Juhan Liivi analüüs luuletuste kaudu (7)

Ta ei teadnud , kust rõõmu võtta
Oma luule katsetusi alustas sel aeg, kui töötas ajakirjanduse jaoks. Ta avaldas oma luuletusi ajalehe veergudel. Esmased luuletused kirjeldavad valdavalt armastust ja mõtteid, leidub ka intiimsemaid pihtimusi ja hingevalu avaldusi. Tema põhimõtteks oli ümbritseva tõetruult kujutamine. Juhan Liivi elu oli üksildane ja raske. Sellest võiski tuleneda tema luuletuste nukker teema.
Terve elu piinas teda raske vaimuhaigus, mis käis peal hooti. Oma tõvest kirjutas ta luuletuses „ Helin “.
Kui mina olin veel väikene mees,
üks helin mul helises rinna sees.
Ja kui mina sirgusin suuremaks
läks helingi rinna sees kangemaks .
Nüüd on see helin pea matnud mind,
ta alla rusuks on raugenud mu rind.
See helin mu elu ja minu hing,
tal kitsaks on jäänud maapäälne ring.
Siit võib leida, et mida vanemaks ta sai seda hullemaks läksid haigus hood. Luuletuse lõpp pajatab seda, et uskus, et seesama tõbi tapab ta. Selles suhtes oli õigus Liivil , kuna enne surma muutus ta hulluks ja uskus, et on kuninglikust soost.
Juhan Liiv kirjutas palju luuletusi isamaast. Need olid väga kurvad ja sünged. Samas leidus ka head nendes, aga peale jäi ikkagi nukrus. Leian, et paljud olid selliste mõtetega, mida sõdur ise rindel mõtles oma isamaast. Juhan Liiv oli selles mõttes tõeline patrioot. Minu arvates, et üks parimaid isamaa luuletusi on tal „Ta lendab mesipuu poole“, mille viimane salm on nii:
Nii hing, oh hing, sa raskel a´al -
kuis ihkad sa isamaa poole;
kas kodu sa, kas võõral maal:
kuis ihkad sa isamaa poole!
Ja puhugu sulle säält surmatuul
ja lennaku vastu surmakuul:
sa unusta surma ja hoole ,
kui kotkas tõused ta poole!
Ülekõige, vist isegi rohkem, kui oma oma haigust vihkas ta oma luulet. Juhan Liiv kirjutas väga palju luuletusi, milles ta laitis oma enese luuletusi ja ka iseennast . „Noor-Eestile“ kaks esimest rida on:
Mind ärge austage -
ei iial iganes!
Liiv arvas ilmselt, et ei suuda midagi anda teistele ja pole vaja teda järgida ja austada. Võib olla oli see tema kaval nõks, et panna rahvas teda lugema ja asjade üle järgi mõtlema. Oma luulet laidab ta väga tugevalt luuletuses „Minu luule“. Sealt järeldub, et Liiv leidis olevat oma kirjutised väga halvad, aga ikkagi ta jätkas nende kirjutamist.
Mu luule, sina oled
kui haige tiivaga lind,
kel kull ära kiskunud tiiva
ja kellel haige ka rind.
Tema elust ei puudunud ka armastus. Juhan Liiv oli armunud Liisa Goldingisse. Neil toimus mitmeid aastaid kirjavahetus ja Liiv pühendas mitmeid luuletusi ka Liisale . Kahjuks olid needgi kurva alatooniga, kuna Juhan ei kosinud teda kunagi, kuigi Liisa oli talle ilmselt tähtsaim maailmas. Liisa kohta kasutab Juhan Liiv igas luuetuses väga ilusaid sõnu. Üks parim on luuletus „Sa tulid“.
Sa tulid tuppa , ja valgust
ja selgust sai tuba täis.
Su üle oli kui päike,
kui päike kiiresid täis.
Minu arvates oli Juhan Liivil kõik olemas, et leida oma õnn. Ta teostas isegi paljud neist. Näiteks luuletuste kirjutamine. See peaks muutma inimese õnnelikumaks, isegi kui need on kurvameelsed. Seda ei tehta niisama, vaid põhjusega ja Juhan Liivil oli see kindlasti olemas, kuna ta ise vihkas oma luulet, aga jätkas selle kirjutamist. Kindlasti tõi palju rõõmu ta ellu Liisa Goldingu armastamine. Haiguse ja vaesuse pärast võis Juhan Liivi elu raske olla, aga suur armastus oleks kõik korda teinud. Võib olla ta ei suutnud näha nii lihtsates asjades rõõmu või ei saanud selle tähendusest aru.