba kaitse. Turismitegevus kaitsealal ei ole märkimisväärne. Otseselt keegi siin turistidega ei tegele - inimesed tutvuvad ise siinsete vaatamisväätsuste nagu näiteks Meenikunno raba, Nohipalu järvede ja Ilumetsa meteoriidikraatritega. Infot nende kohta jagavad infopunktid nii Põlvas kui ka Räpinas.

Tilleorg

Postitee

Mööda vana ja käänulist Tartu-Võru postiteed muuseumisse sõites kogete teede arengut isiklikult. Varbuse postijaam on ainus terviklikult säilinud postijaamakompleks Eestis - seda lihtsalt peab oma silmaga nägema.
Sealt leiate ammendavad vastused teede arengut ja ajalugu puudutavatele küsimustele.
1000 m2 suuruses masinahallis on eksponeeritud nii aegade jooksul Eesti teedel sõitnud masinad kui ka tehnika, millega teid rajati.
Näituste ja eksponaatide tutvumise kõrval võib seada sammud kauni looduse rüppe. Kuna vabas õhus maitseb toit alati paremini, pakutakse ka kohapeal kehakinnitamise võimalust.
Sõbralik ja asjatundlik teenindus aitavad leida huvitavaid tegevusi terveks päevaks.
Kellele ja milleks on vaja Maanteemuuseumi - vastuse leiate ainult kohale minnes.

Merioone allikas

Merioone viib mereni. Läbi palumetsa ja salukuusiku jõuab matkarada viimaks raja kaugeima punktini – Merioone allikani. Varbuse oja (ka Kaderna oja) paremal kaldal püstloodis paljanduvat roostepunast liivakivikaljut ja selle alt välja voolavat kristallselget Merioone allikat võib õigustatult pidada kaitseala pärliks. See on siinsetest allikatest üks veerohkemaid.
Selline müstilise ilmega paik on loomulikult innustanud inimeste kujutlusvõimet ja seega on paigaga seotud hulk legende, mis allika omapärast nime seletavad. Rahva arvates võib ainult merest nii palju vett välja voolata, sellest ka nimi – Merioone allikas (oon on kohalikus murdes kalda sisse uuristunud koobas, millest väljub allikas) ehk Merioone. Teise pärimusloo kohaselt olevat allikast kunagi mingeid võõraid kalu välja tulnud ja rahvas arvanud, et need on merekalad . Kolmanda legendi järgi, aga olevat ülekohtuselt süüdistatud ja piinatud mõisavaht saanud põgenema ja kaljuni jõudes palunud , et meri teda neelaks. Nii läinudki. Üks joon on kõikidel enim tuntud legendidel ühine: arvatakse, et käik kulgeb mereni. Tegelikult on käigu pikkus aga alla viie meetri.

Ristimänd

Merioone juurest rännakut jätkates tuleb ronida üles kõrgendikule, kus vaatamisväärsusena kõrgub iidne Erastvere ristimänd. 1,3 meetri kõrguselt mõõdetuna on puu ümbermõõt 3,6 meetrit ja poolteise meetri kõrgusel haruneb tüvi seitsmeks võimsaks haruks. Vanasti läks siit tee, mida mööda veeti lahkunuid. Puu sisse lõigati rist , et surnu ikka kindlasti aru saaks, et ta surnud on ega püüaks “kodukäima” tulla.

Taevaskoda

Suur Taevaskoda

Suure Taevaskoja kalju juures on Ahja jõe ürgoru sügavus 32 meetrit. Jõelookes asuva kaarja kujuga kalju pikkus 150 meetrit, kõrgus 24 meetrit. See on Ahja jõe ürgoru kõige kõrgem liivakivipaljand. Kaarjas kaljusein mitmekordistab kärestike veevulinat, võimendab linnulaulu ja inimeste kõnekõminat. Suure Taevaskoja koopaid on mainitud ka vanades ürikutes. Kroonika teab pajatada, et 17.-18. sajandil olnud Suure Taevaskoja kaljus mitme jala kõrgusel lõhe, millest inimene vaevalt läbi mahtunud. Sissekäik viinud suuremasse ruumi, mille taga olnud veel kolm eraldi kambrit. Kaugemast minevikust ürikulised andmed puuduvad, on vaid põlvest põlve edasiantud muistendid

Väike Taevaskoda

Saesaarest umbes pool kilomeetrit allavoolu asub Väikese Taevaskoja punakas kalju. Liivakivipaljandi pikkus on ligi 190 meetrit ja kohati on ta kuni 13 m kõrge. Kaljul kasvavad sihvakad männid, nende all kanarbik ja samblikud . Kaljuseinas on kaldapääsukeste pesaauke.
Ahja jõe paremal kaldal kulgeb Väikese Taevaskoja kalju juurest teerada raudteejaama poole viivale asfaltteele. See romantiline teerada lookleb suurte puude all vetest uuristatud Kimera sälkoru põhjas. Kohati kaunistavad tee ääri sõnajalapuhmad, rohkesti on rändrahne. Muistend räägib, et kivid pärinevad siin asunud kiriku seintest. 

Emaläte

Kaljukoopa sügavusest voolab välja külm ja selge allikavesi, mille keskmine vooluhulk on 4 - 4,5 l sekundis. Emaläte on Taevaskoja suurim allikas, ta toitvat oma veega ka teisi allikaid – sellest nimigi.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võin öelda, et olen oma kodukoha turismi arenguga suhteliselt rahul. Muidugi võiks iga inimene spekuleerida selle üle, mis meil võiks olla. Aga mina arvan, et sellega, mis arengu Põlvamaa on saavutanud suhteliselt lühikese ajaga on rahuldust pakkuv.
Ainus aspekt, mis mulle muret tekitab on see, et palju ajaloolisi ja rahvale omaseid kohti on rohtu kasvanud ja inimeste mälust ning huviringkonnast kadunud. Näiteks on paljud kultuurimälestised nagu Möksi veski Ahja jõe alamjooksul , eravalduses ja lagunemas. Selliste ehitiste suhtes peaks riik ja omavalitsused omi arvamusi ning väljavaateid muutma. Tuleks mõelda ehitiste ja kohtade tähtsusele, mitte ainuisikuliste huvidele.
Paljuski valmistab rõõmu see, et teatud hulk sääraste probleemidega kohtadest on tagasi võetud riigi omandisse või ala eraisikust haldaja on aru saanud, et taoliste kohtade väärtus ületab nende endi ambitsioonid.
Olen oma kodukohas toimiva turismiga ikkagi rahul. On selge, et erasektoris toimuvad püüdlused turismiarenguks jäävad nõrgaks, kui nendele ei kaasne riigi ja EU toetust. Kuna oleme olukorras, kus maailmas valitseb globaalne majanduskriis arvan, et peame tegelema sellega, et ununenud kohad ei kaoks inimeste mälestustest. Oodates paremaid aegu on see ainus, mis nõuab vähesel määral inim- ja raharessursse.

Kasutatud kirjandus

Põlvamaa – rohelisem elu! (SA Põlvamaa Arenduskeskus) 2008
http://www.hot.ee/kaja56/Meenikunno.ht m
http://www.postitee.ee/index.php?id=1
http://www.hurmiorg.ee/main.php?content=index_content.php
Postitee reisijuht ( Marge Rennit) 2009